Götzise lainel

Janek Õiglane ja Taavi Tsernjavski alustavad täna Götzises oma hooaja esimest 10-võistlust, kus sihid on täpselt sama suured kui olid Robil aprillis. Kummalgi pole õnnestunud seni 8000 piiri alistada, aga mõlemad on sisuliselt selleks valmis. Janeki senine parim tulemus 7945 punkti (11,23/ 7.23/ 14.88/ 2.04/ 51.14/ 14.67/ 40.70/ 4.50/ 69.15/ 4:37,75) on pärit möödunud suvel Kadriorus toimunud U23 Euroopa MV-lt. Taavi on kogunud enda maksimaalseks skooriks 7744 punkti.

 

Minu jaoks teeb nende meeste tänaste ja homsete saavutuste jälgimise ennekõike põnevaks see, et näha, kas nad suudavad mõlemad täita olümpianormi ja teiseks kui suurelt. Kas lükkavad Robi joone alla, ehk kes on need kolm mitmevõistlejat, kes Eestist lõpuks olümpiale pääsevad või/ja kas meil tõesti tuleb normitäitjaid rohkem kui on kohti. Kui nii peaks minema, siis kinnitaks see ainult tõsiasja, et oleme tõesti age mitmevõistluse maa!

 

Meie omade kõrval on hea jälgida ka teiste kõvade meeste võimeid ja suutlikkust. Alates juunioride e U18 EM-st, mis toimus Kadriorus 2011. aastal, olen jälginud Kevin Mayeri tähelendu, kes siin võitis, kogudes juba siis enam kui 8000 punkti. Muidugi on vahva, et ka Maiceli ja Robi koolivend Garrett osaleb ja siis hulk teisi vahvaid selle.

 

Mida Robi ise hetkel teeb? On Floridas, täpsemalt on seal kogu nende punt, mis tähendab, et ikka Maicel ka ja sealolemise nimeks on "laager". Kui küsin Robi käest, et kuidas seis on, kas küünarnukk juba lubab ja õlg laseb teha kõiki alasid, sain vastuseks, et pole hullu: "Parem valus küünarnukk ja tundlik õlg koos olümpianormiga, kui täiesti terve ja 7900 punkti". Ütles, et tegelikult saab juba jälle teivast hüpata, odaga on veel veidi keeruline, aga järgmise võistluseni on veel paar nädalat aega (NCAA 8.-11. juuni) ja asjad liiguva paremuse suunas.  

 

Nüüd pöidlad pihku! Mina jälgin tulmusi SIIT

Esimene päev õhtus ja valdavaks tundeks on: "Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi".
Pagan, ma tõesti ootasin seda võistlust terve kuu ja ma tõesti lootsin, et siit midagi tuleb. Lootsin meie poistelt. Hea küll, Taavi puhul oli teada, et liiga palju oodata ei tasu, sest varvas sai laagris viga ja ettevalmistus jäi kesiseks, aga Janek! Kõik pidi ju olema hästi, ei vigastusi, ei takistusi, aga tulemused täna, julgen öelda, alla lati.
100m isikliku parandus sajandik sekundit, aeg 11.31. Hea küll, pole tema ala, suurt arengut pole toimunud, aga tegi oma ära. Vaatame edasi.
Kaugus - 7.04. Isiklikust rekordist 7.28 jäi see veidi kaugele. Teiste tulemusi vaadates tundus, et head päeva polnud kauguses kellelgi, kõik jäid isiklikule alla, ühe erandiga  vist. Kõik ei ole kadunud, vaatame edasi.
Kuul. See võiks lennata, isiklikku rekordit tehes lendas 15 meetri joonele üsna ligi. Täna! Pikim katse 14.12. Kõlab nagu pettumus. Senisele isiklikule kaotab 90 punkti. On seda võimalik järgmiste aladega tasa teha? Vaatame.
Kõrgus. Et midagi hakata tagasi võtma, peaks hüppama kõrgemale 2.04-st. Ja siin juba lubab, aga mitte liiga palju. Oma teeb ära, tulemus 2.03.
400M - No nüüd peaks jooksma nagu jalad võtavad, sest rohkem võimalusi tänasesse päeva ei anta. Liiga kiire poiss ta ei ole, aga isiklik on vähemalt alla 51, kuigi oma rekordseerias jooksis 51.14. Täna ei saa nii kiiresti. Aeg 51.27, annab päeva lõppsummaks 3940 punkti, üldjärjestuses 19. koha ja -105 punkti isikliku rekordi graafikule. Võime vaadata edasi, päevad pole ju vennad, aga tänase pealt olümpianormi tegemise lõhna enam tunda ei ole.

Selline see sport kord juba on - kord oled kilbil ja siis jälle kilbi all. Emotsioonid nagu ameerika mägedel. Vaata või seda Kanteritki, alles me saime kaela sahmaka pettumust tema viimase koha ja tagasihoidliku tulemuse 60.70 eest Teemantliigal Rabatis ja nüüd! Sa pole ühest pettumusest veel korralikult toibudagi jõudnud, kui mees teeb uue etteaste ja näitab, et tahtmisel ei ole piire - ketas lendas rohkem kui 65 meetrit otse meie endi ninade all Tallinnas. Kas pole tore. Ühel päeval naeratab õnn ja õnnestumine ühele, teisel teisele.

Kogu Götzise võistluse esimene päev ju ka tegelikult nii nukker ei olnud, oli ikka säravaid ja säravaimaid esitusi. Leidsin endale uue lemmiku, ameeriklase Jeremy Taiwo. Garrett on ka võistleja, kelle hea esinemine ja sinna lisanduv emotsionaalsus alati suunurgad kõrvade poole kisub. Seega, edasi Kentucki poisid. Ju on paremad päevad veel ees.

