Aastalõpu tagasi ja edasi vaade ehk ema intervjuu Robiga

Ema pühib mured minema

Nii pikka postituste pausi ses blogis pole varem olnud kui juhtus nüüd, 2018. aasta lõpus. Ausalt öeldes ma isegi ei avanud vahepeal oma blogi, sest midagi läks mu sees rikki. Segadust oli liiga palju selgete sõnade ritta seadmiseks. Segadused algasid juba aasta alguses. Nägin või arvasin nägevat, kuidas üks suhte purunemine muserdas mu meheks sirgunud poissi. Isegi kui sa kõrvalt vaatajana saad aru, et raskused on kasvamise osa, siis emana oled maoli maas koos oma lapsega ja tahaks temaga kaasa või vahel isegi üle ulguda, kui teaks, et sest abi oleks. 

Sellest ei ole abi. Valu tuleb üle ja läbi elada ja edasi minna. Aeg parandab haavad. Nüüd on see teadmine olemas ka Robil enesel ja me jätkame. Tema oma sportlasteed nii kaua kuni jaksab ja mina selle tee vahendamist. 

Esmalt aga oli Robi valmis oma aastale tagasi vaatama, et seejärel avada veidi ka tuleviku unistusi.

1. Kuidas sa ennast  aasta 2018 lõpu eel tunned? 

Hästi tunnen. Detsember 2018 oli minu arvates trenni suhtes mu karjääri kõige parem kuu. Võrdlen siin detsembrit kõikide varasemate detsembritega oma elus.

Pärast hooaja lõppu alustasin jõusaali treeningutega uuesti septembris. Oktoobris lisandus kõik muu. Sügisel olid vahepeal kerged seljaprobleemid, aga lisasin kavva palju seljaharjutusi ja sain sellest lõpuks jagu. Nüüd teen jõusaalis Meelis Siimsoni kavade järgi, mis mulle väga hästi istub. Jõunäitajad on läinud selgelt üles.

Muidu on ka läinud asjad ja elu aasta lõpus hästi – lõpetasin kooli ära ja liigun edasi magistriõpingutesse. Sinna sissesaamise nimel tuli veidi tööd teha, aga see tasus end ära ja nüüd on pinged selle kohapealt samuti maas. Seega võin öelda, et aasta lõpus olen kõigega rahul!

2. Mis eesmärgid sul sportlikus plaanis 2018 aastaks olid?

Eesmärgid oli selged: jõuda EMile ja parandada isiklikku rekordit. Mõlemaga sain hakkama, aga rekordit oleksin ideaalis tahtnud parandada suuremalt. Võimed ja eeldused olid selleks olemas, aga kahjuks ei õnnestunud kokku panna normaalset võistlust. Ikka läks nii, et ühel päeval suutsin teha kõik nii nagu peab ja teisel päeval midagi juhtus. Seega põhimõtteliselt justkui täitsin oma eesmärgi, aga täit rahulolu sellest ei saanud.

Kas see tähendab, et edaspidi tuleks seada latt kõrgemale?

Eesmärgid sean ma endale alati kõrged. Enne iga hooaja algust panen paika punktisumma, mille poole püüelda ja mille nimel teen tööd.

3. Mis läks hästi, mis oleks võinud minna veel paremini?

Hästi läks see, et võitsime oma kooli NCAA tiimiga 2018 aasta võistluse ära ja see, et ise olin neil võistlustel teine ning suutsin oma rekordit parandada lõpuks. Teatud alad läksid stabiilsemaks, eriti just kaugushüpe ja lõpuks lisandus mõni sentimeeter kõrgushüppes.

Sisehooaeg oli muidugi väga raske. Ennekõike jäid seda varjutama seljaprobleemid ja muud probleemid, mis tulid kaasa isiklikust elust. Need mõjutasid sporditegemist palju, kohati oli ikka väga keeruline keskenduda. Vahepeal kadus motivatsioon täielikult, kuna selg oli tuksis ja isiklik elu keeras samuti kraavi. Siis oli tunne, et midagi ei viitsi teha või tegelikult ei tahtnudki ühel hetkel midagi teha. Oli üsna keeruline aeg.

4. Missugustest hetkedest, olukordadest sa oled saanud suurimad õppetunnid. Mis need olid?

Suurima õppetunnina võtan sellest aastast kaasa teadmise, et kunagi pole mõtet teha elus liiga suuri ja liiga konkreetseid plaane, alati peab jätma ruumi juhustele, sest asjad võivad muutuda äkki ja sa ei saa seda ette teada, mis järgmine päev endaga kaasa toob.

See oli üks mu lõppeva aasta vigadest, et ajasin oma plaanid enda peas tohutu suureks, ega arvestanud võimalusega, et asjad ja olukorrad võivad muutuda ja muuta sellega kogu elu. Ma ei olnud selleks teadmiseks mentaalselt valmis, aga loodan, et olen nüüd õppinud ja loodan, et tean, kuidas selliseid olukordi edaspidi lahendada. Olen rääkinud inimestega, olen suhelnud paljudega elu ja suhete teemadel ja see on mind aidanud. Olen jälle õnnelik ega tunne enam enda õlul raskete aegade painet. Motivatsioon on tagasi, olen värske ja valmis uuteks tegudeks.

5. Mille sa sellest aastast kaasa võtaks, mida jääd enesega hoidma?

Kõik need keerulised olukorrad, läbi mõeldud teemad, need võtan endaga kaasa. Öeldakse ju, et vigadest õpitakse kõige paremini. Hetkel ongi selline tunne, et 2018 aasta oli mu jaoks vigade tegemise aasta. Nüüd, aasta lõpu viimastel kuudel ja päevadel olen hästi palju mõelnud nende üle ja aru saanud, et kõige parem asi, mis sellest aastast kaasa võtta, on õppida vigadest, õppida kõigest, mis läks viltu ja valesti. Õppida, kuidas lahendada teele sattuvaid probleeme, et ei tekiks suurt masendust. Isegi halvast asjast tuleb leida midagi, mis sind suudab lõpuks ikkagi õnnelikuks teha.

6. Berliini EM vajaks selgeks kirjutamist. Mis ootustega läksid ja mis mõtetega lahkusid Berliinist?

Berliini läksin lootusega lõpetada vähemalt esikaheksas, vahest isegi kuue seas. Kuna tunne oli hea, vorm oli hea, tervis oli korras, siis oli see lootus realistlik. Tõsi, sealne rada mulle otseselt küll ei meeldinud, aga seda ei pea võtma kui vabandust, sest nii lihtsalt oli. Berliini rajakate ei sobinud minu jooksutehnikaga, see oli minu jaoks liiga pehme.

Aga ketta nullis ei olnud rajakattel muidugi mingit rolli. Ketta puhul, arvan, oli asi selles, et ma olen oma natuurilt kiire mees ja tahan kõike kiirelt teha. Hakkasin vaimselt liiga palju ootama ja lootma oma ketta peale, kuna nägin, et paljud sportlased suhteliselt ebaõnnestusid. Korraga terendas silme ees võimalus lõpetada isegi top 5 hulgas. Tahtsin lihtsalt kettast võtta liiga palju ja hakkasin pöördeid tegema nii kiiresti, et lõpuks ei olnud jalad veel maaski, kui juba ketas käest ära lendas ja ta lendas võrku või sektorist välja või kuhu iganes, igatahes mitte sinna, kus oleks soovinud.

Viimased kaks kuud olen ma ketta trennis pannud väga suurt rõhku sellele, et kõik rahulikult ära teha ja hetkel tundub, et liigun õiges suunas. Just kettaheites. Seega jälle sama asi, et kõige paremad õppetunnid on need, kui teed midagi valesti. Siis analüüsid oma vigu ja õpid neist, et järgmine kord teha õigesti või vähemalt püüad paremini.

Kiirustamine on olnud mul alati probleemiks, treener on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Mulle endale ei tundu, et on kiire, aga kui videot vaatame, siis saan aru, et ma olen ikka väga kiire. Ühel õhtul hakkasin enne magama jäämist oma kettaheite peale mõtlema. Võib-olla oli see alateadlik, sest järgmine päev trennis oli ketas kavas, aga igatahes ma mõtlesin enne und peas täpselt läbi, mis ma ketast heites tegema pean. Järgmisel päeval läksin trenni ja see kujunes mu elu parimaks trenniks. Nii heidete pikkuse kui ka keskmiste poolest. Sain aru, et kõik vajalik on mus olemas, aga vahepeal tuleb lihtsalt sügavamalt mõelda, et kuidas ja mida täpselt teha ja analüüsida ka vigu, et saaks selgemaks, mida muuta ja kuidas.

Aga kui Berliini peale veel laiemalt tagasi mõelda, siis ega täpselt ei oskagi öelda, mis seal juhtus, miks seal kõigil nii õnnetult läks. Kõik tundus ju alguses normaalne. Mul enese seis oli kuni kettaheiteni väga hea. Lootus oli korralikult isiklikku parandada, aga läks nagu läks.

7. NCAA periood on nüüd sinu jaoks läbi, kuidas edasi?

Jah, kooli eest enam selles süsteemis ei võistle. Aga vähemalt aasta jätkan samas koolis oma magistriõpingutega, saan selleks koolilt toetust. Stipendiumi saamise eeldusena pean veidi tööd tegema, mis tähendab, et kuulun meeskonda, kes abistavad NCAA süsteemis õppivaid sportlasi, et neil oleks kõik korras nii spordi kui õpingutega. Abistan neid, mis iganes ettetulevate probleemide korral, töö on jõukohane ja huvitav.

