Robi magistrikraadi saamisest kujunes perele jõulureis

Robil sai ülikool läbi! Olen olnud kõikide laste kõikide koolilõppude tunnistajaks, välja arvatud Robi bakakraad, mis jäi kohalolekuta kinnitamata. Ei muretsenud tookord väga, sest oli selge, et ta liigub kohe edasi. Nii läks ja nüüd siis sai Georgia Ülikooliga e UGA-ga päriselt ühele poole.

Lendasime selle hetke tunnistamiseks kohe parvega peale. Ainult Kata jäi Kaspariga koju meid igatsema. Teised pakkisid kohvrid. Marta tuli Inglismaalt, Siim koos Janne ja armsate lastega Eestist ja mina ka. Samuti Eestist, aga eraldi lennuga, sest tegin oma reisiplaanid varakult. Kohale jõudsin teistest hiljem. Ma pelgasin algusest saadik seda üksi üle ookeani lendu. Võib-olla just pelgamise pärast hakkas üks lend venima, mis tähendas lõpuks seda, et pidin öö konutama lennujaama pingil enne kui teistega kokku sain. Alguses valasin paar meeleheite pisarat, siis otsisin ühe vähem krigiseva pingi ja olin tänulik, et lennust mahajäämine juhtus Miamis, kus vähemalt oli sooja.

Hommikul olin peaaegu et esimesena lennukis, mis mind edasi Atlantasse kandis. Siim ja Janne said koos lastega teha minu pärast ühe plaanivälise sõidu, aga hommikukohvi nautisime juba kõik koos ja sealt edasi oli vaid üks kiire kulgemine paigast teise.

Üsna esimese asjana kasutasin võimalust koos Robiga trenni minna. Olin selle nimel ju 90 päeva tööd teinud. UGA kergejõustik ei harjuta talviti enam õues nagu see oli Maiceli ja Robi ülikooli saabumise alguse aastatel. Nüüd jagavad nad halli ameerika jalgpalluritega. Mulle see pehmet muru meenutav kate päris meeldis. Kergejõustiklastele on oma liivakastid ja kõrgus- või teivashüppe rajad ja muu ka saali servas olemas. Seega imeline.

Enne pidulikku lõpuaktust jõudsime käia Atlantas Coca-Colat testimas ja vaalaskalu imetlemas ja seejärel teha väikese mägede tripi. No olid need vast teed, mis me mägedesse jõudmiseks läbisime. Kujutan ette, et Siimul tõmbub selg veel tagantjärelegi märjaks, kui neile kurvidele ja neis manööverdamisele mõtleb. Üks oli Eestiga võrreldes kadestamisväärne – teed, olgugi käänulised, olid väga heas korras. Mulle see sõit meeldis.

Teel mägionni ja tagasi läbisime toredaid linnu ja söögikohti. Olen endale märkinud ära Clarkesville, mille järel tuli üks huvitav saksapärane maiustuste linn Helen. Soovitan üles otsida kui Georgias ümber juhtute hulkuma.

See mägionn, kuhu päikeseloojanguks kohale jõudsime, asus Townsendis Tennessees. Imeline vaade, kuigi enamuse ajast olime pimedas. Robi tegi meile õhtusöögiks pirakaid hamburgereid, ise grillis kotletid ja puha. Väike Ruben oli vaimustuses väliterrassi mullivannist, kus sai isa ja onuga pikalt mulistada. Tõesti oli tore, veendusin hommikul. 

Tagasiteel läbisime jälle muuseumilaadseid linnu. Ühes tegime vähe pikema peatuse, selle nimi oli Gatlinburg, kus algselt plaanisime isegi päris muuseumikülastuse, aga kuna linn ise oligi nagu üks suur vabaõhumuuseum, siis piisas ka tänavamelu nautimisest koos kiirete sissepõigetega poodidesse, mis olid täis mittevajalikku nänni ja maiustusi. Ohtralt maiustusi.

Sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Põhja Carolinas Waynesville asulas. Võib-olla oleks õigem öelda linn, aga mis vahet sel. Oluline on, et Marta leidis meile sealt ühe väga ägeda söögikoha, tõeline metsik lääs imehea köögiga. Kõik oli stiilne.  

Magama minekuks olime tagasi Athensis. Magada oli vaja, sest hommikul tuli püksid viikida ja kleidid triikida, et minna ja olla hetke juures, kui ühe nimi hõigatakse lavalt magistrina maha.

Nüüd on see tehtud. Pärast aktust maandusime taaskord sööma. Seekord läksime Alleni soovitusel ja kutsel kohta, mille nimi on Cracker Barrel. Jälle vaimustusin. Vintage kohad mulle istuvad.  

Siim ja Janne sõitsid pärast lõunasööki lastega lõunasse, et enne Eestisse tagasi lendu veidi lõunamaa sooja ka nahavahele saada. Meie Martaga naudime mõned päevad veel Robi seltskonda. Laupäeval näiteks paastume vähe ja läheme kolmekesi trenni.  Edasi tuleb see, mis tuleb edasi. 

Terve sügis on möödunud blogisse jälgi jätmata. Teinekord läheb nii. Kui püüda olla aus enda ja võimalike lugejate vastu, siis on põhjuseks olnud segased ajad. Hea on jagada edu ja õnnestumisi, aga kui need pole su igapäevased saatjad, kui pole muud peale vajaduse päev päeva järel hakkama saada, teha väikeseid tegusi, lootuses, et need ühel päeval suurema rõõmu õuele toovad, siis nii teedki. Lihtsalt teed ja kõneled vähem.

Mina elasin terve sügise oma elu kodus Eestis, Robi Ameerikas. Et meie väikestes eludes veidi enam värvi oleks, esitas Robi mulle septembri alguses väljakutse, mille ma rõõmuga vastu võtsin. See tähendas, et 90 päeva tegime muudele tegemistele lisaks komplekti harjutusi kõhule, seljale, jalgadele kätele. Väljakutse tuli mu jaoks väga viimasel hetkel, sest olin üsna laisaks muutunud vahepeal. Jooksmas küll käisin aegajalt, aga lihased hakkasid vaikselt kaduma ühtlase pehme kihi alla.

Alustasin 20 kõhulihase harjutuse, 10 kätekõverduse, seljalihaste harjutuse ja kükkidega. Igal nädalal tuli harjutuste korduste arvu tõsta 5 võrra. Lihtne!. Tegin endale kalendrisse kava. Esialgu tundus ehmatav küll, kui viimase nädala peale tuli kirjutada harjutuste kordustearvuks numbrid 85-75-75-75, aga lubasin endale olla paindlik. See tähendas ennetavat mööndust, et kui tundub ikka ülemõistuse raske, siis võin mõnel nädalal korduste arvu tõstmata jätta. Tegelikkuses liikusin ikkagi edasi lubatud sammuga, mis tähendab, et lõpetasin nii nagu pidi, ainult et lõpu osas tegin harjutusi hingetõmbe pausidega e seeriatena, mis andsid summana soovitud korduste arvu. Kogu 90-päevane  väljakutse osutus toredaks ja jõukohaseks igapäevaseks tegevuseks.

Robi saatis aeg-ajalt kontrollküsimusi, et kas ikka jätkan, kinnitades ise, et püüab ka järge hoida, kuigi trennihooaeg tuli vahepeal peale ja kerge pole. Trenni on Robi saanud uue hooaja ettevalmistuse eel kaunis kenasti  teha, tundub. Suurtest hädadest pole vähemalt juttu olnud. Välja näeb ka üsna mehine juba.

Oma elamist Athensis jagab ja treenib Robi sügisest alates koos Garrett Scantlingiga, kes vahepeal proovis mitmevõistluse asemel Ameerika jalgpalli, aga siis otsustas mitmevõistluse kasuks ja püüab sel hooajal pääseda hoopis olümpiale Ameerika koondise ridades. Garrett on muhe tüüp, õppis ja võistles õpingute ajal koos Maiceliga NCAA sarjas.