Teine päev:
Uued alad, uued lootused, kuid Janeki puhul need ei töötanud. Tõkete aeg 15.14, kettas 36.19 ja teibas... Algkõrgus oli kahtlaselt kõrgel - 4.60, mis tähendas, et tõenäoliselt on talvel head tööd tehtud, kui selliste panustega välja tullakse, aga teisalt, mäletan O'Brieni raamatust, et mida kõrgemalt hüppeid alustad, seda kauem tuleb sul tühja närveerida. Götzises venitas võistlust segama tulnud vihm oote aega veel omavõrra ja nii juhtus see, mida keegi ei taha, et juhtuks, aga mis vahel ikka juhtub - algkõrgus jäi võtmata. Enam polnud midagi, oli ainult kahju, aga kahjule olevikku ei ehita. Oda viskele oli siiski veel jaksu minna, ikkagi trump ala, aga pikkus 65.02, mis iseenesest on väga korralik, kuid mitte Janeki jaoks, tõenäoliselt suurt tröösti ei pakkunud.

Lõpuks ei jäänud isegi kaasaelajana muud teha kui õhku ahmida. Ma ei mäleta, et oleksin olnud varem sellise läbipõlemise tunnistajaks. Julgen nimetada juhtunut läbipõlemiseks Janeki enda twitteri postituse põhjal, kus ta tunnistas, et tahe oli, aga jalad ei tulnud järele. Analüüsi ja mõtlemisainet jagub pikaks ajaks. Ju oli seda vaja, et ühel päeval tugevama ja targemana jätkata. Õppida on kindlasti sest loost teistelgi.

Taavi uut päeva ei alustanud.
Põnevust võistlustele jagus ikka ka, kuigi võitja Damian Warner hoidis läbivalt liidripositsiooni ja võitiski tulemusega 8523 punkti, siis ülejäänud mehed said ritta ikkagi alles pärast viimast ala.
Kevin Mayer on hea jooksu mees, mäletan juba tema kunagisest Kadrioru võistlusest. Ainus, kellele Robi ei suutnud jooksus tuult alla teha. Kevin võttis neilt võistlustelt teise koha punktidega 8446.
Kolmandaks jäi Kai Kazmirek 8318.
Jeremy Taiwo pidi leppima neljanda kohaga, sest pikk jooksus, tundus, talle lõbu ei pakkunud, punkte 8203.
Garrett Scantling jäi lõppkokkuvõttes seitsmendaks punktidega 8107, aga teda mõjutas vist viimane katse odaviskes. See kujunes taas emotsionaalseks, sest oda läks lendu ja lendas ja lendas ja olen üsna kindel, et see oli selle päeva pikim odalend, aga... Garrett unustas end oda maandumist vaatama ega pannud tähele, et ta samal ajal kogu aeg äraviske joonele ligemale liikus, kuni varbad sellest üle astusid ja kohtunik tõstis punase lipu.  Ohh, oli see alles "ahhhhhh". Reeglid on reeglid ja motivatsioon läks koos karmide reeglitega.

Vot sellised emotsioonid tõi koju üks võistlus kaugelt Austriast.

 

Maiceli teine päev Kagu konverentsil

Meie siin hakkame päeva toimetusi varna riputama ajal, kui teisel pool maakera alles hakatakse tegusid tegema. Täna on põnev jälgida, kuidas Maicelil edasi läheb, aga mitte ainult.

Robil kavas kaugus ja 400M.

Olgu nüüd ette öeldud, et töö on tehtud. Kuidas, saad lugeda alt poolt, aga Maiceli jaoks lõppes töö punktidega 8315, mis on tema karjääri paremuselt kolmas punktisumma.
Robi hüppas kaugust 7.39 ja jooksis 400m ajaga 47,80. Jooksu aeg on tema senise elu parim sel distantsil. Edasi!

Ka Grete Šadeiko alustas täna 7-võistlusega, küll ühel teisel võistlusel, kuid mis vahet sel, kui meie jaoks kõik ühele ekraanile kokku jooksevad. Olgu kohe öeldud, et Grete alustas hästi, läbis 100m tõkkeid ajaga 14,03. Ja see on tema jaoks tubli tulemus. Meie jaoks ka :). Tulemusi saab jälgida SIIT

 

Aga kui nüüd alustada algusest e Maicelist, siis on paslik esmalt meelde tuletada, et eile oli ilus päev. Georgia ülikooli lehel olevas videokokkuvõttes ütles Maicel, et soovib hooaja kümnevõistluse avavõistluselt  korralikku tulemust. "Midagi väga suurt ei looda, aga esimene päev oli stabiilne ja loodetavasti tuleb teine päev samamoodi ning siis saab juba NCAA-le sõita." Robi kirjutas lisaks, et tehniliselt ta täitsa rahule ei jäänud, siit-sealt olla logisenud, kuid uuele päevale läheb siiski vastu sportliku kirega. Mina ei imesta, lõpuks tuleb ju kohta ja tiitlit kaitsta.
 

Eilse päeva tulemused olid sellised: 100m- 11.13, kaugus 7.36, kuul - 14.98, kõrgus - 2.11 ja 400m - 50.97. Punkte kogunes 4196, mis andis avapäeval Lindon Victori järel teise koha. Victori sesi 113 punkti võrra parem, e siis juhib 4309 silmaga. Öösel näeme, kes lööb keda. Neid tulemusi vaatame SIIT

6. 110M TÕKKEID

Lindon Victor alustas hästi, jooksis hea aja, mis on tema jaoks oluline isikliku rekordi parandus, aeg 14.70.

Maicel jooksis samuti hästi, tema aeg täna 14.84, mis on parem kui aasta tagasi samal võistlustel joostud aeg.

