Total Pageviews

Tuesday, December 10, 2013

Jälle Ameerikas

Kohal! Robi on jälle Ameerikas. 
Seekord läks tutvuma järgmise kooliga, kuhu loodab lähiajal ka kohvrid maha panna ja see kool ei asu Arkansases, vaid nüüd juba New Orleansis. Seal samas, kus  sügisest alates õpib meie oma Markus Leemet. Markus, tubli poiss, on oma ema jaoks blogi hakanud pidama, lugeda saab SIIT. Mulle ka huvitav, sest nägin nüüd, kuhu Robi satub, kui ta ikka kohale jõuab ;).

Sel aastal pole tema jaoks läinud peaaegu mitte midagi nii nagu on algselt plaanitud. Isegi käimasolev lühivisiit mitte, sest tal õnnestus juba Helsingis oma järgmisest lennust maha jääda. Jah, muidugi pakuti kohe uued edasiliikumise võimalused, aga see kõik kokku tähendab, et kavandatud 19 tunni asemel kulub kohalejõudmiseks vist isegi üle 30 tunni ja üks öö tuleb veeta New Yorgi tänavaeluga tutvudes. Ma loodan, et selle napi järelejäänud kohaloleku aja sisse mahub hetk Markuse juuste lõikuseks ja mis tegelikult olulisem, aeg ka testi tegemiseks.

Nädalalõpuks peaks ilmarändur juba kodus tagasi olema ja ma tõesti soovin, et see nii ka on. Vahest saab ta siis mahti teha lõpuks üks põhjalikum tagasivaade sellele imelikule aastale, kuigi ta ise tunnistas, et seda aastat hooaja mõttes tema jaoks pole olnudki. Minu arvates on see olnud üks äärmiselt kogemusterikas aasta. Täis üllatusi, väikseid rõõme, suuri tagasilööke ja teadmist, et ükskõik kui valus ka kukkumine poleks, ikka tuleb tõusta ja edasi võidelda. Ükskõik kui püsti tundub olevat tee, alati avaneb kuskilt mõni võimalus, uus rada või teeots, mida pidi edasi liikuda. Kerge pole, aga selle eest huvitav.

Olen aru saanud, et trennid koos Andrei Nazarovi ja Ksenija Baltaga on olnud igati mõnusad ja kui Ameerika peaks mingil põhjusel veel viibima, siis teeks Robi heal meelel selle tiimiga koos trenni edasi.

Jala seisukord kõike veel ikka teha ei luba ja küsimusele, kas Ameerikasse minnes, no kui peaks juhtuma, et me tast jaanuaris lõpuks ikkagi vabaneme, et kas siis Ameerikasse minnes sukelduks kohe ka võistluste lainele, sain vastuseks, et kindlasti mitte, sest jalg pole veel korras. 

Mis täpselt mureks on või kui suures ulatuses, seda me ei tea, sest täiendav uuring on erinevatel põhjustel pidevalt edasi nihkunud. Vähemalt on keegi hea inimene või organisatsioon teinud talle ravikindlustuse kuni järgmise aasta septembrini. Küll tahaks tänada kedagi selle eest, kui ainult teaks keda. Igaks juhuks tänan kõiki ja väga! See oli tõesti meeldiv üllatus, sest töötuna arvelpüsimine sel mehel ju ka ei õnnestunud.

Emana leian, et tegelikult on ta ikka väga tore poiss. Hoiame talle pöialt kogu perega ja toetame igas mõistlikus ettevõtmises! Go, Robi, go on!

Wednesday, November 20, 2013

Esimene Audentese kogemus

Seekord on ülestähendused seotud ennekõike minu enesega, kuigi tegelikult on kõik seotud üsna tihedalt ikkagi ka Robiga. Me liigume koos, sünkroonis või vähemalt suurepärasel teadmisel sellest, mis kummalgi kavas, sest kaks maakat ühe liikumisvahendiga pealinna vahel seigelda teisiti lihtsalt ei saa. 

Robi päevad on kulgenud viimase kuu jooksul trenni tehes. Mitte lihtsalt, et hüppab kuskilt läbi. Saan aru, et käsil on korralik põhjaladumine algavaks sisehoojaks, millega ta loodab alustada jaanuarist sealpool ookeani. Trenni teeb koos Nazarovi pundiga. Ma ei tea, kui suur see punt on, aga töö pidi olema tõsine. Jalg või jalad peavad kuidagi vastu, uut või siis kordus-uuringut pole saanud veel teha, aga on plaanis. Kodus on igatahes pidevalt käigus külmad ja kuumad jalavannid ja muud looduslähedased ja vahest ka loodusest kaugemale jäävad protseduurid. Kõige tähtsam - tundub olevat rõõmus ning pole kaotanud usku endasse ja oma unistustesse.

Mina ka mitte. Olen samuti rõõmus ja pidanud seni üsna hästi kinni Robi poolt alustatud ja heade inimeste abiga ning omaenese tarkusega täiendatud treeningkavast. Kevadel, suvel oli trenni tegemine üks suur rõõm. Nüüd, kus ilmad tatised ja lajatavad pimedusega juba lõunast alates, on vähe keerulisem õues trenni teha. Seepärast otsustasin ühel õhtul ühendada meeldiva kasulikuga ja Robi ootamise asemel ka ise Audentesesse trenni minna. Ma ei olnud Audes kunagi varem käinud, aga olin käinud Tallinna spordihallis, mis oli jätnud sümpaatse mulje, eriti hinna osas ja eriti võrreldes Audentese hindadega. Kui Tallinna Spordihallis maksab üks trenn 3,8 euri, siis Audesse minekuks peab rahakotis olema vähemalt 7 euri. Muide sama palju küsiti ka Stockholmis, rootslaste suurimas treeningkeskuses ja selle raha eest avanes sisenejale nii palju võimalusi, et ma neid kõiki siin ettegi lugeda ei jaksaks.  Ilma personaaltreenerita poleks muidugi osanud enamikku võimalustest kasutadagi, aga kõik oli hinnas :).

Headest kogemustest tiivustatuna sisenesin esimest korda Audentese hästi turvatud kompleksi ja küsisin igaks juhuks, kas neil tutvumishinda ka on. Selgus, et on jah - 5 euri ja olge lahke. Enne kontrolliti ID kaardi abil, ega ma ei vassi. Ei vassinud, täpsustasin igaks juhuks, et soovin kindlasti joosta ja siis selgus, et tutvumishind annab pääsu fitnessi poolele ja ujulasse. Ujumisega polnud arvestanud, fitnessist ei teadnud ma lihtsalt midagi, aga kuna piiga selgitas, et seal on jooksmislindid ka ja et selle piletiga halli ei pääse, siis otsustasin proovida. 

Uhh! Esmalt hämmastas mind, et kõik inimesed (naised), kes liikusid minu ees, jäid trepile suletud uste taha seisma. Seisidki niimoodi järjekorras nagu ootaks järjekordse H&M-i avamist. Ma tahtsin joosta või vähemalt tempos edasi liikuda. Selgus, et seisjad ootavad uue rühmatreeningu algust, aga kui rühmas treenida ei taha, siis on targem edasi liikuda, öeldi mulle. Pool korrust kõrgemal ust avades põrkasin vastu lämmatavat higihaisu, mis oli sama läbipaistmatu nagu aur türgi saunas. Hinge kinni hoides edasi liikudes leidsin meeste ja masinate vahelt üles rattad ja lindid. Kuna jooksulindid olid kõik hõivatud, valisin alustuseks ratta. Mind hämmastas, et need kümned ja kümned inimesed, kes olid pimeduse eest sesse kinnisesse ruumi põgenenud, kandsid kõik kõrvaklappe, aga mitte keegi polnud end varustanud gaasimaskiga. Alustasin rattal väntamist. Igav. Õnneks üks lint vabanes, aga õnnetuseks polnud mul aimugi, kuidas need töötavad. Vajutasin järjest kõiki nuppe, tundus, et sain lindi jooksma endale sobivas tempos, olin juba valmis välja lülitama ümbritsevat keskkonda ja keskenduma sörkimisele kui lint seisma jäi. Proovisin uuesti. Ikka jäi seisma. Kõrval rajal tammuja märkas mu abitust, soovitas proovida veel ühte nuppu, aga isegi sellest polnud abi. Sain aru, et kui pea ei jaga, siis saad loota ainult jalgadele ja tulin tulema. Kahe-eurone münt peos läksin tüdrukute juurde, kellel oli voli avada väravaid ja palusin lisaraha eest end ikkagi kergejõustiku halli lasta. Selgus, et nii lihtsalt asjad ei käi. Kuigi on üks maja, on riietusruumid erinevad ja ma pean sel juhul ka kõik oma kodinad ümber kantima, kuigi ütleja arvates poleks saali vahetamine hea mõte, sest riieteruumis, kuhu ma olin oma asjad jätnud, pidi olema palju parem pesemisvõimalus. Tuletasin meelde, et ma tulin trenni tegema ja hea tahtmise korral võin end isegi kodus pesta, aga... Haarasin siiski oma kompsud kaenlasse ja alles siis pääsesin halli, kus oli ruumi, oli õhku, olid paigalseisvad rajad ja võimalused liigutada end kas jõumasinate või omaenese keharaskuse abil. Lõpuks olin rahul, aga mis seal salata, ikkagi ka hämmingus. Kõige rohkem hindadest ja piiratud võimalustest, mis selle eest avanevad. Aga tundub, et inimestel raha on ja küllap ka rahulolekut. 

