![]() |
Tervistused New Orleansist |
Aasta algas Portugali laagriga. Oli äärmiselt meeldiv olla
jaanuaris kohas, kus on 15 ja enam soojakraadi, kuum päike ja suurepärased
tingimused energiakogumiseks. Laagri sihiks oli anda viimane lihv vormile enne
talvist mitmevõistlust. Enamusega sain ilusasti hakkama ja lisaks sain arendada
kõvasti oma kokkamisoskusi, kuna enamus söögid tegin meie väikesele tiimile mina.
Hooaja kahe esimese stardiga võisin rahule jääda - teibas
uus rekord 4.55 ja Eesti meistrikatel 60m – 6.96, kauguses 7.32 ja tõkked 8.61.
Toon siin välja ühe asja, mida ma seni polnud kellelegi öelnud. Nimelt sellel kaugushüppevõistlusel panin
proovikatsel kogemata jala vastu ja väänasin kergelt pöida. See, et ma pärast
seda suutsin 7.32 hüpata oli super. Halb oli see, et pöid jäi mind edasistes
kaugushüpetes segama, ma ei suutnud ennast alati kokku võtta ja tegin seepärast
üsna ebastabiilseid hüppeid.
Talvine mitmevõistlus õnnestus peamiselt ainult esimesel
päeval. Väga jäi kripeldama see, et ei võtnud tookord tugevamat teivast, mis oleks
võinud emotsionaalselt hea olla ja kindlasti
tulemuse poolest parem!
Võistluse lõpetasin 5598 punktiga (6,91 – 7.23 – 13.79 – 1.86
– 8,69 – 4.54 – 2:43,73).
![]() |
Paus kahe ala vahel |
Enne välihooaega käisime Hispaania laagris. Mainin siinkohal
ära, et alates jaanuarist hakkasin treenima koos Markus Leemetiga. Koos
Markuse, Ben-Ruubeni ja Mikuga läksime
laagrisse, mis on alati aprillis eestlasi täis. See laager oli ühtlasi ka mu
senise karjääri pikim, kestis 3 nädalat. Olen väga tänulik kõikidele inimestele,
kes aitasid minu välislaagreid finantseerida. Suur, suur aitäh teile!
Hispaania laagrit võin lugeda oma seniste laagriskäikude
lemmiklaagriks nii seltskonna kui ka ära tehtud töö poolest.
Viievõistlus KADRIORUS
Selle kinnituseks oli kohe pärast laagrit toimunud viievõistlus Kadriorus,
mille ma suutsin võita, tehes tipp-topp tulemused. Kaugus – 7.17, oda – 56.26,
200m – 22.38, ketas – 38.76, 1500m - 4:33,01. Punktisumma 3745, mis on läbi
aegade viies tulemus Eestis sel alal.
See andis lootust, et juuli kuuks võib vorm olla päris hea.
Suvehooaja peaeesmärgiks oli Tampere U23 EM ja selleks, et sinna saada, oli
eelduseks normatiivi 7200p täitmine. Normi täitmise kohaks valisime treener
Tõnu Kaukisega Rootsi, kus toimus Eesti-Soome-Rootsi maavõistlus
kümnevõistluses.
Parimad Leksi viievõistluses |
Eesti- Rootsi- Soome maavõistlus
Kui teivas välja jätta siis olin üldiselt selleks
võistluseks valmis, et mõnusalt võistelda ja norm rahulikult ära teha.
Kahjuks hakkasid vahetult enne võistlust esinema väga
veidrad probleemid. Kubeme piirkonda tekkis kahtlane punn, mis läks paiste ja
tegi hirmsat valu (pompoon?). Täiesti võimatu oli näiteks teha põlvetõstet. Kõige
rohkem valu tegi paise just kümnevõistluse esimesel päeval. Soojendust tegin
krimass näol ja saate vist aru, et 100m starti minna sellises olukorras ei
olnud just kõige toredam. Aeg 10,99.
Lisaks pompooni probleemile tegin kauguse esimesel
proovikatsel haiget tõukejala väikese varba juures olevale kinnituskohale, põhjuseks
uued naelikud, mis olid liiga kitsad.
Kokkuvõttes, ei saanud ma teha korralikult põlvetõstet ja korraliku
äratõuget teha oli peaaegu võimatu. Seetõttu sellised tulemused esimese päeva
aladel: 10,99 – 7.01 – 13.30 – 1.82 – 49,87.
Ebaõnn oli suur!