Devon Williamsi aeg 14.03 oli aga lihtsalt suurepärane. Trügis selle ajaga  pärast kuuendat ala Maicelist mööda.

1. Lindon Victor - 5195
2. Devon Williams - 5158 (-37)
3. Maicel Uibo - 5065 (-130)

7. KETAS

Taas alustas hästi Lindon, kes sai kohe avakatsel kirja 48.34. Muide isiklik on tal sel alal koguni 53.20. Nüüd võib juba öelda oli, sest teisel katsel heitis ta 54.56. Väga heas hoos mees.
 

Maicel esimesel katsel tulemust ei saanud, teise katse pikkuseks mõõdeti 40.93, millele oleks hädasti lisa vaja. Aga lisa seekord ei tule, kirja läheb hoopis ebaõnnestumine :(. Ainuke loetud heide annab lisaks 683 punkti, mis teeb kokku 5748.
No-niii!!!! Nüüd võiks olla, et kustutan kogu eelneva jutu, mis Maicelit puudutab ära, aga siis ei saaks te osa mängu ilust, sest tegelikult juhtus nii, et Maiceli esimene katse, mis algul loeti üleastumiseks, oli hoopis kohtuniku praak, sest üleastumist tegelikult ei olnud ja tema pikimaks katseks jääb seega esimene, mille pikkuseks mõõdeti 44.92. Punkte lisandub selle katse eest 765. Kas see situatsioon ei tule kusagilt tuttav ette??? ;)

Devoni tõi kastanid tulest viimase katsega. See oli tema ainus õnnestumine ja mees sai kirja oma rekordilähedase tulemuse 42.20.

Paremusjärjestus jääb seitsmenda ala järel samaks:
1. Lindon Victor - 6161
2. Devon Williams - 5871 (-290)
3. Maicel Uibo - 5830 (-331)
4. Ibn Short - 5683 (-478)

Kuna naised ühel teisel võistlusel on tänaseks oma päeva lõpetanud, siis olgu  vahepeal veel kord öeldud, et Grete Šadeiko teeb ilusat võistlust. Kõrguses ületas 1.70 ja kuuli tõukas 12.23 ja 200m läbis ajaga 25.20, mis annab talle esimese päeva tulemuseks 3374 punkti ja nii läheb kolmandana vastu uuele päevale,  kaotades liidrile Carly Loeffelile vaid 78 punkti.

8. TEIVASHÜPE
See on ala, kus Maicelil on võimalus kaotatut tagasi teha. Lindon on sel aastal hüpanud 4.55, mis on ühtlasi ka tema isiklik rekord. Varsti näeme, kui heas hoos ta sel alal täna on, alustas igatahes tagasihoidlikult 4.05-lt. Lõpetas isikliku parima tulemuse kordamise e 4.55 peal, mis juurde annab 775 punkti. Kokku  6936.
Devon alustas 4.25-ga ja lõpetas 4.65-ga, mis on temagi jaoks isikliku kordamine. Punkte sellega koos 6675.
Maicel on valinud algkõrguseks 4.65,  järgmine hüpe 4.95 ja siis 5.05, mis seekord tema tulemuseks jääbki. Annab juurde 926 silma, kokku 6756.

1. Lindon Victor 6936
2. Maicel Uibo - 6756 (-180)
3. Devon Williams - 6675 (-261)
 

9. ODAVISE

Hea töö! Tundub, et odale lähenes Maicel täna tõesti kirega. Esimene katse 62.13, teine veidi vähem ja kolmas korralik 64.20.

Lindonil oli ette teada, et oda on üks tema trumpidest, kuna isiklik on koguni üle 70 meetri. Nii kaugele täna oda ei lennanud, aga alavõit kuulus talle viimasel katsel visatud tulemusega 68.96.  Devon võib oma odaviskega teistest isegi enam rahul olla, sest tema uuendas esimesel katsel visatud 58.59-ga oma isiklikku sel alal rohkem kui kolme meetriga. Seejuures olid kõik katsed rekordi ligi või üle.

Viimasele alale lähevad mehed vastu samas järjestuses, kuigi kasvanud punktisummaga:
1. Lindon Victor -  7810
2. Maicel Uibo -  7557 (-253)
3. Devon Williams - 7392 (-418)

1500 on olnud seni Lindoni jaoks keeruline, isiklik üle 5 minuti. Maicel on enam kui minuti poole võrra parem olnud oma parematel päevadel, aga kas see täna aitab, näeme täna. Olümpianormi 8100 punkti peaksid aga kõik kolm esimest täna üle jooksma, Isegi Devon, kuigi temal pole sellest abi, sest Ameerikas ilma kohaliku spetsiaalse katsevõistuseta Olümpiale peale ei saa. Aga sinnagi on hea minna senisest  tugevama tulemusega.

 

VAHEPEAL ROBI kaugusest

Sel ajal kui 10-võistlejad enda jõuvarusid viimaseks alaks kokku koguvad, hüppab ROBI kaugust koos kauushüppajatega ega tee seda sugugi kehvalt, arvestades, et esimesel katsel hüpatud 7.37  ta kohe finaali aitab. Seeria on küll täna üle ühe, aga finaalis tuleb veel kaks cm lisaks, mis tähendab, et lõpptulemusega 7.39 teenib ta sel alal 8. koha.

 

10. 1500 meetrit

Maicel jooksis täna hästi, tõesti väga hästi! Aeg 4.27,91 jääb ainult paari sekundiga isiklikule alla.

Samas Lindon jooksisenda kohta veelgi paremini, sest tema aeg 4.47,12 tähendab mehe jaoks uut isiklikku ka sel alal.

