Teibad pakitud, hooaeg alaku!

Sinu elu algab sinust enesest

On see ema blogi või Robi blogi? Kirjutan peamiselt mina, aga siia kirjutamise põhjuse annab Robi. Vahel on tunne, et tahaks kirjutada ühest teisest ja kolmandastki, aga siis loobun. Ma ei saa kirjutada kõigest, näiteks neist asjadest, mis ei suju, sest sel võib olla prognoosimatu mõju. Õnneks lõpuks ju kõik ikkagi sujub, aga sedagi ei saa jagada kuidas, kui ei saa vahendada ausalt asju nii nagu see ühelt poolt paistab. Kirjutan nagu kirjutan, eks. Vähemalt sain praegu endast välja väikese hala, et teha ruumi paremale. Seda ruumi on hädasti vaja, sest  Robi jõuab esmapäeva õhtul Eestisse. Viimasel ajal on lastega kohtumisi ikka kohe olnud, polegi sellist tunnet, et mõned neist on kaugel ära.

Ülikoolist läbi

Robi on otsustanud praegu nokitseda rohkem omaette. Kool sai läbi, mis tähendab, et on nüüdsest igasugustest nabanööridest lahti ühendatud, käsil on uju või upu aeg. Ju ta ujub, aga esiotsa läheb nina veepeal hoidmiseks sedapalju energiat, et ega tal enese jagamiseks muule kui trennile ja tööle eriti mahti ei jää.

Ega pole vajagi, mina ju tean enam-vähem, mis olukorras ta on. Tean, et elab ja hingab, tean, et pole vigastusi, mis trenni tegemist piiraks, tean, et on kohe-kohe Eestis, et kaasa teha Eesti talvistel mitmevõistluse meistrivõistlustel.  Tean, et vähemalt süüa saab kodus korralikult. Ja ometi on mul teinekord keeruline kirjutada. Kui ei saa kõike kirjutada, miks siis üldse kirjutada? Pidin ju pidama blogi, et keegi võiks ühe noore inimese sportlaskarjääri kujunemise valudest ja vaevadest õppida või vähemalt aimaks, milleks tuleb valmis olla. Perel, lähedastel. Kes on kaasa elanud, need on osa saanud enamikest rõõmudest ja valudest. Neid on veel ees. Loodetavasti rohkem rõõme.

Ah, nüüd tahangi jagada hoopis seda, et laupäeval olin hämmingus enda emotsioonidest, mis mind tabasid Eesti kahevõistlejate esinemist jälgides ja nende triumfile kaasa elades. Regina Oja viimased lasud lasketiirus, võimas sõit, reporterite kirg selle kõige vahendamisel ja sa leiad end ulgumas teleka ees!!! Nad tegid selle ära! Kas keegi uskus, lootis või ootas??!! Vahest ainult kõige lähedasemad ja kõige kirglikumad fännid, kes teavad, mis tööd on selle hetke nimel tehtud! Ja siis see juhtub ja kui juhtub, on need ülima hetke kinkijad hetkega meie omad. Tahaks olla nende kõrval, koos nendega, nutta ja naerda! Nüüd ei tohi te meid enam alt vedada! Palun edasi, ikka ja alati pjedestaalile, et saaksime uuesti kogeda ülevat tunnet. Kui seda suudate, kanname teid kätel, ei suuda...., siis vaatame.

See on karm, aga see on elu. Miks nad seda teevad, kõik need suusatajad, sõudjad, hüppajad ja kargajad? Kas nende samade hetkede nimel, millele me ühiselt saame kaasa elada, kui peaks juhtuma, et kõik klapib? Jah, kindlasti hetkede nimel, mis valitutele osaks saavad, aga midagi peab olema veel.

Robi treeningupartner ja kodujagaja Garrett Scantling tegi sel nädalalõpul oma hooaja esimese 7-võistluse, kogudes 6110 punkti (6.95; 7.12; 6.21; 2.02; 7.91; 5.10; 2.52,82). Ta sihib märtsis sise MMi Hiinas. Maicel on seal juba kirjas. Garrett proovis vahepeal ameerika jalgpalli, aga naases oma vana armastuse e mitmevõistluse manu tagasi. Ta on nii äge tüüp, et ma usun - mitmevõistlus ainult võidab.

Robi ja Garrett Scantling

Kirjutan vahepalana, et Garretti kaudu sain Ameerikas uue kogemuse osaliseks, sest sattusin juhuslikult olema ukseavajaks dopinguküttidele, kes tulid Garrettit kontrollima. Garrett võttis nad vastu nagu lähimaid sugulasi. Alguses arvasin, et ju nad seda ongi, aga kui naine hakkas rääkima, et ta pole verd liiga sageli võtnud ja alustasid ankeetküsitlusega ning lõpuks Garretti topsikuga ühte ruumi saatsid, siis sain aru, et pole siin mingite sugulastega tegu. Igatahes oli lõbus, sai nalja ja  naeru taevani. Jätke meelde, tegemist on puhta spordi ja imelise tagasitulekuga. Me veel kuuleme sellest mehest!

Reisiks valmis

No ja mis sa selliste emotsioonide peale ikka nutad. Edasi, Kentuki poisid!, ju kuuleme õige pea Robist ka, kes tegi enne Eestisse lendu vahepeatuse  Maiceli juures. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ta oma teivastega Athensist Orlandosse jõudis, aga tean, et jõudis. Loodetavasti jõuab Helsingissegi, kuhu vend Siim on lubanud vastu sõita, et mees koos pikkade pulkadega Eestisse tuua.
9. veebruaril näeme, kas nende vedamine oli ka vaeva väärt. Vähemalt oli seekordne teivaste edasi-tagasi lennutamine 4 korda soodsam, kui alaliidu poolt aasta tagasi orgunnitud üks teivaste transpordi ots.

Nagu ma ütlesin, Robi ise praegu lobisemisele energiat ei raiska. Kui midagi olulist on öelda, annab pöidlahoidjatele teada siinsete lehekülgede vahendusel. Nimetas end amatöörsportlaseks, kes teeb trenni töö kõrvalt. Enne äralendu jõudis oma esimese kliendiga lepingusse, haritud põllumees aitab edendada kapsaste müüki.

Kapsad põllult otse põske

"Pikki plaane ei tee, aga viletsa hooajaga oma karjääri lõpetada ka ei kavatse," ütles Robi. Treenimiseks on parimad talle teada olevad võimalused Ameerikas Petros Kyprianou pundis, kus pingutab põhiliselt koos Garrettiga. Teistel Eesti kuttidel (Johannes Erm ja Karel Tilga) on oma rütm, sest neil on vaja ka kooliga hoida asjad joones.
Igatahes on Garrett nüüd teinud Robile tulemuse ette, ootame sellele vastust Eestis. Olen aru saanud, et amatöörsportlase vaim on valmis ja keha ka.

Detsember 2019

Õnne, õnne ja veel kord õnne kõigile, kes mitmevõistluse esimesel alal starti astuvad. Suurim rõõm on näha alustajaid ka viimase ala lõpujoont ületamas.