Personaalne kutse

Kergejõustikuliit tõmbab homme aastale joone alla. Teeb seda veidi pidulikumalt nagu ikka, surudes tublimatel käppa ja tublimad lõbustavad pealtvaatajaid füüsilise pingutuse asemel  sedapuhku vaimsete eneseületustega.

Olen ühel korral seda kõike juba oma silmaga näinud, siis kui Robi oli veel alaealine ja pidin autojuhti mängima. See juhtus täpselt kaks aastat tagasi, kui ta teenis ära aasta parima tiitli U18 vanuseklassis.

Sel aastal sain isikliku kutse. Ei teagi nüüd, kas nad aimasid, et meie rollid Robiga on vahetunud ja ma oleksin nagu nii pidanud kuskil aega parajaks tegema, kuni "autojuhi" vabanemiseni või saadeti kutse millegi muu pärast. Igatahes olen tänulik ja kohal.

Olen kohal ja loodetavasti tunnistajaks Robi järgmisele tiitlile. Seekord siis peaks tulema parim U20 vanuseklassis. Oleksin väga üllatunud kui läheks kuidagi teisiti, ometi pole miski selge enne kui kõik on selge.  

Et enese jaoks homset natuke põnevamaks teha, püüan ennustada või arvata, kes võiks olla ülejäänud aasta parimad. Olen FB lehel oma eelistused öelnud, aga vaatan korra veel otsa nominentidele.

U18 neidude hulgas on konkurents tihe. Kristella Jurkatamme jaoks oli kurnav aasta – nii palju võistlemisi, kogu aeg nii tubli, aga kas piisab parima tiitliks sellest, kui kõrval on Kätlin Piirimäe ja Reena Koll? Rebimine on tasavägine, ma ütlen. Kui võtta aluseks suvine juuniorite MM, kus kõik kolm piigat kaasa tegid ja seal saavutatud kohad, siis võiks arvata, et tammepärg pannakse kaela Reenale. Aga miski minus ütleb, et selle aasta U18 neiu on ikkagi Kätlin ja seda oma uskumatute rekordite ja tubli kohaga Euroopa vastavas edetabelis.

Kätlin Piirimäe 

Foto:T.Lutter/Õhtuleht

U18 noormeestega läheb jälle raskeks, sest esiteks on nominente palju – tervelt viis, ja teiseks on mul siiralt kahju Taavi Tšernjavski haiguse tõttu kõhnaks jäänud hooaja pärast. Suve lõpus tehtud mitmevõistluse punktisumma 7182 jäi ainult 88 punkti kaugusele Robi kahe aasta tagusest sama vanuseklassi tipptulemusest, aga sellest seekord vist ei piisa. Usun, et tiitel jagatakse Taavet Richteri ja Ats Kiisa vahel. Pakun, et enam hääli kogus Taavet või siis minu hääle oleks saanud tema, kui ma just viimasel hetkel ainult emotsioonide peale poleks jäänud.

 Taavet Richter

Delfi foto

U20 naiste osas on jälle olukord ärev – kolm erakordselt sümpaatset ja sportlike saavutuste mõttes tubli piigat. Grete pärjamine oleks kui iseenesest mõistetav jätk varasematele aastatele, aga seekord??? Seekord on talle suur konkurent siginenud Kätlin Tõllassoni näol ja oma hääle annangi sel aastal talle. Kuni selle suveni ei tulnud mõttessegi, et Eha Rünne tulemusi võiks keegi ohustada, aga võta näpust – Kätlin sai sellega hakkama! Kahju muidugi, et see ei juhtunud ei MM-il ega EM-il, aga kirjas ta on ja järgmistel seisab ees juba oluliselt raskem eneseületus. Ei tea, mitu aastakümmet selleks võiks kuluda?

 Kätlin Tõllasson

Foto: Elmo Riig/Sakala

U20 noormeestega arvan olevat asja selge. Janek Õiglane ja Markus Leemet tegid häid võistlusi, aga Robi oma igast otsast rebenevate reitega tegi paremaid veel. 

Robi

U23 naiste osas on jälle valik keeruline. Nelja nominendi seast jäin pikemalt peatuma Laura Suure või Eleriin Haasa kanditatuuridele. Mõlemad piigad pakkusid suve jooksul mõnusaid üllatusi, aga minu eelistus kuulub seekord Eleriinile.