Ise ootan kevadet, võtan praegust aega trenni mõttes lihtsalt veidi kergemalt. Lõpuks mahun ma end liigutama ka kodus ja loodetavasti Robi ikkagi liigub hiljemalt paari kuu pärast kaugemale, mis tähendaks jälle rohkem omas rütmis kulgemist, kuigi koos on ka tore. Täna näiteks tegi Robi minu juures aega parajaks, surfas netis ja leidis huvitava lehekülje, kus on kirjas, et ta on maailmas läbi aegade kuni 19-aastaste hulgas oma 10-võistluse 7453 punktise tulemusega praegu 24-ndal kohal. Pascal Behrenbruch tegi selles vanuses kolm punkti enam ja on ses edetabelis 22.

Eestis on tegelikult peale tulemas poisse, kes selle tulemuse tõenäoliselt varsti üle teevad ja ma väga loodan, et neis jätkub indu lüüa edaspidi kaasa ka meeste klassis.  

Sunday, October 27, 2013

Nõudepesijaks või supijagajaks?

Või ikkagi Pariisi Disneylandi ahviks?
Sellised tööpakkumised on tulnud Robile töötukassa kaudu, kus ta end lõpuks arvele võttis, et taastada oma ravikindlustus ja pääseda jalaga järeluuringule. Novembri alguses ehk saabki.
Teda kõrvalt vaadates ja kuulates, olen aru saanud, et trennitegemist jalg otseselt ei sega või siis on mees segamisest lihtsalt üle, sest mõnel hommikul on jalg hüppeliigese kohalt ikkagi kergelt paistes olnud. 

Sügises on olnud asju. Alates ühest ehmatusest, mis järgnes teatele, et mees väänas metsas jooksu tehes uuesti varem viga saanud jalga. Õnneks kergelt, nädalaga sai enam-vähem korda. Leevendust tõid peamiselt külma- ja soolaravi. Nädalasele jalaturgutuskuurile järgnes laager koos teiste mitmevõistlejatega, mis toimus oktoobri alguses Jõulumäel ja pärast seda tuli otsa veel üks hea uudis! U23 omadele võimaldatakse kasutada Audentese spordisaali nüüdsest TASUTA ja süüa lubatakse ka koos õppursportlastega. See on uskumatult oluline vastutulek, sest enam ei pea poiss mööda linna taga ajama kohti, kust saaks ampsu soodsamalt või lootma soojadele ilmadele, mis meie laiuskraadil praegusel ajal iga päevaga defitsiitsemaks muutuvad, et joosta kallite hallide asemel mööda metsaaluseid. 
Metsaalused ja maanteeservad on minu rajad. Läbi aasta. 

Robi ise loodab jätkuvalt võimalusele hiljemalt jaanuaris Eestimaa tolm mõneks ajaks jalgelt pühkida ja minna, minna, minna... Kuhu täpselt ja millal täpselt, see on hetkel veel viimsitlemise küsimus. Ei sega ega sekku. Ootan nüüd juba isegi, kuhu siis ikkagi pean ostma järgmised piletid, aga tunnistan kohe, et ülemäära ei pabista, sest tegelikult on sügis koos oma noorima lapsega olnud kaunis. 
Lapsed ON lahedad ja neid ei ole kunagi liiiiiga palju, võin öelda täie veendumusega kõigile, kes alles teevad oma eluks plaane. Saagu neid palju!

Thursday, October 3, 2013

Edasi, ilma uuringuta

Karm tegelikkus avaldub moel ja teisel - pole enam ette- ega ka tahahooldust, on lihtsalt elu. 
Robil oli arstiga kokkulepitud järeluuring, et saada aimu, mis seisus jalg on ja millise hooga võiks alustada treeningutega, aga uuring jäi ära. Nimelt selgus arsti juures, et ravikindlus enam ei kehti ja ilma selleta, kui raha ka pole, uuringut ei tehta. 

Kui nii olema peab, siis koondagem read!, kõlab deviis, mille järgi vapraimad joonduvad ja edasi lähevad. Kõige kindlaim indikaator jala osas on jalg ise. Esmaspäevast alustas poiss, vabandust, mees, täiskoormuses treeningutega Ameerikast saadetud plaani järgi. Saan aru, et armu endale ei anta, õhtuks on enesetunne hea, aga jalg teeb veidi valu. "Valu on tegelikult rohkem soojenduse ajal, kui soojaks saab, siis annab valu järele," ütles Robi ise oma jalgu järjekordses soolalahuses leotades. Saab näha, mis nägu on nädalalõpuks. 

Haigekassale liikus siiski lähemale, st võttis end eile töötukassas, või kuidas iganes selle asutuse nimi on, arvele ja sealt olla lubatud, et novembriks saab ravikindlustuse ka. Muu kindlustuse eest on ema seekord hoolitsenud, nii et.... Siin kohal ma rohkem edasi ei lobise. Elu on tegelikult ilus ja ilmad püsivad mõistlikud, nii et kannatab isegi väljas trenni teha. Mul eneselgi.

Päeva lõpuks selgus, et Robi oli ise oma tegemistest rääkinud täna Raadio spordiuudiste noorele toimetajale, 10-võistleja Juhan Kilumetsale, kes esmalt usutles Kaarel Jõevälja ja siis Saluri-poissi, kelle vigastus osutus loodetust hullemaks ;( . Aus jutt!

Friday, September 27, 2013

Rutiin jätkub, muutusteta

Rutiinne rõõm, võiks olla alapealkirjaks.

Robi käib ikka veel aeg-ajalt tööl, kuigi nüüd juba rohkem ka trennis. Nädala alguses käis Audes ja sain aru, et sinna rohkem asja ole, sest rahakott ei pea vastu - trennikord 13 EURi!!??
No jah, mina pole audes trennis käinud ega tea seepärast öelda, võib-olla on iga sekund seal oma hinda väärt, aga Robi vahetas treeningkoha odavama vastu, käib nüüd Nõmmel. 

Möödunud nädalavahetuse võistlusest Türil ei tulnud midagi välja, oli kettas teinud proovikatse, mis jalale sedavõrd valu tegi, et pärast oli isegi sörkimine raskeks osutunud. Pühapäeval peaks minema jalaga jälle aparaadi alla, kus selgub ehk täpsem seis ja vahest ka juhtnöörid, mida selle aeg-ajalt valu tegeva koivaga ikkagi ette võtta. Muidu ei kurda - elu on rõõm!

Lähimate unistuste hulka kuulub mõni laager ja loomulikult AMEERIKA! Saab näha! Igatahes on selge, et kui kõik samamoodi jätkub, siis on mu talvevarud veel enne talve algust otsas. Vahel ei saa arugi, et kas ta sööb hommikul putru moosiga või moosi pudruga. Tegelikult on ikka natuke tore ka teada, et kellelegi huvi pakub, mis sealt keldrist leida võib ja ju ma juba hoolitsen selle eest, et sealt midagi ikka leida oleks.

Ise jooksen aeg-ajalt mujal ka kui keldri vahet, kuigi, tuleb tunnistada, et sügise kiiresti pimenevad õhtud ei mõju minusugusele harrastajale eriti ergutavalt. Peab vist ikkagi ujulale üle minema, muidu peaksin järgmisel suvel rahvatriatlonil lootma vaid sellele, et vees lubataks edasi liikuda käed põhjas. 


Saturday, September 14, 2013

Sügis Eestis - töö ja treeningvõimaluste otsimine

Robi on juba rohkem kui nädal ilmutanud rahulolematust minu vaikimise üle blogiveergudel. Lõppegu see nüüd ja ärgu kestku enam kunagi nii pikalt!
Mis on vahepeal toimunud? Kõike ja mitte midagi.
Sõbrad on ära lennanud, varem läinutele lisandus Markus Leemet, kes, nagu olen aru saanud, hakkab vaikselt uue elurütmi ja kohutava kuumusega Ameerika New Orleansi Ülikoolis ära harjuma.
Tundub, et ka Robi on kohanenud oma töömehe eluga. Trenniga on seni tagasi hoidnud, kui me seda meeletutes kogustes puudeloopimist, saagimist ja lõhkumist otse trenniks ei loe. Tegelikult võib seda vist isegi omal moel trenni hulka arvata, aga kui palju sest kasu on olnud, saab loodetavasti näha juba järgmisel nädalal 21.-22. septembril toimuvatel Järvamaa meistrivõistlustel , kuhu ta plaanib minna ketast heitma ja vist ka kuuli tõukama. 