Seega, kuigi Maicel kogus punktisummana 8315 kokku vaid 9 silma vähem kui aasta tagasi samal võistlusel, siis tuleb tunnistada, et Lindon oli täna kõvem mees.

Lõppjärjestus sai selline:

1. Lindon Victor - 8446
2. Maicel Uibo - 8315
3. Devon Williams - 8116

Järgmine üliõpilaste meistrivõistlus NCAA tuleb põnev! Juhin tähelepanu, et Robi läheb NCAA-le oma kooli omadest nüüd nõrgima punktisummaga, sest Devon tegi talle neil võistlustel 8 silmaga ära ;) Igatahes oli tänane võistlus huvitav ja pinget pakkuv varaste hommikutundideni välja. Ja kui keegi tahab öelda, et teab hetkel Eestis Maicelist paremat mitmevõistlejat, siis näidatagu mulle seda meest.

Pilt Petrose FB lehelt

Või näidatagu ette treener, kelle hoolealustest 10-võistlejatest neli meest on täitnud ära olümpia normi!! See on lahe punt ja hooga panevad edasi! Ja kui lõpuni minna, siis on nende pundis veel viieski mees, kelle isiklik on üle 8000 punkti.

Robi 400m
Päeva lõpuks või uue alguseks üks hea sõnum veel Ameerikast, nimelt jooksis Robi 400m välja uue isikliku rekordi, milleks on tänasest 47.80, mis on Eesti kõigi aegade edetabelis sel alal 16. tulemus. Erki Noole kiireim jooks sel distantsil oli näiteks 46.23. Selle löömiseks tuleb veel pingutada.

Oma kahe ala kohta ütles Robi nii: "Kaugus oli OK, stabiilsusega jäin rahule, kuigi tahaks juba üht head hüpet näidata, mitte maanduda kogu aeg samasse auku. Kaks ala kaugus ja 400m jooksid siin ajalises mõttes kokku. Läksin pärast kaugust otse ooteruumi ja ootasin 30 minutit, et saaks joosta. Jahtusin maha veidi, aga 47 on 47. Etteheiteid endale teha ei saa, võimalik, et jooksen siin veel ka 4x400m."

Kagu konverents 2016 Tuscaloosas - Maiceli võistlus

Kagu konverents e SEC Championships tähendab Ameerikas ühe piirkonna koolide meistrivõistlusi, kus tehakse tulemusi oma kooli ja iseenda nimel, eesmärgiga pääseda näiteks tähtsaimale üliõpilaste meistrivõistlustele NCAA, mis toimuvad juunis Eugenes või siis pääseda Olümpiale.

Maicel Uibo - võta või jäta

Seekord elan peamiselt kaasa Maicelile, kel olümpia pääse on juba kindlalt taskus, aga vähemaid eesmärke on kindlasti temalgi. Nii näiteks on Maiceli nimel nende võistluste rekord eelmisest aastast, mil kahe päeva lõpuks kogunes talle 8326 (11.19; 7.44; 14.16; 2.18; 50.89; 15.01; 48.33; 5.20; 56.92; 4.28,57) punkti. Seega kui võistluse rekordist rääkida, siis siin võistleb Maicel iseendaga, aga surume pöidlad pihku ja vaatame kaugelt, kuidas seekord läheb.

Osalemas on kokku 14 sportlast, Georgia ülikoolist Maiceli kõrval ka Devon Williams. Robi teeb kaasa kahel üksikalal, milleks on 400m ja kaugus. Need alad on kavas sealse aja järgi reedel.
 

100M

Maicel alustas hästi, aeg täna 11.13,mis oli veidi parem kui möödunud aastal samal võistlusel, kus 100m tulemus oli 11.19. Ülikoolikaaslane Devon võttis alavõidu ajaga 10.70.

KAUGUS
Maicel sai esimesel katsel kirja tulemuse 7.21. teine katse 7.36, kolmas üle. Koolivend Devon hüppas täna 7.39.
Vahepeal suhtlesin Robiga, kes ütles, et ilm on imeline, tuul ideaalne 1m või veidi alla-peale, sooja 28 kraadi. Mulle tundub seda küll nende isegi kohta palju, aga soojaga harjunute jaoks on see küllap siis hea.

KUUL
Aeg kuulile tuul alla teha. Maiceli esimene katse 13.96. Sellele on vaja lisa hankida. Ja lisa tuli juba teisel katsel 14.44, üks cm alla isikliku. Kolmas katse oli kingitus - 14.98, uus isiklik kuulis. Hurraaa!
Devon sai teisel katsel lisa ja lennutas oma muna peaaegu sama kaugele kui Maicel esimesel e 13.95, mis on tänasest ka selle mehe uus isiklik kuulis, vähemalt kuni viimase katseni. No seda viimast katset annab ikka oodata, õigemini tulemust, mida ka üle ilma kuvataks. Tundub, et kolmandale katsele Devon ei läinud, piirdus tubli rekordiga ja nüüd võib tuua ära seisu enne kõrgushüpet:

Kui praegu veel on Maicel kolmandal positsioonil, siis reeglina suudab ta end kõrgushüppes alati üles poole hüpata. Uue ala algust ei tule kaua oodata, selle lõpu aeg sõltub enamasti Maicelist ;)

KÕRGUSHÜPE
Maicel valis algkõrguseks 1.93, järgmise kõrguse jättis vahele, siis 1.99 ja järgmine taas vahele ja 2.05 samuti kotis. 2.08 tekitas närvikõdi isegi nii kaugelt, aga kolmandal katsel ikka üle. 2.11 täna jääb.
Devon alustas kõrguselt 1.81 ja on jõudnud nüüd juba 1.90 ületuseni. Järgmine kõrgus tähendaks talle isikliku rekordi kordamist. Ja ta tegi seda, kohe esimesel katsel! 1.93 on tema tänane tulemus.

