Total Pageviews

Monday, December 31, 2012

Vägevat lõppu ja head uut!

Sain äsja sõnumi, et kaks laagerdajat - Robi ja Kristella Jurkatamm on jõudnud õnnelikult Lissaboni. Enne aastavahetust peaksid nad veel kindlasti ka Farosse jõudma ja siis seal, või juba oma kaheks nädalaks reserveeritud peatuspaigas, uuele aastale "tere tulemast!" hõikuma.

Aastalõpp kujunes äärmiselt liigutavaks. Robi juba tänas oma FB lehel kõiki, kes aitasid teoks teha laagri, millest ta pikalt unistanud oli. Täna sain üllatus-annetuse, kommiraha ülekande Enelilt, mis oli nii uskumatult armas, et ajab kohe liigutuspisara silmanurka. 

Loodan väga, et laager annab soovitud ja oodatud laengu mõlemale noorele sportlasele ja nad pakuvad meile kuhjaga toredaid elamusi juba eelseisval sisehooajal. 

Kuna süüa on nad lubanud kohapeal ise teha, siis Robi varustas end enne minekut kõige olulisemaga ehk herkuloga. Usutavasti mahtusid need kotid lubatu kaalu sisse, kuhu lisandusid peale herkulode (loe: jämedad kaerahelbed) ka ports maitseaineid ja makarone. 

Aktiivne trenn Andrei Nazarovi käe all koos Pascal Berenbruchi ja Ksenija Baltaga algab esimesel võimalusel. Koju tagasi jõuavad kaks sälgu 15. jaanuari õhtul. Robi jaoks on esimene ja ühtlasi sisehooaja üks olulisemaid võistluseid 1.-2. veebruaril Lasnamäe hallis toimuvad Eesti mitmevõistluse meistrivõistlused. 

Juba jaanuari alguses hakkan ootama uudiseid ka Ameerika mandrilt. Praegu aga

TOREDAT AASTAVAHETUST ja HEAD UUT AASTAT!



Tuesday, December 25, 2012

Kokkuvõtte tegemise ja ettevaatamise aeg

Jõulud on sama hästi kui läbi, aastast rääkimata. Enne kui soovida kõigile head, mõtlesin punuda väikese kokkuvõtte olnust.

2012 oli Robi jaoks pinev ja keeruline aasta, mis algas mäletavasti esimese tõsise vigastusega talvistel mitmevõistluste eestikatel. Tagareis, mis oli ta enese sõnul kahtlases seisus juba aasta alguses, andis lõplikult järele 12. veebruaril juuniorite seitsmevõistluse teisel päeva tõkkeid joostes. Aasta esimene eesmärk - teha üle Sven Reintaki juuniorite 7-võistluse tulemus lendas koos sellega vastu taevast.

Edasi oli oluline saada terveks, uuendada 10-võistluse tulemust ja pääseda sellega Barcelonasse MMile. Tänaseks on teada, et see eesmärk täitus, kuigi oluliselt korrigeeritud tulemusega kui oli esialgne eesmärk, aga mis peamine - tervelt välja tulles kõigest.

Aastasse mahtus 8 üksikala rekordiparandust, lisaks 10-võistluse tulemuse viimine 7583 punktini, mis tagas suvisel MMil 5. koha, neljas koht jäi vaid ühe punkti kaugusele. Neil võistlustel kogutud punktisumma jääb läbi aegade Eesti juuniorite 10-võistluse tulemustest alla vaid Valter Külveti omaaegsetele saavutustele.

2012. aasta juuniorite maailma edetabelis oli Robi oma MMi tulemusega 7. kohal, Euroopa edetabelis jäi kolmandaks. 

Kõige selle eest suruti aasta lõpus käppa ja kuulutati parimaks kergejõustiklaseks juuniorite vanuseklassis, Eestis mõistagi.