 Eleriin Haas

U23 meeste seas, tundub, pole samuti kahtlust või siis oleksin üsna üllatunud, kui seda preemiat ei viiks koju Rasmus Mägi, sest kes siis veel? Kui Rasmust ei oleks olnud, siis oleks rebimine läinud tihedaks – Kaur Kivistik, Igor Syunin või Richard Pulst – raske valik. 

Rasmus Mägi

 Delfi foto

Ilma vanuseta naiste osas jäin taas pikalt mõtlema – kes see võiks olla. Ootan põnevusega homset, omalt poolt pakun ikkagi Anna Iljuštšenkot. 

Anna Iljuštšenko

Foto: Põhjarannik

Päris meeste hulgas vajub kaalukauss Olümpialt võidetud pronksmedali raskuse all kindlalt Gerdi kasuks. Medali raskus on nii suur, et teistel meestel tuleb uuel aastal uuesti hakata rekordeid uuendama. 

Gerd Kanter

Foto: R.Pajula/SCANPIX

Juba reede õhtuks on selge, kes tegelikult valgusvihku asetatakse.

Veel veidi Ameerikast ja kodustest asjadest ka

Sedavõrd suur huvi eelmise postituse vastu oli mulle esialgu üllatuslik, aga tegelikkuses tuleb selle eest tänada Delfit, kes siinolevast materjalist uudise tegi ja nii see läks.

Samas on selge, et uudise saab teha ikka uudisväärsest asjast, aga noorte sportlaste Ameerikasse õppima minek pole ju iseenesest uudis. Uudne oli vast see, et nii põhjalikku uurimust, kuidas läinutel ka läheb, polnud  keegi varem teinud. Ja miks peakski! Kui su oma lähedaste hulgas minejaid pole, siis on see ju võõras mure.

Head meelt tunnen nädal hiljem selle üle, et mure pole enam võõras. Suur rõõm oli näha Marko Alkesejeviga tehtud intervjuud esmaspäeval, 19. novembril ERRi spordiuudistes, kus ta muuhulgas lubas, et püüab kaardistada viimase kaheksa aasta jooksul sporditegemise juurest eemaldunud andekad noorsportlased ja uurida, mis neist saanud või miks nad sporditee kõrvale jätsid. Vahest ei sõnastanud ma tema lubadust päris täpselt, aga nii võiks see olla, sest ainult nii saab tekkida tõene arusaam sellest, kuhu need lootustandvad noored kaovad.

Need noored, kes on teinud valiku Ameerika kasuks, pole õnneks kadunud. Otse vastupidi, nad on valinud Ameerika ju selleks, et oma sportlaskarjääriga edasi minna ja see on tore! Minul isiklikult on kahju ainult sellest, et teatud perioodi jooksul ei näe neid enam kuigi sageli siin Eestimaal jooksmas ja hüppamas. Aga ju elame sellegi üle.
Ma ei tea täna, mis saab sest blogist aasta pärast, aga arvata võib, et Ameerika uudiseid hakkab siis jõudma siia veergudele oluliselt enam kui praegu. Seda muidugi eeldusel, et Robi minekule ei tule ootamatuid takistusi. Või mis oleksid alternatiivid?

Ise on ta veendunud, et hetkel neid ei olegi. Nii nagu Maicel tõdes oma tagasisides, vastas ka Robi minu provokatsioonile, et kui ta jääks õppima kuskile Tallinna, siis kus, kuidas ja millal ta trenni teeks? Ta tahaks kindlasti jätkata treeningutega kaks korda päevas, sest 10-võistleja tema sõnul vähemaga välja ei vea. "Kuidas ma liiguks," küsis ta ja vastas, et kindlasti peaks omama siis isegi Tallinna piires oma sõiduvahendit ja meie kliimaoludes jääks jalgrattast väheks. Kus ta magaks, kus või mis ta sööks?

Oleks meil kodu pealinnas, oleks muresid vähem, aga elu on ju näidanud, et spordis jõuavad tippu enamasti just maakohtades kasvanud lapsed. Miks see nii kipub olema, on juba hoopis teine teema. Millised aga võiks olla kõige käepärasemad ja kiiremini tehtavad asjad siin ja praegu?

