Ema pühib mured minema |
Nii pikka postituste pausi ses blogis pole varem olnud kui juhtus nüüd, 2018. aasta lõpus. Ausalt öeldes ma isegi ei avanud vahepeal oma blogi, sest midagi läks mu sees rikki. Segadust oli liiga palju selgete sõnade ritta seadmiseks. Segadused algasid juba aasta alguses. Nägin või arvasin nägevat, kuidas üks suhte purunemine muserdas mu meheks sirgunud poissi. Isegi kui sa kõrvalt vaatajana saad aru, et raskused on kasvamise osa, siis emana oled maoli maas koos oma lapsega ja tahaks temaga kaasa või vahel isegi üle ulguda, kui teaks, et sest abi oleks.
Sellest ei ole abi. Valu tuleb üle ja läbi elada ja edasi minna. Aeg parandab haavad. Nüüd on see teadmine olemas ka Robil enesel ja me jätkame. Tema oma sportlasteed nii kaua kuni jaksab ja mina selle tee vahendamist.
Esmalt aga oli Robi valmis oma aastale tagasi vaatama, et seejärel avada veidi ka tuleviku unistusi.
1. Kuidas sa ennast aasta 2018 lõpu eel tunned?
Hästi tunnen. Detsember 2018 oli minu arvates trenni suhtes mu karjääri kõige parem kuu. Võrdlen siin detsembrit kõikide varasemate detsembritega oma elus.
Pärast hooaja lõppu alustasin jõusaali treeningutega uuesti septembris. Oktoobris lisandus kõik muu. Sügisel olid vahepeal kerged seljaprobleemid, aga lisasin kavva palju seljaharjutusi ja sain sellest lõpuks jagu. Nüüd teen jõusaalis Meelis Siimsoni kavade järgi, mis mulle väga hästi istub. Jõunäitajad on läinud selgelt üles.
Muidu on ka läinud asjad ja elu aasta lõpus hästi – lõpetasin kooli ära ja liigun edasi magistriõpingutesse. Sinna sissesaamise nimel tuli veidi tööd teha, aga see tasus end ära ja nüüd on pinged selle kohapealt samuti maas. Seega võin öelda, et aasta lõpus olen kõigega rahul!
2. Mis eesmärgid sul sportlikus plaanis 2018 aastaks olid?
Eesmärgid oli selged: jõuda EMile ja parandada isiklikku rekordit. Mõlemaga sain hakkama, aga rekordit oleksin ideaalis tahtnud parandada suuremalt. Võimed ja eeldused olid selleks olemas, aga kahjuks ei õnnestunud kokku panna normaalset võistlust. Ikka läks nii, et ühel päeval suutsin teha kõik nii nagu peab ja teisel päeval midagi juhtus. Seega põhimõtteliselt justkui täitsin oma eesmärgi, aga täit rahulolu sellest ei saanud.
Kas see tähendab, et edaspidi tuleks seada latt kõrgemale?
Eesmärgid sean ma endale alati kõrged. Enne iga hooaja algust panen paika punktisumma, mille poole püüelda ja mille nimel teen tööd.
3. Mis läks hästi, mis oleks võinud minna veel paremini?
Hästi läks see, et võitsime oma kooli NCAA tiimiga 2018 aasta võistluse ära ja see, et ise olin neil võistlustel teine ning suutsin oma rekordit parandada lõpuks. Teatud alad läksid stabiilsemaks, eriti just kaugushüpe ja lõpuks lisandus mõni sentimeeter kõrgushüppes.
Sisehooaeg oli muidugi väga raske. Ennekõike jäid seda varjutama seljaprobleemid ja muud probleemid, mis tulid kaasa isiklikust elust. Need mõjutasid sporditegemist palju, kohati oli ikka väga keeruline keskenduda. Vahepeal kadus motivatsioon täielikult, kuna selg oli tuksis ja isiklik elu keeras samuti kraavi. Siis oli tunne, et midagi ei viitsi teha või tegelikult ei tahtnudki ühel hetkel midagi teha. Oli üsna keeruline aeg.