Päris trenniga tahaks mees-poiss ka varsti pihta hakata, selleks ongi tegelikult vihtunud nüüd juba üle kuu aja tööd teha, et teenitud raha eest leida endale vähemalt kuuks ajaks korter, kus elada. Korteri otsimine seni vilja pole kandnud - kes ikka tahab kuuks ajaks midagi välja üürida, eriti poisile või poistele. Või mine tea, äkki ikka leiab või leiavad midagi kamba peale, kust oleks hea minna trenni, saaks vahepeal pesta ja ka süüa teha.

Novembris plaanib minna laagrisse, vist Portugali, ja siis Jaanuari alguses uuele Ameerika katsele.
Saab näha, mis neist plaanidest tegelikus elus välja tuleb, igatahes peab trenniga varsti jätkama, kui tahta juba Jaanuarist teisel pool ookeani võistluste keerisesse lülituda. 

Enne suurte plaanide realiseerumist nokitseb kodus. Täna näiteks otsustas, et aeg oleks oma ehk vanas Siimu toas väike remont teha. Eile käisime ehituspoes värve ja muid tarvilisi abivahendeid ostmas, maksis enese teenitud rahaga ja arvutas kohe, palju peab tööd tegema, et see raha tasku tagasi saaks. Esimest korda elus vist tajub, et millegi saamiseks peab midagi tegema. Mulle see suhtumise muutus meeldib. Nüüd loodan vaid, et hooga alustamine ei rauge enne lõppu. 


Treenerit tal enesel hetkel ei ole, uue treeningkava pidi saama juba Ameerikast. Minu jaoks on ta ise olnud väga hea treener. Selle tõestuseks on SEB sügisjooksul läbitud 10 kilomeetrit ajaga 57.58. Esimest korda elus jooksin järjest nii pikka maad. Treener või treenitus oleks ju võinud olla täpsemad, oleks võinud veel kiiremini joosta, aga kui arvestada, et alustasin trenniga selle aasta märtsikuu esimeses pooles mitte millegi pealt (kel huvi, võib mu märtsikuise postituse üles otsida, kus kirjas Robi esimene treeningkava emale), siis olen ise ja Robi oli ka minuga väga rahul! Üldjärjestuses olin omavanuste naiste hulgas 46., aga puhta aja järgi isegi 30 parema hulgas vist. Minuealisi oli jooksmas 230 naist, nii et pole paha või mis. Tegelikult oleks võinud ju kiireminigi joosta, aga ma ei teadnud, kuidas vastu pean ja millal see rada lõppeb. Alguses oli ikka väga raske üldse liikuma pääseda, sest osalejaid oli tõesti palju ja mitte kõik ei olnud jooksmise peal väljas. Stardinumbri järgi olin üsna kaugel tegelikust stardikohast, nii et trügimist jagus kõvasti, aga olen rahul, jooksin lihtsalt oma tavalist jooksu. Oli mõnus.

Saturday, August 10, 2013

Go, Maicel, go!

Maicel Lužniki staadionil. Foto: Marko Mumma

Uhh, rasked päevad ees ja ma ei saa seda kõike otsepildis jälgida. See on piin, ma ütlen teile, mis ei tähenda, et ma pöidlaid pihus ei hoiaks järgnevad kaks päeva. 
Esimene ala tehtud, Maiceli 100m aeg 11.21.
Meie teise mehena on Moskvas Mikk Pahapill. Ennekõike ongi siin huvitav vaadata kahe meie mehe duelli. Pahapill alustas päeva tulemusega 11.33.
Ennekõike loodan, et mehed lõpuni vastu peavad ja lausa imeline oleks, kui nad suudaks ületada 8000 punkti piiri. Algus selleks on tehtud.
Kergejõustikuliidu poolt on valminud väga hea erileht, kust saab ülevaate kõigest olulisemast

Tuesday, August 6, 2013

Uus lehekülg elus - kahekümnendad


On õnnesoovimise aeg!
Mõned on kogu elu tegelenud kasvamisega, teised selle jälgimisega. Samme seab igaüks ise. Minna tuleb aina edasi, mis sest, et kingatallad kuluvad ja vahel isegi kaovad.
Tore, et võtsid vaevaks, meid oma tuleku ja olekuga rõõmustada. Loodetavasti oleme suutnud sulle osagi sest rõõmust tagasi anda, mida sina meiega nii ohtralt jaganud oled. 
Pea püsti, väikemees!

Friday, August 2, 2013

Arkansas peab veel ootama

Elu on ikka imelik või siis ikkagi suhtumine sellesse ellu. Paar aastat tagasi, kui sai selgeks, et Robi soovib oma õpinguid pärast gümnaasiumi osa jätkata kindlasti Ameerikas, tundsin kurbust ja tühjust - ta läheb ja mul pole tema minekut kuidagi võimalik peatada. Tuli toetada, kaasa mõelda ja leppida. Lõpuks isegi hoogu anda ja rõõmu tunda, kuni....
Ei, loodetavasti ei jää Arkansas ära, aga kui ühes elus midagi viltu vedama hakkab, siis peab ikka kraavi põhjas ära käima, enne pidama ei saa. Arkansase treenerilt saabus sel nädalal kiri, et nad ei saa teda vastu võtta enne jaanuari. Põhjused selleks on natuke ühe ja natuke teistsugused, aga nii on ja sellega tuleb arvestada.

Kuidas nüüd edasi? on küsimus, millele kiire vastuse leidmine on ootamatult keeruline. Korraga oled silmitsi tõsiasjaga, et kui sul pole sügisest ettenäidata õpingutega jätkamist, kui sul pole töökohta, siis pole ka kindlustust Haigekassas. Aga jalg vajab jätkuvalt taastumist ja ravi. 
Kui sa tahad usinalt jätkata treeningutega, aga sul pole kohta kus olla ja elada, kus treenida, pole enam treeneritki, siis mismoodi edasi?
Kui sinu ainsaks toetajaks on ema, kelle sissetulek peab katma ka pere teiste laste õpingutega seotud kulud, siis....
Kui sinu hooajaks seatud eesmärgid on lennanud vastu taevast, siis.... 
MIS EI TAPA, SEE TEEB TUGEVAKS!

Mind isiklikult on takistused alati käivitanud, need on andnud elule tõelise värvi. Kui on probleem, on sellele leidunud ka lahendus. See, et me täna seda lahendust veel ei näe, ei tähenda, et teda üldse ei ole. Olen jätkuvalt õnnelik ema ja usun, et ka Robi suudab praegused tagasilöögid pikemas perspektiivis konverteerida vaid kasulikeks õppetundideks.

Sel nädalavahetusel toimuvad Rakveres põnevad võistlused mitmevõistluses. Eriti tore on see, et korraga saab üle vaadata nii hetkeseisu kui ka järelkasvu. Kahjuks ei saa seekord ise kohal olla, aga katsun toimuvaga kursis olla kergejõustikuliidu veebilehe kaudu. Nad lubavad edastada ka jooksvaid tulemusi. Ootan põnevusega!


Saturday, July 27, 2013

Eesti meistrivõistlustel publiku hulgas

Kaks päeva Eesti meistrivõistlusi, kohal karvaseid ja sulelisi mitte ainult Eestist, vaid oluliselt kaugemaltki, see on põhjus, mis on Kadriorgu kokku toonud märkimisväärse hulga publikut. Muidugi ka ilus ilm. Ilm on tõesti hea! Publiku hulgas ei ole seekord mitte ainult blogipidaja, vaid ka Robi. Lonkas kohale ja hästi tegi, põrkas siin kokku füsioterapeut Risto Jamnesega, kes nüüd juba peaaegu ilma paistetuseta jala kenasti ära teipis. 
"Saapa" viskas Robi jalast eile, et hakata tasapisi jalale koormust andma. Liigub veel luubates, aga ikkagi liigub.

Ilus päev on olnud siin Kadriorus ka võistluste mõttes. Maicel jooksis 110 tõkketes uue isikliku - 14.87. 
Markus Leemeti 100m eeljooksu aeg 11.09 lubaks temalgi joosta veelkord - finaalis, aga sain aru, et mõlemad piirdusid eeljooksudega. 
Tegelikult neil võistlustel ma tõesti lihtsalt naudin toimuvat ja ilma. Meeleolu on mõnus. Kes kohale tulla ei saa, aga asjade käiguga end kursis tahavad hoida, need on kindlasti juba leidnud jooksvad tulemused ekjl.ee lehelt. Või jälgivad ülekannet ETV-st.

Kui üldse veel midagi lisada, siis vahest seda, et elu koos sportlasega on sel nädalal pakkunud vigastusele vaatamata ootamatult palju emotsioone - igavust ei saa tunda hetkekski. Mõni lihtsalt oskab ja mõni teine on lihtsalt liiga emotsionaalne. Ühel päeval saab kõigest ehk juba lähemalt kirjutada. Praegu elame aga kaasa neile, kes suutelised mõõduvõtmistel osalema. 