Võistlemise mõttes tahaksin ja saaksin uuel aastal võistelda seal, kus enne võistelda ei saanud nagu Euroopa sisemeistrivõistlused näiteks. Väga sooviksin kaasa teha veebruari alguses Tallinnas rahvusvahelisel mitmevõistlusel, aga siin on hetkel ületamist vajavaks takistuseks lennupiletite raha. Endale lisaks on vaja Tallinna sõidutada ka teibad.
Kui edasi unistada, siis üks võistlus, kuhu ma kindlasti tahan minna, enne kui naelikud varna viskan on Götzis. See on mul Olümpia kõrval olnud tegelikult järgmine unistus, kuhu jõuda. Isegi MMist on see eespool olnud, kuna sealsest võistlusest on nii palju räägitud, et tahaksin seda melu ise kogeda. Seega on mu 2019 aasta üks kindlaid eesmärke ja soove võistelda kaasa Götzises.

Ega midagi muud eriti ei olegi, lihtsalt nüüd on vähem võistlemist ja ma püüan leida selliseid võistlusi, kus oleks ka rahalisi auhindu, kuigi palju neid mitmevõistlejate jaoks ikka on.

8. Sa pole liiga palju Ameerika ülikoolist rääkinud, seepärast küsin, kuidas sulle tundub, kas saadud teadmistest on abi järgmiste sammude astumiseks elus?

Kooliga on usun samamoodi nagu Eestiski, mis tähendab, et ega kool ise su tulevikku ei kindlusta ja sulle leiba lauale too. Kooli läbimine võib aidata leida parema töökoha, aga tavalise tööga sa edukaks ei saa, ikka pead ise kogu aeg kõrvalt juurde õppima ja oma asjadega välja tulema. Olen hakanud selle nimel palju raamatuid lugema, et saada rohkem ja praktilisi teadmisi selle kohta, kuidas võimalikke ideid edukamalt realiseerida. Ainult koolist saadud teadmistega palju ära ei tee. Hea on kursis olla parimate kogemustega ja teada, kuidas maailmas midagi tehtud on. Samas oma baasteadmised saad ikka koolist ja õppimine Ameerikas mulle sobib. Olen selles süsteemis sees ja minu jaoks on see lihtne. Õppimine ise nõuab muidugi pingutust, aga ma olen alati leidnud variandid, kuidas teha kõik ära nagu vaja ja seejuures ka positiivsete lõpptulemusega. Olen rahul.

9. Milliste ootustega lähed vastu uuele aastale?

Ootused on ... tegelikult on seda raske vastata, sest tegin sellest sügisest treeningutes väga suure muutuse, just jõusaali suhtes. Esiteks võtsin meelega kaalu juurde, et teada saada, kuidas see muudab või mõjutab mu tulemusi. Põhiline eesmärk on olnud ikkagi kõvasti tugevamaks saada, mis hetkel tundub minevat õiges suunas.

Ma ei ole uue kava järgi kuigi kaua veel trenni teinud, aga juba nihutan oma jõusaali rekordeid, mis on väga hea näitaja ja annab suuri lootusi. Muidugi ma ei tea, kuidas see mõjutab teisi alasid, selleks tuleks võistelda. Näiteks ei oska ma hetkel öelda, palju võiksin kaugust hüpata või teivast. Selleks oleks vaja võistelda, aga näitajate järgi on seisud hetkel väga head. Detsembri kuus nii häid näitajaid pole mul varem olnud. Ise loodan, et saan oma uut taset ja head vormi näidata Tallinnas.

Nagu ma juba ütlesin, on isiklike rekordite parandamine uue hooaja eel iga sportlase eesmärk, muidu ju trenni ei teeks. Teiseks tahan lihtsalt nautida sporti kui protsessi ja võtta sest kõik, mis võtta annab. Sa ei tea kunagi, milline hooaeg jääb viimaseks. Kui tuleb hea hooaeg, siis kindlasti jätkan. Kui midagi head välja ei tule, siis suure tõenäosusega väga enam mõtet edasitegemiseks ei näe. Vanus tuleb peale ja kui kool saab läbi, siis tuleks juba üksnes trenni tegemiseks hakata kuskilt mujalt raha otsima, sest kümnevõistlust tipptasemel nii sama teha ei saa, eriti Ameerikas olles. Tuleb hakata ikkagi mõtlema töökoha leidmisele ja oma tuleviku kindlustamisele.

10. Sponsorid?

Oma sponsorit, võimalikku toetajat ei ole ma endale leidnud. Siiani on toetanud sporditegemist ülikool, neid võingi hetkel oma sponsoriks lugeda. NCAA süsteem sponsorit ju tegelikult ei lubanudki, aga kuna ma selles süsteemis enam ei võistle ja tahaksin võistelda väljaspool Ameerikat, näiteks Eestis ja Euroopas, siis oleks hädasti vaja lisaabi. Seni kuni ise aktiivselt teemaga ei tegele, ega siis seda abi ei leia ka.

Tegelikult puudub hetkel isegi idee, kuhu või kelle suunas vaadata. Praegu teen sporti puhtalt enda toel ja lihtsalt sellepärast, et ma naudin protsessi ennast. Kui ma läksin Ameerikasse õppima selleks, et saada toetust nii spordiga jätkamiseks kui ka õppimiseks ja selle eelduseks olid head sportlikud saavutused, siis põhimõtteliselt ma enam õppimise jätkamiseks sporti tegema ei peaks, sest õpinguid toetaks kool ikka. Aga mulle meeldib enda keha proovile panek, et teada saada, kui kaugele ma suudan ennast viia. Eriti nüüd, kus jõusaali trennid erinevad eelnevast. See muudab kogu tsükli palju lahedamaks ja ma tahan näha, kuidas see uus süsteem toimib ja mis muutusi see kaasa toob just kergejõustiku rajal. Maicel näiteks on sama kava järgi teinud trenni viimased kaks aastat.

11. Millistel võistlustel me uuel aastal sinuga kohtuda võiks?

Mul ei ole hetkel täpne kava paigas. Kõik oleneb sellest, kas  pääsen Tallinna võistlema või mitte. Kui leiaksin vahendid ja võimaluse lennata veebruari alguses Eestisse, et teha kaasa Eestikatel, siis teeksin juba 20ndal jaanuaril eestikatel kaasa kahel üksikalal. Nendeks aladeks võiksid olla kuulitõuge ja tõkkejooks näiteks, et tunnetada rada. 

Kui ma veebruari alguses Tallinna võistlema ei saa, mis sõltub peamiselt sellest, kas leian endale toetaja, kes mind koos teivastega Tallinna aitaks lennutada ja tagasi, siis teeksin 25. jaanuaril Clemsonis ühe mitmevõistluse, lootuses teha seal tulemus, mis tagaks pääsu Euroopa meistrivõistlustele ja sel juhul rohkem võistlusi sisehooajal ei teekski.

___________________________________________________________

Sellega sai küsimuste rahe ja neile vastamiseks mõeldud aeg otsa. Mul ei jää jälle muud üle kui suruda pöidlad pihku, loota imele ja soovida, et Robi leiab võimaluse lennata jaanuari lõpus uuesti Eestisse. Jaanuari keskel teeb ta seda nii kui nii, sest siis toimuvad õe pulmad. Need piletid on õnneks juba varakult taskus. 

Toredat aasta lõppu ja head uut aastat kõigile!

Berliini EM sai ootamatu lõpu

Kui Berliini EMi 10-võistluse teist päeva püüda tagantjärele meenutada, siis algus polnud ju paha.

Robi joostud 15.20 oli tiba parem aeg isegi kui isikliku rekordi seerias joostud 15.25, mis tähendab, et liikus edasi üsna ilusas graafikus. Punkte kogunes kuue alaga 5038.

Tilga oleks võinud kiiremini liduda (15.27), aga Maiceli 14.57 oli jälle üsna OK.
Olen kohapeal kirjutanud, et kõik stardid hakkasid valelähtega ja meie lehvisime oma lipuga taas telekas, nii et olemine oli sel hetkel veel pidulik ja ülev.

Ketta eel vahetasime istekohti, et omadele ikka paremini kaasa elada.
Tabeliseis pärast 110 meetri tõkkeid oli selline:

Meie meeste tõus pidi algama kettaheite järel.

Algus polnud paha! Maicel lennutas ketast kohe avakatsel 45.33, mis oli kokkuvõttes päeva kolmas tulemus. Temast kaugemale suutsid ketta saata vaid venelane Shkurenyov (45.53) ja sakslaste oma mees Abele (45.42).

Robi ja Tilga heitsid ketast teises grupis. Robi isiklik on 43.80. Oma parimas 10-võistluse seerias heitis ta ketast 42.95. Seega polnud ka siin põhjust liiga palju lühemat heidet oodata.
Esimene katse läks metsa. Tilgal korralik 43.42, aga ta on suuteline headel päevadel enamaks.
Robi teine katse... jälle metsa e võrku. Mis see tähendab, mõtlesin kohapeal, aga üks katse on ju veel, ei lasknud end liiga palju segada. Kuigi, kas sellest nüüd enam liiga suurt tulemust on oodata?? Eks me näe, mõtlesin staadionil.
Tilgal samuti teine katse võsas, aga tulemus see eest all.
Kolmas katse: PÜHA PEETRUS!!! Mis see oli??? Jälle võrk!!!!