Teiseks päevaks andis pompooni pinge järele (lõhkes) ja ma suutsin
nii palju kosuda, et kuidagi normatiiv välja pigistada. Tegelikult tuli see
üpris lihtsalt, kui valud välja jätta. Teivast hüppasin viimase kolme aasta
pehmeima teibaga ja 1500m põhimõtteliselt tuikusin läbi. Tulemused teisel
päeval: 16,19 – 39.34 – 4.47 – 54.03 – 4:40,45. Punkte 7268.
Pärast seda tuli kiirelt taastuda ja võtta uuesti kapist
välja vanad kaugusenaelad.
Juunis jõudis Ameerikast tagasi Maicel Uibo, kellega tegime
koos mõned head trennid. Tema tagantsurumisel ja initsiatiivil suutsin näiteks
kohe esimesel ühisel teibatrennil võtta uuesti kasutusse teiba, millega oleksin
pidanud trennis koguaeg hüppama, et siis võistlustel jäigem teivas võtta..
Kõik töö u23 EM-i jaoks oli ära tehtud, aga nädal enne võistlust suutsin ikkagi midagi kahtlast külge saada,
nimelt oli mul kerge kõhuviirus, millega kaasnes väike palavik. Ma ei oska
öelda, kuidas see teisi alasid mõjutas, aga kuulis kaotasin kindlasti pool
meetrit kui mitte rohkem!
TAMPERE
Võistlus algas hästi, olin puhanud ja tunne oli hea (jalg oli kerge). Olin 100m stardis viimases jooksus ja kui nägin, et jälle on vastutuul, olin ette veidi pettunud. Aga meie jooksu ajaks tuul pöördus, oli taganttuul, mida lõpuosas polnud üldse tunda. Suutsin jooksu võita ajaga 10,80 ja saada sellega ka esimese alavõidu tiitlivõistlustel. See tähendas seda, et esimest korda sain kanda kollast nimemärki!
Võistlus algas hästi, olin puhanud ja tunne oli hea (jalg oli kerge). Olin 100m stardis viimases jooksus ja kui nägin, et jälle on vastutuul, olin ette veidi pettunud. Aga meie jooksu ajaks tuul pöördus, oli taganttuul, mida lõpuosas polnud üldse tunda. Suutsin jooksu võita ajaga 10,80 ja saada sellega ka esimese alavõidu tiitlivõistlustel. See tähendas seda, et esimest korda sain kanda kollast nimemärki!
![]() |
100m finaal Tamperes |
Kaugushüpe ei olnud nii sujuv kui oleks võinud. Proovikatsetel
tundsin, et täna võib tulla hirmus pauk, kuna jalg oli ülimalt kerge! Kahjuks
läks jooksurütm täielikult paigast ära ja elus esimest korda pidin tulemuse kirja
saamiseks hüppama kindla peale alles kolmandal katsel. Õnneks tuli okei katse,
kindla peale hüpatud küll, aga ikkagi okei. Tulemus 7.16.
Kuul, nagu eelnevalt mainitud, oli väga raske, jõudu ei
tundnud sees, aga seda ka võibolla sellepärast, et pidin otse kaugusest kuuli
tõukama minema, ilma väikese 30min söögipausita. Tulemus 13.15
Ja siis see saatuslik kõrgushüpe! Tagantjärele arvan, et
põhjuseks, miks ma kõrguses jalga väänasin, oli liiga suur tahe. Tunne oli tõesti
vägev, viimane trenn oli võimas! Nimelt olin eelneval trennil hüpanud 6 katset,
neist viis olid paremad kui eelnev treeningrekord ja kõrgeim kõrgus, mida
proovisin ja mille ületasin oli 1.88.
See andis palju lootust ja võibolla just kirg, millega sellele alale lähenesin, põhjustaski
jala väänamise juba esimesel proovikatsel!
Tundsin kohe, kui matile maandusin, et nüüd on midagi väga
pahasti. Jalg läks paiste sekunditega ja valu läks suuremaks minutitega. Edasi
oli must auk. Kurbus.
Järgmised nädal aega kõikusin karkudel, siis sain arstilt saapa,
mis aitas liikuda veidi paremini, kuigi see oli ikka väga valulik. Esimene MRT
uuring näitas, et viga olid saanud sidemed, mõni ka katki läinud ja tekkinud
oli luuturse, mille kohta arst ütles kohe, et taastumine sellest võib võtta
kaks kuud. Tegelikult annab see siiani
tunda, tõsi, nüüd juba veidi vähem, aga siiski, möödunud on 6 kuud!