4. Missugustest hetkedest, olukordadest sa oled saanud suurimad õppetunnid. Mis need olid?
Suurima õppetunnina võtan sellest aastast kaasa teadmise, et kunagi pole mõtet teha elus liiga suuri ja liiga konkreetseid plaane, alati peab jätma ruumi juhustele, sest asjad võivad muutuda äkki ja sa ei saa seda ette teada, mis järgmine päev endaga kaasa toob.
See oli üks mu lõppeva aasta vigadest, et ajasin oma plaanid enda peas tohutu suureks, ega arvestanud võimalusega, et asjad ja olukorrad võivad muutuda ja muuta sellega kogu elu. Ma ei olnud selleks teadmiseks mentaalselt valmis, aga loodan, et olen nüüd õppinud ja loodan, et tean, kuidas selliseid olukordi edaspidi lahendada. Olen rääkinud inimestega, olen suhelnud paljudega elu ja suhete teemadel ja see on mind aidanud. Olen jälle õnnelik ega tunne enam enda õlul raskete aegade painet. Motivatsioon on tagasi, olen värske ja valmis uuteks tegudeks.
5. Mille sa sellest aastast kaasa võtaks, mida jääd enesega hoidma?
Kõik need keerulised olukorrad, läbi mõeldud teemad, need võtan endaga kaasa. Öeldakse ju, et vigadest õpitakse kõige paremini. Hetkel ongi selline tunne, et 2018 aasta oli mu jaoks vigade tegemise aasta. Nüüd, aasta lõpu viimastel kuudel ja päevadel olen hästi palju mõelnud nende üle ja aru saanud, et kõige parem asi, mis sellest aastast kaasa võtta, on õppida vigadest, õppida kõigest, mis läks viltu ja valesti. Õppida, kuidas lahendada teele sattuvaid probleeme, et ei tekiks suurt masendust. Isegi halvast asjast tuleb leida midagi, mis sind suudab lõpuks ikkagi õnnelikuks teha.
6. Berliini EM vajaks selgeks kirjutamist. Mis ootustega läksid ja mis mõtetega lahkusid Berliinist?
Berliini läksin lootusega lõpetada vähemalt esikaheksas, vahest isegi kuue seas. Kuna tunne oli hea, vorm oli hea, tervis oli korras, siis oli see lootus realistlik. Tõsi, sealne rada mulle otseselt küll ei meeldinud, aga seda ei pea võtma kui vabandust, sest nii lihtsalt oli. Berliini rajakate ei sobinud minu jooksutehnikaga, see oli minu jaoks liiga pehme.
Aga ketta nullis ei olnud rajakattel muidugi mingit rolli. Ketta puhul, arvan, oli asi selles, et ma olen oma natuurilt kiire mees ja tahan kõike kiirelt teha. Hakkasin vaimselt liiga palju ootama ja lootma oma ketta peale, kuna nägin, et paljud sportlased suhteliselt ebaõnnestusid. Korraga terendas silme ees võimalus lõpetada isegi top 5 hulgas. Tahtsin lihtsalt kettast võtta liiga palju ja hakkasin pöördeid tegema nii kiiresti, et lõpuks ei olnud jalad veel maaski, kui juba ketas käest ära lendas ja ta lendas võrku või sektorist välja või kuhu iganes, igatahes mitte sinna, kus oleks soovinud.
Viimased kaks kuud olen ma ketta trennis pannud väga suurt rõhku sellele, et kõik rahulikult ära teha ja hetkel tundub, et liigun õiges suunas. Just kettaheites. Seega jälle sama asi, et kõige paremad õppetunnid on need, kui teed midagi valesti. Siis analüüsid oma vigu ja õpid neist, et järgmine kord teha õigesti või vähemalt püüad paremini.
Kiirustamine on olnud mul alati probleemiks, treener on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Mulle endale ei tundu, et on kiire, aga kui videot vaatame, siis saan aru, et ma olen ikka väga kiire. Ühel õhtul hakkasin enne magama jäämist oma kettaheite peale mõtlema. Võib-olla oli see alateadlik, sest järgmine päev trennis oli ketas kavas, aga igatahes ma mõtlesin enne und peas täpselt läbi, mis ma ketast heites tegema pean. Järgmisel päeval läksin trenni ja see kujunes mu elu parimaks trenniks. Nii heidete pikkuse kui ka keskmiste poolest. Sain aru, et kõik vajalik on mus olemas, aga vahepeal tuleb lihtsalt sügavamalt mõelda, et kuidas ja mida täpselt teha ja analüüsida ka vigu, et saaks selgemaks, mida muuta ja kuidas.