Sügisesse on jäänud Robi poolt mõned üsna radikaalsed otsused, mis omakorda on mindki mõtlikumaks sundinud. Mõtlikumaks ses mõttes, et pole kiirustanud midagi väga jagama. Ei ette ega taha. Tegutsema küll, aga omal moel. Möödunud hooaeg ei kujunenud just meelakkumiseks. Mõned sellest tingitud segased olukorrad alles ootavad lahendamist ja mõnikord ärkad ise ka tegudele või hakkad otsima uusi teid siis, kui vanad enam edasi ei vii. Seega on olnud kogu sügis nagu juba öeldud üks vaikne pusimine koos järjepideva harjutamisega, lootuses kasvada tugevamaks ja paremaks.

Ah-jaa, kassi võttis ta ju ka, aga sellest olen ma isegi kirjutanud. Kass on hea kaaslane, kelle eest hoolitseda ja kes stressi maandab. Stressi jagub alati. Iseäranis sel ajal, kui sa oma tiheda treeningkava kõrvalt püüad ühele poole saada kooliga. Nüüdseks on selge, et seegi väljakutse sai täidetud. Edasi peaks järgnema tööinimese elu, mis praeguste plaanide kohaselt algab Ameerikas.

Ühte lõppu ja teist algust e elu pöördelisi hetki  tahad ometi ju lähedalt näha. Oma laste puhul kindlasti, vähemalt nii palju kui see on võimalik. Kui väga tahta, on kõik võimalik, on Robi ise meile korduvalt tõestanud. Nüüd on meie kord. Otsustasime perega Ameerikasse kohale sõita ning rõõmust osa saada ja seda kohalolekuga vahest isegi suurendada. Uued väljakutsed, siin me oleme!

Braavo, Maicel! Braavo!!

Nüüd, kus mõni päev on olnud settimise aega, tunnen, et jätta kergejõustiku elu raputanud sündmus blogis kajastamata, muudaks kogu töö neil lehtedel üsna mõttetuks.
Meie 10-võistlus jõudis maailmas pjedestaalile ja seda tänu Maicelile. See on nii vägev tunne, et iga kord, kui end sesse hetkesse tagasi mõtlen, muutub pilk häguseks ja nina vesiseks. Huvitav miks? :)

Maicel võitis Doha MMil hõbeda ja seda Eesti mitmevõistluse kõigi aegade teise tulemuse 8604 punktiga. Tema üksikalad ses seerias olid esimesel päeval: 100 m - 11.10, kaugus - 7.46, kuul - 15.12, kõrgus - 2.17!!, 400m - 50.44/ punktid 4317 ja teisel päeval - 110 tõkked - 14.43, ketas - 46.64, teivas - 5.40, oda - 63.83 ja 1500 m - 4.31,51 - punktisumma 8604!!

Janek tegi samuti hea võistluse, mitme isikliku rekordiga selle sees, mis tõi kokkuvõttes 6. koha punktisummaga 8297, aga Maicel võttis kogu tähelepanu endale. Janek elab selle üle, tema tähetunde tuleb veel.

Aga Maicel-poiss!! Kuna nende elud Robiga olid vahepeal nii läbipõimunud, siis on ta olnud mu jaoks Audest alates natuke enam kui lihtsalt Uibo.

Kui Robi nö tõus algas A-vanuseklassist, polnud Maicelit kusagil. Tegelikult ta muidugi oli, aga miski seljaprobleem ei lubanud tal täiega võistelda, kuid trennimist see ei seganud. Jah, nad olid nagu paarisrakend, alati teineteist toetavad. Igal hetkel. Vahest just see poistevaheline suur sõprus muutis mind tundlikumaks mõlema otsingute ja katsetuste suhtes.

Maiceli visadus ja usk iseendasse on olnud hämmastav. Londoni MMi ajal oleks tahtnud karjuda valust ja ülekohtusest suhtumisest, mis Maicelile osaks sai, kui selgus, et ta teibast edasi ei tee - vigastus ei luba. Parastajate ühendkoorid kaevasid tema sportlasekarjäärile auku ja mõni kraapis juba muldagi peale, aga Maicel teadis, mis tema sees on, mida ta paremal päeval suudab.