Maiceli puhul ootad muidugi kõrguses alati enamat, alati maksimumi, aga seekord nii ja antud võistluses piisas ka 2.11 ületamisest, et võtta nelja ala järel liidri positsioon punktidega 3426. Aasta tagasi oli selleks ajaks punkte 3450, aga siis alistus kõrguses ka 2.18.

Enne 400 meetri jooksu kogunesid taevakohale ähvardavad pilved, kust pudenes maale vihma ja välgunooli, ütles Robi. Õnneks möödus kõik kiirelt ja tundub, et isegi viimane ala mahub Eesti aja järgi veel tänasesse päeva.

400M
Maiceli parim aeg sel distantsil on 50.24, mille ta jooksis välja eelmisel suvel Hiinamaal. Loodame, et väike vihm enne starti toob vajalikku värskendust. Siiski, mitte liiga palju, jooksu ajaks täna 50.97.
Värskendus mõjus hästi hoopis Devonile, kes jooksis uueks isiklikuks 48.51. Tubli töö!

Maicelil päeva lõpuks 4196 punkti, Devonil tema järel punkte 4187. Esimesele kohale jooksis end Lindon Victor, kes läheb homsele vastu 4309 punktiga.
Aasta tagasi oli Maicelil samaks ajaks ainult 28 punkti enam, seega on oodata jätkuvalt toredat lõppsummat homśeks.

 

Emad valmistuvad Kagu Konverentsi võistluseks

Robi ema ja Maiceli ema

Emad juba pabistavad, rüüpavad varakult kohvi, et end õhtul kindlasti ärkvel hoida, sest poisid jälle rivis!  

 

Kagu Konverentsi üliõpilaste meistrivõistlused toimuvad seekord Tuscaloosas, Alabama osariigis. Ajavahe selle paigaga minu vaatamise järgi kaheksa tundi, mis tähendab, et meie peaks olema  10-võistlejate stardiks valmis 18.30.

Seekord on Eestist vaadatuna tegemist  Maiceli võistlusega. Robi mitmevõistluses kaasa ei tee, ütles, et piirdub neil võistlustel 400m ja kaugusega esialgu.

Kuid see ei loe, sest tuhandetel fännidel on õhtul põhjust tõmmata kõhud trimmi ja suruda pöidlad pihku, sest Maicel on üksikaladel ilmutanud kena vormi ja me loodame, et see vormub kokku üheks kenaks tulemuseks tema hooaja esimesel 10-võistlusel. Igatahes hoiab blogi sündmuste käigul silma peal. Tulemusi saab hakata jälgima sellelt lehelt. 

Emotsioonidest laetud päev

Reede, 6. mai jääb meelde kui üks soe ja särav päev. Seda kõigepealt sõna otseses mõttes, sest kevad on jõudnud Eestimaale, aga veel enam sel päeval toimunu ja juhtunu mõttes.

Kõigepealt pakkisime ära 10 paari spetsiaalseid treeningjalanõusid.

Pakk sai selline:

Kompsuga kihutasime Kosele, kus oli selleks päevaks planeeritud võistlus, mis tähendas, et Robi esimesed suunanäitajad, mitmevõistluse võimaluse tutvustajad olid kohal.  

Kose kooli läks Robi 6. klassis. Mäletan neid kaalumise ja otsustamise kohti tol ajal. Kuimetsas oli tegelikult 6-klassiline algkool olemas ja esimesed aastad kodu koolis olid suurepärased, kuid see kool jäi kitsaks. Ta tahtis rohkem. Tahtis joosta ja tahtis võistelda. Kose oli meile kõige lähem paik, kus olid selleks kõik võimalused, oli spordikool ja oli treener Ando Algre, kes oli vähemalt nime poolest kui oma inimene, sest oli kunagi olnud ka minu venna treeneriks.

Mäletan oma esimest kõne treenerile, et teada saada, millised võimalused oleks Robil liituda spordikooliga. Sain aru, et üldjuhul võetakse spordikooli õpilasi vastu alates 7. klassist, aga kui nii väga tahab, võivad teha erandi. Erand sündis ja selle eest soovisin veelkord tänada Robi esimest päris treenerit. Kui hästi järele mõtlema hakata, siis ega ma vist mõttes tänamisest kaugemale seni jõudnud polnudki. Aitäh, treener Ando!
 

Noored Kosel võivad olla õnnelikud, et neil on mees, kes ikka jaksab ja tahab anda edasi oskusi ja kogemusi, suunata ja juhendada, aidata astuda esimesi samme. Selliste inimeste tõelisest väärtusest saadakse aru ajas.

Treener Ando Algre ja ema Iiris

Moonika Kallas on olnud Ando kõrval minu meelest samuti aegade algusest alates. Vähemalt Robi sportlaseks kasvamise tee juttudes on ta alati sees olnud. 

Kingitus esimesele spordikoolile

Andmisrõõmu ja saamisrõõmu kohtumine on vägev!

Sander, Robi kunagine trennisõber, kes nüüd ise samas koolis treeneritööga jätkab, ütles, et tal oli väga hea tunne kui kuulis Robi plaanist ja natuke uskumatu oli ka: "Elus poleks osanud oodata sellist suurt mõtlemist."

Sanderi sõnul on tal just praegu õpilane, kellel on täpselt sama jalg, mis Robil ja kellel vahendid uute jalanõude ostmiseks absoluutselt puuduvad. Olin rõõmus ja avaldasin lootust, et see poiss jääb rahule, ega  pahanda, et teine on neid väheke kandnud, et kaugushüppe kastist on võib-olla veidi veel liivagi kaasa pakitud. "Ei, ei, ei, see annab rohkem juurdegi, kui teab kelle jalast," kinnitas Sander.

