Maiceli viimatine üllatusvõit andis kodumaistele ajakirjanikele palju tööd. Oli põhjust ka - ei väsi kordamast ega imetlemast. Rahvas on võitjate poolel ja tore, et seekord oli võitjaks Maicel.
Portree- ja ülistuslugude kõrval hakkasid silma ja
jäid pähe tiksuma kaks Uibo edust mõtteainest saanud kirjutist, üks Peep Pahvi
sulest Postimehe veergudel ja teine Deivil Tserp Õhtulehe spordiblogis. Need
lood raputasid soola vanadele haavadele ega anna rahu enne, kui saan ka omalt
poolt jälle midagi ära arvata.
Vanad teemad – vigastused ja lüngad süsteemis,
mis muudavad ülemineku juunioride klassist noorsoo omasse keeruliseks, ehk siis
noorte sportlaste tulevik pärast gümnaasiumi. Tugevamad jäävad ellu.
Kaukise soovitus Maicelile, et ta endale sealsete
koormustega liiga ei laseks teha ja mõtlemiseks oma pead kasutaks, kulub
tegelikult veel rohkem ära siin Eestis ja kaugelt enne noorsooklassi jõudmist.
Selle tõestuseks otsisin üles rohkem kui aasta tagasi saadud kirja ühelt emalt,
kes soovis minu blogi mõtetele lisada omapoolseid, et teada anda, probleem on
laiem. Toon selle kirja ära osaliselt ja ilma nimedeta. Need pole olulised,
oluline on vaid, et ta kirjutas andekatest ja lootustandvatest poistest, kes
noorsooklassini ei jõudnudki.
„Mõtlen
seda aega kui käisime ise küll spordiarsti, küll terapeudi juures. Korduvalt istusid spordipoisid ka Audentese
spordiarsti juures vastuvõtul, aga kokkuvõtteks tahan ikkagi öelda, et need
noored sporti teha tahtvad poisid olid suuresti oma tarkusest, vanemate
nõuandel, kaugjuhtimisel telefoni teel tegelikult üksi oma tervisehädadega.
Koolisüsteemis puudub sellisel tasemel sporti tegevate poiste jaoks tugiisik,
kes oleks kohapeal kui SUUR EMA/ISA, kes aitaks nii vaimselt kui ka
meditsiiniliselt olla koos noorsportlastega. Treener saab teha hästi oma tööd, kui ta ei pea jääma ainukesena kasvatajaks.
Lootustandvatele noortele peaks just nooruki eas andma esmast abi, et füüsis ja
vaim tugev oleks.
Kindlasti oleks … sporti edasi teinud, kui oleks olnud spetsialiste, kelle poole pöörduda. Paraku olid tema vigastused juba väga noores eas tekkinud ning kes siis neid uuris või põhjalikult ravis.“
Kindlasti oleks … sporti edasi teinud, kui oleks olnud spetsialiste, kelle poole pöörduda. Paraku olid tema vigastused juba väga noores eas tekkinud ning kes siis neid uuris või põhjalikult ravis.“
Üks hea sõber tundis mulle hiljuti kaasa
seepärast, et mu poja valikuks on tippsport. Me mõlemad saime aru, et see
kaasatundmine on sama mõttetu, kui öelda klaver näppude küljes sündinule, et
viska oma pill põõsasse. Igal ühel on oma tee! Hea, kui sul on juba väga
noorena oskus kasutada oma aju, aga veel parem on, kui selle noore andeka
inimese kõrval oleks neid, kes oskaks märgata, suunata ja vajadusel aidata. Kes
oskaks eristada viilimise valu päris valust, kes suudaks sisendada usku
tagasilöökide hetkedel, kes oleks olemas omakasupüüdmatult ja keda saaks usaldada.
Enne kevadisi laagreid olin sunnitud Robi paaril
korral sõidutama Ortoosikeskuse ukse taha, sest valutav pöid vajas abi ja tuge.
Oma üllatuseks leidsin sealt veel mitmevõistlejaid ja selgus, et kogu see
invaliidide kamp sõitis kokku laagrisse ja kõik nad loodavad suveks jõuda parimasse
vormi. Ma ei saa öelda, et poisse ei aidata – teenuste eest ei küsitud ju
sentigi raha, keegi nad sinna suunab ja keegi selle eest ka maksab. Aga seal
samas kuulsin ka äärmiselt toredalt tohtrilt, et ega abivahenditega tekkinud
vigu olematuks ei tee, vaja on leida vea tekkimise põhjus, haige koht välja
ravida ja siis edasi jätkata. Meil pigem jätkatakse kuni annab ja kui enam ei
anna, siis loodetakse uutele tulijatele. Kogu aeg on mingi meeletu tamp taga, hooaega
vahele jättes oled otsekui reetur. Ka spordipubliku jaoks.
Noorte eneste kärsitusel on samuti suur osa –
punnitamine läbi valu, et sünniks ime tegelikult imet ei sünnita. Reedel
ootasin südamevärinal taas uudiseid Ameerikast, elasin mõtetes kaasa Meelis
Siimsonile, kes hüppas sel päeval kaugust. 7.28 ei ole halb, aga polnud see
tulemus, millega noormees ise oleks võinud rahule jääda. Üheks põhjuseks pikka
aega probleeme valmistav põlv, väiksematest jamadest rääkimata. Või tegelikult
nagu ta ise ütles minu lohutamise püüu peale, et ma lihtsalt ei mõista. Meest,
kelle nimel on Eesti juuniorite kaugushüppe rekord 7.62 aastast 2011, ei ole
võimalik niisama lohutada. Ta pani mind kärmelt paika.
Pärast seda sain aru, et füüsiliste traumade
kõrval on sama olulised vaimsed traumad. Ka nendega tuleb tegeleda ja aidata raskustest
üle saada. Elu ei lähe alati ainult ülesmäge. Kahjuks. Aga tal on kombeks ka
pöörduda. Õnneks.
Robi on kolmat nädalat Hispaanias Albiris. Koos
Markusega, Kaukisest rääkimata. Kogu olemine on seekord keskendunud trennile,
saan aru. Väga sagedasi ühendusevõtmisi muu maailmaga ei ole olnud ja pole
vajagi. Las ajavad oma asju, peaasi, et tervetena tagasi tulevad.
Treener Tõnu Kaukis, õpilased Markus Leemet ja Karl Robert Saluri Hispaanias - 2013 |
Suurem osa meie mitmevõistlejatest kogub
laengut praegu Portugalis. Ise kavatsen sellel suvel võtta võistlustest
maksimumi, olla kohal, kus annab ja kaasa elada, kellele annab. Moskvasse
sõitma ei hakka, aga Tampere - see on ju kiviviske kaugusel.