Fantaseerin julgelt. Kui noor kergejõustiklane valib edasiõppimiseks mõne pealinnas asuva kooli, siis võiks tema käsutusse jääda näiteks Audentese spordikooli juures asuvad rajatised. Ka toitlustamine võiks jätkuda Audentese sööklas ja jätkajate söögi, spordisaalide, meditsiiniteenuste eest võiks jätkuvalt maksta EOK. Omaette kitsaskoht on muidugi treenerite valik, aga seda teemat ma ei puutu, sest tegelikult olen ju ainult asjaarmastajast võhik ja mitmed muud küsimusedki jäävad vastuseta. 

Olen ema ja just emana püüan kõvasti pingutada, et toetada omi lapsi seni, kuni neil omal tiivad kandma hakkavad. See, et ma kirjutan siin peamiselt noorimast lapsest ei tähenda, et ülejäänud kolme tegemised mulle korda ei lähe. Muidugi lähevad! Nende vahel end jagades olen õppinud tõelist kompromisside kunsti, aga Robi puhul oli erandlik see, et ta nii varakult sõnastas täpselt oma eesmärgi ja asus selle nimel tegutsema. Ümberringi vaadates sain aru, et temasuguseid on veel, aga sellest jäi teatud küsimuste või olukordade lahendamisel väheks, sest andekate ja sihikindlate laste vanemate liitu meil ju pole. Iga vahva võsukese taga olev(ad) lapsevanem(ad) nokitsevad oma tarkusele vastavalt. Seda tarkust oleks teinekord hädasti vaja jagada. Omapoolseks jagamise viisiks valisin blogipidamise. Saadud tagasiside on kinnitanud, et üksiolek ja abitus kerkib kõige eredamalt esile just probleemide korral. On hästi oluline, kui saad kellegi käest küsida nõu või vähemalt kuulda ja teada, kuidas teised on sarnases olukorras toiminud. Veel toredam on koos jagada rõõme ja tajuda, kuidas sarnane mõistab sarnast! :)

Seniks aga uute kõrguste poole!

Ameerikasse ära - kes, kuhu ja miks?

NB! Lisatud 18.11 saabunud Kaarel Mangussoni vastused.

Pärast 2011. aasta Euroopa juuniorite kergejõustiku meistrivõistlusi hakkas Robi saama kutseid erinevatelt Ameerika kõrgkoolidelt ettepanekutega mõelda tulevikuplaane tehes õppimis- ja sportimisvõimalustele just nende juures. 

Juba enne seda viisid mõned tuttavad jututeema  teinekord Ameerikale, sealsetele võimalustele nii spordiga jätkamise kui ka õppimise osas, vihjates tuttavatele, kel on juba Ameerika kogemus olemas ja kes võiks nüüd ehk aidata teistel sillutada teed imedemaale.

Veel aasta tagasi tundus see kõik liiga kauge, et asja üle tõsiselt mõelda. Sport ja elu spordis on habras, täis üllatusi ja ootamatuid pöördeid, mõtlesin siis, ja pidasin targemaks lasta asjadel kulgeda oma loomulikku rada.

Nüüd on aga hakanud selgeks saama, et loomulik rada kipub kulgema ikkagi Ameerika suunas ja seda  mitte ainult Robil. Möödunud aastal läksid Audentese Spordikooli lõpetanutest üle lombi õnne proovima neli noort inimest, pidama jäid kolm:  mitmevõistleja Maicel Uibo, võrkpallipiiga Maret Randpõld  ja tennisemänguga tegelev Kadi Ilves.

Lisaks nimetatutele võtsid  sel sügisel tee seitsme mäe ja mere taha ette ka  kaugushüppaja Meelis Siimson ja mitmevõistleja Grete Šadeiko.  Aasta varem läksid sinna sprinter Rasmus Rooks ning mitmevõistleja Kaarel Mangusson. Veel varasemast ajast uuendab Eesti rekordeid Ameerikas Marek Niit. Eestisse pääseb mees harva  ja kui pääseb, siis on enamasti siin vaid oma Ameerika tulemuste hale vari. Ometi paistab ta olevat rõõmus. Vahest on see noore mehe loomuses, aga võib-olla ta siiski naudib päriselt  nii oma praegust elu kui ka saavutusi. Ja need on ju tõesti vägevad, ei saa salata.