Berliini EMi järel, kus Maicel lahkus areenilt järjekordselt vigasena ja Robi lõpetas kettas nulli saamisega, hoidis tuju üleval jalga järel vedav Maicel. "Mis sul viga," ütles ta naerdes Robile, "sa võid homme päev teha uue võistluse e vigade paranduse, mul kulub mitu kuud, et jälle liikuma saada." Me näeme, et ta on saanud ja kuidas veel!

Seekord panid sa suud lukku kõigil neil, kes on varem isiklikul pinnal ilkuda võtnud. See pole olnud kerge. Võid püüda kõigest mööda vaadata küll, aga riivab ikka. Sa oled mitmekordselt ümber lükanud põhjapaneva statistika, mille kohaselt Ameerikasse õppima suundunud noored tiitlivõistlustel läbi ei löö. Löövad ja kuidas veel. On löönud Erm, on löönud Maicel ja löövad veel teisedki. Sa oled kõva vend!

10-võistlus lõppeb pärast viimast ala. Enne seda võib 10 ja enam korda midagi juhtuda, õnnestuda ja ebaõnnestuda, aga võib juhtuda ka nii, et midagi hullu ei juhtu. Seekord ei juhtunud. Vähemalt meie omadel mitte või siis vähemalt mitte olulisel määral.

Robi ütles juba teiba eel, et Maic võtab kulla. Mulle tundus seda esimesel hetkel liiga palju, aga korraga sain aru, et ongi võimalik! No ma pole kõige suurem asjatundja, naudin protsessi samm-sammult ja seekord oli kogu sündmus nautimist väärt! Aitäh teile, poisid! Aitäh Maicel, et sa kogu sest jamast oled läbi tulnud nina vee peal hoides! Vahva, et seekord saite edu nautida Shaunega koos. Meie koos teiega. See oli ilus.

Olete suured inspireerijad! Tean ühte tüüpi, kes end teie, eriti Maiceli tuules lubab uuesti kokku võtta, teha edaspidi targemaid otsuseid ja näidata, mis tema sees veel varuks on. Jään ootama uut põnevat kergejõustiku hooaega.

Sihid ja suunad uueks hooajaks

Ikka ja jälle ja siin ja seal kohtun küsimustega, mis ootavad vastust selle kohta, kuidas Robil ka läheb.
Lihtne vastus on, et hästi. Kasvatab Ameerikas kassi ja püüab ühele vanale autorondile elu sisse puhuda.
Kõige tähtsamana paistab hetkel siiski kassipojast inimese kasvatamine, sest neid pilte ja videosid saabub sealt poolt üle päeva.

Kui kass kasvab isegi ilma kasvatamata, siis auto ilma putitamata eluvaimu sisse ei võta. Tundub, et tehnika kallal nokitsemine on heaks vahelduseks raskele trennile. Saab pea tühjaks ja kui hästi läheb, siis ühel päeval ehk isegi rattad alla, aga see pole ju ometi see, mida küsijad teada tahavad, kui uurivad, et kuidas seal kaugel ka läheb.

Ilusasti läheb. Robi sõnul ta trenniga end hetkel ülemäära ei vaeva. Kohe kui sai 100% selgeks, et Doha jääb ära, tekkis võimalus teha tõsisem paus ja keskenduda puhkusele, millest peaks sündima hea hoovõtt järgmiseks hooajaks. Sihikul on esmalt talvine sisehooaeg. Mai lõpus tahab Robi ja mina muidugi ka Götzises kohal olla. Ja nii nagu kõik meie teised tublid mitmevõistlejad, hoiab temagi sihikul erinevaid tiitlivõistlusi, olgu selleks EM Pariisis, Tokio Olümpia või sügisene Talence.

Mis täpselt ja millal, selgub jooksvalt. Ajast ette ei rutta, aga üks mis kindel, ketse on veel vara varna riputada.