Olgu nii ja sündigu palju häid tulemusi!

Boonusena toredale päevale tuli õhtuks teade, et Robi võitis, see tähendab valiti Euroopa aprillikuu parimaks kergejõustiklaseks! Siinkohal täname kõiki fänne, sest selle valiku taga olete teie, see sündis koostöös. Jah Robi tegi poole tööst ja Aprillis, kui Euroopa on veel kergejõustiku mõttes poolunes, on nomineeritute hulka jõudmine mõne võrra lihtsam. Aga nende seast parimaks saab ikkagi see, kellel on antud hetkel kõige rohkem toetajaid. Aitäh kõigile. Kordan veelkord, et jagatud rõõm on kõige suurem rõõm!

10 paari spordijalatseid Kose kergejõustikuklubile

 

Enne kui Ameerikasse hakkasime lendama, palus Robi, et võtaksime võimalusel kaasa maksimaalse suurusega pagasid, sest tal oleks üht-teist koju saata. Tänu sõbranna Janikale saime kaasa võtta kaks suurt reisikohvrit, mis olid täis minnes ja samamoodi tulles.

 

Robi poolt jõudis kotti  mitu paari naelikuid ja heitesusse sooviga, et toimetaksime need Kosele, tema esimesse spordikooli. "Mina neid enam ei kasuta, vahest kuluvad ära Kosel mõnele praegusele õpilasele," lootis Robi.

 

Ema süda sulas, sest meelde tulid ajad, kui pidasime dialooge teemal, kas kuuli tõukavad sussid või mehed.  Nende dialoogide taga ei olnud ema mõistmatus, vaid teadmine - meil ei jätku raha, kas söök või sussid?

 

Kuidagi me ikka kombineerisime või siis aitas kombineerida klubi. Igatahes mäletan hästi neid nn kasvurõõme ja tõelist rõõmu esimeste kaugushüppe naelikute või heitesusside üle.

 

See tundus uskumatu, kui palju erinevaid spetsiaalseid jalanõusid oli vaja kümne ala tegemiseks. On nüüd rohkemgi, aga enam ei oma mina sellest ülevaadet. Robi omab ja leiab, et osa on üle.  

 

Reedel, 6. mail lähen Kosele heitjate päevale, otsin üles Robi kunagise trennikaaslase ja praegu samas koolis noori juhendava Sander Pritsu ning tema esimese hooandja, mitmevõistluse teele suunaja, kergejõustikuklubi Kose 2000 treeneri Ando Algre, et anda neile üle nende koolist tuule tiibadesse saanud 10-võistlejalt 10 paari jalanõusid, millest keegi võiks uut rõõmu tunda, millega keegi saab heita või tõugata, joosta, hüpata, oda visata,  ja edasi areneda. Kulumisaste jalanõudel on erinev, aga kulutamisruumi on nende kõigi puhul veel küllaga.

 

See, kellele on vähe antud,

kannab seda oma südame kohal,

See, kellele on palju antud,

pillab kõik käest maha..

                           (K. Ristikivi)



Kuidas me Kataga Ameerikat avastasime..

.. ehk sellest, mis toimus meiega Ameerikas enne ja pärast võistlusi.

Georgia kõrgeim mägi MT Yonah vallutatud

Võtsin kaua hoogu, et teha kokkuvõte kogu meie reisist Ameerikasse, mis hakkas enne ja lõppes pärast võistlust, kuni jõudsin ära oodata Kata Maria kokkuvõtte tema Facebooki lehel. Teadsin ta kommet selliseid kokkuvõtteid oma reisidest teha ja neid sõpradega jagada. Sain nüüd loa, et võin jagada ja täiendada tema sõnu ka siin, blogis. Et oleks talletatud ja taasloetav ka hiljem ja ka neile, kel FB lehele asja pole.

Kata Maria: Veetsime USAs kaks esimest aprilli nädalat. Reisil oli ainult üks eesmärk - näha kuidas väike vend oma elu elab, kuna viimasest kohtumisest oli möödumas juba pea 2 aastat. Kõik muud vaatamised ja tegevused olid lihtsalt boonuseks.

Reisikaaslaseks oli ema, reisivahendiks üle ookeani lennuk, USAs laenutasime auto. Lennukiga sõitsime Virginiasse (Washington DC) ja sealt autoga läbinelja osariigi Georgiasse (Athens). Lennupiletid saime üsna soodsalt, autorent kaheks nädalaks oli 300 dollarit. Ameerikasse ei saa, kui pole viisat või ESTA taotlust täidetud. Midagi rasket sellega seoses polnud, pead saatkonna kodulehel kinnitama, et pole terrorist ja maksma paarteist dollarit, et nad sellega nõus oleks.

Esimesed päevad olime Washingtonis, peatusime ema tuttava juures kes tutvustas meile Washingtoni peamisi vaatamisväärsusi. Esimesena käisime kuulsas kirsiaias, nimelt kinkis Jaapan 1912. aastal USAle kirsipuid ja nüüd on neid seal juba üle 3000. Täiesti juhuslikult sattusime linna ajal, kui kirsid olid õites ja saime tunnikese jalutada Potomaci jõe äärde ehitatud järve ümber. Otse seal kõrval on ka kõik ülejäänud vaatamisväärsused - Washingtoni monument, Valge Maja ja minu lemmik - National Mall. Ei olegi lõpuni kindel, miks seda Lincolni memoriaali ja Kapitooliumit ühendavat parki nii nimetatakse, aga üliäge on see igatahes. Kahe hoone vahemaaks on pea 3 kilomeetrit ning mõlemal pool teed on selle kolme kilomeetri sees kõige imelisemad muuseumid, avatud täiesti tasuta kõikidele külastajatele. Ilmselgelt oleks vaja kõikide nende muuseumite läbi vaatamiseks kauem aega kui meil oli. Jõudsime põgusalt tutvuda ainult kahega - Loodusloo muuseumi ja Ameerika indiaanlaste muuseumiga. Olen kahe käega selle poolt, et kunst ja kultuur kuulub rahvale ning muuseumites olevad rikkalikud varad võiksid olla kättesaadavad kõigile. Seega rohkem tasuta muuseumeid!

