Elu on ikka imelik või siis ikkagi suhtumine sellesse ellu. Paar aastat tagasi, kui sai selgeks, et Robi soovib oma õpinguid pärast gümnaasiumi osa jätkata kindlasti Ameerikas, tundsin kurbust ja tühjust - ta läheb ja mul pole tema minekut kuidagi võimalik peatada. Tuli toetada, kaasa mõelda ja leppida. Lõpuks isegi hoogu anda ja rõõmu tunda, kuni....
Ei, loodetavasti ei jää Arkansas ära, aga kui ühes elus midagi viltu vedama hakkab, siis peab ikka kraavi põhjas ära käima, enne pidama ei saa. Arkansase treenerilt saabus sel nädalal kiri, et nad ei saa teda vastu võtta enne jaanuari. Põhjused selleks on natuke ühe ja natuke teistsugused, aga nii on ja sellega tuleb arvestada.
Kuidas nüüd edasi? on küsimus, millele kiire vastuse leidmine on ootamatult keeruline. Korraga oled silmitsi tõsiasjaga, et kui sul pole sügisest ettenäidata õpingutega jätkamist, kui sul pole töökohta, siis pole ka kindlustust Haigekassas. Aga jalg vajab jätkuvalt taastumist ja ravi.
Kui sa tahad usinalt jätkata treeningutega, aga sul pole kohta kus olla ja elada, kus treenida, pole enam treeneritki, siis mismoodi edasi?
Kui sinu ainsaks toetajaks on ema, kelle sissetulek peab katma ka pere teiste laste õpingutega seotud kulud, siis....
Kui sinu hooajaks seatud eesmärgid on lennanud vastu taevast, siis....
MIS EI TAPA, SEE TEEB TUGEVAKS!
Mind isiklikult on takistused alati käivitanud, need on andnud elule tõelise värvi. Kui on probleem, on sellele leidunud ka lahendus. See, et me täna seda lahendust veel ei näe, ei tähenda, et teda üldse ei ole. Olen jätkuvalt õnnelik ema ja usun, et ka Robi suudab praegused tagasilöögid pikemas perspektiivis konverteerida vaid kasulikeks õppetundideks.
Sel nädalavahetusel toimuvad Rakveres põnevad võistlused mitmevõistluses. Eriti tore on see, et korraga saab üle vaadata nii hetkeseisu kui ka järelkasvu. Kahjuks ei saa seekord ise kohal olla, aga katsun toimuvaga kursis olla
kergejõustikuliidu veebilehe kaudu. Nad lubavad edastada ka jooksvaid tulemusi. Ootan põnevusega!