Võistlus lõppes selle kohapealt ära. Minu jaoks. Kui tahate teada, mis tunne on või oli, siis Robi eest ma öelda ei oska, aga enda eest küll - tunne oli täiesti tühi. Või siis oli selline nagu oleks kedagi reetnud või alt vedanud.
Oleksin tahtnud kellegagi esile kerkinud tundeid jagada, aga see oli keeruline. Iga üks tegeles sel hetkel enda sees oleva segadusega. Sõnad, vähemalt need, mis oleks tulnud kuuldavale tuua, tundusid õõnsad.
Kui saaks ühe katse veel, sest ta ju suudab, oleksin sel hetkel palunud kuldkalalt, aga õhk oli kuum ja kuiv ja ühtegi kala kuskilt ei paistnud.
"Vastik, vastik, vastik! Väga vastik tunne on. Kurb on ja tühi ja mõttetu! Need teibad sai nüüd küll üsna asjata kaasa veetud," olid mõtted ja emotsioonid, mis esimesena läbi käisid. "Rõõmu ei leia, naeratada oleks praegu väga raske. Kahju, väga kahju!," olid järgmised reaktsioonid. Seejärel tekkis soov ja tahtmine lohutada või vähemalt kõvasti karjuda: Palun ühte võimaluse poegagi veel, ainult ühte!! Aga seda ei antud, mäng oli läbi.
Alles nüüd tundsin iga rakuga prantslaste eelmise hommiku kaotust - kõik kolm meest pidi taluma kaugushüppe ebaõnnestumist.
Kas Mayer on nüüd kehv mitmevõistleja, küsisin endalt? Vastasin kindlalt - kindlasti mitte. Ta oli ebaõnnestuja sel võistlusel.
Kas Robi on kehv? Ei, ta samuti üksnes ebaõnnestus sel võistlusel. Kahjuks ei anna see ebaõnnestumine meile võimalust teada saada, kui head nad oleks võinud olla.

Aga kõikide nende emotsioonide pealt oli hea see, et vähemalt meie kaks meest said täisaladega jätkata. Edasi oli võimalik veel tugevamalt pöialt hoida Maicelile ja Karelile. Nüüd oli kogu raskus nende, eriti Maiceli peal.

TEIVAS
Karel ja Maicel olid seatud erinevatesse gruppidesse. 28-st alusatanud sportlasest oli hüppama jäänud 21 meest, kusjuures kahel prantslasel olid juba kauguses nullid all.
Maicel alustas hüppamist kõrguselt 5 meetrit. Sinnani tuli kaua oodata, sest tema grupi esimesed alustasid 4.50 pealt. selle kõrguse ületas ilusat võistlust teinud rootslane Fredrik Samuelsson. Mulle meeldis teda jälgida. Järgmise kõrguse jättis Samuelsson vahele, hispaanlane Urena valis selle algkõrguseks, aga kõrgus ei alistunud, mis tähendas veel ühe "nulli" mehe lisandumist. Veel üks ahastus ja miinus mitmevõistlejate rivis.

Mis nüüd! Samal ajal kui esimene grupp juba võistles, kukkus Karel Tilga soojendust tehes auku. Käed libisesid teibal ja kukkumine oli õnnetu! Mees ei tõuse, arstid jooksevad ligi. Neid läheb juurde, nad askeldavad ja me ei näe, mis toimub. Täielik segadus ja peataolek. Peaaegu paanika: kas püsti saab või vajab kanderaami. Hullud hetked. Uhh, sai püsti, küünarnukk paksus sidemes juhatakse teine meie mees staadionilt ära. Tahaks kirjutada või öelda rumalaid sõnu!

Maicel õnneks on jätkamas. Alustas nagu öeldud 5 meetri pealt. Esimene katse ebaõnnestus. Seda saab võtta kui soojendust, pidi ju oma järge nii pikalt ootama.
Teine katse - jälle tuleb koos latiga alla. No pole võimalik!
Ei olnud võimalik jah, kolmas katse ilusa kaarega üle ja meie mehel 5 meetrit kirjas.
5.10 - alistub ilusal esimesel katsel. Braavo! Nüüd läheb võistluseks, nüüd algab Maiceli tähelend, nüüd toob Maicu kastanid tulest, kirjutasin staadionil.
5.20 - alustab kindlalt, aga poole hoojooksu pealt vajub kokku, liipab longates matile, kuhu vajub valukägarasse! Läbi!
Kogu 10-võistlus sai sellega meie jaoks läbi. Maiceli jaoks veeretatakse kohale ratastool ja läinud on temagi.

Mis mõtet on enam kirjutada, et pooleli jäänud teivashüppe järel oli Maicel 5. kohal oma 6682 punktiga. Edasi ju sealt enam ei saanud. Kas ta on kehv mitmevõistleja? Kindlasti mitte, on oma hooaja parima tulemuse 8514 punktiga jätkuvalt Euroopa hooaja edetabeli liider, aga see võistlus läks vigastuse nahka.

Me vaatasime loomulikult võistluse lõpuni, elasime kaasa neile, kes rajale olid jäänud. Valisime uued "ohvrid" erinevatelt aladelt, kellele hoidsime pöialt ja hüüdsime: elagu!

28-st 10-võistlusega alustanust jõudsid 1500 starti 18 meest, neist 15 said punkte igalt alalt. Kadu oli seekord päris suur. Seda suurem au neile, kes suutsid lõpuni vastu pidada.
Tabel sai selline:

Nende täispunktidega meeste nimede vahel oleks olnud ilus näha ka meie omasid, aga seekord läks nii. Jääme unistuste ja uute võistluste ootele. Ravige vigastusi ja vaimu, võtke ennast kokku, mehed ja tõestage, et te suudate! Mina usun teisse. Uskujaid on veel!

Berliini EMi 10-võistluse esimene päev

Kui meie staadionile jõudsime, polnud võistlused veel alanud. Mitte alati ei suuda me ajast ees olla, aga seekord küll. Leidsime oma ideaalsed kohad, sidusime postide külge Tõrvast laenutatud Eesti lipu ja jäime ootele.

Juhhuuuu! Mehed toodi väljakule! Esialgu meie omadest Maicel ja Karel Tilga. Põristasin oma väikest trummi kuis jaksasin, aga jaksasin vähe, kutidega silmsidet ei õnnestunud saada. Vahest tuli see muidugi sellest, et mehed olid keskendunud.
Selle eest saavutasime silmsideme televaatajatega, sest kaamera püüdis meid koos meie lipuga kinni. Lehvitasime vastu kõikidele, eks meile lehvitada jõudsid.
Start!

100 m
Tilga aeg 11.26
Maiceli aeg 11.31

Oh-joo. Mõlemad poisid oleksid kindlasti parema meelega näinud paremaid tulemusi, sest nad suutelised enamaks, aga nii on täna ja see on alles algus.

Karl Robert Saluri tuleb koos Mayeri ja teiste kõvade sprinteritega. Vahib tribüünide poole üles, nagu otsiks kedagi. Me ei onud kadedad, hüüdsime: juhhuu Robi! ja põristasime trummi. Vastu saime sooja naeratuse. Sellega ta läks stardipakkudele.
Nüüd tunnen, kuidas süda oma lööke kiirendab. Tunnen seda otse kurgu all. Püüan näida rahulik ja rõõmus, et mitte kedagi teist närvi ajada. Hea meel on ikka ka. Selle üle, et oleme kohal ja näeme vahetult. Naeratab veel ja nüüd on tagumikud püsti ja start!
Jooksevad nagu pöörased aga Robi ei võida, jääb teiseks või kolmandaks??
Võidu võtab Mayer, kelle jaoks oli see isilik, aga aja mõttes Robi seniste jooksudega võrreldes mitte nii kiire.

Igatahes tehtud!

Otsustame staadionil poolt vahetada, kuna kaugushüpe jääb meie silme alt välja. põrkame kokku teise kohaotsija treener Katrin Klaupiga. Küll ta on tore inimene. Haagime sappa ja leiame neljakesi positsioonid, mis lubavad alanud kaugust paremini vaadata.See ei osutu lihtsaks.

KAUGUSHÜPE
Jah, meie omadel on kohe avakatsets küll tulemused olemas: Saluri 7.50, Maicelil 7.27 ja Karelil 7.25, aga kuumus on üsna korralik. Kui poiste päid katavad ja jahutavad Eestist viimasel hetel kaasa ostetud saunamütsid, siis äratõuke paku varastamist märkiv plastilin sulab ja mehed järjest libastuvad sellel. Hirm poeb nahavahele, sest vigastust küll kellelegi ei soovi.
Kareli teine katse 7.19. Robi ja Maicel tulemust sellelt ei saa. Nad pole ainsad. Koguni kaheksa meest lähevad kolmandale katsele vastu ilma ühegi tulemuseta. Sellist asja mina küll varasemaalt ei mäleta. teiste seas Kevin Mayer.
Tegelikult oli Robi teine katse ilus. Treener Klaup ütles ka, et oleks pidanud jala lihtsalt tugevamalt pakule lööma ja oleks saanud kirja miskit ilusat. Aga näe ei löönud. Ehk lööb kolmandal.

Mayer tuleb nüüd. Kas läheb kindla peale või riskib? Arutame Katriniga, et oluline oleks tulemus. Prantslastest fännid tõusevad püsti, alustavad ergutuskkooriga ja on näha, et favoriit otsustab riskida!
0!!!! Ta saab nulli, kas mõistate!!!

Tema jaoks on see võistlus tehtud. Võib ju jätkata, sest kaheksa ala ees, aga kas leiab motivatsiooni??

Maicel saab ka kolmandal katsel nulli, sama Tilgaga. Robi saab pakule pihta, lendab, aga vist ei lenda liiga kaugele, arvan tribüünilt vaadatuna. Siiski - täpselt sama palju kui esimesel katsel e 7.50.

Nulli said kauguses kõik prantslased ja lisaks sakslane Brugger. Selle teadmisega hakkame otsima staadionil uusi positsioone kuulitõuke jälgimiseks.