Esimene toetaja

Me, pean silmas ennast ja oma lapsi, oleme olnud üsna kehvad toetuse väljaajajad. Ikka püüad ise hakkama saada ja kui ei saa, siis vajadusi kärpida. Täna just arutlesime, et kust maalt peaks hakkama inimese huvitegevust või harrastust toetama laiemalt. Tundub, et see aeg on Robi puhul käes. Aeg saabub siis, kui oled tõestanud, et suudad pakkuda midagi ka teistele, midagi oma tegevusega tagasi anda, olgu see siis või positiivne emotsioon või ennekõike just positiivse emotsiooni eest, sest see kipub olema üheks suuremaks defitsiidiks tänases elus.

Olin väga ja äärmiselt üllatunud, kui meie õue sõitis ühel kaunil pärastlõunal Tiit naaberkülast, et anda teada mehest, kes oleks valmis Robi tegemisi miskitpidi toetama. Selleks toetajaks on olnud sel aastal Elmar Meikup, kelle kanda on olnud kõik Robi massööri kulud. Minu jaoks tähendas see säästu kuni 100 euri kuus, Robi jaoks kindlust, et saab vähemalt kord nädalas ilma rahale mõtlemata massaažis käia. Tuhat tänu ja rohkemgi veel.
Suvised söögimured Tallinnas trennis käies aitas lahendada Magistrali Bistroo. Nemad leidsime tänu Kairele, kes saatis laiali kirjad erinevatele pealinna söögikohtadele. Magitral oli ainus, kes reageeris.
Kui nüüd sõber Lauri poolt Robi arvele masktud preemiad maha arvata, siis sellega ongi asi piirdunud. Loomulikult on suurem osa kulusid katnud spordikool ja teise suure osa ka klubi, aga alati tuleb valmis olla kiirete kulutuste katteks perel.

Oleks ma teadnud, et lisalaager Portugalis nii raskelt sünnib, kas  ma oleks siis sellega nõustunud. Ei tea. Eelmisel talvel jäi soojamaa laager kasutamata. Vahest oleks just see aidanud talvist vigastust vältida? Jälle ei tea.
Igatahes on nüüd piletid ostetud, mis tähendas väljaminekuna 342 euri, lisaks majutus kaheks nädalaks, mille suuruseks kujunes 400 euri. Sellele lisandub kohapealne söögiraha, ja isegi kui arvestada, et pudru hommikuks teevad ise, siis ikka vähemalt 15 euri päeva kohta, ehk kuskil 200 euri. Ongi kokku 900 euri. 
Õnneks nad lähevad Portugali koos Kristella Jurkatammega, mis tähendab, et ehk saavad toidupealt kahekesi elades ja toimetades veidi kokku hoida, aga lennukipiletite ja öömaja pealt enam kokku ei hoia. 

Enese jaoks on see olnud tõeline keemia, sest Robi pole ju ainuke laps. Martal avanes samal ajal võimalus teha oma kooli praktika (õpib puitmööbli restaureerimist) Tansaanias. Tema piletid edasi-tagasi läksid maksma üle 600 euri. Millal ma neist väljaminekutest ükskord taastun, on praegu keeruline hinnata.  

Igatahes kohviku tegemine Pärnus tasus end igati ära, sest kookide müük läks hästi. Aga meil Elekaga olid ka "issand-kui-head-koogid"! 


Kulud sain tasa ja 100 euri söögiraha ka Robi jaoks kõrvale pandud. 

Pärast eelmist blogipostitust on olnud suureks toeks teadmine, et nii mõnigi hakkas neil päevil vähemalt mõtlema sellele, et võiks samuti Robi ponnistustele õla alla panna. 

Suur vend Siim astus reaalse sammu. See samm oli tegelikult kohe väga suur ja tähendab minu jaoks justkui ühe maailma lõppu ja teise algust - ta asutas MTÜ KRS Sport.  MTÜ olemasolu võimaldab tal ta enese sõnul leida lihtsamalt sponsoreid või siis vähemalt ise toetada oma väikevenda ilma täiendavate maksude lisandumiseta.
Kui aega üle jääb, siis küsin endalt vaikselt - kas me (ma) saame selle kõigega hakkama? Õnneks palju aega üle ei jää ja elu on näidanud, et tahe võib olla paljudel, aga tegusid tuleb ikka ise teha.