Sunday, July 21, 2013

MRT uuring näitas vigastuse ulatust

Täna  sai lõpuks selgeks, mis Robi jalas valu teeb ja pikaajalist paistetust põhjustab. MRT uuring näitas, et jalg sai korralikult muljuda: kaks luud, mis omavahel kokku plaksasid, on turses, lisaks ühe sideme rebend, teiste venitusest rääkimata.
Paranemine võtab aega kuskil 2 kuud või kauemgi, oli olnud dr Rahu prognoos. Saab näha. Hetkel on olukord üsna samasugune kui 10 päeva tagasi - paistes ja värviline.

Saturday, July 20, 2013

Juuniorite EM Rietis - elan kaasa 20.-21. juuli

Jälgin täna ja ka homme meie juunioritest 10-võistlejate esinemist Itaalias toimuvatel vanuseklassi Euroopa Meistrivõistlustel.  Vaatan SIIT

Tegelikult selgus, et tänase, 20. juuli päeva parima uudise saatis Eestisse Kätlin Piirimäe, kes neil võistlustel tõukas kuuli 16.80 ja võitis sellega pronksikarva medali. Kas pole tore! Eriti kui lisada, et Kätlini isikliku rekordi kõrval on tegemist ka Eesti juuniorite kuulitõuke rekordi uuendamisega, mis püsis 1981. aastast Eha Rünne nimel tulemusega 15.71. Kätlin heitis nüüd järgmistele üritajatele ette ikka kohe väga-väga tugeva sihtmärgi.

20. JUULI

Kui nüüd mitmevõistluse juurde tagasi tulla, siis Rietis teevad kaasa koguni kolm meie noort ja andekat mitmevõistlejat: Kristjan Rosenberg, Janek Õiglane ja Taavi Tsernjavski. Ootan poistelt häid tulemusi ja võrdlen nende sooritusi Robi aastataguse esinemisega Barcelonas toimunud MMil, kus tema seeria oli selline: 7583 punkti (11.04/0.3 -7.21 – 14.20 – 1.83 – 49.60 – 15.51/-0,4 – 39.30 – 4.50 – 55.80 – 4:26.36).

1. ala - 100 meetrit algas nii Rosenbergile (11.39) kui ka Õiglasele (11.50) isiklike rekordite parandamisega. Tsernjavski ajaks jäi 11.45. Jooksuga poisid ei hiilanud ja kindlustasid peale esimest ala endale positsioonid võistlejate lõpuosas.

2. ala - Kauguses hüppas uue isikliku tippmargi vähemalt siis mitmevõistluse sees Taavi Tsernjavski (6.74). Teised poisid isiklikku kauguses ei parandanud, aga hüpped olid ikkagi pikemad. Kristjan Rosenberg 7.04, see oli päeva viies tulemus, Janek Õiglane hüppas 6.96.

3. ala - Kuulis hiilgas Õiglane, lennutades raudmuna 15.15. Kuna Õiglane ongi hea asjade lennutaja (kuulis isiklik 15.62), siis pole siin midagi imestada. Oma isiklikku parandasid aga kuulis nii Tsernjavski tulemusega 14.52 kui ka Rosenberg - 13.83. Kolme ala järel neil veel kõrgematele kohtadele asja ei ole. Parim seis on Õiglasele, kes on hetkel 2356 punktiga 10., kaotades liidrile Jevgeni Likjanovile Venemaalt 275 punktiga. Aga punktivahed järgnevatega ja eelnevatega väga suured ei ole, nii et põnevust pakuvad eelolevad tunnid kindlasti kuhjaga. 

Vahepalaks nii palju, et Robi keksib jätkuvalt ühel jalal või veab ikka seda ühte (vasakut) jalga järel koos suure saapaga. Erilise paranemismärke jalg ei ilmuta, paistetus oleks justkui veidi alanenud. RMT uuring lükkus aparaadi rikke tõttu pühapäevale.

4. ala - Kõrgus tuli Õiglasel hästi välja - 2.01. Temast rohkem hüppasid üldse vaid kolm meest, seejuures venelane Jevgeni Likjanov koguni 2.13. Taavi Tsernjavski lendas samuti uue isikliku, milleks on tänasest 1.92. Rosenberg esines enese kohta mitte just hiilgavalt, piirdudes kõrgusega 1.89. 

5. ala - 400m oli poiste jaoks võimas, peaaegu kõik võistlejad ületasid sel distantsil iseend, meie omad ka. Omadest oli kiireim Taavi Tsernjavski ajaga 50.49. Kristjan Rosenbergi ajaks 50.92 ja Janek Õiglasel 51.73. Alla 50 sekundi jooksid kuus meest. 

Punktiseisu alusel juhib avapäeva Jevgeni Likjanov nii võimsa tulemusega nagu 4361 punkti. Teisel kohal oleval rootslasel Frederik Ekholmil on 4086 punkti.

ESIMESE PÄEVA lõpuks on meie meestest tublil 9. kohal Janek Õiglane 3906 punktiga. Meeldetuletusena panen kirja, et Robil oli eelmisel aastal MMil päeva lõpuks vaid 37 punkti enam, ehk 3943 punkti. Aga Janek peaks olema teisel päeval sitke vend, usun, et ta teeb kokku parema tulemuse, kui oli Robil. Mis koha see annab, seda näitab homme.
Taavi Tsernjavski on päeva lõpuks kogunud 3799 punkti ja on 14. kohal
Tema järel on  Kristjan Rosenberg 3795 punktiga.
Nüüd pole muud, kui pöialt hoida, et poisid homse päeva ka vastu peaks ja kenade isiklike tulemustega lõpetaks.  

21. JUULI  

6. ala - 110 m tõkkeid - Janek Õiglane jätkas hea hooga ka uut päeva, jooksis tõketes uue isikliku - 14,52 ja liigub üldises järjestuses sellega koha võrra kõrgemale. 
Taavi Tsernjavski lippab ka enese kohta korraliku aja 15.10, aga õnnetuks kujunes see ala Kristjan Rosenbergile, kes koperdas tõkkesse ja seitsmenda tõkke ületamisel rajale käpuli kukkus. Au mehele, kes end sirgu ajas ja ikkagi lõpuni jooksis, ajaks küll vaid 18,66, aga punktiriismed sellegi eest ja võimalus jätkata.  Vähemalt jäi terveks, tundub eemalt.

7. ala - KETAS - Meie meeste pidu! Tsernjavski võttis alavõidu sellel alal tulemusega 47.28!!! Ainult üks prantslane Ako Bienes mahtus meie poiste vahele kah hea tulemusega kettas, milleks oli tema poolt heidetud 46.06. Kolmas mees oli Janek Õiglane 42.88 ja neljas Kristja Rosenberg 42.81-ga.
Hea tulemus kettas tõstis Õiglase üldjärjestuses 7. ala järel kuuendaks punktidega 5537, millega ta edastab Robi eelmise aasta Barcelona punktigraafikut juba ligi 150 silmaga.
Taavi Tsernjavski kerkis kaheksandaks, punkte koos 5450, mis on samuti 42 punkti enam kui Robil Barcelonas samaks ajaks
Kristjan Rosenbergi seis on ebaõnnestunud tõkkejooksu tõttu täbaram, aga vähemalt saab ta meile tõestada, et temagi pole papist poiss. Nii palju tugevaid 10-võistlejaid väikeses Eestis - see kõlab nagu meie ime!  

8. ala - TEIVASHÜPEJanek Õiglane lõpetas teivasahüppe kõrgusel 4.10, mis on tema isiklik rekord sel alal. Punkte kaheksa alaga kokku 6182. Robi aastataguse graafikuga võrreldes andis ta ära veidi üle 100 punkti, juhib siiski veel 40 silmaga ja arvestada tuleb, et Õiglase oda lendab reeglina kaugele.
Taavi Tsernjavski uuendas tublisti oma teivashüppe isiklikku, vähemalt mitmevõistluse sees. Tänaseks tulemuseks jäi 4.20, mis punktides annab kaheksa ala peale kokku 6123
Kristjan Rosenberg teeb sellel alal oma võistlust. Hoian kahte pöialt, et alavõit siin talle tuleks. Praeguseks on ta ainult kolme katsega jõudnud juba 4.80 ületamiseni: 4.40 esimesel, 4.60 esimesel ja samuti 4.80Kõrguse 4.90 otsustas mees samuti vahele jätta, aga järgmine kõrgus 5.00 enam ei alistunud. Hakkama sai sellega prantslane Axel Martin, kes andis nauditava etenduse.  Kuigi Kristjan alavõitu ei saanud, tõusis ta punase laterna kohalt kõrgemale, punkte koos 5829. 
Õiglane on parima eestlasena kaheksa ala järel 9. kohal punktidega 6182
Tsernjavski kohe tema järel 6123 summaga. 
Likjanov Venemaalt hoiab jätkuvalt esimest kohta. Tema on suutnud koguda juba 6766 punkti.  