KUULITÕUGE
Robi tõukab ühes grupis, Maicel ja Karel ühes teises. Tunnen Robi ära kentsaka saunamütssi järgi ennekõike.
Esimene katse ja kas ma näen õigesti. Istun nii kõrgel, et numbrid kipuvad osalt silme ees kokku jooksma, aga ei, see on tõsi - Robi tõukas kohe avakatsel kuulis isikliku 14.54!!
No vähemalt üks realiseerimine. Tundub, et kodukandipäevade kiviheitevõistlusest oli kasu, hea hoog jäi sisse.
Maicel tõukab oma parima kolmandal katsel - 14.61.
Kareli tulemus jääb täna tema kohta pisut tagasihoidlikuks - vaid 14.20

Kolme ala järel punktiseis selline:

Selle teadmise pealt läheme vastu õhtusele sessioonile, kus ootamas uued huvitavad alad ja sündmused.

Vahepeal sõime kõhud kõvasti täis ühes Mehhiko söögikohas. See tundus õige valik kliima mõttes, kuigi tegelikult eelistaks rohem juua või äärmisel juhul kama süüa, aga tundub, et kamast ei tea nad siin midagi.

Õhtu staadionil algas kõrgusega mitmevõistlejate jaoks nagu ikka. Meie jaoks ka.

KÕRGUSHÜPE
Robi oli algkõrguseks valinud 1.81, millest lendas üle nagu viuhti! Hoog tundus olevat hea.
1.84 üle, 1.87 üle! Enne 1.90 näeme, et seletab midagi vabatahtlikule. Arvasime, et küsib pissile, viidi staadioni piirde taha ja.. sinna tuli meditsiinitöötaja. Pusserdasid ta jala kallal, pärast mida paistis põlvelt justkui väike plaaster või miskit. Tundus, et tühi-tähi ja hüppab edasi.
1.90 esimesel üe ei saanud. Teine katse - ÜLE... või peaaegu, latt tuleb kandade puutest ikkagi maha. Kahjuks kolmas ka, nii et tema kõrguse laeks jäi täna ikkagi 1.87, mis on parem kui NCAA 1.83.
Punte nüüd 3316.

Karel Tilga alustas 1.93 kõrguselt, mille ületas teisel katsel. Järgmise kõrguse jättis vahele, 1.99 taas teisel, 2.02 kohe üle ja nii jäi.

Maicel valis 2.02 algkõrguseks. Lendas viuhti üle ka. Ilus. Järgmine jäi vahele, et siis üritada juba 2.08 ga hakkama saada, aga täna ei saanud. Ei saanudki. 2.05 peal oli hüppajaid nii palju, et mees lihtsalt väsis vist ootamisest. Oli 2.08 peaaegu üle, aga ikkagi sadas alla. Kas pole kurb.
Reeglina läheb Maicel kõva kõrgussega Robis mööda, aga seekord on paljud asjad peapeal.
Enne avapäeva viimast ala on Maicelil punkte 3259 ja Tilgal 3241. Kohad vastavalt 13 ja 14
Robi on enne 400 meetrit oma 3316 puntiga 6. kohal.

400 MEETRIT
Maicel lastakse rajale kohe esimeses stardis ja see oli tore. 400 meetrit läks tema jaoks ses mõttes hästi, et sündis tänase päeva esimene isiklik. Tulemus 50.18.
Karel Tilga jooksis aja 50.12 ja siis hakkasin ootama Robi.
Vaatasin, et isiklike alustel võiks eeldada Robilt lausa alavõidu võtmist, aga ootame.

Robi jookseb 5. rajal ja jookseb hästi. Alustab kohe väga hästi. Kõrvalt uulen kommentaari, et tahaks nagu maailmarekordit joosta, aga kas peab lõpuni vastu?
Ei pidanud, tõmbas kangeks ja sai alles neljandana üle finišijoone, aeg 48,26.
Rbist mööda kihutasid prantslane Ruben Gado ajaga 47,65 ja sakslased Brugger 47,86 ning Abele 48.01-ga.
Nii see päev lõppes

Nii see päev lõppes. Homme on juba täiesti uus päev, täiesti uue kuumalainega ja ju me näeme, es uidas seda talub, mida ära suudab teha. Hoidke ikka pöidlad peos!

25. sünnipäev saabus Berliinis

Selleks, et olla Robiga koos tema 25. sünnipäeval tuli meil seekord lennata Berliini. Muidugi oli lennu põhjuseks üks teine sündmus ka, aga täna tähistasime Marta ja Kataga poja sündimise päeva, milleks valmistumine hakkas veidi varem. Hakkas sellest, et nägin kodus noormeest, kes tundus olevat veidi liimist lahti. Päevad ei ole vennad kellegi jaoks, aga Berliini EMini polnud enam teab mis palju aega ja seepärast tundus, et vaja oleks talle anda veidi särtsu.

Kuna mul enesel ei tulnud ühtegi head ideed, mis restardiks sobida võiks, jagasin muret Kata ja Martaga. Üks pakkus üht, teine teist kuni korraga - see oli Marta! Ikka on meie peres Marta see, kes on teiste suhtes kõige tundlikum ja teab alati, mis võiks sobida, kui teemaks on kingitused. Seekord pakkus ta, et kutsume sõbrad appi.

Rohkem polnud vaja, kohe sündis tekst, jagasime kutsed laiali ja nüüd olete vahest juba näinud, et idee töötas! Kingitusi tuli ja tuli. Nende kokkupakkimise vaeva võttis Siim endale, sest meie olime selleks ajaks juba Berliinis. Nüüd võime öelda, et tänu kaasalööjatele saime hakkama!



Robi pakkis oma kingitust lahti tervelt 21 minutit. Kui lõpuni jõudis, siis andis teada, et istub ja pühib rõõmupisaraid.

Vahetult kohtusime temaga täna Eesti saatkonnas, kus sportlased andsid pressikonverentsi, said oma numbrid ja tundsid end muidu mõnusalt. Meie tundsime ka. Suursaadik Mart Laanmäe avas meile saatkonna värava ja kutsus koos teistega osa saama sünnipäeva tordist. Meil oli oma sümboolne "tort" ka kaasas. Robi armastab arbuusi väga.
Mõned hetked saatkonnast toimunust saan vahendada ka siinsel lehel, aga meediat oli seal palju, seega enam enam pilte tehti päris fotograafide poolt ja neid näeb huvi korral juba postimehest, õhtulehest või delfist või kust iganes. :)

Robi ja tema õnnelikud õed

Robi ja ema Iiris

Kata Maria koos Robiga

Robi (Karl) koos treener Petrosega

10-võistlejad Robi, Karel ja Maicel

Petrose punt: Karel Tilga,  Petros Kyprianou, Karl Saluri, Maicel Uibo

Kata Maria Robi numbriga

Maicel ja Marta Helena Robi numbriga

Igatahes oli meil Berliinis  EMi 10-võistluse eelõhtul tore päev. Kuidas meie homsest alustavad 10-võistlejad end tunnevad, mida kardavad või loodavad ise küsima ei hakanud. Tean küsimatagi, et nii Robi, Maicel kui ka Karel lähevad staadionile andma endast parimat. Sama püüame teha meiegi. Varustus ja varandus, millega staadionile minna, on olemas. Oma lipu unustasime küll koju, aga nagu me juba teame, tuntakse sõpru hädas. Me leidsime sõbra, kes oli valmis öösel üles tõusma, et oma lipp meile Berliini kaasa pakkida. Teadke nüüd, et seekord lehvitame Tõrva lippu, aitäh Karl Kirt!
Me lehvitame seda lippu teistele sportlastele ka, eriti hoogsalt vehime Magnuse odakaarte ajal.

Berliin on valmis, meie oleme valmis, poisid on valmis. Staadionil näeme. Kes staadionile mahti tulla ei saa, see vaatab telekast või kiikab hiljem blogisse.

Eesti Meistrivõistluste teine päev

Teine päev Kadriorus on võistluste mõttes alanud, Algas käimisega. Käisid nii mehed kui naised. Käisid nii kiiresti, et ma ei jõudnud õieti tähelegi panna, kuhu nad kadusid.

Vahest hajutas mu tähelepanu hoopis tegelikkus. See, et tegelikult algavad varsti 200 meetri eeljooksud ja teises jooksus peaks starti tulema ka Kuimetsa kuld Robi.

Ilm on imeline. Autoga Tallinna poole kihutades näitas kraadiklaas 33 soojakraadi. Õnneks on staadionil mõnusaid tuulepuhanguid, mis liigsel palavusel segama ei lase hakata. Kas või kui palju see tuul või need tuulehood võistlejaid võiks segada, näeme varsti.

Lisaks Robile püüan silma peal hoida Maiceli kõrgushüppel, Meelise kaugushüppel, Kätlini ja Kerdi kettakaartel, 400 meetri tõkkejooksul ja muul huvitaval, mida staadionil ja sportlastel pakkuda on.
Oleme Kataga valvel ja valmis igasugusteks üllatusteks. Amun-Re luusib pika kaameraga platsil ringi, püüdes tabada säravamaid hetki.

Robi senine rekord 200 meetris on 21,48, mille ta jooksis välja aasta tagasi Tallinnas. Täna oli plaan testida kiirust ja vastupidavust. Kas näeme uut rekordit? Eeljooksus vast veel mitte või mis arvaja mina olen. Ootame-vaatame!

Mehed loivasid stardiplatsi. Nad tõesti loivasid. Imelik, et järgmisel hetkel on nad valmis jalada kõhualt välja ajama ja jooksma nii kiiresti kuis suudavad. Ma loodan, et ikka suudavad.

Eelmisel aastal võitis selle distantsi Marek Niit, kes on stardis esimeses eeljooksus koos Markus Ellisaarega, kes möödunud aastal kolmandaks jäi. Mitmevõistlejatest paneb end esimeses stardis proovile veel ka Kristjan Rosenberg näiteks. Kõva tulemust oodatakse ka Ken-Mark Minovski.
Mehed on valmis.