Aga kui Berliini peale veel laiemalt tagasi mõelda, siis ega täpselt ei oskagi öelda, mis seal juhtus, miks seal kõigil nii õnnetult läks. Kõik tundus ju alguses normaalne. Mul enese seis oli kuni kettaheiteni väga hea. Lootus oli korralikult isiklikku parandada, aga läks nagu läks.
7. NCAA periood on nüüd sinu jaoks läbi, kuidas edasi?
Jah, kooli eest enam selles süsteemis ei võistle. Aga vähemalt aasta jätkan samas koolis oma magistriõpingutega, saan selleks koolilt toetust. Stipendiumi saamise eeldusena pean veidi tööd tegema, mis tähendab, et kuulun meeskonda, kes abistavad NCAA süsteemis õppivaid sportlasi, et neil oleks kõik korras nii spordi kui õpingutega. Abistan neid, mis iganes ettetulevate probleemide korral, töö on jõukohane ja huvitav.
Võistlemise mõttes tahaksin ja saaksin uuel aastal võistelda seal, kus enne võistelda ei saanud nagu Euroopa sisemeistrivõistlused näiteks. Väga sooviksin kaasa teha veebruari alguses Tallinnas rahvusvahelisel mitmevõistlusel, aga siin on hetkel ületamist vajavaks takistuseks lennupiletite raha. Endale lisaks on vaja Tallinna sõidutada ka teibad.
Kui edasi unistada, siis üks võistlus, kuhu ma kindlasti tahan minna, enne kui naelikud varna viskan on Götzis. See on mul Olümpia kõrval olnud tegelikult järgmine unistus, kuhu jõuda. Isegi MMist on see eespool olnud, kuna sealsest võistlusest on nii palju räägitud, et tahaksin seda melu ise kogeda. Seega on mu 2019 aasta üks kindlaid eesmärke ja soove võistelda kaasa Götzises.
Ega midagi muud eriti ei olegi, lihtsalt nüüd on vähem võistlemist ja ma püüan leida selliseid võistlusi, kus oleks ka rahalisi auhindu, kuigi palju neid mitmevõistlejate jaoks ikka on.
8. Sa pole liiga palju Ameerika ülikoolist rääkinud, seepärast küsin, kuidas sulle tundub, kas saadud teadmistest on abi järgmiste sammude astumiseks elus?
Kooliga on usun samamoodi nagu Eestiski, mis tähendab, et ega kool ise su tulevikku ei kindlusta ja sulle leiba lauale too. Kooli läbimine võib aidata leida parema töökoha, aga tavalise tööga sa edukaks ei saa, ikka pead ise kogu aeg kõrvalt juurde õppima ja oma asjadega välja tulema. Olen hakanud selle nimel palju raamatuid lugema, et saada rohkem ja praktilisi teadmisi selle kohta, kuidas võimalikke ideid edukamalt realiseerida. Ainult koolist saadud teadmistega palju ära ei tee. Hea on kursis olla parimate kogemustega ja teada, kuidas maailmas midagi tehtud on. Samas oma baasteadmised saad ikka koolist ja õppimine Ameerikas mulle sobib. Olen selles süsteemis sees ja minu jaoks on see lihtne. Õppimine ise nõuab muidugi pingutust, aga ma olen alati leidnud variandid, kuidas teha kõik ära nagu vaja ja seejuures ka positiivsete lõpptulemusega. Olen rahul.
9. Milliste ootustega lähed vastu uuele aastale?
Ootused on ... tegelikult on seda raske vastata, sest tegin sellest sügisest treeningutes väga suure muutuse, just jõusaali suhtes. Esiteks võtsin meelega kaalu juurde, et teada saada, kuidas see muudab või mõjutab mu tulemusi. Põhiline eesmärk on olnud ikkagi kõvasti tugevamaks saada, mis hetkel tundub minevat õiges suunas.