Washingtonist Robi juurde sõitsime 2 päeva, tagasitulekule kulutasime ühe.
Nagu Robi korduvalt ütles: “Best car in the world - rental car”. Maakeeli siis parim auto maailmas - rendiauto. Peamiselt on selle väite taga muretus, mis Robi puhul tähendas, et kui rooli sai, siis sõitis üsna hooletult. Ja kui kedagi väga huvitab, mis auto saab Washingtonist kaheks nädalaks 300 dollariga, siis meil oli see Nissan Altima.

Bensiin on odavam kui kodus, müüakse aga gallonite mitte liitritega. Seega siis 1 gallon on 3.78 liitrit ja ühe galloni hind kõikus olenevalt osariigist 2 dollari ümber. Kõige pikem ots, mis päevaga tegime oli 600 miili ehk 965 kilomeetrit. Kestis see täpselt 10 tundi koos 3 vahepeatusega.

Liiklemine ise on tegelikult väga lihtne, sildid on arusaadavad, kiirteed mugavad, kaasliiklejad üsna okeid. Mugav oli ka väljapääsude süsteem, enne igat kiirteelt mahasõitu on sildid, mis ütlevad, mis toidukohad, ööbimiskohad ja bensiinijaamad mahasõidul on. Nii et kui kõht on veidi tühi, vaatad lihtsalt millises exitis kõige msobivamad asjad on. Ja sealt tagasi kiirteele saada on ka väga lihtne. Seega kindlasti soovitan autot sõiduvahendiks.

Paljud on kindlasti kuulnud, et USAs pole ühtegi kõnniteed ja autoga käiakse isegi kodulähedases toidupoes. Esimene osa ei ole tõsi, teine osa võib-olla on, sest kodulähedus on seal veidi erinev mõiste ja toidupoes asjad nii suured, et käe otsas on neid keeruline pikalt talutada.

Ülikoolilinn Athens, kus Robi elab, on aga väga mõnusalt täis kohvikuid ja jala käivaid inimesi. Mõne vaatamisväärsuse leidsime ka, näiteks puu, mis kuulus iseendale (st eelmine omanik pärandas puud ümbritseva maa puule). Või siis kahe toruga kahur, mis kõrvalseisva teatetahvli kohaselt ikkagi väga ei töötanud. Või kogu ülikooli linnak täis erinevaid ajaloolisi infotahvleid. Näiteks oli Georgia ülikool esimene ülikool Ameerikas, kuhu lubati valgete inimeste kõrval 1961 aastal õppima esimesed kaks mustanahalist.

Robi viis meid ka Georgia osariigi suurimasse linna, 1996. aasta olümpialinna Atlantasse, kus elab üle 5 miljoni inimese. Liiga kaua me seal ei hullanud, vaatasime üle linnast pärit Martin Luther Kingi memoriaali, käisime Olümpiapargis, Coca Cola tehase pargis ja veidi niisama linnaõhku nuusutamas. Lähedal oleva Stone Mountaini vaatasime ka üle, mis iseenesest polegi mägi, pigem hiiglaslik kivitükk. Kõrgus üle 250 meetri ja pikkus üle 500 meetri. Selle kivi sisse on graveeritud kolm tähtsat kodusõjaaegset konföderatsiooni pealikku ning ilmselgelt on see seotud ka Ku Klux Klani toreda tegevusega.

Kuna Robi ja Morgani üheks ühiseks lemmiktegevuseks on matkamine, siis võtsid nad pärast võistlusi meid kaasa üht mäge vallutama - Mt Yonah on nüüd me jalge all olnud! Yonah tähendab muide tšerokii keeles karu, seega peaaegu nagu Otepää (karu pea), aga veidi siiski kõrgem kui Otepääl asuv Munamägi.

 Enne minekut teadsime toidu kohta oodata, et kõik, mis on tervisele halb, on odav, aga mis on tervislik, on kallis. Kohale jõudes selgus, et see “kallis” tähendab siis umbes sama hinda nagu Eestis ja see “odav” tähendab siis ka umbes sama hinda nagu Eestis.. Ei kõla nagu liiga loogiliselt, aga nii oli..
Osade asjade puhul on hinda tegelikult keeruline arvestada, sest Eesti poodides on pakendid ikka tunduvalt väiksemad. Meil on keeruline leida poest kanafileepakki, kus oleks sees rohkem kui kaks fileetükki. Seal on raske leida väiksemat kui viie fileega pakki. Liitristes pakkides piima või mahla praktiliselt ei müüda. Ja kui tahad kaasa osta paki butter nutteri küpsiseid (Kata tahtis), pead ostma 18-pakiga paki.. Ei kõla loogiliselt, aga üldjoontes, mida rohkem seda uhkem.

Tegelikult on kogu USA meie jaoks kujuteldamatult suur. Osariik, kus Robi elab on näiteks juba üksi oma pindalalt kolm korda suurem kui Eesti (Georgia 153000 km2 ja Eesti 45000km2) ning ka rahvaarvult 10 korda suurem.