9. ala - ODAVISE - Janek Õiglane on õiglases hoos, tundub, et tuleb alavõit jälle eestlaste õuele. Ja nii on. Janek Õiglase oda lendas täna 62 meetrit ja 56 sentimeetrit. VÕIMAS!
Kristjan Rosenbergi tulemuseks oli päeva neljas 52.94 ja Taavi Tsernjavskil 49.04.

Enne viimast ala tõusis Janek oma võimsa odaviskega 5. kohale punktisummaga 6958, mis on tervelt 141 punti enam kui oli Robil enne 1500 Barcelonas.  Kuna Janek on jooksus veidi nõrgem, siis on seis hetkel üsna tasavägine, aga usun, et Janek võtab ennast kokku. Põhjust on ja Robi tulemus 7583 saab ületatud. Millise koha see neil võistlustel lõpuks annab, see selgub õige pea.
Taavi Tsernjavski lennutas end odaga 9. kohale, punkte 6697.
Kristjan Rosenbergil punkte koos 6461. 

10. ala 1500M - 
Janek Õiglane sai ka selle alaga hakkama, aeg 4:45,51 tähistab uut isiklikku tippmarki ja punktisumma 7604 uut juuniorite 10-võistluse rekordit Eestis. Robi tulemus sai ületatud 21 punktiga :). 
Eesti tippmargi uuendus andis Janekile kokkuvõttes kena 4. koha. 
Taavi Tsernjavski jooksis samuti isikliku - 4:43,48. Kogus kokku uut isiklikku rekordit tähistava punktisumma 7356, mis jättis ta üldises järjestuse 8. kohale. Kaks aastat tagasi jäi ka Robi Tallinnas toimunud juuniorite EMil kaheksandeks, punkte oli selleks siis vaja 7453. Kuna Taavi kuulub nooremate mitmevõistlejate hulka, on tal võimalus järgmisel aastal oma tulemust parandada ja vahest ka Õiglase tulemusele tuul alla teha!
Kristjan Rosenberg jooksis viimase jooksu ajaga 4:59,73 ja kogus vaatamata tõkkejooksu ebaõnnestumisele ikkagi kokku 7022 punkti. Kui siia tõkkes kaotatud osa mõttes juurde arvata, siis oli ka temalt kokkuvõttes väga hea võistlus!  

Igatahes pakkusid poisid kahe päeva jooksul ütlemata nauditava võistluse.  
 


Thursday, July 18, 2013

Paistes hüppeliiges jõudis arsti juurde


Praktiliselt nädal on möödas sellest, kui Robi tegi Soomes ühe saatusliku sammu, mille järel ta langes matile ega ole pärast seda enam jalga maha saanud. Paistes ja värvilise hüppeliigesega saabus ta tagasi võistlustelt, mille nimel oli käinud ettevalmistus, ma arvan, et ei liialda kui ütlen terve aasta.
Eelmise postituse peale sain mitu head soovitust edasi tegutsemiseks. Valisin välja ühe, enam korduma kippunud mõtte, millest käis läbi dr Madis Rahu nimi. Kolmapäeval oli lõpuks see päev, mil meie võimalused ja dr Rahu vastuvõtuajad klappisid. Hurraaaa! 

Arsti esimene pilk jalale pani teda kulmu kortsutama. Ta küsis veelkord üle, millal õnnetus juhtus, kuigi see oli ka saatelehel kirjas ja siis küsis kohe mitu korda, et kas ükski arst ei ole jalga vaadanud. Vastus oli iga kord eitav. Kõige suurem spetsialist, kes jalga lähemalt silmitses, oli füsioterapeut Risto Jamnes, kelle nõuannete ja ka mujalt saabunud soovituste peale mähkis Robi oma jalga järjest uute ja uute külmakottide vahele. Ausalt öeldes tekkis mul vahepeal tunne, et targem oleks jalg kogu täiega sügavkülma toppida, sest selle uks käis nagu nii rohkem lahti kui kinni, paistetusel polnud sellest sooja ega külma - ei mingit muutust.
Ainuke muutus seisnes selles, et Robi ise muutus lausa ülemeelikult rõõmsaks, kui kuulis, et on olemas arst, kes on valmis ta moondunud jala üle vaatama. 

"Nii pikka aega paistes, see on halb," ütles dr Rahu ja saatis jala kõigepealt röntgenisse. "Luu murdu ei ole," oli järgmine tõdemus ja ühtlasi esimene asi, mis paistis arstile selle asja juures meeldivat. Mulle meeldis kogu dr Rahu suhtumine. PÄRIS ARST, käis esimese mõttena peast läbi. Päris arstid on need, kes päriselt kuulavad ja päriselt suhtuvad ja päriselt tegutsevad. Röntgeni vastuse peale ilmus arst välja koos toeka saapaga, mis meenutas mäesuusa oma. Keegi oli just sellest vabanenud ja ime, ime, number klappis Robile nagu valatult. "See, et jalg on nädal aega lihtsalt rippunud, pole hea," ütles arst ja hakkas Robile uut jalakatet ümber seadma. "Sa pead sellele jalale toetama, saabas on abiks," selgitas ta.
Kõiki üksikasju, millest arst rääkis, ma ei tea ja kõigest ei saanud aru ja ega peagi, sest minu jalad on ju terved. Robi sai mõned rohud, mis peaks olema abiks paistetusest vabanemiseks, saatekirja magnetravisse, mis peaks samuti toetama paistetusest lahtisaamist ja lõpuks veel ühe saatekirja MRT uuringusse, kus peaks selguma täpsem vigastuse ulatus, mille pealt saab siis juba anda ehk ka konkreetsemaid lootusi paranemisele. Arst oli optimistlik ja arvas, et kuu aja pärast käib kindlasti juba kahel jalal. Mulle see meeldis, sest siis jõuab ehk enne äralendu Kergejõustikuliidule kargud ka tagastada.


Ja nüüd kõige olulisem osa postitusest, mille nimi on tagantjärele tarkus. 
1. Hoolitsege, et teie sportlasel oleks õnnetusjuhtumi kindlustus. Robil oli, aga minu hooletuse tõttu on see vist katkenud. Kui te seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi.
2. Võimalusel valige vigastuse hankimiseks nädala esimene pool. Kui valikuvõimalust ei anta, siis tehke kõik selleks, et vigastust hindaks ka näiteks võistlustel viibiv arst ( juhul kui selline inimene võistlustel on)
3. Kui vigastuse tagajärel tekib vigastatud jäsemel paistetus, mis paari järgneva päeva jooksul alaneda ei taha, siis ärge jääge kakukesekujulist liiget niisama imetlema - otsige kiiremini abi või eemaldage viga saanud jäse!

Sunday, July 14, 2013

Tamperega ühel pool - ema lugu

Minu jaoks on võistlused Tamperes lõppenud. Teise päeva õhtuks oli kohutavalt hea ja kohutavalt tühi tunne. Tunne, mis mind valdas, võiks olla võrdne 10-võistlejate tundega pärast 1500 meetri jooksu, kui sa oled millegi nimel nii palju pingutanud ja siis üle 1500 finišijoone jõudes seisad õnnelikuna keset tühjust. Tehtud! Nüüd tuleb hakata otsast peale end kokku võtma uuteks katsumusteks, aga enne seda seisad mõnda aega tühjuses.

Mis oli minu pingutus? Kõik ja mitte midagi oleks aus vastus. Vaatasin korraks üle blogi esimese peatüki, mille panin kirja suvel kolm aastat tagasi. See lõppes järgmise lausega: "luban siia hakata lisama Robi tulemusi ja arengulugu ning pere kõhklusi ja kahtlusi, rõõmu ja kurbusehetki elust koos sportlasega."