Tuul on hetkel tasa, staadion samuti. Start! Niit tuleb kiirelt, aga mitte lõbuni. Tuul tõusis jooksu ajal, puhus üle 2 meetri sekundis. Esimesena ületas finišijoone Minovski ajaga 21,79, teine oli Ellisaar, aeg 21,86. Kolmas-neljas olid Henri Sai ja Marek Niit, nende ajaks eeljooksus mõõdeti 22.07. Rosenberg 22.31.

Nüüd on Robi kord. Jookseb 7. rajal nagu Niit, aga loodetavasti paremini. Tony Nõu otse tema kõrval. Ootan huviga.

Juba jälle hakkab mu süda taguma nagu oleks ise stardis. Robi alustas hästi, Tony Nõu samuti. Viimasele surgele tulid Tony Nõu selgel eestvedamisel, aga finišijoone ületasid üsna koos. Ei pingutanud neist keegi lõpuni, sest eks päris jooksuks läheb ju alles finišis.
Ajad:
Tony Nõu - 22,21
Dmitri Mosendz ja Karl Robert Saluril 22.26.
Nemad kolmekesi saidki finaali teisest jooksust lisaks esimese jooksu kiiretele. Rosenberg sai ajaga viimasena finaali. 200m finaaliga seeordsed Eesti Meistrivõistlused kergejõustikus lõppevad.

Robi kommentaar eeljooksule: "Ega reaalselt poleks palju kiiremini hetkel jõudnud ka. Raske jooks oli ja raske on keskenduda üksikalal. 10-võistluse sees on hoopis teine tunne."

Keskendun nüüd naiste kettale ja meeste kõrgusele.

Kätlin Tõllassoni esimene katse oli 51.86. Pikim siin, aga mitte parim Kätlini jaoks. Ootan lisa ja lisa tuli teiselt katselt - tulemus 52.55. Kolmas katse läks metsa, neljandal mõõdeti 53.61.

Grit Šadeiko hüppas kaugugust 6.06 just enne seda, kui mehed 400 meetri tõkete starti end sättisid. Start ebaõnnestus.
Teine katse.  Selle eel jõudisTähti Alver parandada kauguse tulemust, hüpates päeva parimaks 6.18.

Nazarov protestis valelähet ja saab võimaluse uues stardiks kõigiga koos. Läksid teele. Rasmus Mägi oleks otsekui üksi jooksnud. Karl-Eric Nazarov finišini ei jõudnudki.
See eest jooksis Rasmus Mägi hooaja parima aja 48,91. Kõik rõõmustavad. Tagasihoidlikult, st eestlastele omaselt. Staadionikohtunikud ütlesid et tegemist on Euroopa hooaja edetabeli neljanda ajaga. Võiks rõõmsamalt rõõmustada küll.

Vahepeal tekkis blogimisse paus, sest lapselaps jõudis koos oma emmega staadionile. Plaksutasime koos lapsehoidja Maicelile, aga plaks jäi vist nõrgaks või siiski mitte. Tulemuseks täna kolmas koht tulemusega 2.05. Vanameister Karl Lumi tõi koju taas kulla 2.13 kõrgusega.

Nüüd on taas põnevad hetked, sest Meelis on alustanud kaugushüppega ja mehed tesiel pool staadioni heidavad ketast.

Hausenberg hüppas vahetult enne Meelist sellise tulemuse nagu 7.61. Teine katse koguni 7.64.
Nüüd Meelise kord, esimene hüpe 7.25. Meelis astus teise katse üle. ja parandas kolmandal oma tulemust 7.58-ni. Nii jääb. Viimane, uues katse lõppes Meelisele õnnetult - tundub, et sai uue vigastuse otsa. Õnneks on meile talle lohutuseks vähemalt kooki ja õnneks lahkub ta medaliga, mis on tema jaoks hõbeda karva. Tundub, et kannatab medali järele minna, sai püsti ja seisab omal jalul.

Maicel sai kaela kolmanda meistrivõistluste medali, sedapuhku pronksi.

Tabloole kuvatakse kettaheite hetkeseisu. Selle järgi on ketas täna paremini lennanud Kerd Kanteri käest - 63.44, siis tiitlikaitsja Martin Kupper - 61.56, kolmas Priidu Niit 55.38 ja siis vanameister Aleksander Tammert - 54.40.

Kaugushüppes on palju toredaid hüppajaid nagu Robin Nool, Karel Jõeväli, Kristjan Rosenberg, Mikk-Mihkel Nurges jpt, kokku üle kümne kargaja.

Naiste 200 meetri finaal lõppes Annika Sakariase võiduga. Võitja tulemus 25.18. Teine oli Õilme Võro ajaga 25.40.

Ja ongi meeste kord. Robi jookseb teisel rajal. Süda hakkab taas kiiremini lööma. Robi südant ma ei tea. Ilm on mõnusalt pilves, tuul ettearvamatu, enne starti üsna vaikne. Läks!
Robi jooksis särgis "KUIMETSA KULD", aga jooksule see kaasa ei aidanud - ei jagunud kiirust ega piisavalt vastupidavust. Kulla viib kaasa Tony Nõu, kes ületas finišijoone ajaga.... 21.47.
Teine Marek Niit - 21.53
3. Minovski - 21.77
4. Markus Ellisaar - 21.91 ja siis
5. Karl Robert Saluri - 22.00.

Sellega on võistlus Kadrioru staadionil lõppenud. Hilisemad kommenatarid tulevad ja lisatakse hiljem.

Eesti Meistrivõistlused Kadriorus alaku

On alanud, vahva!

Olen enda koha meediaalal sisse võtnud, et vahendada toredat laupäevaõhtut Kadriorus. Uus arvuti vajab  veidi kohanemist, aga kõik on võimalik ja siin ma olen. Mind ei ole näha, aga see pole ka kes teab kui oluline. Hoopis olulisem mees ilmus varsti silmapiirile, et anda edasi blogi jaoks olulisim sõnum. Siin ta on.

Tuli, et öelda, täna teibas kaasa ei tee. Soovis küll teha siin hea trenni, aga kuna tuul on oodatust tugevam, siis ei hakka riskima, oli lühike segitus ja vabandus fännide ees. Tuleb oodata homset ja loota sellele, et 200 meetri starti tuul ei sega.

Maicel tuli varsti samuti läbi, andes teada, et teda tuul ei sega. Tema teeb kaasa.

Tegelikult on tal esimene ala juba selja taga. Jooksis 110 meetrit tõkkeid ja oli eeljooksude kiireim ajaga 14,52.  Ja see aeg, sõbrad, on suurepärane. Ainult 3 sajandikku alla isikliku. Minu jaoks on see märgiks, et kannaga korras ja Berliinis on oodata põnevat lahingut. Esialgu jään siiski eestikate lainele.

Lainele, on hea sõna, sest tänavune uskumatult soe ja kuiv suvi üllatas meid kõiki korraliku hoovihma hooga. Loodan, et seda jagus mujalegi kui Kadriorgu.  Igatahes oli üle hulga aja korralik vihm.

Elu staadionil kulgeb oma rada. Liina Laasma läheb koju kullaga naiste odaviskes, tulemus 58.03.  Vahepeal tundub, et pärast vihma lõi ilma täitsa klaariks, päike tagasi ja tuult poleks enam nagu ollagi. Mehed tõukavad kuuli, teised valmistuvad 100 meetri jooksuks, naised hüppavad kõrgust. Vahepeal autasustatakse neid, kes juba oma aladega ühele poole saanud, sekka tutvustatakse mehi kolmikhüppajaid. Ja rahvast on siin päris tublisti.

Päike on Kadriorus tagasi

100 meetri eeljooksud, kus Robi oleks võinud kaasa teha, aga kus ta kaasa ei teinud, on nüüdseks joostud. Richard Pulst jooksis aja 10,77, oli sellega eeljooksude kiireim ja kiireim teises jooksus. Esimese stardi parim oli Hans Kristjan Hausenberg - 10,90.

Maicel alustab teivashüppes täna algkõrguselt 5.05. Päris karm. Robin Nool valis algkõrguseks 5 meetrit.

Erik Haamer on uus täht teivashüppes. Nii ilusti liigub, ise teistega võrreldes puhta väike. Isiklik on tal 5.10.

Nüüd läheb tihedaks, Magnus Kirt heitis just oda 88.28. Oli see vast odalend. Ühtlasi on nimet tulemus enne ületamist, st enn järgmist üleviskamist hetkel Eesti meistrivõistluste rekord.

Maicel on otsustanud hullu panna ja vahetult enne enda teiba algkõrguse saabumist osaleda ikkagi ka 110 meetri tõkkejooksu finaalis. Saame näha, kas tuleb esimene eestikate kuldmedal. Karel Tilga samuti jooksmas.

Tuli! Maicelil esimene Eesti meistrivõistluste kuld kaelas. 14,57 tänane võitjaaeg. Äge!

Teine tuli ka. Sedapuhu siis teivashüppes, kus piisas Eesti Meistrivõistluste kuldmedali võiduks täna 5.20 -st.

100 meetri kulla sai Richard Pulst ajaga 10,76. Nagu öeldud, otsustas Robi, et ajaga võidu jooksma ei lähe. Loodame ja ootame homset.

Eestikad tulekul

Foto autor: Tairo Lutter, Postimees

Kuulsin ühel päeva pealt Robi ja Maiceli omavahelist vestlust, kus nad tunnistasid, et neil kummalgi pole seni ette näidata mitte ühtegi Eesti meistrivõistluste medalit. Teisi ja kolmandaid kohti on jagunud ohtralt, aga kuldmedalit nende seinalt ei leia. Kas ehk seekord? 