SÜGIS
Sügisel alustasin iseseisvalt treenimist. Oma plaani ja
Ameerika plaani kokku segades tuli välja päris vihane ettevalmistus, mida tegin
4 nädalat. Siis ühel päeval oli võimalus treenida koos Pascaliga. See sobis ja nii
jäimegi koos treenima kuni ta tagasi Saksamaale läks. Mulle meeldis ja
seepärast küsisin treener Anderi Nazarovilt, et kas oleks võimalik nendega jätkata
ja ta oli nõus. Metsatrennid koos Ksenija Baltaga olid päris mõnusad ja hallis
ka me ennast tagasi ei hoidnud. Lõike sai joostud rohkem kui viimasel kolmel
sügisel kokku.
Kahju, et ei saa seda kõike talvel ära kasutada, kuigi mingi
võimalus vahest veel on ennast proovida ka talvel.
AMEERIKA
Juba veidi enne Tampere võistlust sain tegelikult aru, et lootus augustis Ameerikasse Arkansase Ülikooli õppima minna on kadunud. Miks? Sest tegin aprillis TOEFL testi ja ei saanud vajalikku punktisummat. AGA ma ei muretsenud, sest treener ütles, et ei ole vaja testi uuesti teha. Olin sellega rahul ja hakkasin mõtlema ärasaatmispeole ning oma tulevikule Ameerikas. Hiljem selgus, et nii lihtsalt siiski asjad ei käi, ikka on vaja nõutavalt tasemel test teha, aga minu jaoks oli siis juba hilja - aeg sai otsa.
Juba veidi enne Tampere võistlust sain tegelikult aru, et lootus augustis Ameerikasse Arkansase Ülikooli õppima minna on kadunud. Miks? Sest tegin aprillis TOEFL testi ja ei saanud vajalikku punktisummat. AGA ma ei muretsenud, sest treener ütles, et ei ole vaja testi uuesti teha. Olin sellega rahul ja hakkasin mõtlema ärasaatmispeole ning oma tulevikule Ameerikas. Hiljem selgus, et nii lihtsalt siiski asjad ei käi, ikka on vaja nõutavalt tasemel test teha, aga minu jaoks oli siis juba hilja - aeg sai otsa.
Leppisime treeneriga kokku, et lükkame mineku Jaanuari. Selleks pidin tegema uuesti TOEFL testi, et asi oleks kindel. Test toimus
novembris, harjutasin seekord korralikult, aga mõned päevad enne testi
ütles treener, et kardan, et jätsid
testi liiga hiljapeale ja me ei saa sind ka jaanuaris võtta ( tegelik põhjus,
usun ma, oli selles, et olin vigastatud, mu vigastus ei olnud soovitud
kiirusega paranenud ja nad ei julgenud mind
võtta). Ma veel tõestan neile, et nad tegid vea!
Igatahes hakkas minu jaoks nüüd väga pingeline aeg, hakkasin
igaks juhuks kohe uut kooli otsima.
Rääkisin Markus Leemeti kooliga. Kooliga, kes saatis alguses
kutse mulle, aga ma soovitasin neile
Markust. Nad hakkasid kohe asju
ajama ja ütlesid, et saame hakkama, lihtsalt pead visiidile tulema ja ühe kiire
keele testi kohapeal tegema. Tegin selle ära probleemideta. Viimaseks asjaks
jäi viisa tegemine, mis möödus tänu vahepeal saabunud pühadele ka väga ärevalt,
aga kätte ma ta sain ja ostsime ära ka ühe suuna piletid.
Tundus, et kõik on korras, aga ikka veel oli saatusel mulle
midagi varuks. Nimelt kolm päeva enne äralendu sain uudise Soome arstilt, kes hindas
mu parem hüppeliigese seisu nii kehvaks, et soovitas sellele kohest
operatsiooni ja lisaks 3-kuulist puhkust vasakule jalale. Õnneks jäi Eesti arst teisele arvamusele ja
soovitas siiski lennata ja nüüd on ka Ameerikas öeldud, et esialgu operatsiooni
vaja ei lähe, et see võib veel iseparanemise teel üle minna.
![]() |
Markus ja Karl Robert |
Kas ta üle läheb, sellele garantiid Ameerika arstid ei
andnud, aga vähemalt lootust andsid!
Loodetavasti juba lähinädalad näitavad, kuhu poole asjad
tegelikult liiguvad. Talvehooajal igatahes mitmevõistlust ei tee. Väike plaan
on, et ehk saan joosta 60m, 400 teadet või näiteks 800m, aga seegi selgub
lähimate nädalate jooksul.
![]() |
Jalad Ameerikas |
Selline oli möödunud 2013 aasta läbi minu, Karl Robert Saluri,
silmade. Loodan väga, et elu uuel mandril tuleb emotsionaalselt positiivsem ja
fännidele meelepärasem. Tänan kõiki, kes minusse usuvad ja kes mind nii nõu kui
ka jõuga sel teel toetanud on.