Kas Ameerikasse minek on rohkem nagu trenni minek või ikkagi ka õppimine, tahan teada, kui on selgeks saanud, et ainult vääramatu jõud hoiab Robi tagasi sellelt teelt. Kuidas kooli valimine ikkagi käib, mis on vaja eelnevalt teha, on neil seal kõik hästi või nutavad õhtul patja ja teevad siia poole ainult head nägu?

Otsustasin enese ja ka kõikide teiste perede jaoks veidikene uurida, mismoodi minek toimub ja mis äraläinuid ees on oodanud. Saatsin välja hulga küsimusi praegu Ameerikas õppivatele noortele ega teinud saladust, et soovin jagada nende antud vastuseid ka blogilugejatega.  

Küsimused said järgmised:

1. Kus sa õpid ja treenid?

2. Miks otsustasid just selle kooli kasuks? (Kas kool valis sinu või sina valisid kooli, kuidas see minek ülepea käib?)

3. Millised on treenimistingimused, kes on sinu treener?

4. Mis on olulisemad erinevused võrreldes Eesti trennidega?

5. Millised on olnud sinu isiklikud arengud?

6. Milline koht on treenimiste kõrval õppimisel?

7. Millega on olnud kõige keerulisem kohaneda Ameerikas?

8. Kuidas majanduslikult hakkama saad, kas kõht on täis?

9. Kas oled oma Ameerikasse mineku otsust kahetsenud?

10. Mida soovitaksid teistele noortele, kes alles kaaluvad mineku või jäämise küsimust?

11. Millal võiks sind Eestis võistlemas näha?

Vastused küsimustele vastajate kaupa sain sellised:

 RASMUS ROOKS, s 22.02.1992. 

Isiklikud: 100m – 10.68, 200m - 22.02, kaugus 7.46

1. Kennesaw State University, Atlanta, Georgia
2. Mina valisin kooli ja nemad v6tsid mu vastu ja siis hakkas yks paberimajandus peale, keskkooli hinnetelehtede tõlkimine ja kinnitamine, hinnete ümberkonverteerimine, NCAA-sse registreerimine, kooli sisseastumine ja muidugi keeletestid.
3. Kasutame eelmisel aastal valminud staadionit ja k6ik trenniks vajalik on käe-jala juures. Treeneriks on AndrewEggerth, üks abitreeneritest on tema abikaasa Agne Eggerth, kes on Leedu lipu all osalenud paljudel tiitliv6istlustel sprindis, kaasaarvatud Sydney ja Ateena olümpial.
4. Maht on suurem ja treeningud toimuvad 10 korda nädalas. Suurim erinevus on spordimeditsiin, kus alati on fysioterapeudid saadaval.
5. Eelmine august kooli tulles olin just üle elanud reie tagalihase trauma ja suurem osa aastast kulus selle ravimisele. Isiklikke rekordeid oma aladel ei püstitanud, aga kaugele ka ei jäänud. See aasta on tunne tugevam ja tervis korras.
6. Me oleme Student-Athlete'tid, kus student on esikohal. Õppimine on alati esikohal. Kui tunnis esireas ei istu ja treenerid kontrolli teevad, on suur võimalus et sind võistlusele kaasa ei võeta. Kui nädalast study-halli tundide arvu täis ei saa, v6istlusele kaasa ei võeta.
7. Kooli campus oli esialgu väga suur ja segane ja raske oli orienteeruda. Muidu inimesed on väga abivalmid ja rahulikud, mis teeb kohanemise kergeks.
8. Stipendium annab igale sportlasele teatud arvu söögikordi poole aasta peale. Kui need korrad enne semestri lõppu otsa saavad, siis peab ise endale kokkama hakkama. Siiamaani pole nälga jäänud.
9. Ei, ei oleks näinud paremat võimalust sobitamaks tipptasemel haridust ja sporti.
10. Kui on võimalus USA-sse õppima ja treenima tulla siis soovitan seda tõsiselt kaaluda, kahetsemiseks ei ole põhjust kui haridus ja kõik vajalik spordiks antakse lihtsalt kätte.
11. Usun, et Eesti U23 meistrivõistlustel.

