Total Pageviews

Friday, December 13, 2019

Robi magistrikraadi saamisest kujunes perele jõulureis

Robil sai ülikool läbi! Olen olnud kõikide laste kõikide koolilõppude tunnistajaks, välja arvatud Robi bakakraad, mis jäi kohalolekuta kinnitamata. Ei muretsenud tookord väga, sest oli selge, et ta liigub kohe edasi. Nii läks ja nüüd siis sai Georgia Ülikooliga e UGA-ga päriselt ühele poole.

Lendasime selle hetke tunnistamiseks kohe parvega peale. Ainult Kata jäi Kaspariga koju meid igatsema. Teised pakkisid kohvrid. Marta tuli Inglismaalt, Siim koos Janne ja armsate lastega Eestist ja mina ka. Samuti Eestist, aga eraldi lennuga, sest tegin oma reisiplaanid varakult. Kohale jõudsin teistest hiljem. Ma pelgasin algusest saadik seda üksi üle ookeani lendu. Võib-olla just pelgamise pärast hakkas üks lend venima, mis tähendas lõpuks seda, et pidin öö konutama lennujaama pingil enne kui teistega kokku sain. Alguses valasin paar meeleheite pisarat, siis otsisin ühe vähem krigiseva pingi ja olin tänulik, et lennust mahajäämine juhtus Miamis, kus vähemalt oli sooja.

Hommikul olin peaaegu et esimesena lennukis, mis mind edasi Atlantasse kandis. Siim ja Janne said koos lastega teha minu pärast ühe plaanivälise sõidu, aga hommikukohvi nautisime juba kõik koos ja sealt edasi oli vaid üks kiire kulgemine paigast teise.

Üsna esimese asjana kasutasin võimalust koos Robiga trenni minna. Olin selle nimel ju 90 päeva tööd teinud. UGA kergejõustik ei harjuta talviti enam õues nagu see oli Maiceli ja Robi ülikooli saabumise alguse aastatel. Nüüd jagavad nad halli ameerika jalgpalluritega. Mulle see pehmet muru meenutav kate päris meeldis. Kergejõustiklastele on oma liivakastid ja kõrgus- või teivashüppe rajad ja muu ka saali servas olemas. Seega imeline.

Enne pidulikku lõpuaktust jõudsime käia Atlantas Coca-Colat testimas ja vaalaskalu imetlemas ja seejärel teha väikese mägede tripi. No olid need vast teed, mis me mägedesse jõudmiseks läbisime. Kujutan ette, et Siimul tõmbub selg veel tagantjärelegi märjaks, kui neile kurvidele ja neis manööverdamisele mõtleb. Üks oli Eestiga võrreldes kadestamisväärne – teed, olgugi käänulised, olid väga heas korras. Mulle see sõit meeldis.

Teel mägionni ja tagasi läbisime toredaid linnu ja söögikohti. Olen endale märkinud ära Clarkesville, mille järel tuli üks huvitav saksapärane maiustuste linn Helen. Soovitan üles otsida kui Georgias ümber juhtute hulkuma.

See mägionn, kuhu päikeseloojanguks kohale jõudsime, asus Townsendis Tennessees. Imeline vaade, kuigi enamuse ajast olime pimedas. Robi tegi meile õhtusöögiks pirakaid hamburgereid, ise grillis kotletid ja puha. Väike Ruben oli vaimustuses väliterrassi mullivannist, kus sai isa ja onuga pikalt mulistada. Tõesti oli tore, veendusin hommikul. 

Tagasiteel läbisime jälle muuseumilaadseid linnu. Ühes tegime vähe pikema peatuse, selle nimi oli Gatlinburg, kus algselt plaanisime isegi päris muuseumikülastuse, aga kuna linn ise oligi nagu üks suur vabaõhumuuseum, siis piisas ka tänavamelu nautimisest koos kiirete sissepõigetega poodidesse, mis olid täis mittevajalikku nänni ja maiustusi. Ohtralt maiustusi.

Sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Põhja Carolinas Waynesville asulas. Võib-olla oleks õigem öelda linn, aga mis vahet sel. Oluline on, et Marta leidis meile sealt ühe väga ägeda söögikoha, tõeline metsik lääs imehea köögiga. Kõik oli stiilne.  

Magama minekuks olime tagasi Athensis. Magada oli vaja, sest hommikul tuli püksid viikida ja kleidid triikida, et minna ja olla hetke juures, kui ühe nimi hõigatakse lavalt magistrina maha.

Nüüd on see tehtud. Pärast aktust maandusime taaskord sööma. Seekord läksime Alleni soovitusel ja kutsel kohta, mille nimi on Cracker Barrel. Jälle vaimustusin. Vintage kohad mulle istuvad.  

Siim ja Janne sõitsid pärast lõunasööki lastega lõunasse, et enne Eestisse tagasi lendu veidi lõunamaa sooja ka nahavahele saada. Meie Martaga naudime mõned päevad veel Robi seltskonda. Laupäeval näiteks paastume vähe ja läheme kolmekesi trenni.  Edasi tuleb see, mis tuleb edasi. 






