Eesolevad päevad sunnivad autoremondis väikese pausi tegema, sest meie omadele Dohas tuleb ometi kaasa elada. 2. ja 3. oktoober on Janeki ja Maiceli tähetund. Pöidlad pihku!

Ise jätkan esitatud väljakutset, kus olen jõudnud 25 kätekõverduseni. Sama palju tuleb teha ka kükke ja seljalihase harjutusi, kõhulihaseid 10 võrra enam. Ma saan hakkama. Robi ütles, et tema saab ka, ainult et harjutuste arv on saja võrra suurem. Paneme edasi!

Robi esitas väljakutse

Sain eile, 5. septembril Robilt kõne. Aeg-ajalt ikka saan, aga seekord sain pakkumisega võtta vastu väljakutse. Kõlab uhkelt, aga milline!?

"Väga lihtne," vastas poeg Ameerikast! Ta ütles, et esitas 90-päevase väljakutse esmalt endale, mis seisneb selles, et iga hommikut alustab kõhulihaste ja seljalihaste harjutustega. Lisaks kükid ja kätekõverdused. Sama seeria kordub õhtul. Mingid tühised 100 kõhulihast, 30 korda seljalihaste harjutusi, sama palju kükke ja kätekõverdusi.  Kõhulihaste harjutuste arvu ei muuda, aga ülejäänud harjutustele lisab igal nädalal 5 kordust juurde.

Hoolimata sellest, et sellelt tasemelt harjutuste arvuga alustamine on mu jaoks liig, mis liig, palusin neid siiski täpsustada. Kätekõverdustega on selge, kükkide all, sain teada, peab ta silmas täiskükke e madalale välja, kannad maas, seljalihaste harjutused on tavalised rindkere tõsted ja kõhulihaste harjutuste osas võib varieeruda.

Hästi, mõtlesin, ma võtan väljakutse vastu, aga omadel tingimustel. Proovisin kohe samal õhtul ära harjutuste korduste arvu, mis võiks olla ühele 50-aastasele alustamiseks jõukohane ja leppisime kokku, et mina alustan oma väljakutset 20-10-10-10 ehk 20 kõhulihaste harjutust, seljalihaseid, kükke ja kätekõverdusi 10. Iga nädal lisan 5 kordust, mis tähendab, et viimaseks väljakutse nädalaks peaks seeria olema 80-70-70-70. Kätekõverdusi ka??!!!!!

Viimaseid numbreid vaadates ja oma tänast seisu arvestades hakkab kõhe, aga mis seal ikka. Väljakutse on vastu võetud.

Robi lisas omapoolsesse väljakutsesse veel ühe lubaduse. Ta lubas teha endast iga päev pildi ja monteerida see kokku videoks, et saaks näha, kuidas keha pärast sellist väljakutset muutub.

Kas selliste kehade puhul on veel võimalik midagi muuta või timmida?

Petrose jüngrid e Georgia mitmevõistlejate taimelava

Oluliselt põnevam oleks näha, kas või kuidas minu keha muutub, aga kahjuks puudub mul pildi tegemise oskus. Igatahes - kui ma vahepeal ei murdu, siis peaksin jõuludeks olema oluliselt paremas vormis. Tunnen juba praegu, et muskel hakkas kasvama. Kas keegi julgeb liituda?

Kui siia blogilugejatele midagi veel lisaks kirjutada sportlase hetke olulisematest tegemistest, siis üheks on kindlasti lemmikloom, kassipoeg Lolo?, kelle ta kodustas paar nädalat tagasi.

Tervis on hea, saab teha väljakutsele lisaks juba mõnda aega ka päris trenni. Kõiki alasid ja ilma valudeta, mis on eriti oluline. Ei ole püssi põõsasse visanud. Kui saab kutse Dohasse, mille õhkõrn võimalus täna õhus on, siis lubab ka selle väljakutse vastu võtta. Kui ei saa, siis teeb tööd järgmiste väljakutsete nimel.