Aastad vahetuvad isegi Ameerikas

Kingitused kuuse all

Kui mitte varem, siis täna on küll viimane aeg ka selle kõige säravama kuusepuualune kinkidest puhtaks teha. Sealpool vahetub lisaks aastanumbrile veel ka isiklikke numbreid, Maiceli nime taha kirjutatakse tänasest vähemalt aasta jagu päevi senise 21 asemel 22! Palju õnne sinnapoole ja kuhjaga kordaminekuid.

Mul siinpool ja olen kindel, et kaugeltki mitte ainult minul, on süda sedapuhku kuidagi eriliselt rahul, sest sõbrad on koos. Markus jõudis eile kohale, et uue aasta alguses edasi liikuda ja jätkata õpinguid uues koolis, mis jääb Robist ja Maicelist vaid tühise kahe tunni tee kaugusele. Tahaks kohe HURRAAA! hüüda. Tegelikult tegingi seda äsja. Poistele saadan sosinal meie peres käibel oleva sõnumi: ärge siis peredele häbi tehke. Hoidke senist liini ja jätkake liikumist uute kõrguste poole.

Kuna tean, et blogi külastajate hulgas on ka neid, kes näiteks FB kontot ei oma, siis lisan sellesse postitusse Robi kirjaread 7.detsembri FB lehelt. Enne seda ütlen saladuskatte all, et märgid edasiseks on hetkeseisuga lubavad ;)

"Pole põhjust millestki rääkida, kui viimased 3 kuud basseinis veetnud.
2 aastat tagasi alguse saanud vigastus läks niivõrd kehvaks, et silmad kinni, hambad ristis, enam edasi joosta ei olnud võimalik.
Reedel alustasime koormuse andmist jalale. Esialgu 60% keharaskusega. Iga nädal peaks see number suuremaks minema ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis uue aasta võtan vastu maa peal joostes.
Väga loodan, et jõuluvanalt tuleb jalale uut jõudu ja et peaks vastu.
Oleks tore suvel kodumaale võistlema tulla või siis täpsemalt öeldes, üldse koju tulla..
Rasked ajad on olnud, aga loodetavasti on kõige raskem osa seljataga!"

 

RÕÕMSAT AASTAVAHETUST ja EDUKAT UUT KÕIGILE!

 

 

Salajastest ja vähem salajastest tegemistest

Georgia Ülikooli staadion, kus saab salaja oda loopida

Kirjutama ärgitab seekord EKJL.EE lehel olev uudis U23 koondise kandidaatide kohta, kes võiks või peaks osalema järgmisel suvel Eestis toimuvatel U23 Euroopa meistrivõistlustel. Mäletatavasti 2013 Tamperes toimuvatel võistlustelt lahkus Robi vigastusega ja tegelikult sellest ajast enam muud peale jala või jalgade jutu kuulnud ei olegi. No see jutt algas tõttöelda veidi varem. Robi ise ütles, et sel sügisel täitus kaks aastat päevast, mil ta esimest korda sai nö diagnoosi, mida ta siis mõista ei osanud. Ma usun, et ühel päeval võtab ta ehk ka selle aasta kokku ja kirjutab siis juba ise täpsemalt tarkustest, mis tal on õnnestunud selle aastaga koguda.

 

Üks on selge, et rikkis jalaga on ta tegelikult täitnud U23 meistrivõistlustel osalemiseks juba kaks normi - võiks minna jooksma 100m, mille normiks on võistlustele tahtjate jaoks 10,60. Robi läbis kevadel mäletatavasti 100m ajaga 10,54. Ja muidugi on täidetud ka 10-võistluse norm, aga normid ei võistle. Lavale lähevad ikka mehed ja 10-võistlejaid läheb Eesti poolt isegi ilma Robita seekord terve parv. Hiiglama uhke! Seejuures on Janek Õiglasel samuti täidetud lisaks mitmevõistlusele veel üks, see on odaviske norm. Kõvad mehed, ma ütlen, ei muud.

 

Kõvasid mehi jagub igale poole. Robi saatis mulle ühel päeval nende ülikooli 10-võistlejate kambast ülevaate. Ameerikamaa üliõpilaste tugevaimad mitmevõistlejad leiab just sellest koolist. Saage tuttavaks:
 

Kõige kõvem mitmevõistluse mees Ameerika üliõpilaste hulgas - Maicel Uibo. Täpsemalt võid lugeda siit. Kõik inglise keeles. 

 

 

 

 

 

 

 

Peaaegu sama kõva mees kui Maicel, aga eelmisel aastal siiski küünevõrra vähem kõva - Garrett Scantling. Täpsemalt võid tema kohta lugeda siit, ikka inglise keeles.

 

 

 

 

Robi on teine eestlane tiimis, kes selles koolis peab ennast alles tõestama hakkama. Nad ütlevad ta nimeks Karl Saluri. Robi varasemate saavutuste kohta saab lugeda siit.

 

 

 

 

Devon Williamsi tähetund on samuti alles ees. Mida oodata või loota, vaata siit.

 

 

 

 

 

 

  

Jaanuaris hakkame loodetavasti kuulma, kuidas sealsed mehed on valmistunud ja paremal juhul ehk ka näeme, millega hakkama saavad, Kuid mitte veel Robi. Kui küsin ta käest, kuidas ta trennid välja näevad, siis palus ta vaadata järgmist videot:

 

 

Ütles, et ilma veetakistuseta, päris maa peal, oma jalgu ja kogu keharaskust kasutades võib hakata jooksma jälle alles siis, kui on vähemalt nädala saatnud mööda ilma valu tundmata. Sellist nädalat veel saabunud pole, aga pidi juba lootust andma.

Ja lootus on viimane, mida minetada. Kui miski muu enam ei aita, siis aita ennast ise. Vahur Kersna soovitab oma viimases raamatus nii: "Räägi oma kehaga, nii jabur kui see esialgu ka ei tundu. Keha on üllatavalt tark, rakud intelligentsed. Võid pöörduda otse murettegeva organi poole. Ei ole vahet, kas häälega või mõttes. Kiida teda, kui asjad lähevad paremaks. Palu vabandust, kui olukord võib talle olla ränk ja koormav." Veel ütleb Vahur, et raskel hetkel pole vaja üritada enamat, kui suudad. Ilusaid mõtteid on ridamisi. Mõtteid, mille üle tasub mõelda.

 

Viimase pakiga saatsin Ameerikasse Raul Rebase raamatu "Võimalik". Usun, et poisid leiavad sellest raamatust samuti nende jaoks õpetlikke sõnu. Mulle meeldis, lugesin ühe hooga. Oma eelmise paki sisu laotas Robi laiali ja tegi pildi ka. Armas. Komme sai nii palju ainult seepärast, et pakis jäi ootamatult ruumi üle, mis tuli kiirelt täita. Õnneks jõudis pakk kohale enne sealset suurt Halloweeni, nii et kõik magus leidis endale kiiresti uued omanikud.

 

Oktoobrikuise paki sisu


Hetke suurim uudis tuli tegelikult hoopis lähemalt. Selgus nimelt, et ka Markus Leemet jätkab uuest aastast taas õpinguid Ameerikas. Uus kool on South Carolina, mis on Robi sõnul neist kõigest 2 tunni kaugusel. Enne oma kooli minekut pidi Markus tegema nädalase aklimatiseerumise Robi ja Maiceli juures. Tore teada, et sõbrad aastalõpus jälle koos!