Kui veel toidul peatada, siis väljas söömas käisime samuti, enamjaolt sõime salateid, korra proovisime hamburgerit, oli täitsa okei. Ühe korra ka võileiba, mis tegelt on nagu hamburger, aga kuna veise-sea asemel oli vahel kana, nimetati seda võileivaks. Mulle sobis. Georgia ehk siis lõunaosariikide toit on üsna tugevate Mehhiko mõjudega. Ema sai seda tunda oma hamburgerivaliku peal.

Ise süüa tehes, mõtlesime rohkem sellele, mida Robi ja Maicel trenni ja võistluste jaoks vajavad. Saime aru, et poiste menüü koosnebki banaanidest, bataadist, kanast, kalast ja eri sorti salatitest. Mis seal ikka, õppisime bataati küpsetama ja peab tunnistama, et oli väga maitsev. Eestist võtsime poistele šokolaade (ainult piimašokolaad või piimašokolaad pähklitega), kohukesi, kohupiima ja Muhu leiba. Kui kõik muu neid rõõmustas, siis leib ei tekitanud mingeid emotsioone. Sõime ise ära ja kiitsime valjul häälel, et nad vähemalt aru saaksid, millest loobuvad.

 

 

Teadu poolest ei ole Robi USAs ainult friikartulite pärast, see on hoopis koht, kus ta saab kõige vabamalt tegeleda sellega, mida üle kõige armastab. Seega kümnevõistlus ja sport on see, mis ka meie päevakavast välja ei jäänud. Kui plaanisime emaga reisi, siis oli kindel mõte minna ajal, kuhu jääks ka mõni võistlus. Sobis ka kohalik, oma kooli võistlus. Nüüd on muidugi selge, et paremat aega ei oleks me valida saanudki, nägime ühe reisi ajal ära nii Robi kui ka tema tüdruksõbra Morgani (kes tegeleb sportvõimlemisega) võistlused. Kui Eestis on populaarsem iluvõimlemine, siis USAs just sportvõimlemine. Väga lühidalt koosneb see neljast osast - poom, rööbaspuud, kits ja vabaharjutus põrandal. Koordinatsioon, tasakaal ja tugevus, mis siin vaja lähevad, on võhikule uskumatud.

Robi elab Ameerikas üliõpilaste spordistipendiumiga, mille sisse mahub korter tudengitele mõeldud ridamajade rajoonis, kus nad koos Maiceliga elavad. Kummalgi on oma magamistuba koos tualeti ja vannitoaga, köök ja elutuba on ühine. Georgias veedetud ajal kasutasime meie Robi tuba ehk elasime Robi ja Maiceli kodus. Aitüma võõrustamast!

Üliõpilastele on tegelikult ses linnas palju erinevat sorti maju, esialgu elas Robi täitsa tavalises ühikas, nüüd elab veidi uhkemas rajoonis, kuhu pääseb ainult kiibiga. Sellele territooriumile mahub mõnus puhkeala koos basseini ja võrkkiikedega, tennise- ja võrkpalliväljak, autopesu võimalus, grilliplats roheluses ja muud toredused.

Elamiskulud on Athensis tunduvalt kallimad kui meil. Raha eest, mis seal läheb ülikooli linnas korteri üüriks, saaks Tallinna kesklinnas väga korraliku korteri üürida. Õppemaks on ka suur (eriti Eestiga võrreldes) - Georgia osariigist pärit õpilastel 11000 dollarit aastas ja väljast tuljatel 29000 dollarit (pluss elamine, toit ja õpikud). Aga nagu öeldud, Maiceli ja Robi kulud katab Ameerika ülikoolide spordistipendium.

Robi ise elas meie sealoleku ajal Morgani üliõpilas-majas, mis näeb välja nagu ilus väike omaette maja, kus elavad koos kolm kuni neli tudengit, igal ühel oma tuba koos olmeruumidega. Selliseid maju oli seal terve rida. Lisaks, nagu me aru saime, on nad mõlemad alati oodatud külalised nii Morgani isa kui ka ema juures. Meiegi käisime mõlemal külas, imetoredad inimesed.

Iiris Saluri: Kui Robi kaks aastat tagasi Georgia ülikooli kohale jõudis, siis esimese asjana andis ta teada, et tal on otsekohe vaja osta mopeedi, kuna vahemaad ülikooli hoonete, staadioni ja kodu vahel on tema sõnul nii suured, et ilma ratastel abivahendita ei suuda ta õigeks ajaks kuskile kohale jõuda. See soov tundus jabur ja täidetamatu, kuna olin kõik oma olematud säästud mängu pannud ja sõpradelt lisa laenanud, et teda üldse oleks võimalik Ameerikasse saata ja maksta ära kooliskäimise algusega seotud kulud. Nüüd ise kohapeal olles, oma silmaga vaadates ja oma jalaga vahemaid üle mõõtes, sain toonasest kärsitust tekitavast soovist aru küll.

Arusaamise kinnituseks lubas Robi ühe juba otsapidi uuesti müüki pandud kaherattalise mootorsõidukiga mul oma võistluste eelõhtul isegi proovisõidu teha, mida ta tõenäoliselt pikka aega kahetses. Või.... on nüüdseks aru saanud, et vahest oli see hoopis järgneva kahe päeva edu saladus – juhtus nii, et enne kui keegi reageerida jõudis oli ema koos rattaga põrutanud äärekivi otsa ja maandunud asfaldisele kõnniteele. Viga sai nii ratas kui ka ema. Kumbki õnneks mitte hullult, aga kindlasti piisavalt, et mõtted võistluste eelõhtul mujale kui kohe algavale võistlusele suunata.

Õnneks jäi see ainsaks veriseks vahejuhtumiks Ameerikas. Ülejäänud päevad pakkusid veidi pinget ja palju rõõmu, häid emotsioone, uusi tuttavaid ja ääretult meeldivaid inimesi.