Minu seiklusrikas reis Tamperre algas suures emotsioonide virr-varris. Lähemate tuttavate jaoks ei ole siin midagi üllatavat, aga olgu siis ka kaugemate jaoks öeldud, et see on vist esimene kord kui ma üsna üksi Robi võistlusi vaatama sõidan. Teist aastat järjest toimuvad need täpselt vanema venna sünnipäeval, mis tähendab, et teist aastat kingib Robi oma 10-võistluse parimad tulemused vanemale vennale, kelle kunagistest tagaajamistest, nagu ta ise on öelnud, tema huvi kiiresti jooksimise vastu alguse sai.
Kuna otsustasin Tamperre seekord lennata, siis esimene ja loodan, et viimane tagasilöök tabas mind Helsinkis, kus ma korraga aru ei saanud, kuhu ma lendan ja miks. YLE ja Eurosport vahendavad ju võistlusi, jooksvad tulemused ilmuvad kindlasti võistluste kodulehele. Oleks ju võinud ka normaalse inimese kombel kodus istuda ja kaugelt seda võiduajamist vaadata. Aga näe, ma istun Helsinki lennujaamas ja tagasipääsemise asemel on ainus võimalus edasi minna. Pisarate kuivatamiseks kulus seekord ainult kaks taskurätti, siis lõin selja sirgeks ja astusin järgmisele lennukile, kus kuulsin minu ette sattunud meeste jutus tuttavat teemat. Täiesti nahaalselt keerasin oma kõrva neile lähemale ja ma ei eksinud - need olid kaks isa, üks Itaaliast ja teine Rootsist, kes lendasid samuti oma poegadele kaasaelama. JES! mõtlesin, ma ei ole üksi ja seda teadmist ei saanud ma ometi endale jätta - Excuse me!, segasin ma julmalt meeste jutule vahele, et neile tada anda, ka mina lähen oma pojale kaasa elama! Rõõm kolmekordistus! Nende poegade alaks oli mõlemal juhtumisi 800m, meie kõigi pojad on sünniaastaga 1993 ja me olime kõik ühtviisi elevil toimuma hakkava pärast.
Lennujaamast Tamperre sõitsime juba kolmekesi koos ja võistlustel lubasime igaüks oma poegade kõrval elada kaasa ka teiste poegadele! 800M eeljooksud algavad kavakohaselt kell 12.40.
Minu ööbimispaigaks Tamperes on hostel. Järgmine ekstreemsus. Jagan tuba ühe karvase vanamehega, kes vahest polegi nii karvane, sest ega ma eriti tema poole vaadata ei söanda, aga paks on küll ja asju on tal kohutavalt palju. Terve kitsas ruum on tema varandust täis. Tundub, justkui elaks ta siin juba aastaid, isegi teleka moodi asjandus on tema voodi peal. Loodan nüüd ainult, et ta öösel liiga kõvasti ei norska ja ikka kindlalt oma voodis püsib.
Staadioni nägin ka ära, mis on minu ööbimispaigast kõige rohkem 5 minuti tee kaugusel. Linn tundub armas, puhas, nagu oli itaallase tähelepanek. Inimesed on sõbralikud ja luban teile, et blogi kaudu jõuavad homme hommikust alates teieni ka need hetked, mis telepilti ei mahu.
Palju õnne, SIIM KAAREL! Loodan, et Robi suudab sulle homme vormistada midagi erilist, aga ärme unusta, et ega üle oma varju ei hüppa meist keegi!
No comments:
Post a Comment