Maicel lubas kaasa teha oma trumpalal e kõrgushüppes ja kindlasti ka teivashüppes, üles on ta antud ka 110 meetri tõketes. Eesti meistrivõistluste medaliihaluses võiks eeldada, et Robi läheb rajale 100 meetris, aga ta ei lähe, miks?

"Esiteks ei tee ma sporti selle nimel, et Eesti meistrivõistlustel kulda võita, teiseks ei anna 100 meetri jooksmine eestikatel mulle midagi," sain vastuse Robilt. 

Medali muidugi annaks, aga kui medali järele jooksu pole, siis las jääb see distants teistele. Robi valis kodupubliku ees esinemiseks 200 meetrit. Miks?

"Jooksen 200 meetrit, sest mulle meeldib see ala. Seda ma ei saa teha 10-võistluse sees ja kui võtta eestikaid kui treeningvõistlust, siis 200 meetris saan testida nii kiirust, mis on oluline 100 meetri puhul, kui ka vastupidavust, mis on oluline 400 meetri puhul."

Teiseks alaks, et ikka igal päeval midagi teha oleks, valis Robi nagu Maicelgi teivashüppe. Miks teivas, mitte näiteks treeningute lemmikala oda?

"Teivas on 10-võistluses tähtis ala. Odas näiteks naljalt nulli ei saa, teibas tuleb nulli ringi ette keskmisest sagedamini. Kuna trennis on keeruline teivast täishoolt hüpata, siis on seda ala hea testida võistlustel," selgitas Robi.

Tema sõnul on eestikatel osalemine ennekõike kui hea trenn. "Muidugi on tore vahel ka kodupubliku ja fännide ees võistelda. Loodan, et mõni ikka on veel alles jäänud," lisas muiates.

No kõige suuremad fännid on alles ja kohal ka kindlasti. Pean silmas ennast ja oma satelliite. Me fänname paljusid teisi ka lisaks Robile. Näiteks ootan Meelis Siimsonilt euroopakate normi täitmist e eluhüpet. Karel Tilga esinemisi tahaks näha, Kätlini kaugeid kettakaari, uhkeid odalende üle staadioni, kiireid jookse ja nii mõnda muud huvitavat.

Samal ajal on eestikad ka mõnusaks kohtumispaigaks. Näiteks loodan enne äralendu Markuse üle vaadata ja tema emaga tribüünidel kokku joosta. Üllatuskohtumistest ei hakka kõnelemagi. 

Seega on 28.-29. juuli nädalavahetusel kindel kohtumispaik Kadrioru staadion.
Teivashüpe algab laupäeval 17.45.
200m eeljooksud pühapäeval 16.30. Kui sa staadionil juba oled, siis tahad ju kõik muu pakutava ka ära vaadata. Täpsema ajakava leiad siit.

Robi müttab Eestis

Üks ootamine sai jälle õnneliku lahenduse, ta jõudis kohale. Kui palju ootamisi, kui palju saabumisi, kui palju lahkumisi. Võiks ära harjuda, aga näed, ei harju. Ei kavatsegi. Ootamise ärevus ja kohtumise room on seda kõike väärt.

 

Esimesed päevad kulusid sisseelamiseks, uue rütmiga harjumiseks, väikese inimesega tutvuse uuendamiseks ja olme korraldamiseks. Kolme Eestis olemise nädala jaoks oli vaja liikumiseks sõiduriista, mille eraldas Robile Dragonet Rent.
Robil suuri nõudmisi ei olnud, sai enam kui lootis ja seda väga soodsalt. Vahel veab, eriti siis, kui leiad õige partneri. Sõidab Eestis olemise ajal ringi sellise autoga:

Ütles, et lisaks mugavusele ja mahutavusele pakub auto lisaboonusena seljamassaaži. Peaks ka selle mugavuse ära proovima. Esimeste koju jõudmiste järel ei tulnud kohe pähe. Kasutasin lihtsalt võimalust, et sain endale Frisbee partneri, seega kulus ühine aeg puhkamisele ja mängule.

Kui Robi jõuab ootamatult koju, aga emal pole toit veel valmis

Kohe saab kohupiima ja kiselli

 Nende nappide Eestis oldud päevade jooksul on Robi jõudnud lisaks trennile ja sõpradega kohtumistele aidata vennal maja ehitada, taltsutades peamist segajat. Tundub, et vennapoeg Rubenil tuleb ühel päeval Robi rada üle võtta.

 

Neljapäeval kohtume Audentese staadionil, kus Robi teeb kaasa heitjate seeriavõistluse III etapil. Tõukab kuuli ja heidab ketast. Siis saab näha, kuidas reis ja Eestimaa palavus sooritustele mõjunud on või mis hoos mehed on. Maicel osaleb ka.

Tuleviku plaanid - mees vajaks hädasti toetajaid

10 korda olen mõtetes erinevaid postitusi kirjutanud. Kõige sisukamad sünnivad joostes, aga siis pole mahti kirjutamisega tegeleda. Mõnikord tahaks vinguda ja seda kogu südamest, teinekord on soov hõisata - ikka südamest. Mis ma siis nüüd valin?

Kõigepealt valin hõiskamise, sest eelmisel nädalal vedasin end kahe kohukesega lennujaama, et öelda "tere tulemast!" sõber Maicelile. Ah, kui armas oli näha tema rõõmsat naeratust. Kalli, Maicel!

Kohukestele lisaks ootas ühes kenas esinduses Maicelit masin, millest on  suur abi liiklemisel suurel Eestimaal. Auto Forte pani Maicelile rattad alla. Kujutan ette, kui väga ootab poega külla tema ema, kaugel Lõuna-Eestis.

Ma ootan oma poega ka. Väga. Nädala pärast peaks temagi kodus olema. Koju tuleb veidikeseks, kui mõtleme seda kohta, kus ema elab. Enamuse ajast on Tallinnas, et teha trenni ja hullata sõpradega.

Tandem: Robi ja Markus Leemet

Trenni teha ja sõpradega aega viita, asju ajada ja tuleviku plaane seada on tal Eestis aega põhimõtteliselt kaks nädalat. Siis tuleb Berliin ja siis tagasi Ameerikasse.

Järgmisest hooajast on elu ja olukord muutunud. Muutunud ses mõttes, et õpinguid jätkab ta küll Georgias, kus temast võiks eelduste ja lootuste kohaselt saada tuleviku tarbeks üks haritud põllumees, aga spordi mõttes on jälle ristteel. Kooli eest võistlemine ja kooli spordistipendiumil elamine on läbi. On aeg ise enda eest seisma hakata, aga see polegi nii lihtne. Eriti olukorras, kus sinusse uskujaid liiga palju pole jagunud. Uskujaid ja fänne väheke ikka on, aga neid, kellest võiks olla abi spordikarjääri kujundamisel, mitte liiga palju.

Nüüd ongi vingumise koht, kui soovite, sest olen enda peas ikka ja jälle vändanud tema sportlase saatust, mis enamasti on kulgenud punktist teise, üldse mitte liiga halvasti, aga seda mitte toetuste toel. Ei ole ta olnud tuleviku lootus, ei ole ta kuulunud tiimi ega teise, kellelt midagi oodatakse, aga siin ta on.

A-vanuseklassist alates esindanud Eestit erinevatel tiitlivõistlustel. Jah, medaleid pole kaasa toonud, aga on Eesti jaoks olemas olnud. Oma elu esimestel euroopakatel Tallinnas jäi 8. kohale, MMi lõpetas 5. kohal. Tamperes väga hästi alanud U23 EMi katkestas saatuslik vigastus, mis mõjutas elu päris pikalt. Oma esimese Olümpia-võimaluse võitles ausalt välja ja tegi selle ka läbi, kuid kahjuks vigasena. Oma esimesele täiskasvanute klassi MMile sai taas pileti, kuid jälle segas võistluste nautimist täiel määral kerge terviseprobleem. Pidas siiski lõpuni vastu, teenides ausalt välja 13. koha maailma parimate seas. Nüüd siis EMi kord.

Ma ei oska öelda, kui kindel ta ise eelmise aasta MMi järel oli selles, et ka Berliini EMi pileti kotti pistab, aga ütleme, et arvestas võimalusega ja töötas selle nimel. Jah, me kõik teame, kui palju andekaid noori mitmevõistlejaid on Eestis ja kui tihe rebimine on käinud kolme koha pärast. Ise panin tähele sedagi, et tiheda konkurentsi pärast osa arvajaid Robit nende sekka isegi ei arvanudki.

Küsisin Robilt, kui palju see teda ennast segab, et vaatamata kõigele temalt ikkagi eriti midagi ei oodata ega liiga palju arvata. Sain vastuse ka. Kirjalikult.

"Ma ei kuula mida teised räägivad. Kunagi ei usutud sedagi, et ma ühel päeval 8000p teen, seega, las raagivad, mis tahavad. Mina teen ikka oma asja,  seda, mis mind ja mu pere õnnelikuks teeb."

Õnnelikuks on ta meid teinud jah ja kinkinud hulgaliselt võimalusi olla kohal erinevatel (tiitli)võistlustel. Ei ole kerge, kui asjad ei õnnestu. Eriti raske on kui areenile tuleb minna või tulla vigastusega, aga see on elu ja tippsordi hind, kuhu vahele mahub hulgaliselt rõõmu, mis edasi aitab.

EDASIMINEKUKS ON VAJA TOETAJAID. PÄRISELT.

Meil on Berliini piletid taskus, et elada omadele kaasa 7. ja 8. augustil otse staadionilt. Me tahaks ühel päeval Robi sabas Götzisesse ka jõuda, aga selleks on vaja talle suuremat tuge. Milline firma või üksikisik oleks valmis õla alla panema mehele, kellesse uskujaid liiga palju pole olnud, aga kelle tahe, tohutu töö ja rutiini talumine on teda ometi kandnud võistlustelt teisele. 

