Sedavõrd suur huvi eelmise postituse vastu oli mulle esialgu üllatuslik, aga tegelikkuses tuleb selle eest tänada Delfit, kes siinolevast materjalist uudise tegi ja nii see läks.
Samas on selge, et uudise saab teha ikka uudisväärsest asjast, aga noorte sportlaste Ameerikasse õppima minek pole ju iseenesest uudis. Uudne oli vast see, et nii põhjalikku uurimust, kuidas läinutel ka läheb, polnud keegi varem teinud. Ja miks peakski! Kui su oma lähedaste hulgas minejaid pole, siis on see ju võõras mure.
Head meelt tunnen nädal hiljem selle üle, et mure pole enam võõras. Suur rõõm oli näha Marko Alkesejeviga tehtud intervjuud esmaspäeval, 19. novembril ERRi spordiuudistes, kus ta muuhulgas lubas, et püüab kaardistada viimase kaheksa aasta jooksul sporditegemise juurest eemaldunud andekad noorsportlased ja uurida, mis neist saanud või miks nad sporditee kõrvale jätsid. Vahest ei sõnastanud ma tema lubadust päris täpselt, aga nii võiks see olla, sest ainult nii saab tekkida tõene arusaam sellest, kuhu need lootustandvad noored kaovad.
Need noored, kes on teinud valiku Ameerika kasuks, pole õnneks kadunud. Otse vastupidi, nad on valinud Ameerika ju selleks, et oma sportlaskarjääriga edasi minna ja see on tore! Minul isiklikult on kahju ainult sellest, et teatud perioodi jooksul ei näe neid enam kuigi sageli siin Eestimaal jooksmas ja hüppamas. Aga ju elame sellegi üle.
Ma ei tea täna, mis saab sest blogist aasta pärast, aga arvata võib, et Ameerika uudiseid hakkab siis jõudma siia veergudele oluliselt enam kui praegu. Seda muidugi eeldusel, et Robi minekule ei tule ootamatuid takistusi. Või mis oleksid alternatiivid?
Ma ei tea täna, mis saab sest blogist aasta pärast, aga arvata võib, et Ameerika uudiseid hakkab siis jõudma siia veergudele oluliselt enam kui praegu. Seda muidugi eeldusel, et Robi minekule ei tule ootamatuid takistusi. Või mis oleksid alternatiivid?
Ise on ta veendunud, et hetkel neid ei olegi. Nii nagu Maicel tõdes oma tagasisides, vastas ka Robi minu provokatsioonile, et kui ta jääks õppima kuskile Tallinna, siis kus, kuidas ja millal ta trenni teeks? Ta tahaks kindlasti jätkata treeningutega kaks korda päevas, sest 10-võistleja tema sõnul vähemaga välja ei vea. "Kuidas ma liiguks," küsis ta ja vastas, et kindlasti peaks omama siis isegi Tallinna piires oma sõiduvahendit ja meie kliimaoludes jääks jalgrattast väheks. Kus ta magaks, kus või mis ta sööks?
Oleks meil kodu pealinnas, oleks muresid vähem, aga elu on ju näidanud, et spordis jõuavad tippu enamasti just maakohtades kasvanud lapsed. Miks see nii kipub olema, on juba hoopis teine teema. Millised aga võiks olla kõige käepärasemad ja kiiremini tehtavad asjad siin ja praegu?
Fantaseerin julgelt. Kui noor kergejõustiklane valib edasiõppimiseks mõne pealinnas asuva kooli, siis võiks tema käsutusse jääda näiteks Audentese spordikooli juures asuvad rajatised. Ka toitlustamine võiks jätkuda Audentese sööklas ja jätkajate söögi, spordisaalide, meditsiiniteenuste eest võiks jätkuvalt maksta EOK. Omaette kitsaskoht on muidugi treenerite valik, aga seda teemat ma ei puutu, sest tegelikult olen ju ainult asjaarmastajast võhik ja mitmed muud küsimusedki jäävad vastuseta.
Olen ema ja just emana püüan kõvasti pingutada, et toetada omi lapsi seni, kuni neil omal tiivad kandma hakkavad. See, et ma kirjutan siin peamiselt noorimast lapsest ei tähenda, et ülejäänud kolme tegemised mulle korda ei lähe. Muidugi lähevad! Nende vahel end jagades olen õppinud tõelist kompromisside kunsti, aga Robi puhul oli erandlik see, et ta nii varakult sõnastas täpselt oma eesmärgi ja asus selle nimel tegutsema. Ümberringi vaadates sain aru, et temasuguseid on veel, aga sellest jäi teatud küsimuste või olukordade lahendamisel väheks, sest andekate ja sihikindlate laste vanemate liitu meil ju pole. Iga vahva võsukese taga olev(ad) lapsevanem(ad) nokitsevad oma tarkusele vastavalt. Seda tarkust oleks teinekord hädasti vaja jagada. Omapoolseks jagamise viisiks valisin blogipidamise. Saadud tagasiside on kinnitanud, et üksiolek ja abitus kerkib kõige eredamalt esile just probleemide korral. On hästi oluline, kui saad kellegi käest küsida nõu või vähemalt kuulda ja teada, kuidas teised on sarnases olukorras toiminud. Veel toredam on koos jagada rõõme ja tajuda, kuidas sarnane mõistab sarnast! :)
Seniks aga uute kõrguste poole!
No comments:
Post a Comment