Ma ei ole uue kava järgi kuigi kaua veel trenni teinud, aga juba nihutan oma jõusaali rekordeid, mis on väga hea näitaja ja annab suuri lootusi. Muidugi ma ei tea, kuidas see mõjutab teisi alasid, selleks tuleks võistelda. Näiteks ei oska ma hetkel öelda, palju võiksin kaugust hüpata või teivast. Selleks oleks vaja võistelda, aga näitajate järgi on seisud hetkel väga head. Detsembri kuus nii häid näitajaid pole mul varem olnud. Ise loodan, et saan oma uut taset ja head vormi näidata Tallinnas.
Nagu ma juba ütlesin, on isiklike rekordite parandamine uue hooaja eel iga sportlase eesmärk, muidu ju trenni ei teeks. Teiseks tahan lihtsalt nautida sporti kui protsessi ja võtta sest kõik, mis võtta annab. Sa ei tea kunagi, milline hooaeg jääb viimaseks. Kui tuleb hea hooaeg, siis kindlasti jätkan. Kui midagi head välja ei tule, siis suure tõenäosusega väga enam mõtet edasitegemiseks ei näe. Vanus tuleb peale ja kui kool saab läbi, siis tuleks juba üksnes trenni tegemiseks hakata kuskilt mujalt raha otsima, sest kümnevõistlust tipptasemel nii sama teha ei saa, eriti Ameerikas olles. Tuleb hakata ikkagi mõtlema töökoha leidmisele ja oma tuleviku kindlustamisele.
10. Sponsorid?
Oma sponsorit, võimalikku toetajat ei ole ma endale leidnud. Siiani on toetanud sporditegemist ülikool, neid võingi hetkel oma sponsoriks lugeda. NCAA süsteem sponsorit ju tegelikult ei lubanudki, aga kuna ma selles süsteemis enam ei võistle ja tahaksin võistelda väljaspool Ameerikat, näiteks Eestis ja Euroopas, siis oleks hädasti vaja lisaabi. Seni kuni ise aktiivselt teemaga ei tegele, ega siis seda abi ei leia ka.
Tegelikult puudub hetkel isegi idee, kuhu või kelle suunas vaadata. Praegu teen sporti puhtalt enda toel ja lihtsalt sellepärast, et ma naudin protsessi ennast. Kui ma läksin Ameerikasse õppima selleks, et saada toetust nii spordiga jätkamiseks kui ka õppimiseks ja selle eelduseks olid head sportlikud saavutused, siis põhimõtteliselt ma enam õppimise jätkamiseks sporti tegema ei peaks, sest õpinguid toetaks kool ikka. Aga mulle meeldib enda keha proovile panek, et teada saada, kui kaugele ma suudan ennast viia. Eriti nüüd, kus jõusaali trennid erinevad eelnevast. See muudab kogu tsükli palju lahedamaks ja ma tahan näha, kuidas see uus süsteem toimib ja mis muutusi see kaasa toob just kergejõustiku rajal. Maicel näiteks on sama kava järgi teinud trenni viimased kaks aastat.
11. Millistel võistlustel me uuel aastal sinuga kohtuda võiks?
Mul ei ole hetkel täpne kava paigas. Kõik oleneb sellest, kas pääsen Tallinna võistlema või mitte. Kui leiaksin vahendid ja võimaluse lennata veebruari alguses Eestisse, et teha kaasa Eestikatel, siis teeksin juba 20ndal jaanuaril eestikatel kaasa kahel üksikalal. Nendeks aladeks võiksid olla kuulitõuge ja tõkkejooks näiteks, et tunnetada rada.
Kui ma veebruari alguses Tallinna võistlema ei saa, mis sõltub peamiselt sellest, kas leian endale toetaja, kes mind koos teivastega Tallinna aitaks lennutada ja tagasi, siis teeksin 25. jaanuaril Clemsonis ühe mitmevõistluse, lootuses teha seal tulemus, mis tagaks pääsu Euroopa meistrivõistlustele ja sel juhul rohkem võistlusi sisehooajal ei teekski.
___________________________________________________________
Sellega sai küsimuste rahe ja neile vastamiseks mõeldud aeg otsa. Mul ei jää jälle muud üle kui suruda pöidlad pihku, loota imele ja soovida, et Robi leiab võimaluse lennata jaanuari lõpus uuesti Eestisse. Jaanuari keskel teeb ta seda nii kui nii, sest siis toimuvad õe pulmad. Need piletid on õnneks juba varakult taskus.
Toredat aasta lõppu ja head uut aastat kõigile!