Berliini EMi eel on tänase seisuga Robiga kõik korras. Isegi lõõrid on laiendatud, et õhk paremini läbi käiks ja tulemused veel säravamad saaks. 

Hetkel muide Eestis temast kiiremat meest 100m pole. Läbi aegade on neid olnud, aga mitte praegu. Kaugushüppes hoiab hooaja edetabeli põhjal 3. kohta sõprade Johannes Ermi ja Meelis Siimsoni järel. 

400 meetris on ta samuti jooksnud välja Eesti selle hooaja teise aja. Kiiremini on suutnud distantsi läbida vaid Tony Nõu. 

Teibas hetkel 8.-9. koht, kuulis tublide kuulitõukajate ja mitmevõistlejatest kuulitõukajate seas oma tulemusega hooaja 13-s, teibas pole ka paha, aga vaata see kõrgushüpe - see ei lähe mitte. Tema kõrguse ületaks enamik eestlastest kohapealt õhku hüpates, seega hale. 

Meie armastame oma haledat, teeme talle sööki ja kooki ja ta ise loodetavasti jagab meiega ka oma uusimaid retsepte, kuid sellest on edasi pingutamiseks vähe. 

Alustuseks vajaks ta Berliini eel kasvõi toitlustajat, lõunasöögi pakkujat nendel päevadel Tallinnas, mil siin tuleb trenni teha. Meil omal Tallinnas kööki pole, Kuimetsa sõita oleks jälle liiga pikk tee, et õhtu poole taas trennis kohal olla. Seega, kui teate kedagi, kes oleks nõus oma lõunat kümnevõistleja suure kõhuga jagama, siis andke märku. 

Korteri leidsime. Raha eest, aga õnneks üsna soodsa, seega elame üle. Liikumisvahendiga läheb vist keerulisemalt, aga võib ju vahel hääletada. Äkki Maicel võtab peale. Või ema. Või saab Siim mõne romu graažist välja ajada. Eks näis.

Igatahes oleme me kadunud poja saabumiseks valmis - tänasest 7 ööd magada ja kohal ta ongi. vahepealse aja sisustame suure venna sünnipäeva tähe all. Palju õnne, Siim Kaarel!

Muide, Eestis oleku aja sisse jäävad Eesti Meistrivõistlused 28. ja 29. juulil Kadriorus, kus Robi teiste tublidega mõnel alal kindlasti rinnad kokku paneb. Seega, kui leiad toetaja, siis on sul "oma kukk" platsil nii Kadriorus kui ka Berliinis. 

Kui oled valmis pikemalt õla alla panema, siis saame toredat võistlusmelu nautida kauemgi. 

Lähimatest lähiaja plaanidest

Olen võlgu vastused küsimustele, mis on Robi lähimad ja vahest ka veidi pikemaajalised plaanid. Lühiajalistega on lihtsam, seega alustame lühikestest plaanidest ja usun, et ma ei liialda, kui luban, et järgmine 10-võistlus tema osalusel toimub 7.-8. augustil Berliinis.

Aasta tagasi tundus, et Berliin võib jääda vahele, sest tõesti, Eestis on väga palju noori ja andekaid mitmevõistlejaid, aga saatusel on omad plaanid ja hetke seisuga on Robi oma juuni alguses kogutud 8136 punktiga Eesti jaoks mitmevõistlejatest Berliini kandidaat nr 2.

Kolm meest Berliini pääsevad. Reeglite kohaselt on nendeks sel aastal parima punktisumma kokku saavad kutid. Normi - 7850 punkti -on meie omadest täitnud koguni viis sportlast: Taavi Tšernjavski (7873), Johannes Erm (8046), Karel Tilga (8101), Karl Robert (8136) ja meie selle aasta kunn - Maicel Uibo (8514).

Pärast Robi poolt kogutud tubli punktisummat kostus mõtteid ja arvamusi, et ta koht ei pruugi olla koondises kindel, et ehk leidub neid, kes ta välja puksivad. Ausas võistluses ja võitluses oleks see olnud kõva sõna, aga seda pole seni juhtunud ja vist ei ole enam liiga palju võimalusi juhtumisteks ka.  Kahju, et Janek Õiglane pole saanud sel aastal ühtegi võistlust teha. Tema sportlikku vormi ja seisu ma ei tea, Eestis igatahes enne 15. juulit, mis on normi täitmise tähtaeg, ühtegi mitmevõistlust kalendrites ei ole.

Igatahes ostsid Robi lähimad ja suurimad fännid lennupiletid ära, et Berliinis kohal olla. Tegelikult pole meil veel pileteid võistlustele, mis tähendab, et kui keegi on piletid ostnud ja tahaks nüüd loobuda, siis esimesed tahtjad on siin. Loomulikult huvitavad meid ennekõike  7. ja 8. augustiks pakutavad piletid.

Tegin taotluse ka meedia akrediteeringuks, aga kahjuks pole oma taotlusele ega saadetud lisaküsimusele saanud seni ühtegi vastust. Loodetavasti saame võistlustele ligi vähemalt tavapiletitega.

Eestisse peaks Robi esialgse info kohaselt jõudma 16. juuliks.

Enne seda otsustasid kaks sõpra  soojal maal patareid laadida, kala püüda ja koos trenni teha.


Need kalad tõmmati välja Bahama vetest, praegu peaks poisid juba Floridas vormi hoidma või koguma, kuidas keegi. Robi jõi Bahamal kaladele peale merevett ja kannatas pärast seda mõned päevad kõhuvalu käes. No päris merevesi see vist siiski ei olnud, aga kohalike jaoks joogivesi ka mitte. Maicel, vana kala, tuli sellest olukorrast välja puhaste paberitega. Tal on mõned teised probleemid, aga ju saavad koos üle nii ühest kui ka teisest hädast.

Treeningplats Floridas

Juuni kuusse jäi Robi jaoks ka üks väike operatsioon, mis õnneks ei olnud seotud ühegi sporditraumaga. Korrigeerimist vajas hoopis nina, mis seest poolt sirgemaks olla lõigatud ja mis edaspidi peaks võimaldama ühel või teisel alal, rohkem vist ikkagi teisel (1500m), veel paremaid aegu näidata.

NCAA 10-võistluse teine päev Eugene's

NCAA mitmevõistluse esimest päeva võib Robi ja Jussi jaoks lugeda kordaläinuks, kui me võtame eesmärgiks nende püüdluse isiklike rekordite suunas ja pikema soovi jõuda Berliini EMile.
Berliini EMi pileti pani Johannes juba eile tasku, seda kaugushüppes, kas saab teise pileti veel või piisab sellest, saame öelda pärast tänast viite ala.
Robi peab pingutama igal alal, sest iga punkt võib olla kulla kaaluga. Isiklik rekord on ületatud ka 8109 punkti kogudes, aga kas see ka Berliini aitab, julgen kahelda. Nii vägevad mehed on meil koduses konkurentsis, et lausa lust.
Eilsest tänasesse tuli Juss 4321 (+27) ja Robi 4268 (+106) punktiga. Ilm pole täna kohapeal sama meeldiv nagu oli eile. Sooja võistluste alguses 15 kraadi, mõnel alal võib tekkida probleeme tuulega. Aga nagu ikka, tingimused vähemalt kohapeal võistlejate jaoks on võrdsed, seega poisid on valmis. Mina olen võistluste jälgimiseks valmis.

110 MEETRIT tõkkeid
No alustasid vast alles ruttu. juba joostud.
Robi aeg 15.25, mis on tagasilöök isikliku rekordigraafikuga võrreldes. Ütles, et lõhkus vähe tõkkeid, aga õnneks jäi ise terveks.

Johannese aeg 14.88. ka tema annab sellega tagasi isiklikule veidi, aga pole hullu, neil ala alles ees.
Rauno täna enam kaasa ei tee.

Robi on isikliku rekordigraafikuga jätkuvalt plusspoolel 87 punktiga. Jussil isiklikul kaotus kolme punktiga. Tuleb kettale valu anda, mis muud.

KETTAHEIDE
Selleks, et kaotatut tagasi minna ja positiivsel lainel jätkata, peaks Robi heitma täna ketast vähemalt 44 meetri peale ja Juss võimalusel üle 40 meetri. Näib, et soojendused on läbi ja esimene mees läheb oma esimest võistluskatset heitma. 24-st alustanud mehest on hetkel jätkamas 19.

Uhh! Johannese esimene katse võiks sama hästi jääda ka viimaseks, kui tal just juurde pole plaanis heita - tulemus 44.21! enne ketast olnud kolme punktisest miinusest sai hetkega 89 plussi. Teine katse lendas lepikusse, aga antud juhul pole sel erilist tähtsust. Tubli poiss!

Jussi heide tema grupis osutuski parimaks, õige pea peaks alustama teine grupp, kus mina ootan ja hoian pöialt Robile.

Soojendus tehtud!

Vaatan siit kaugelt Kuimetsast neid toredaid katseid Eugene's, mille järel tõustab katsetegija kas näpu, märgiks, et läks hästi või lennutab kettale järele sõna "putka!" ja mõtlen, et kas tema "kettasõrmest" päriselt ka kettas veidi abi võiks olla. Nii nimetab ta enda pikkpeetrit, mis väikse poisina ratast parandades õnnetult keti vahele jäi, haiglas küll paika tagasi õmmeldi, aga või see rahmeldaja millelgi rahulikult paraneda lasi. Nüüd on sõrme ots kõver ja vahel naljatab, et on kettaheites abiks. Kohe tuleb hakata lennutama mõõdetavaid katseid, siis näeme, kui palju on abi sõrmest ja kui palju on sõrme taha meest vaja.