Friday, December 6, 2019


Terve sügis on möödunud blogisse jälgi jätmata. Teinekord läheb nii. Kui püüda olla aus enda ja võimalike lugejate vastu, siis on põhjuseks olnud segased ajad. Hea on jagada edu ja õnnestumisi, aga kui need pole su igapäevased saatjad, kui pole muud peale vajaduse päev päeva järel hakkama saada, teha väikeseid tegusi, lootuses, et need ühel päeval suurema rõõmu õuele toovad, siis nii teedki. Lihtsalt teed ja kõneled vähem.

Mina elasin terve sügise oma elu kodus Eestis, Robi Ameerikas. Et meie väikestes eludes veidi enam värvi oleks, esitas Robi mulle septembri alguses väljakutse, mille ma rõõmuga vastu võtsin. See tähendas, et 90 päeva tegime muudele tegemistele lisaks komplekti harjutusi kõhule, seljale, jalgadele kätele. Väljakutse tuli mu jaoks väga viimasel hetkel, sest olin üsna laisaks muutunud vahepeal. Jooksmas küll käisin aegajalt, aga lihased hakkasid vaikselt kaduma ühtlase pehme kihi alla.


Alustasin 20 kõhulihase harjutuse, 10 kätekõverduse, seljalihaste harjutuse ja kükkidega. Igal nädalal tuli harjutuste korduste arvu tõsta 5 võrra. Lihtne!. Tegin endale kalendrisse kava. Esialgu tundus ehmatav küll, kui viimase nädala peale tuli kirjutada harjutuste kordustearvuks numbrid 85-75-75-75, aga lubasin endale olla paindlik. See tähendas ennetavat mööndust, et kui tundub ikka ülemõistuse raske, siis võin mõnel nädalal korduste arvu tõstmata jätta. Tegelikkuses liikusin ikkagi edasi lubatud sammuga, mis tähendab, et lõpetasin nii nagu pidi, ainult et lõpu osas tegin harjutusi hingetõmbe pausidega e seeriatena, mis andsid summana soovitud korduste arvu. Kogu 90-päevane  väljakutse osutus toredaks ja jõukohaseks igapäevaseks tegevuseks.

Robi saatis aeg-ajalt kontrollküsimusi, et kas ikka jätkan, kinnitades ise, et püüab ka järge hoida, kuigi trennihooaeg tuli vahepeal peale ja kerge pole. Trenni on Robi saanud uue hooaja ettevalmistuse eel kaunis kenasti  teha, tundub. Suurtest hädadest pole vähemalt juttu olnud. Välja näeb ka üsna mehine juba.

Oma elamist Athensis jagab ja treenib Robi sügisest alates koos Garrett Scantlingiga, kes vahepeal proovis mitmevõistluse asemel Ameerika jalgpalli, aga siis otsustas mitmevõistluse kasuks ja püüab sel hooajal pääseda hoopis olümpiale Ameerika koondise ridades. Garrett on muhe tüüp, õppis ja võistles õpingute ajal koos Maiceliga NCAA sarjas.

Sügisesse on jäänud Robi poolt mõned üsna radikaalsed otsused, mis omakorda on mindki mõtlikumaks sundinud. Mõtlikumaks ses mõttes, et pole kiirustanud midagi väga jagama. Ei ette ega taha. Tegutsema küll, aga omal moel. Möödunud hooaeg ei kujunenud just meelakkumiseks. Mõned sellest tingitud segased olukorrad alles ootavad lahendamist ja mõnikord ärkad ise ka tegudele või hakkad otsima uusi teid siis, kui vanad enam edasi ei vii. Seega on olnud kogu sügis nagu juba öeldud üks vaikne pusimine koos järjepideva harjutamisega, lootuses kasvada tugevamaks ja paremaks.

Ah-jaa, kassi võttis ta ju ka, aga sellest olen ma isegi kirjutanud. Kass on hea kaaslane, kelle eest hoolitseda ja kes stressi maandab. Stressi jagub alati. Iseäranis sel ajal, kui sa oma tiheda treeningkava kõrvalt püüad ühele poole saada kooliga. Nüüdseks on selge, et seegi väljakutse sai täidetud. Edasi peaks järgnema tööinimese elu, mis praeguste plaanide kohaselt algab Ameerikas.

Ühte lõppu ja teist algust e elu pöördelisi hetki  tahad ometi ju lähedalt näha. Oma laste puhul kindlasti, vähemalt nii palju kui see on võimalik. Kui väga tahta, on kõik võimalik, on Robi ise meile korduvalt tõestanud. Nüüd on meie kord. Otsustasime perega Ameerikasse kohale sõita ning rõõmust osa saada ja seda kohalolekuga vahest isegi suurendada. Uued väljakutsed, siin me oleme!