Tamperre sõit sisaldas kõike! Aga kui alustada algusest, siis alguses oli lihtsalt suur soov minna. Minna ja kaasa elada oma poja viimasele võistlusele enne kui ta Ameerikasse edasi liigub. Kõhklused ja kahtlused tekkisid esmalt selle pinnalt, et seoses ettevalmistustega Ameerikaks mul Tamperre jaoks enam raha ei olnud. Õnneks on elu näidanud, et kui sul enam mitte midagi pole, siis tuleb lihtsalt  võtta see, mida sul ei ole, sealt, kus ei ole. Sellest filosoofiliselt keerulisest, aga eluliselt lihtsast mõttest saavad aru need, kes on ise sattunud olukorda, kus peale suure soovi muud midagi pole ja kui soov on tõeliselt suur, siis võib selguda, et see sama soov ise võibki osutuda kõige suuremaks rikkuseks. 
Muidugi oleks hea omada ka mõnda sõpra. Teate ju küll seda Vene vanasõna "Ennem 100 sõpra kui 100 rubla".
Et soovist saaks tegelikkus, tuli ületada kaks kõige kõrgemat tõket, nendeks olid  piletid Tamperre ja öömaja. Kuigi on ju suvi ja hädapärast oleks ehk magamiskotigagi läbi ajanud, on turvalisem ikka, kui kindel katus peakohal. Võimalikud reisikaaslased ehk ülejäänud lapsed, kellega oleme tavaliselt mööda võistlusi kolanud, andsid seekord loobumisvõidu minu kasuks. Arvestades üksinda reismise kulusid, leidsime asjatundjatega olukorda kaaludes, et kõige soodsam ja lihtsam on lennata. Edasi-tagasi piletid Tamperre läksid maksma 188 euri. Lend oli läbi Helsinki ja suhteliselt kiire. Selle raha võtsime pere tuleviku eelarvest. Aiamaa on aegsasti head-paremat täis külvatud, nii et nälga ei jää. 
Öömaja osas tegi eeltööd Marta, kes leidis, et kolm ööd kohalikus hostelis magada on kõige optimaalsem. Dream Hostelis. Aga Tampere kõige soodsam on ikkagi kallim kui näiteks oli aasta tagasi Barcelonas. Valikut polnud, ma ei saanud ju öelda kellelegi, et viige need võistlused Barcelonasse. Kuna mu minekusoov polnud saladus, siis tahan siinkohal teha suure kummarduse TAMBETILE ja JANIKALE, kes kolm ööd hostelis mulle sünnipäeva kingiks vormistasid. 
Oi, sõbrad, see on naljakaim kink, mis mulle kunagi osaks on saanud. Vähemalt esimene öö oli seda kohe kindlasti. Valisin odavaima võimaluse ehk toa, kuhu satud kokku magama, kellega jumal juhatab. Mind juhatas ta naabriks ühele kurjale paksukõhuga vanamehele. Miks kurjale? Sest ta kaebas juba tunni jagu pärast minu saabumist, et talle ei meeldi minu läpaka kasutamine meie ühises toas. Muidugi ei kaevanud ta mulle, vaid hosteli korrapidajale. Seejuures oli ta ise vallutanud oma asjadega kogu väikese ruumi, mis polnud suurem kui sukk, mis tähendab, et oli üsna kehasse. Sellel mehel mängisid korraga nii pildinäitaja kui ka raadio, aga minu klõbistamine läpaka klahvidel segas.
Hostel ise oli tegelikult armas ja teenindus sõbralik, istusin hea meelega puhkeruumis.  Inimesed õnneks vahetuvad ja kõik edasine oli lihtsalt imeline, seda kingitust ma ei unusta. 

Kui nüüd sammuke tagasi tulla, siis lahendamist vajas ka staadionile pääsu küsimus. Piletid olid siin näiteks jälle kolm korda kallimad kui Barcelonas. Piletit ma ei vajanud, mul oli vaja akrediteeringut, et lisaks kohalolekule ja nägemisele ka teistele toimuvat vahendada. Seda võib vist nimetada professionaalseks kretinismiks. Kergejõustikuliidust sain vajaliku lingi ja akrediteeringu saamisega ei tekkinud probleeme. 

Akrediteering tähendas ligipääsu pressialale, jooksvat infot ja lauda, kuhu toetada läpakas. Aga sööma peab ju ka, sest tühi kott püsti ei seisa. Õnneks ma liiga palju toitu ei vaja ja energiat ülemäära ei kulutanud. Füüsilist energiat. Emotsionaalne ei maksa, taastumiseks piisab õhust ja armastusest. Varasem kogemus kinnitas, et ajakirjanikke, kes terve päeva teevad platsil tööd selle nimel, et peale sportlaste eneste ka keegi teaks, millist vilja nende treeningud kannavad, neile ajakirjanikele antakse mõnikord midagi ka hamba alla. Tamperes pakuti kukleid juustu ja vorstiga, küpsiseid ja muidugi kohvi nii palju kui kulub või siis vett. Ajab asja ära küll või mis. Teise päeva lõunaks sai saiast kõrini. Tekkis tõsine vajadus midagi haljast kõhule näidata. Otsisin kohta, kus saaks salatit või vähemalt suppigi. Kõike võib saada ja siitsamast, kui sul on mida vastu anda. Mul oli seda piiratud hulgal, seega pidin hoolega valima, kust ma võtan või mida. Üks koht tundus sobiv, rahvast oli seal ka hulga, ju on hea, mõtlesin. Salat või supp või pitsalõik tuli ise välja valida. Nagu Lidos. Oma salati valisin välja, aga kellele või kuhu maksta, seda ei leidnud. Kummaline, mõtlesin, aga ajaga polnud priisata, seega istusin lauda, et ära süüa see, mille olin taldrikule tõstnud. Rahakoti panin taldriku kõrvale, et kui keegi peaks huvi tundma. Kedagi ei huvitanud. Sõin salati ära, taldriku tühjaks nagu meid on varasest lapsepõlvest koolitatud. Kasutatud nõude ärapanemise koha leidsin ka, aga kellele söödud toidu eest maksta, vat seda ei leidnudki. Lahkudes arvasin taipavat, miks see koht nii populaarne on. Elu on imelik, aga mitte kunagi ebaõiglane. Meenub, et Barcelonas saime vasstuspidise kogemuse, kus maksime kahepeale võetud salati, kahe klaasi vee ja kohvi eest 32 EURi.
Hommikusöökideks olin ostnud Eestist kaasa kaks kaeraküpsist, neist jagus täpselt kolmeks hommikuks,  kohalikust kauplusest sain ülihead kohvijogurtit 49 senti tops, bananaani ostsin ka. Kohv ja tee hostelis olid hinna sees, ainult keeda. Kolme päevaga kaotasin veel 1,5 kilo oma varsti juba olematust kehakaalust. Söön kodus tagasi.

Kõige tähtsam on see, et mu unistus sai teoks, soov sai täidetud. Lisaks Janikale ja Tambetile tahan selle reisi õnnestumise eest tänada veel LEHO RENNITIT, kelle ülekanne aitas Robil tasuda mõningaid olulisi ja hädavajalikke kulutusi. Tädi PIRETIT tänan reisikohvri eest, ANGELALE ja MARGUSELE kuulub tänu heade prillide eest, mida võistluste ajal kasutasin, et pilt selgem oleks. Hea saab alguse pisiasjust. Igatahes oli mul taas võimalik kaasa elada noorte inimeste ja muidugi ennekõike Robi pingutustele, mis seekord lõppes tõsise krahhiga. Loodan väga, et hiljemalt aasta lõpuks võtab ta taas ka ise oma esimese aasta meesteklassis kokku.

Lõpetan oma postituse pühapäeva lõunal, oleme kodus, Robi jalg on jätkuvalt paistes, üks külmakott vaheldub teisega. Tänud füsioterapeut Risto Jamnesele, kelle käest sai Robi esimese abi ja esialgsed juhtnöörid. Homme hakkame otsima asjatundjat, kes kujunenud olukorrale pilgu peale viskaks. Keeruline aeg, sest kool on nüüd läbi ja abi tuleb ise otsida. Tunnistan ausalt, et hetkel isegi ei tea, kus otsast alustada. MRT uuring, mida ta tahaks, maksab Lääne-Tallinna Keskhaiglas 191 euri. On seda vaja? Mis ta ise selle teadmisega peale hakkab. Esmalt oleks vaja ikkagi arsti, kes oskab sest uuringust midagi välja lugeda. Kust see leida? Antud olukorras ei saa ju oodata mitu kuud haigekassa järjekorras. Traumapunktis ootavad aga isegi need, kes luud murravad..... Tühjus on igatahes täidetud.

