 |
| Karel Tilga ja treener Robi. Foto: Jassu Hertsmann |
Pärast pikka vaikust tuleb alustada vaikuse või vaikimise põhjendamisest, tunnen. Või mis siin ikka põhjendada. Robi teatas oma sportlaskarjääri lõpetamisest, mida võtsin signaalina ka enda jaoks - aeg on lubada pojal suureks saada, lasta tal rahus keerata elus uus lehekülg. Enda elus ka.
Juuni lõpust tänaseni on olnud hetki, kus olen mõelnud, et ei ava seda blogi enam kunagi kuni vajaduseni kirjutada ära. Ja siin ma nüüd olen. Istun jälle Lasnamäel, jälle läpakas süles, sest silme ees rullub lahti põnev võistlus, mis algas eile ja lõppes siis Maiceli vinge isiklikuga kõrgushüppes, kus ta ületas 2.19. Huilgasin üksi kodus, teades, et täna olen kohapeal.
Tänast päeva alustas Hausenberg isiklikuga 60 m tõketes, läbides distantsi 7.96-ga. See kõik on tore, aga ma ei kavatse teha reportaaži võistlustest sedakorda, kuna neid saab jälgida Delfist või kohapealt või mis iganes kanalitest. Sedapuhuku on hoopis teine tunne. Lihtsalt istuda, lihtsalt kaasa elada ja lihtsalt mõelda. Kirjalikult.
Mõtlen näiteks sellest, et kuidas on Robil kõrvalt vaadata lõpmata pingelist ja põnevat võistlust. Küsisin ja sain vastuseks, et rahulik, näeb ennast nüüd teisel pool ja teises rollis. Tema uuest rollist on siin seal juttu olnud, aga blogis mitte sõnagi. Treener. Olen pool aastat püüdnud kohaneda sellega, et Robi on nüüd treener, mitte teener, kuigi treener on vist alati teatud mõttes ka teener.
Treener Karl Robert Saluri
Jätkata treenerina, on olnud ta pikaaegne, et mitte läbiv unistus. Üks asi on unistada ja hoopis teine asi on unistus teoks teha. Tunnistan, et kiired arengud sportlasest treeneriks mõjusid hirmutavalt. Mulle tundus, et ta ei saa aru, mida teeb või kuhu on teel. Emana soovid ju, et su lapsed igas olukorras ja alati pehmetele käppadele maanduksid.
Võtta selline vastutus, see kõlab kõrvalt vaatajale nagu pea ees tundmatusse hüppamine. Aga kes ei riski, see šampust ei joo. Vaatame või tänast. Mis viga oleks olnud täna olla Hausenbergi treener, kes tuli, nägi ja võitis. Lõpuks ometi! Robi andis juba enne võistlust vihje, et võib juhtuda, et Hauss, nii teda kõnes kutsutakse, lööb kõiki. Aga kui ta oleks ebaõnnestunud?
Sõber Maicel ebaõnnestus täna, sai teibas ümmarguse nulli. Teivas, mida ta võiks une pealt ka hüpata, andis nulli. Kui palju määras olukorda isiklike teivaste puudumine, võta sa tagantjärele kinni, aga ju see ikka luges, sest vastasel korral võiks kõik hüpata suvaliste kaigastega. Jah, seekord ei suutnud alaliit Maiceli teibaid koos temaga Eestisse saada. Mis sa treenerina sellises olukorras teeks? Maicel, kel treenerit polnud, ütles, et teeb kuskil mujal veel ühe võistluse, sest tulemus on vaja kirja saada. Vahest juhtub see veel selle kuu lõpus Inglismaal, vahest kuskil mujal, ju näeme.