KAAREL MANGUSSON 22.01.1990
mitmevõistlus, isiklik 6820 punkti

1. Õpin ja treenin Kennesaw State University’s, Atlanta, Georgia.
2. Mina valisin kooli. Aga leidsin kooli tänu Hendrik Themasele. Kooli astumine on iseenesest lihtne, kuid peab ise peale käima ja tegema kõik asjad ära. Paberimajandust on palju, kuid saab hakkama.
3. Uuel staadionil on väga head treeningtingimused ja kõik vajaminevad vahendid on olemas. Minu treenerid on Adrew Eggerth ja tema abikaasa Agne Eggerth.
4. Eestiga võrreldes on treeningkoormus suurem. Jõusaali tehakse hommikul, mitte nagu Eestis kas siis õhtul või päevasel ajal.
5. Kahjuks eelmisel aastal jäid võistlused tegemata teatud põhjustel, kuid koormustaluvus on palju parem. Jõudu on kindlasti juurde tulnud. Tehnilistel aladel on tehnika paranenud ja sooritusi jõuab rohkem teha.
6. Me oleme siin siiski õpilassportlased. Treening on küll tähtis, aga treenerite eesmärgiks on meist teha ühiskonnale kasulikke kodanikke. Peame tegema iga nädal oma õpingutunnid ära ja meie hinnetel hoitakse ikka väga lähedalt silma peal. Kui kuskilt puudud või kehva hinde saad, siis võetakse kohe sinuga ühendust ja uuritakse, mis põhjusel nii juhtus. Proovitakse ka aidata, et võib-olla saab kuidagi selle ära parandada või on vaja tuge õppimisel.
7. Minu jaoks ei olnud nagu väga midagi keerulist millega kohaneda, kuid võib-olla on kõige raskem toituda hästi. Siin on nii palju ebatervislikku toitu ja selle ahvatlusega on raske toime tulla. Muidu peale selle midagi väga hullu ei ole. Eks igal ühel on erinevad asjad, millega neil on keeruline toime tulla.
8. Täisstipendiumiga probleeme ei tule. Kui on nii nagu meil, et pole lõpmatu arv toidukordi, siis on võimalus see raha endale küsida ja selle eest ise süüa osta ja teha. Nii saad süüa ka tervislikult ja muidugi õpid selle käigus süüa tegema, kui enne ei osanud. Ja majandama, sest kui ostad mõistlikult süüa, siis ei kulu see raha kõik söögi peale ja jääb natuke ka taskuraha.
9. Siia tulekut ma ei ole isegi sekundit kahetsenud. Olen väga õnnelik, kogemuste võrra targem ja olen näinud mis maailmas toimub.
10. Ma soovitaksin kindlasti tulla, eriti kui sa tahad reisida, haridust omandada ja suhtud sportimisse väga kirglikult. Juba haridus siin on nii hea, sulle pakutakse erinevaid õppimis-suundasid ja et seda hiljem praktiseerida siis pakutakse väga palju erinevaid praktikaid, väga suurte nimedega firmade, spordiorganisatsioonide juures.
11. Kahjuks pean kurvastusega ütlema, et kõige varem võib mind Eestis võistlemas või üldse Eestis näha alles arvatavasti 2014 suvel.