Kojusaabumise päeval mõtlesin tahtmatult tagasi  Barcelonale, sealt tulekule, mil lennujaamas olid vastas fännid lillede ja uhke tordiga. Seekord jõudis Robi varem ja ootas minu jõudmist üsna üksi Ülemiste parklas paistes jalg autoaknast väljas. Alles kodus kogesime, et meid ikkagi oodati. Oodati, vaatamata sellele, et polnud ei kohta ega lõpptulemust. Tuba oli täis õhupalle ja isegi karikas oli. Lõvi pildiga ja puha. Ei olnud kullast, oli puust, peale põletatud kiri: "PARIM VEND TAMPERES"



Friday, July 12, 2013

Teine Tampere päev - U23 EM

Seda päeva peaks alustama tegelikult eilsest, mis lõppes Robi juures hotellis, kus andsin edasi kõik minu kaudu saadetud head soovid, kuulasin veelkord üle, mis juhtus, aitasin olemist ümber sättida, asjatundjal jalga siduda jne. Kokkuvõttes tegin seda, mida emad ikka teevad, kui nende lastega midagi juhtub.
Robiga juhtus korralik jalaväänamine, mis tõi kaasa silmapilkse paistetuse hüppeliigese kohal. Ravivõtteks valuvaigisti ja jää, edasiliikumiseks kasutab neil päevil karke. 
Usun, et nii nagu ma ise, nii tahaks ka teised teada, et kuidas see ikka juhtus. Tont seda teab ja küllap ta kirjutab sest ühel päeval oma fännidele pikemalt, aga eileõhtusel arutelul pakkus ta variandina välja ebasoodsate asjaolude kokkulangemise, mida aeg-ajalt ikka ette tuleb. Ta arvas, et hüppenaeliku nael jäi jäika rajakattesse korraks kinni  ja viuh! käis jalg tagurpidi. 
Kui küsida, kas ta oli õnnetu? Muidugi oli, sest just enne eilsesse kõrgusesse minekut oli ta tundnud end eriti hästi ja olnud täis soovi tõestada, et suudab enamat kui 1.83 või 1.86. Ausalt oli meil selle ala peale sõlmitud juba varakevadel kihlvedu, mis tähendas, et kui 1.90 täis poleks tulnud, oleks pidanud Robi üksi kõik puud kuurist ära laduma. Täis ei tulnud, ei tulnud tühjagi. Puid laome siiski kõik koos. 
Sissejuhatus on sellega lõppenud, jooksen staadionile, et vaadata, mida tänane pakub.

DECATHLON - 110 m tõkkeid

Esimeses jooksus on stardis 15,00 ja enam jooksjad, aga võta näpust Tsehhi poisi Marek Lukaše aega polnud startlistis antud ja see oli finišijoont ületades nii hea nagu 14.70! On huvitav võistlus, üllatused on head.
Teises stardis on mõlemad Soome poisid Otto Ylöstalo ja Juuso Hassi, lahe kuidas neile siin kaasa elatakse. Juuso on parematel päevadel jooksnud seda distantsi täpselt 15-ga, täna? Otto alustas hästi, aga viimasesse tõkkesse jooksis täiega sisse, jooksu võitis serbia poiss Dino Dodig isiklikku rekordit kordava aja 14,85-ga. Otto Ylöstalo aeg 15.16, Juusol 15.36. Rootslase Rosenquisti jooksis uue isikliku - 14.92!
Kolmas jooks peaks tulema veidi kiirem, nüüd on Lelievri kord näiteks. Saksa poiss Hock on samuti siin üles antud, aga tema nime taga on märk katkestamisest. Jah, tõesti, tema koht rajal on tühi. Neljas nende mitmevõistluste katkestaja siis. Aga elame kaasa neile, kes alles jäänud. Lelievre täiesti ebaõnnestus, aeg 15.30. Jooksu võitis Pieter Braun ajaga 14.81.
Neljas ehk kiireim jooks, kus teeb kaasa "liidrisärki" kandev Kai Kazmirek. Mehed jooksevad ilusasti ja ühtlaselt. Jooksu võidab venelane Ilja Škurenjov 14.29, teine Kai Kazmirek 14.35 ja kolmas Adam Helcelet 14.38. Seega jätkavad eilsed kolm paremat samadel positisoonidel ka pärast kuuendat ala:

1. Kai Kazmirek GER 5288
2. Ilja Škurenjov RUS 5124   - 164
3. Adam Helcelet CZE 5111 - 177
4. Ashley Bryant GBR 5064
5. Fabian Rosenquist SWE 4980
6. Jeremy Lelievre FRA 4908

DECATHLON - KETAS
B grupp on alustanud esimeste kettaheite katsetega. Robi on sel aastal heitnud oma parima tulemusena ketast 38.75. Vaatame, mis imelende siin tehakse.
Esimeses heitevoorus ületasid 40 meetri joone Kazmiriek - 44.77, Škurenjov 45.09, Lelievre 42.05. Parima tulemuse heitis Martin Roe - 46.36. Juuso Hassi tulemus 36.64.
Tesise grupis uuendas oma isiklikku rekordit Adam Helcelet - 43.03 viimasel katsel. Ukrainlane Vasil Ivanitski heitis 43.17, Aleksei Spirin Valgevenest 41.98. Soome poiss Ylöstalo Otto ketas ei lennanud nii hästi, pidi elppima tulemusega 34.31.

Ketas paremusjärjestuses esimese kuue osas muutust ei toonud:

1. Kai Kazmirek GER 6050
2. Ilja Škurenjov RUS 5893
3. Adam Helcelet CZE 5837
4. Ashley Bryant GBR 5752
5. Fabian Rosenquist SWE 5650
6. Jeremy Lelievre FRA 5614

DECATHLON -TEIVASHÜPE
Tegemist on ühega mu lemmikaladest 10-võistluse sees, ei väsi kordamast. Selle ala eel anti taas teada katkestajatest. Nii ei näe me enam võistlusi jätkamasvalgevenelast Aleksei Spirinit ega rootslast Petter Olsoni. Põhjusel või teisel on katkestanud 10-võistluse siin Tamperes seega juba 7 meest.
Aga teivashüpe on alanud ja järelejäänud näitavad, mida suudavad. Lelievre on juba jõudnud korrata hooaja parimat teibatulemust - 4.50 ja on otseloomulikult jätkamas. Rootslane Rosenquist on  uuendanud isiklikku - 4.50. Võistluste liider Kazmirek pole aga veel alustanudki.
Teises grupis teeb soomlastel rõõmu Otto-poiss, kes on samuti hooaja parimat teibatulemust korranud, see on 4.20. Jäin hetkeks vaatama Juuso Hassi hüpet kõrgusel 4.20. Ilus oli ja ikka uskumatu - võtta teivas, tõsta see üles, siis joosta, asetada varras õigel ajal õigesse auku ja kõigele lisaks lennutada end selle najal veel kõrgustesse, ületada õige tehnika abil latt ja maanduda, et mitte öelda kukkuda. Võiksin seda lõppmatuseni vaadata, aga mitte kunagi pole tekkinud tahtmist järele teha. Lihtsalt vaatan selle ala meistreid kui kangelasi. Kahjuks Juuso jaoks selle kõrgusega ilu lõppeski. Soomlaste teine mees jättis kõrguse 4.30 vahele, nii et põnevust jätkub. 4.40 lendas üle teisel katsel ja üritab nüüd järgmist kõrgust ja ka see õnnestub kõikide kohaolevate soomlaste rõõmuks, mis sest, et alles kolmandal, seda põnevam :). USKUMATU! Otto ületas ka kõrguse 4.60. Mis toimub staadionil! Rõõmupidu! :)
Kõrgusel 4.50 lõpetasid prantslane Lelievre, rootslane Rosenquist ja Bryant Inglismaalt. 
Kazmirek alustas 4.60 ületamisega, 4.70 jätab vahele. Helcelet ja Škurenjov on samuti selle kõrgusega kenasti hakkama saanud. Meestel käsil 4.80 ja sellegagi pole nimetatutel probleeme.
Kõrguse 4.90 jätab Škurenjov vahele, Helcelet ületab ja uuendab sellega teibas isiklikku rekordit, Kazmirek ajab kõrguse esimesel katsel maha, aga teisel katsel saab jagu ja jätkab.
Kõrgus 5.00, Helcelet näib pidurdamatuna, ka selle kõrguse ületab kohe esimesel katsel! Samuti Škurenjov ja Kazmirek.
5.10 jääb Helceti jaoks liiga kõrgeks, aga mitte Škurenjovi ega Kazmireki jaoks.
5.20 ületavad Škurenjov teisel ja Kazmirek kolmandal katsel. Škurenjov rohkemat ei suuda ja tegelikult ka Kazmirek mitte. Sellega on teivashüpe lõppenud.
Paremusjärjestuses midagi muutunud ei ole, vahest ainult punktide vahe:

1. Kai Kazmirek GER 7022
2. Ilja Škurenjov RUS 6865
3. Adam Helcelet CZE 6747
4. Ashley Bryant GBR6512
5. Fabian Rosenquist SWE 6410
6. Jeremy Lelievre FRA 6370
....
17. Otto Ylöstalo FIN 6024
...
20. Juuso Hassi FIN 5888

DECATHLON - ODA
Esimene grupp on alustanud ja alustanud hästi. Juuso Hassi parim tulemus teisel katsel 57.70
Ashley Briant viskas 65.46, Martin Roe 58.71. Mehed on tugevad erinevatel aladel, nii näitaks jaksas Lelievre oda visata ainult 48.16 ja rootslane Rosenquist 48.14. Robi isiklik on odas selle aasta Kadriorus visatud 56.26. Küll ta oleks siin jaksanud rohkemgi, aga see sindrima jalg ja need sindrima oleksid :).
Teise grupi parimad selguvad mõne aja pärast, täpsemalt pärast kella 19.00
Põnevaks läheb, ma ütlen! Helceleti oda lendab hästi - teisel katsel heidetud 64.89 tähendab isikliku parandust ja seda, et mees tõuseb Kazmireki järel teiseks. Kazmirek ei saa oda korralikult lendama, kuigi üks katse on veel ees. Seni parim tal 52.69, mehe isiklik on 59.39. Škurenjov on küll heitnud oma hooaja parima, mis on 56.76, aga Helceleti vastu selliste visetega siin ei lähe. Kolmandates katsetes mehed oma tulemusi ei muutnud.
Oda lendas kaugele Christjan Loosli käest 65.80, lõhnab alavõidu järele, isiklik on mehel veel parem.
Ylöstalo tegi jälle staadionile kogunenud publikule rõõmu ja rahvast siin täna ikka on. Oda teisel katsel 57.59 on hooaja parim ja lähedal mehe isiklikule rekordile, mis on 58.48. Nii jääb.