 Siin kohtusid andmisrõõm ja saamisrõõm

Äsja teatas Robi, et sai esimese toetuse oma Portugali laagri kulude katteks, mis ei tulnud emalt ega vennalt. Juhhei! Kui saan loa, siis avaldan lahke toetaja nime. Seniks aga kaunist olemist ja homseusku kõigile siin ringikondajaile!

Soovin uude aastasse palju kauneid hetki, mille peale vajuks suu sama pärani nagu Martal

Wednesday, December 19, 2012

Viimased rekordiparandused ja vajadus toetaja järele

Kes oleks seda osanud arvata, et aasta viimased päevad veel juuniorite rekorditele parandusi toovad, aga teinekord sünnivadki kõige suuremad asjad just seal, kus oodata ei oska. Täna toimusid Audentese jõuluvõistlused, kus Robi heitis viimast korda 6 kilost kuuli ja jooksis 60 meetrit. 
Nädalavahetusel kodus tegi kaks õhtut järjest sauna ja lisaks leotas oma varbaid kuumas sinepivees - nohu, mis muud. No läheb ja võistleb veel kui suudab, mõtles, ja läks, et paugutada.

Praktiliselt aasta tagasi, ehk siis 3. jaanuaril 2012 lendas kuul 14.90. Suve jooksul ta seda korrata enam ei suutnud ja nüüd, otsaga tagasi vastikult külmas talves lendas kuul jälle - 15.15 on uueks isiklikuks rekordiks ja see ka jääb, sest juuniorite klass saab läbi ja uuest aastast tuleb hakata maadlema kilo raskema raudkeraga.
Veel suurem üllatus oli 60 meetrit. Minu jaoks muidugi. Varasem isiklik 7,03 sündis 2012 veebruaris, 19. detsembrist on uueks märgiks 6,97

Rõõmustan vist imelike asjade peale, aga näe rõõmustan siiski. Mõni asi teeb murelikuks ka siin aasta lõpus ja see on mõistagi raha. Uue aasta alguses plaanib Robi minna Portugali laagrisse. Või mis plaanib, isegi piletid ostsin ära, aga sellest jääb väheks, sest elamiseraha ja söömise raha mul enam pole. Imelik, miks ma siis piletid ostsin, võib tekkida küsimus, aga mis sest küsida, kui teine tahab ja leiab, et on vaja ja see oli minu toetamise võimalus. 
Suur venna ehk vanem poeg lubas saata mõned kirjad laiali lootuses, et ehk leidub keegi, kes oleks valmis laagrisseminejat toetama. Ma ei oska isegi kirju kuskile saata. Ainus, mida suudan ise välja mõelda, on teha rohkem tööd, aga isegi siin tuleb piir ette - rohkem kui 24 tundi öö-päeva keegi ei anna. 

Kui blogi veergudel käijatel on häid ideid ja mõtteid, siis kõik on teretulnud. Täna näiteks helistas mulle mu oma venna, kes ütles, et tema tahaks ka panuse anda. Küll see oli armas. Oleks õdesid ja vendi rohkem,  mõtlesin, oleks, kellega seljad kokku panna, aga on nagu on. 
Kuskilt see lahendus kindlasti tuleb - jõulud ju!

Reedel ja laupäeval näiteks müün Pärnus Maarja-Magdaleena Gildis oma kooke. Kui ostjad leidub, siis tulu läheb Robi Portugali laagri toetuseks :).

Saturday, December 1, 2012

Robi - U20 juuniorite klassi parim



Kergejõustiku aastal 2012 on joon alla tõmmatud. Parimad pärjatud, teistel tublimatel hammas verele aetud ja loodetavasti rühivad nad nüüd trennisaalides veel suurema hooga, et uuel aastal tõestada, kes tegelikult Liivimaa parim ratsutaja.

