Paistes hüppeliiges jõudis arsti juurde

Praktiliselt nädal on möödas sellest, kui Robi tegi Soomes ühe saatusliku sammu, mille järel ta langes matile ega ole pärast seda enam jalga maha saanud. Paistes ja värvilise hüppeliigesega saabus ta tagasi võistlustelt, mille nimel oli käinud ettevalmistus, ma arvan, et ei liialda kui ütlen terve aasta.

Eelmise postituse peale sain mitu head soovitust edasi tegutsemiseks. Valisin välja ühe, enam korduma kippunud mõtte, millest käis läbi dr Madis Rahu nimi. Kolmapäeval oli lõpuks see päev, mil meie võimalused ja dr Rahu vastuvõtuajad klappisid. Hurraaaa! 

Arsti esimene pilk jalale pani teda kulmu kortsutama. Ta küsis veelkord üle, millal õnnetus juhtus, kuigi see oli ka saatelehel kirjas ja siis küsis kohe mitu korda, et kas ükski arst ei ole jalga vaadanud. Vastus oli iga kord eitav. Kõige suurem spetsialist, kes jalga lähemalt silmitses, oli füsioterapeut Risto Jamnes, kelle nõuannete ja ka mujalt saabunud soovituste peale mähkis Robi oma jalga järjest uute ja uute külmakottide vahele. Ausalt öeldes tekkis mul vahepeal tunne, et targem oleks jalg kogu täiega sügavkülma toppida, sest selle uks käis nagu nii rohkem lahti kui kinni, paistetusel polnud sellest sooja ega külma - ei mingit muutust.

Ainuke muutus seisnes selles, et Robi ise muutus lausa ülemeelikult rõõmsaks, kui kuulis, et on olemas arst, kes on valmis ta moondunud jala üle vaatama. 

"Nii pikka aega paistes, see on halb," ütles dr Rahu ja saatis jala kõigepealt röntgenisse. "Luu murdu ei ole," oli järgmine tõdemus ja ühtlasi esimene asi, mis paistis arstile selle asja juures meeldivat. Mulle meeldis kogu dr Rahu suhtumine. PÄRIS ARST, käis esimese mõttena peast läbi. Päris arstid on need, kes päriselt kuulavad ja päriselt suhtuvad ja päriselt tegutsevad. Röntgeni vastuse peale ilmus arst välja koos toeka saapaga, mis meenutas mäesuusa oma. Keegi oli just sellest vabanenud ja ime, ime, number klappis Robile nagu valatult. "See, et jalg on nädal aega lihtsalt rippunud, pole hea," ütles arst ja hakkas Robile uut jalakatet ümber seadma. "Sa pead sellele jalale toetama, saabas on abiks," selgitas ta.
Kõiki üksikasju, millest arst rääkis, ma ei tea ja kõigest ei saanud aru ja ega peagi, sest minu jalad on ju terved. Robi sai mõned rohud, mis peaks olema abiks paistetusest vabanemiseks, saatekirja magnetravisse, mis peaks samuti toetama paistetusest lahtisaamist ja lõpuks veel ühe saatekirja MRT uuringusse, kus peaks selguma täpsem vigastuse ulatus, mille pealt saab siis juba anda ehk ka konkreetsemaid lootusi paranemisele. Arst oli optimistlik ja arvas, et kuu aja pärast käib kindlasti juba kahel jalal. Mulle see meeldis, sest siis jõuab ehk enne äralendu Kergejõustikuliidule kargud ka tagastada.

Ja nüüd kõige olulisem osa postitusest, mille nimi on tagantjärele tarkus. 

1. Hoolitsege, et teie sportlasel oleks õnnetusjuhtumi kindlustus. Robil oli, aga minu hooletuse tõttu on see vist katkenud. Kui te seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi.

2. Võimalusel valige vigastuse hankimiseks nädala esimene pool. Kui valikuvõimalust ei anta, siis tehke kõik selleks, et vigastust hindaks ka näiteks võistlustel viibiv arst ( juhul kui selline inimene võistlustel on)

3. Kui vigastuse tagajärel tekib vigastatud jäsemel paistetus, mis paari järgneva päeva jooksul alaneda ei taha, siis ärge jääge kakukesekujulist liiget niisama imetlema - otsige kiiremini abi või eemaldage viga saanud jäse!