Järjestus enne 1500 meetri jooksu on selline:
1. Kai Kazmirek GER 7650
2. Adam Helcelet CZE 7559  kaotus liidrile - 91
3. Ilja Škurenjov RUS 7554  - 96
4. Ashley Bryant GBR 7332  - 318
5. Fabian Rosenquist SWE 6971  - 679
6. Jeremy Lelievre FRA 6935 - 701
jne
18. Otto Ylöstalo FIN 6726
19. Juuso Hassi FIN 6591

Nagu näha, on siin kahest klassist 10-võistlus, esimesed kolm meest võistlevad omavahel, tegelikult teeb inglane oma võistlust ja alles siis tulevad teised. 1500 meetrit algab alles 21.35. Lähen hangin vahepeal 1500 meetri isiklikud, siis saab pildi selgemaks, mis toimuma hakkab.

DECATHLON - 1500m
Ala, mille pärast ma ennast Tamperesse kohale vedasin, hakkab jõudma lõpule. Ees on äärmiselt põnev viimane mõõduvõtmine, arvestades, et punktide vahed esimese grupi meeste ja esimesele järgneva grupi meeste vahel ei ole teab kui suured.
Uurisin vahepeal Robi käest, kes istub tribüünil, paks jalg kõrgenduse peal,jälgimas, mis tublid mehed staadionil teevad, et kus tema oleks oma realistlike arvestuste kohapealt pidanud praegu asuma. Ta arvas, et teises grupis, rihtis punktisummat 7600 ja pluss.
Esimese grupi mehed rihivad siin 8200 - 8300 punkti. Kazmirekile on see kindlasti jõukohane, kui vaadata tema 1500 isiklikku, mis on 4:34,86. Sel hooajal on ta jooksnud 4:39 ja peale. Helceleti isiklikku Škurenjovi omaga kõrvutades, tundub, et teine koht tuleb tal loovutada. 4. kohal olevat Bryanti ei ohusta keegi, aga seal tagapool läheb jälle põnevaks.
Rosenquist peab tegema elu jooksu, et oma viiendat kohta hoida, sest nad on Lelievriga ikka väga võrdsed ja punktivahe on ainult 36 silma. Lelievre peaks jooksma kuskil 7700 punkti peale.
Soomlaste kohta oleva info kohaselt pole Juuso poolt tugevat jooksu oodata, seega on tema jaoks see võistlus juba suuresti tehtud. Otto Ylöstalo isiklik on aga nii hea nagu 4.:29 ja peale, tal on küll lootust oma praegust positisooni mõne pügala võrra parandada. Kuidas tegelikult läheb? Varsti näeme.
Ja läheb lahti!
Lelievre hakkab vedama. teise ringi lõpuks veab soomlaste rõõmuks otto end esimeste sekka. kas nüüd võttis jooksjate vedamise enda peale Dodig, kes on võistluste ankrumees, jah nii on, mehed läksid viimasele ringile. Otto spurdib ja spurdib kõvasti, on teine finišisirgele tulles ja lõpetab soomlaste rõõmuks teisena. Oi, seda pilti peaks nägema, mehed on vaibana rajakattel pikali. Nüüd saab Helcelet Škurenjovilt ühe suure ja tugeva kalli. No küll on huvitav ala ja mehed, kes sellega tegelevad, tunduvad ka kuidagi eriliselt toredad.
Peaaegu kõik mehed parandasid tänases jooksus oma isiklikku või vähemalt tegid hooaja parima jooksu.
Alavõidu sai Fabian Rosenquist ajaga 4:26.64.
Kai Kazmirek 4:34.46 -PB
Adam Helcelet 4:37,93 - PB
Ilja Škurenjov 4:33.03 - SB
Ashley Bryant 4:30,97
Jeremy Lelievre 4:29,92
Otto Ylöstalo parandas samuti isiklikku, aeg 4:29,13.

Lõplik paremusjärjestus Tamperes:
1. Kai Kazmirek GER 8366
2. Ilja Škurenjov RUS 8279
3. Adam Helcelet CZE 8252
4. Ashley Bryant GBR 8070
5. Fabian Rosenquist SWE 7738
6. Jeremy Lelievre FRA 7680
7. Niels Pittomvils BEL 7644
8. Marek Lukaš CZE 7606

Foto: tracpic.net FB lehelt

Nende meeste hulka unistas ennast ka Robi, aga tegelikkus segas seekord vahele.  Tema võistlused on selleks aastaks võisteldud. Jään juba praegu ootama uuelt aastalt uusi üllatusi. Helceleti tubli esinemine lükkas Euroopa vastava vanuseklassi edetabelis Maiceli koha võrra tahapoole ehk siis kuuendaks. Aga Maicel saab seisu parandada augusti keskpaigas Moskvas. Ja et oleks lipud kaasas. Seekord oli ainus hale see, et poisid ei saanud oma tänuringi lippudega teha, sest nii vähestel oli lippe. Mul küll oli, ainult anda polnud kellelegi :(.

EESTI SPORTLASED TAMPERES
Hommikul varakult alustasid meie kaks kõrgushüppajat eelvõistlusega.
Mikk Meerents alustas hüppamist kõrguselt 2.00 ja lendas puhtalt üle kõik kõrgused kuni uut isiklikku tähistava 2.13-ni välja. 2.17 peale hammas veel ei hakanud. Seega on tema jaoks võistlused Tamperes sellega läbi. Ilus esitus oli.
Tanel Reismanil läks paremini. Temagi alustas kõrguselt 2.00. 2.13 alistus teisel, 2.17 esimesel ja sellest piisas, et pääseda viimasena finaali, kuhu said mõlema alagrupi kuus paremat või siis kõrguse 2.20 ületajad. Kuna 2.20 ületajaid nii palju ei olnud, siis saigi Tanel ainukesena finaali ka 2.17-ga.

Kaur Kivistik jõuab pealtvaatajate vaatevälja pärast kella 13.00, kui algab 3000m takistusjooks. Meie mees teeb kaasa esimeses jooksus, mis praegu algas. See on raske ala. Mõtlesin sellele, kui käisin viimati jooksmas. Olin jooksnud paar kilti ja siis tuli meelde, et mõned ju selle aja sees veel ka hüppavad ja kukuvad ja siis jälle kiirendavad ja jälle hüppavad ja vahelduseks langevad vette... See tundus võimatuna, aga siin nad on - 10 meest, teiste hulgas ka meie Kaur.
Kaur alustab rahulikult, Tegelikult on teise ringi lõpuks veel kogu grupp koos. Kaur püsib jätkuvalt grupis, esimene mees hakkab maha jääma 2000 meetri peal, ülejäänud on ikka pundis, ja Kaur hakkab nüüd trügima pundi lõpust pundi juhiks! Annab viimasele ringile minnes korraks liidrikoha teistele vedada, vette kukub neljandana ja sirgel paneb kiirenduse sisse, ületab finiši neljandana aj see tähendab kohta finaalis, aeg 8:47,61. Kaur langeb pärast jooksu korraks staadionikattele maha, prantslane teeb pai. Nii armas. Tubli Kaur! Veel üks meie mees finaalis!

Rasmus Mägi poolfinaali jooksu 400m tõketas saan samuti täna näha ja vaatan suure huviga, ei salga. Kell on 17.36, eestlaste kord hinge kinni hoida, sest Rasmus on stardis valmis, jookseb keskmisel, viiendal rajal. Jalad pakul, käpad maas. Läks, midagi kellegi hooleks ei jäta, lõpetab teisena inglase Sebastian Rodgeri järel, kes võidab jooksu ajaga 49.57. Rasmuse aeg 49.68 ja on sellega kindlalt finaalis.
Tundub, et tänane päev on olnud eestlaste suhtes heldem.

Markus Ellisaar oli meie omadest viimane, kes täna võistlustules oli. Markuse alaks siin 200 meetrit ja tyleb tunnistada, et jooksis hästi. Ausalt öeldes tema jooksu ajal teisi ei näinudki. Kahjuks heast jooksust täna edasipääsuks ei piisanud, aeg 21.63 tähistab uut isiklikku, kuid jätab üldises paremusjärjestuses 15. kohale. Inglismaa poiss Gemili Adams oli eeljooksude kiireim ajaga 20.46.