Minupoolne ennustus pidas paika päris meeste ja naiste, U23 ja U20 mehe osas. Ülejäänuga panin puusse. Teinekord tean, et parima valimisel on vaid üks kriteerium ja see on koht rahvusvahelistel- või tiitlivõistlustel. Robi tuletas meelde oma kunagi öeldud seisukoha, mille olen isegi korra siia kirja pannud. Kordan üle - tähtis on koht, mitte tulemus. Sinu rekord võidakse üle teha, aga saadud tiitlit või kohta tiitlivõistlustel ei võta keegi. Vaielda ju võib, aga võitjate üle kohut ei mõisteta. 

Parim U20 naine oli Grete Šadeiko, kelle puhul sai määravaks 9. koht suviselt juuniorite MMilt. Hurraa!

 Grete Šadeiko
Parim U18 noormehe tiitliga mõnuleb nüüd kodus Ats Kiisa, kelle kuul lendas tublilt Balti maavõistlustel. Hurraa!
Kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe, Ats ja Ants Kiisa, Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi

Parim U18 neiu oli Reena Koll, kes juuniorite MMil oli teivashüppe 10. koha omanik. Hurraa!

 Preemia Reenale

Meeskonda ma oma eelmises postituses isegi ei pakkunud, aga kui oleks, siis oleks valinud jumal ise teab kelle. Parimaks osutus Euroopa KV heitealade meeskond koosseisus Risto Mätas, Genro Paas, Martin Kupper ja Kristo Galeta. Hurraa neilegi!

 Parima meeskonna pärjamine

Kui nüüd keegi küsiks, et kuidas oli, siis vastaksin, et oli kah. Kurb oli see, et suurem osa mälestus-, toetus- ja tänumeeneid  jäid üleandmata, sest põhjusel või teisel ei olnud tänatavaid kohale tulnud. 
Üleliia suuri üllatajaid samuti lõppenud aasta ei pakkunud või isegi kui pakkus, siis ei leidnud see märkimist, sest tulemused jäid kohtade varju. Kui ikka tuleb valida maailmarekordi või maailmameistri vahel, siis kumma te valiksite? Sellega ei taha ma sugugi öelda, et premeeritud omi preemiaid ei vääri. Muidugi Väärivad! Hurraaa! Aga tahaks teistele ka pai teha, sest nemadki on väärt, eriti kui kotipõhjas on rekordite parandusi ja suuri eneseületusi. 

Pidulikkust lisasid üritusele noored Arsise kellade ansamblist. Mulle isiklikult meeldib kellamängu kuulata ja meeldis ka seekord. Aitäh! Oligi kõik. Veidikene veel veini, suupisteid, kohvi, konjakit  ja minek. 

Noore sportlase kõht korises, mis tähendas telefonikõne suurele vennale, kes pani kiiresti ühes toredas söögikohas kinni laua ja läinud me olimegi. 


Robi lemmiktoit oli lemmikkoha menüüst küll kustutatud, aga sobitas endale pärast pisikest mõttetööd mõned rohelised lehed kanavigurite kõrvale, mis tähendas, et koju jõudes võisime ikkagi otse voodisse maanduda. 

Täna on hingetõmbepaus, millel ei ole antud kaua kesta, sest juba homme hommikul kihutavad mitmevõistlejad Võrumaale laagerdama. Edu neile! Sisehooaeg ei ole enam mägede taga. 

Ja veel. Olin siiani arvamusel, et mu alatasa ebaõnnestuvate piltide põhjuseks on kehv fotokas. Pärast seekordset pingutust sain aru, et fotokal minu käes pole vahet - ma lihtsalt ei oska pildistada. Aga kannatage ära, näod on ikka ehk tuntavad :)

Klubi Järvala treener Leonhard Soom, tubli Robi ja veel tubli treener Tõnu Kaukis

Thursday, November 29, 2012

Personaalne kutse


Kergejõustikuliit tõmbab homme aastale joone alla. Teeb seda veidi pidulikumalt nagu ikka, surudes tublimatel käppa ja tublimad lõbustavad pealtvaatajaid füüsilise pingutuse asemel  sedapuhku vaimsete eneseületustega.