Aga Robi on nüüd lepinguga Ninali treener, endal pole kehtivat treeneri kutsetunnistuski. Lisaks aitab Eestis Karel Tilgat ka. Aude lõpetades nad muidugi said treeneri madalaima kutse, aga Kareli puhul käivad ju ettevalmistused kergejõustiku sise MMiks ja ega Nina leping pole ka naljaasi. Kutsetunnistuse puudumine on pinnuks silmas nii mõnelegi kommenteerijale, aga õnneks on Robi aru saanud, et paber loeb ja on lubanud selle saamise nimel pingutada. Samal ajal pingutab ka võetud vastutuse õigustamise nimel.
 |
| Tilga ja treener |
Karelit me Lasnamäel ei näinud. Kohtusin nendega põgusalt hoopis Tartus trennis, kus kuulsin, et enne märtsikuist sise MMi Belgradis ta ühtki mitmevõistlust ei tee. Küll aga paneb end proovile juba sel nädalal Tartus toimuvatel Martin Kutmani mälestusvõistlustel ja veebruari lõpus eestikatel näeb teda tõenäoliselt ka. Karel arvas, et talle Robiga koos pusimine sobib, sest nõnda on treener ühtlasi ka treeningpartneriks, kes mõnel alal ikka veel suudab silmad ette teha. No ma ei hakka seda ala pakkuma, aga vihjena võin öelda, et Kutmani mälestusvõistlustel näeb ühe ala stardis Robi ennast ka.
Karel vajab toetust ja tuge
Lasnamäe esimest võistluspäeva veebist kuulates jäi kõrvu, nagu putitaks Robi Karelit Nina rahade eest, mis mõjus veidi häirivalt. Oleks kõik vaid nii lihtne. Teen hoopis üleskutse Kareli toetamiseks. Vihjeid võin ka anda. Praegu näiteks oleks hädasti vaja Eestist sise MMile minevat mitmevõistlejat toetada võistlusvarustuse soetamisega. Kui palju jalanõusid mitmevõistlejal vaja ongi? Georgia ülikooli tossudes lõpmata pikalt ei pinguta. Jalg on sel hiiglasel sedavõrd suur, et väga palju neid, kellega jooksususse, naelikuid või muid kingi jagada saaks, ei olegi. Sisehooaja saab vahest isegi hakkama, aga edasi?
Liigume edasi
Tegelikult pole elul häda midagi. Ema jätkab ja vaatame, mis sest välja tuleb. Treenimisest ja treeneritööst ei tea ma midagi. Kuna Robi arvas, et ma võiksin siiski vahel midagi blogisse kirjutada, et on huvitav lugeda vähemalt tal ja mõnel ehk veel, siis söandasin küsida ka. Näiteks seda, et mida vormi ajastamine trenni mõttes õigupoolest tähendab?
Oleks võinud ammugi küsida, aga näe pole küsinud, sest kõik muudkui panevad tarka, ajastavad vormi selleks ja teiseks korraks. Kuulad sama targa näoga, ei hakka küsima ja nii ei saagi teada, et ajastamine tähendab õigel ajal suurte treeningkoormuste lõpetamist. Vahest on see lihtne nende jaoks, kes ajastamisega harjunud, aga mulle mitte. Nüüd tean. Vormi ladumine tähendab treeningkoormuste pidevat suurendamist ja siis õigel ajal nende piiarmist, et võistlustel värskena paugutama hakata. Saame näha, kuidas see õnnestub.
Igal juhul on Lasnamäe talvine tore mitmevõistluse pidu selleks korraks jälle läbi. Sport võitis, kõige parem oli Hans-Christian Hausenberg, siis Risto Lillemets ja seejärel Taavi Tsernjavski.
Minu jaoks oli Lasnamäe vahva kohtumiste paik, kus emad said omavahel veidi keelt sügada ja suureks kasvanud poegade üle rõõmu tunda. Järgmise korrani.
 |
| Raina, Tiina ja Iiris |
 |
| Tootmisnõupidamine |
 |
| Seisavad Meelis ja Maicel, istuvad Robi ja Marcus |
