Reede, 6. mai jääb meelde kui üks soe ja särav päev. Seda kõigepealt sõna otseses mõttes, sest kevad on jõudnud Eestimaale, aga veel enam sel päeval toimunu ja juhtunu mõttes.
Kõigepealt pakkisime ära 10 paari spetsiaalseid treeningjalanõusid.
Kompsuga kihutasime Kosele, kus oli selleks päevaks planeeritud võistlus, mis tähendas, et Robi esimesed suunanäitajad, mitmevõistluse võimaluse tutvustajad olid kohal.
Kose kooli läks Robi 6. klassis. Mäletan neid kaalumise ja otsustamise kohti tol ajal. Kuimetsas oli tegelikult 6-klassiline algkool olemas ja esimesed aastad kodu koolis olid suurepärased, kuid see kool jäi kitsaks. Ta tahtis rohkem. Tahtis joosta ja tahtis võistelda. Kose oli meile kõige lähem paik, kus olid selleks kõik võimalused, oli spordikool ja oli treener Ando Algre, kes oli vähemalt nime poolest kui oma inimene, sest oli kunagi olnud ka minu venna treeneriks.
Mäletan oma esimest kõne treenerile, et teada saada, millised võimalused oleks Robil liituda spordikooliga. Sain aru, et üldjuhul võetakse spordikooli õpilasi vastu alates 7. klassist, aga kui nii väga tahab, võivad teha erandi. Erand sündis ja selle eest soovisin veelkord tänada Robi esimest päris treenerit. Kui hästi järele mõtlema hakata, siis ega ma vist mõttes tänamisest kaugemale seni jõudnud polnudki. Aitäh, treener Ando!
Noored Kosel võivad olla õnnelikud, et neil on mees, kes ikka jaksab ja tahab anda edasi oskusi ja kogemusi, suunata ja juhendada, aidata astuda esimesi samme. Selliste inimeste tõelisest väärtusest saadakse aru ajas.
 |
| Treener Ando Algre ja ema Iiris |
Moonika Kallas on olnud Ando kõrval minu meelest samuti aegade algusest alates. Vähemalt Robi sportlaseks kasvamise tee juttudes on ta alati sees olnud.
 |
| Kingitus esimesele spordikoolile |
Sander, Robi kunagine trennisõber, kes nüüd ise samas koolis treeneritööga jätkab, ütles, et tal oli väga hea tunne kui kuulis Robi plaanist ja natuke uskumatu oli ka: "Elus poleks osanud oodata sellist suurt mõtlemist."
Sanderi sõnul on tal just praegu õpilane, kellel on täpselt sama jalg, mis Robil ja kellel vahendid uute jalanõude ostmiseks absoluutselt puuduvad. Olin rõõmus ja avaldasin lootust, et see poiss jääb rahule, ega pahanda, et teine on neid väheke kandnud, et kaugushüppe kastist on võib-olla veidi veel liivagi kaasa pakitud. "Ei, ei, ei, see annab rohkem juurdegi, kui teab kelle jalast," kinnitas Sander.
Olgu nii ja sündigu palju häid tulemusi!
Boonusena toredale päevale tuli õhtuks teade, et Robi võitis, see tähendab valiti Euroopa aprillikuu parimaks kergejõustiklaseks! Siinkohal täname kõiki fänne, sest selle valiku taga olete teie, see sündis koostöös. Jah Robi tegi poole tööst ja Aprillis, kui Euroopa on veel kergejõustiku mõttes poolunes, on nomineeritute hulka jõudmine mõne võrra lihtsam. Aga nende seast parimaks saab ikkagi see, kellel on antud hetkel kõige rohkem toetajaid. Aitäh kõigile. Kordan veelkord, et jagatud rõõm on kõige suurem rõõm!
No comments:
Post a Comment