Kuigi vahepeal pole keegi blogikülgedele ridagi endast jätnud, julgen kinnitada, et kõik on hästi!
Tegelikult võib hoolsam külastaja märgata, et toimunud on ühe rekordi uuendus. Neid rekordeid teab ja uuendab ainult Robi ise ja viimati tundis ta suurt rõõmu paigalt kolmikus edenemise üle. Tulemus oli 9.19, mida ma ausalt hinnata ei oska, aga rõõmustada oskan küll, kui näen, et asi hüppajale endale korda läheb ja silma särama paneb.
Käisin vahpeal tiiru Eestist eemal, tegin vabatahtliku tööd ühes armsas aias, mille võite hoolsa otsimise korral leida Bodrumi linnakesest. Meil oli vahva seltskond ja lisaks istutustöödele lõime usinalt kaasa ka kohalikel spordiväljakutel. Hea on ennast ikka vahelduseks veidi liigutada küll. Olin mõnede lihaste olemasolu juba täiesti ära unustanud selle külma talvega. Kui veab, saan kunagi ehk mõne pildigi siia lisada.
Noortel sportlastel, täpsemalt juunioride koondise omadel algas laager. Robi oli mulle lennujaama vastu tulles üsna rahulolev. Ütles, et jalg enam valu ei tee, jookseb tasapisi jälle tõkkeid, hüppab kõrgust ja kargab kaugust.
Nägin õnnetut Maicel-poissi ka, kellele tuleb praegu soovida kiiret taastumist kergest jalavigastusest - jälle vist tagareis. Oleks Maicel oma sündimisega mõned päevad kiirustanud, oleks temagi praegu laagris, aga nüüd vaatab teiste rabelemist vähemalt selle laagi ajal kurva näoga kõrvalt. Tegelikult pole siin pikalt midagi "oleksitada", poiss on tubli ja see on kõige tähtsam.
Katsun nüüd Eesti elusse jälle sisse elada ja järgmisel nädalal ehk Robi käest ka laagri muljeid välja pinnida.
Tegelikult võib hoolsam külastaja märgata, et toimunud on ühe rekordi uuendus. Neid rekordeid teab ja uuendab ainult Robi ise ja viimati tundis ta suurt rõõmu paigalt kolmikus edenemise üle. Tulemus oli 9.19, mida ma ausalt hinnata ei oska, aga rõõmustada oskan küll, kui näen, et asi hüppajale endale korda läheb ja silma särama paneb.
Käisin vahpeal tiiru Eestist eemal, tegin vabatahtliku tööd ühes armsas aias, mille võite hoolsa otsimise korral leida Bodrumi linnakesest. Meil oli vahva seltskond ja lisaks istutustöödele lõime usinalt kaasa ka kohalikel spordiväljakutel. Hea on ennast ikka vahelduseks veidi liigutada küll. Olin mõnede lihaste olemasolu juba täiesti ära unustanud selle külma talvega. Kui veab, saan kunagi ehk mõne pildigi siia lisada.
Noortel sportlastel, täpsemalt juunioride koondise omadel algas laager. Robi oli mulle lennujaama vastu tulles üsna rahulolev. Ütles, et jalg enam valu ei tee, jookseb tasapisi jälle tõkkeid, hüppab kõrgust ja kargab kaugust.
Nägin õnnetut Maicel-poissi ka, kellele tuleb praegu soovida kiiret taastumist kergest jalavigastusest - jälle vist tagareis. Oleks Maicel oma sündimisega mõned päevad kiirustanud, oleks temagi praegu laagris, aga nüüd vaatab teiste rabelemist vähemalt selle laagi ajal kurva näoga kõrvalt. Tegelikult pole siin pikalt midagi "oleksitada", poiss on tubli ja see on kõige tähtsam.
Katsun nüüd Eesti elusse jälle sisse elada ja järgmisel nädalal ehk Robi käest ka laagri muljeid välja pinnida.