 MEELIS SIIMSON 29.11.1992

Kaugushüpe – 7.62, Eesti juuniorite rekord

1. University of Central Missouri, http://www.ucmo.edu/future.cfm
2. Sest läks kooli valikuga vähe kiireks teatud põhjustel.
3. Treeningtingimused on väga head, treener Kip Janvrin ja Kurtis Brondyke (viimane põhiliselt).
4. Jõudu teeme praegu kindlasti rohkem ja jookseme ka palju rohkem.
5. Tunnen, et tugevamaks olen saanud ja vastupidavust on ka  üksjagu juurde tulnud.
6. Suht tühine mu jaoks, sest kool on üpris kerge ja enamus aega saab trennile pühenduda
7. Kõige raskem on olnud harjuda toiduga ilmselt, kuna toit on palju rasvasem ja seda tuleb tarbida kindlasti palju väiksemates kogustes, et kaalu liiga palju juurde ei tuleks.
8. Kõht on täis. Majanduslikult on seis väga hea, kuna olen täisstipil ja toit ja kõik muu selline on tasuta.
9. No vahepeal tuleb koduigatsus peale ja vahest mõtleb ikka, et mis siis oleks saanud, kui koju oleks jäänud jne. Midagi väga kahetsusväärset siiski ei ole.
10. Arvan, et siia tulek on igaühe enda otsus, sport ei ole peamine, kogemus tervikuna tuleb kindlasti kasuks.
11. Ilmselt väga heal juhul suvel.

Lisaks tunnistas Meelis, et on tegelikult viimased nädalad tegelenud oma vigastuse raviga. „Ahilka ütles veits üles ja nüüd ravib seda, 5 nädalat  ainult basseinis olnud,“ ütles Meelis ja lisas et peab suureks plussiks suurte ülikoolide ees seda, et lastakse kõik vigastused korralikult välja ravida. 

GRETE ŠADEIKO s 29.05.1993

7-võistlus 5705 punkti

1. Elan Floridas Tallahassees ja koolis käin Florida State University's
2. Kool valis minu ja kutsus mind. Sain palju pakkumisi erinevatest koolidest, aga kuna selle kooli maine ja saavutused olid märkimisväärsed, siis otsustasin siia tulla.
3. Treenimistingimused on uskumatud, midagi sellist Eestist ei leia, kõik mida vähegi vaja on olemas. Alustades treeningutest ja lõpetades ravide ja taastumisega. Minu treener on Dennis Nobles.
4. Trennid on KÕVASTI raskemad ja teistmoodi üles ehitatud. Iga nädal kui hooajaks valmistume teeme põhimõtteliselt samu asju aga iga nädal teeme järjest rohkem ja lisandub harjutusi.
5. Hetkel on veel raske mu arengutest räàkida, kuna olen siin kõigest 2 kuud olnud, aga tunnen, et olen tugevamaks saanud.
6. Meie kool tähtsustab väga õppimist, nii et koolil on suur koht treeningute kõrval, aga mitte nii, et treeninguid segaks. Hommikuti ja õhtuti on trenn ja koolitunnid sätime ise selle järgi.
7. Hmm raske küsimus. Kõik on siiani väga ladusalt läinud. Võib-olla rasked treeningud, kuna Eestis ei teinud ma midagi selle lähedastki, aga sellega olen nüüd juba ilusasti ära harjunud.
8. Jah, olen täisstipendiumi peal ja saan kenasti hakkama
9. Absoluutselt mitte! Iga päev olen tänulik, et otsustasin siia tulla!
10. Kindlasti kui kutsutakse, siis kõige pealt minna kooli vaatama nagu mina tegin , sest see näitab täpselt ära, mis seal on jne ja siis on otsust palju kergem teha. Aga mina ütlen, et siin hoolitsetakse sinu eest ikka väga hästi. Kui oled täisstipendiumi peal, siis on põhimõtteliselt kõik sulle tasuta ja tingimused on super!
11. Eestis võistlen kindlasti 2013 suvel.

 MAICEL UIBO s 27.12.1992 

mitmevõistlus, isiklik 7548 punkti, juuniorina 7408 

1. Õpin ja treenin University of Georgia’s. http://www.uga.edu/

2. Mind ükski kool otseselt taga ei ajanud USA-st. Seega hakkasin ise kõikidega ühendust võtma. Võtsin ette google mapsi, jagasin USA kaheks: Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika ning hakkasin järjest ülikoolidele lõunapool e-maile saatma. Põhjus, miks just lõunapoole, oli see, et kliima oleks võimalikult soe. Minu kaks esimest kooli valikut, kuhu ma oleksin tahtnud minna, minuga ühendust ei võtnud. Ühel ei olnud pakkuda täis-stippi, teine ei võtnud üldse ühendust. Georgiaga läksid jutud libedalt.