Robi esimene katse läheb lendu ja maandub 42.95 peal. Pole ju paha, aga sellega ta rahule ei jääks. Vähemalt on enam-vähem tulemus kirjas. meeter juurde ja veidi peale oleks tore. Näh, juurde heitmise asemel heitis ta hoopis vähemaks, teine katse 41.24. Kui Eestisse juhtub tulema, siis peaks ta vist klassiõe Kätlini juurde kettakooli saatma. Jah nii on. Ei aita see näpp üksi midagi, ikka meest on ka vaja. Viimane katse lugemisele ei läinud. Punkte koos 5813, isikliku rekordigraafikuga plusse veel 70.
Egas midagi, nüüd tuleb teivas kindlalt pihku haarata ja asjaga edasi minna.

TEIVASHÜPE
Eelnevate vihjete alusel võib teivas kujuneda neis ilmastikuoludes keeruliseks, kuna hüppavad vastutuulde. Aga ju me näeme.
4.41 on Johannese algkõrguseks täna, mis esimesel katsel ei alistu, aga teisel lendab kaunilt ja kõrgelt üle. Latti tõstetakse 10 cm kaupa, järgmise kõrguse jätab Juss vahele.

4.61 latil, esimesel katsel maandus koos latiga, teisel ilusasti üle.
Kevin Nielsenil on nii kõvad kaasaelajad, et isegi mul Kuimetsas ähvardasid kõrvad lukku minna. Oli muidugi ka põhjust, sest ta ületas 4.61 alles kolmandal katsel. Äge, kui on kohapeal sellised fännid. Meie jätkame eemalt omadele pöidlahoidmist. Juss jätab järgmise kõrguse jälle vahele, Robi grupp teeb alles sooja.
4.81 - kui Juss selle kõrguse üle saab, saab ta ühtlasi ka kõvasti plusse juurde oma senisele rekordigraafikule. Rekordit tehes jäi teibas kirja 4.67. Ja ta sai üle, kohe esimesel katsel seekord. 6788 punkti koos, mis tähendab plusside mõttes 131-ga juba ees. Kui hoog ei rauge, siis hakkab siit vormuma vist juba ka 10-võistluse EMi pääse ;)
Juss on otsustanud hullu panna ja 4.91 ka vahele jätta. Kui ma ei eksi, siis on tal isiklik rekord juba uude kõrgusesse viidud. Enne võistlust andis Robi teada, et Jussile teeb probleemi selg, mis võib kõige enam tunda anda teibas, aga tegelikult?? Tundub, et adrekas on laes ja mees on otsustanud kinkida varastel öötundidel üleval istuvatele eestlastele väikese etenduse. Ootan põnevusega.
5.01 - ütleme, et oli lähedal. Maandus rinna või kõhuga peale, aga lendas enne seda kõrgele. Tundub, et ka tal on ninaverejooksuga probleeme, vähemalt hüppas tropp ninas. Robi jaoks on see üsna igapäevane. Probleemist vabanemiseks läheb pärast NCAA-d väikesele ilulõikusele.
Täna see kõrgus veel ei alistunud. Ju see ninaprobleem võis veidi häirida ka, aga kui plaksu palus, siis avastasin enese ka ekraani taga andunult plaksu andmas.

Ega need arvutiekraanilt pildistatud kujutised suuremat asja asjad pole, aga vähemalt saate ehk paremini aru, millest ma räägin. Poiste treeneri Petros püüdsin ka kinni ja isegi ühe eesti keeles hüütud "seljakott" jõudsin ära fikseerida. Und pole ollagi. Kui ma kõige selle pealt suudaksin homme oma magistritöö kavandi ka ära fikseerida e kaitsta, siis võiksin end lõpuks vist millegi heaga premeerida.

Petros Kyprianou

Teine grupp on samuti lõpuks alustanud. Esimeste hüppajate algkõrguseks seal on 3.91. Robi on otsustanud liituda 4.51 pealt ja selle saab kohe esimesel katsel üle. Uhh, kohe kergem hakkas. Minu meelest oli ilus hüpe.

Robi lend

No nii, 4.61 jääb Robi poolt hüppamata, seab sammu samuti üle ühe. Vähemalt alguseks. Kui tahab plusse juurde teenida, siis peab olema eesmärgiks 5.01. Rekordseerias hüppas mäletatavasti 4.95. isiklik rekord seni 5 meetrit.
4.71 - Olukord pole üldse tore, sel kõrgusel jätkavad vaid kaks meest, neist üks on mõistagi Robi, kes eelmise kõrguse vahele jättis, teine on Joe Delgado, kes alustas hüppamist juba 4.11 pealt. Robi lendab üle, jälle väga ilusasti. Aga nüüd on see jama, et edasi hüppama jääb üksi, sest Joe sest kõrgusest jagu ei saanud ja esimene hüppajate kamp loobib juba oda.
4.81 esimesel katsel ei alistunud, teisel küll ja ilusasti.
4.91 latil, esimene katse maha. Seda katset oleks väga vaja. Hüppa poja! Teine katse ka maha. Kas suudab end kokku võtta. Vaatas krimpsus näoga vasakut jalga. Ei saanudki täna. Isikliku rekordi graafikusse on jäänud nüüd veel vaid 27 plussi.

ODAVISE
Sel ajal kui Robi üksi oma teibaga jändas, heitis esimene grupp juba oda.
Johannese oda lendas esimesel katsel korralikult - 55.21, mis on ligilähedane rekordigraafikus visatud tulemusele 55.50. Nüüd ei oskagi öelda, kas sel või mõnel muul põhjusel, aga rohkem ta odas katseid ei teinud. Punkte tal üheksa alaga 7454, mis tähendab, et on enne jooksma hakkamist isikliku rekordgraafikuga plusse kogunud 127. Hea tulemus, siit ähvardab kokku tulla oma 8150-ne skoor.

Selleks, et Robi oma eesmärgi, vähemalt uue isikliku sabas suudaks püsida, peaks oda lendama täna vähemalt ligi 58 meetrit. Isiklik pärineb juba mitme aasta tagusest ajast ja on 60.50. Oma hetkel püsivat rekordgraafikut kokku ladudes, viskas oda 57.99.
Tilberdavad ja tilberdavad sooja teha, viskama ei hakka. Hakkavad ikka.

Robi esimene katse lendas 55.12. Märk kirjas, aga sellele on lisa vaja.
Teisel katsel viskas jälle vähemaks - 54.35 ainult. Kolmandal katsel tuli õnneks juurde. Kirja jääb tänasest 56.91, mis tähendab, et annab taas veidi punkte ära, aga jääb ikka veel positiivse poolele, küll üksnes 10 silmaga. Punkte koos 9 alaga 7356. Jussil 98 silma rohkem kui Robil.

Nüüd tuleb teha kõva jooks. Jooksus on Robi ja Johannes üsna võrdsed.
Seis enne jooksu on selline:

Medalimehed on meie omad mõlemad, selles ma ei kahtle. Samas on raske uskuda, et Tim Duckworth kulla käest laseb. Selleks on vist vahe ikka juba liiga suur. Ju karu pingutab. Kui palju jaksab pingutada Johannes ja milline on Robi jalgadesse jäänud energiavaru, see selgub hiljemalt hommikuks.

1500 MEETRIT
Kui teil pole olnud last või kedagi väga lähedast, siis ma ei oska öelda, kas te suudate mõista, missugune rõõm see on, kui sa pärast nelja magatud öötundi ärkad end absoluutselt virgeks, nähes, et ta suutis! Ta tõestas end jälle. Nad tegid selle ära!!!
Robi teise päeva suurimaks kordaminekuks kujunes viimane e 1500 m, mille uus isiklik on nüüdsest 4.24,49. Sellise aja aitas välja joosta tubli jänes Joe Delgado, kes võttis alavõidu ja kokkuvõttes neljanda koha.
Johannese jõud oli viimaseks alaks raugenud, aeg 4.54,46 oli küll piisav selleks, et võtta oma NCAA esimelt 10-võistluselt kolmas koht ja parandada isiklikku rekordit, mis on nüüdsest 8046.
Robi uus 10-võistluse isiklik tippmark on tänasest varahommikust 8137. Tulemused teie ees.

Võistluste kokkuvõte:
Mõlemad kutid täitsid oma võistluse eel seatud eesmärgid: rekordiparandus, koos EMi piletitega. Tõsi, kui Robi margi võivad veel teoreetiliselt ja miks mitte ka praktiliselt kaks Eesti kõva kümpi meest üle teha, siis Johannese kaugushüppe puhul ma küll sellist ohtu ei näe.

Robi puhul võib esimest päeva lugeda kordaläinuks, va kõrgus ja teist päeva mitte nii õnnestunuks, va 1500. Isiklikke rekordiparandusi koos tippmargiga sündis kokku neli. See oli minupoolne kokkuvõte.

Robi enda kommentaar: "Võistlus oli raske aga oli palju alasid mis tegid head meelt. Kettas oli yks proovikatse väga kaugel, teibas leidsin oma hüppe jälle, kahjuks teivas jäi lõpuks pehmeks ja isegi kui oleks suurem teivas olnud, poleks suutnud sellega valutavate säärte pärast täna hüpata. Eriti kahju on odast ja kõrgushüppest. Kõrguses oli keeruline sääre pärast hüpata ja odas viskasin odast mööda, jõudu sisse ei läinud.  Ju siis kartsin küünarnukki, soojenduskatsed jätsin vahele, et kätt hoida. 
Midagi hullu õnneks viga pole, lihtsalt lihas tõmbas pingesse nädal enne trennis ja polnud veel päriselt taastunud. Kokkuvõttes ei saa kurta. Lõpuks uus isiklik rekord kümnevõistluses."

Siin nad on, minu kahe viimase öö kangelased.

Mõlemad pildid on pärit Georgia Ülikooli twitterist. Juhhu ja elagu!