Pikale unistuste, ootuste ja lootuste ahelale on lõpuks järgnenud selgus ja kindlus, mille põhjal võib täna välja öelda, et uus õppeaasta algab Robil ikka Ameerikas, aga sedapuhku Georgia ülikoolis ehk
The University of Georgia.
Ja-jah, see on see sama ülikool, kus kaks aastat on usinalt õppinud ja väga edukat sportlaskarjääri teinud Maicel Uibo. Augusti keskpaigas istuvad poisid lennukisse ja eks siis paistab. "Eks siis paistab" käib ennekõike Robi kohta ja selle all pean silmas, kas saab alustada korralikku ettevalmistust järgmiseks võistlushooajaks, kas jalg paraneb sedavõrd, et kannatab lõpuks hakata ka tõsiselt võistlema, kas saab hakata näitama tulemusi uuest klassist või... omandab lihtsalt hariduse ja hangib hulga uusi suhteid.
Fännid hoiavad loomulikult pöialt kõikide unistuste täitumise nimel ja loodavad, et eksirännakud oma koha leidmiseks on selleks korraks jälle lõppenud.
Emana saan kinnitada teiste lootuste emadele-isadele, et lihtsad need minekud ja tulekud ei ole. Emotsionaalne lahtilaskmine on üks asi, aga sa pead olema pidevalt valmis vabanema ka materiaalsest ja see võib olla teinekord isegi keerulisem, eriti siis, kui pole midagi, millest vabaneda. Seekord teeme maani kummarduse Janika ees, kes sai minekuks krediiti anda, millest loodetavasti jätkub kuni tulekuni välja. Peaasi, et mees ise oma valikuga rahule jääks ja end õnnelikuna tunneks. Hetkel paistab kõik liikuvat selles suunas.
Kindlasti tekib lugejail küsimusi, et miks vahetus ja miks just Georgia? Ema spekuleerib selle põhjal, mida kõrval seistes näinud ja kuulnud, et oleks ühtlasi midagi ka ajaloo tarbeks talletatud. Kui Robi soovib, siis täiendab ja parandab.
Tegelikult oli Georgia esimeses valikus koos Arkansasega. Maiceli treener Petros Kyprianou tegi Robile ettepaneku ühineda nende kooliga juba möödunud sügisel, kutsusid ta isegi visiidile, kus Robi mäletatavasti pärast Arkansast ka käis, aga tookord langetas ta valiku Arkansase kasuks ja andis Georgiale korvi. Arkansasest asja ei saanud - peamiseks põhjuseks TOEFL test, mille õigeaegsel sooritamisel mõned punktid nõutavast vajaka jäid, siis otsa jalavigastus ja mõned meetrid möödarääkimisi ning läinud ta oligi.
Kuna terveks õppeaastaks Eestisse ootele jäämises ka midagi roosilist ei paistnud, pingutas poiss end New Orleansi. Sealne kool oli valmis ta vastu võtma kohapealse testi alusel, mis õnnestus suurepäraselt, aga kohapeal selgus, et kergejõustiku tase sealses koolis oli nõrk ja sama nõrk oli ka kooli treener. Kliima oli suhteliselt hea, koht kaunis ja palju põnevust pakkuv, aga peamiseks sihiks oli ju trenn ja areng sportlasena. Kooli jaoks oli ta kõva - üks meie mõistes tavalise tulemusega võistlus tähendas kooli 10-võistluse rekordi uuendamist nende jaoks mäekõrgusele.
Sain aru, et koolide vahetamine sportlastel, kes on võetud täis ülalpidamisele, ei olegi nii sama lihtne. Vaja oli erineval tasemel lubasid, mis annaks õiguse üldse teiste treenerite ja koolidega rääkida. Sportlike tulemuste kõrval on väga oluline näidata ka korralikku õppetulemust. Õppetulemused probleemi ei valmistanud, aga kooli vahetuseks vajaliku loa küsimine ja selle ootamine oli üks hea närvide mäng ja suure stressi allikas. Tagant järele on sest kõigest hea kirjutada, sest kooli peatreener tunnistas, et tal oleks kurb näha Robi õnnetuna ja andis loa. Loa saamine ei tähenda ju veel minekut. Oluline oli saada kinnitus, et kas kool ja treener, kes teda aasta tagasi tahtis, omab selleks soovi ka aasta hiljem. Petros tahtis ja ülikool oli samuti nõus! Asju ajas Robi ise, minu osaks jäi vaid piletid välja ajada. Kool algab 18. augustil.