3. Treener Petros Kyprianou, kes on pärit Küproselt. Treeningtingimustega olen väga rahul. Staadion korralik. Inventari rohkem kui vaja. Jõusaalis leidub kõike. Sisehalli küll ei ole, kuid on olemas teivashüppe paik sisetingimustes. Samuti peaks tehtama võimalikuks ka kuulitõuge (pole päris kindel, ei tea ka kuhu :)). Aga üldjoontes peaks talv olema piisavalt soe, et ka väljas on okei teha.
4. Väiksemad korduste arvud, intensiivsem, suurema maksimumi lähedase pingutuse juures. Varem hakatakse tegema naeltes ja teravamaid asju.
5. Seda näeme jaanuaris ;)
6. Pead säilitama kindlat keskmist hinnet, et võistluskõlbulik püsida. Üldiselt kulub koolile ikka rohkem aega kui keskkoolis.
7. Kui üldse midagi, siis keel ehk. Alguses arvasin, et 5.30 trennid hommikul on ka olevustele teistelt planeetidelt, aga vastaval ajal magama minnes pole hullu midagi.
8. Kõht on täis, söökla toidab. KORRALIKULT!
9. Kahetsenud ei ole.
10. Ilmselt soovitaksin USA-sse tulla. Teine ühiskond, palju uusi tutvusi, suurepärane kogemus.
11. Hetkel ei oska päris täpselt öelda, aga ülikooli ajal mõnel suvel võib ikka juhtuda ehk.

Lugenud saadetud vastused üle, sain aru, et ma ei küsinud kõige olulisemat küsimust - miks ikkagi just Ameerika?

Et päästa, mis päästa annab, saatsin Maicelile lisaküsimuse ja tema vastus vastas tõenäoliselt kõigi eest:

"Sest mul on tasuta rootsilaud 7st 9ni. Tasuta varustus. Tasuta treenimine. Tasuta elamine. Tasuta transport(buss). Tasuta õppimine. Palju parem kliima. Tasuta massaaž.
Eestis võib-olla tasuta haridus, kindlasti mitte tasuta elamine. Ei ole tasuta transporti (Tallinnas oleks seda veel rohkem vaja kui siin). Peaksin halli pääsu eest maksma, treenerile maksma. Massaaži eest maksma. Peaks t-särgi praegusel ajal jope vastu vahetama. Lisaks hakkas varustus ka mul seljast ära kuluma ja põhi mure Eestis, kust ma süüa saaks?" 

Selles vastuses on kirjas põhjus, miks me ei näe paljusid tublisid noori sportlasi ühel hetkel enam Eestis võistlemas. Selles vastuses on kirjas põhjus, miks meil pole õigust teha etteheiteid, kui nende parimad tulemused, teinekord isegi Eesti rekordid sünnivad võõral mandril, mitte siin. Aga selles vastuses on peidus ka see tõsiasi, et siin jätkajad on kas tõelised õnneseened, kel on õnnestunud leida endale toetajaid, mis võimaldab edukalt edasi nii treenida kui ka õppida. Või siis hoopis see, et siin jätkajad on lihtsalt topeltkangelased. Süsteemi, mis toetaks noortel sportimise ja õppimisega jätkamist tipptasemel ka pärast gümnaasiumi tegelikult ei ole. 

Valikute aeg

Ameerika valib neil tundidel endale järgnevaks neljaks aastaks kas päris uue või siis uue vana presidendi. Eesti Olümpiakomitee valib samuti sel nädalal endale presidenti. Kindlasti uue. 

Kõigi spordisõprade jaoks on aga saabunud aeg hakata valima aasta tegijaid. Tõenäoliselt uusi, aga mine tea.

See on siiski teada, et asjatundjad teevad oma paremusjärjestuse aasta tublimate seast viidatud nimekirja hulgast.Klubid, spordiajakirjanikud, treenerid ja EKJLi juhatus annavad tõenäoliselt juba tuld.

Fännide jaoks pannakse nimed üles Facebooki ja alates 12. novembrist on võimalus igal pöidlahoidjal avaldada toetust oma lemmikule.

Pean sellele nimekirjale tõsiselt otsa vaatama, et siis avaldada oma arvamust selle kohta, kes võiks lüüa keda. Võitnud on nad ju kõik, see paistis juba esimesel silmapilgul kätte ära. Kui mitte kõiki konkurente, siis iseendeid vähemalt.