Olen ühel korral seda kõike juba oma silmaga näinud, siis kui Robi oli veel alaealine ja pidin autojuhti mängima. See juhtus täpselt kaks aastat tagasi, kui ta teenis ära aasta parima tiitli U18 vanuseklassis.

Sel aastal sain isikliku kutse. Ei teagi nüüd, kas nad aimasid, et meie rollid Robiga on vahetunud ja ma oleksin nagu nii pidanud kuskil aega parajaks tegema, kuni "autojuhi" vabanemiseni või saadeti kutse millegi muu pärast. Igatahes olen tänulik ja kohal.

Olen kohal ja loodetavasti tunnistajaks Robi järgmisele tiitlile. Seekord siis peaks tulema parim U20 vanuseklassis. Oleksin väga üllatunud kui läheks kuidagi teisiti, ometi pole miski selge enne kui kõik on selge.  
Et enese jaoks homset natuke põnevamaks teha, püüan ennustada või arvata, kes võiks olla ülejäänud aasta parimad. Olen FB lehel oma eelistused öelnud, aga vaatan korra veel otsa nominentidele.

U18 neidude hulgas on konkurents tihe. Kristella Jurkatamme jaoks oli kurnav aasta – nii palju võistlemisi, kogu aeg nii tubli, aga kas piisab parima tiitliks sellest, kui kõrval on Kätlin Piirimäe ja Reena Koll? Rebimine on tasavägine, ma ütlen. Kui võtta aluseks suvine juuniorite MM, kus kõik kolm piigat kaasa tegid ja seal saavutatud kohad, siis võiks arvata, et tammepärg pannakse kaela Reenale. Aga miski minus ütleb, et selle aasta U18 neiu on ikkagi Kätlin ja seda oma uskumatute rekordite ja tubli kohaga Euroopa vastavas edetabelis.
Kätlin Piirimäe 
Foto:T.Lutter/Õhtuleht

U18 noormeestega läheb jälle raskeks, sest esiteks on nominente palju – tervelt viis, ja teiseks on mul siiralt kahju Taavi Tšernjavski haiguse tõttu kõhnaks jäänud hooaja pärast. Suve lõpus tehtud mitmevõistluse punktisumma 7182 jäi ainult 88 punkti kaugusele Robi kahe aasta tagusest sama vanuseklassi tipptulemusest, aga sellest seekord vist ei piisa. Usun, et tiitel jagatakse Taavet Richteri ja Ats Kiisa vahel. Pakun, et enam hääli kogus Taavet või siis minu hääle oleks saanud tema, kui ma just viimasel hetkel ainult emotsioonide peale poleks jäänud.
 Taavet Richter
Delfi foto

U20 naiste osas on jälle olukord ärev – kolm erakordselt sümpaatset ja sportlike saavutuste mõttes tubli piigat. Grete pärjamine oleks kui iseenesest mõistetav jätk varasematele aastatele, aga seekord??? Seekord on talle suur konkurent siginenud Kätlin Tõllassoni näol ja oma hääle annangi sel aastal talle. Kuni selle suveni ei tulnud mõttessegi, et Eha Rünne tulemusi võiks keegi ohustada, aga võta näpust – Kätlin sai sellega hakkama! Kahju muidugi, et see ei juhtunud ei MM-il ega EM-il, aga kirjas ta on ja järgmistel seisab ees juba oluliselt raskem eneseületus. Ei tea, mitu aastakümmet selleks võiks kuluda?

 Kätlin Tõllasson
Foto: Elmo Riig/Sakala

U20 noormeestega arvan olevat asja selge. Janek Õiglane ja Markus Leemet tegid häid võistlusi, aga Robi oma igast otsast rebenevate reitega tegi paremaid veel. 

Robi

U23 naiste osas on jälle valik keeruline. Nelja nominendi seast jäin pikemalt peatuma Laura Suure või Eleriin Haasa kanditatuuridele. Mõlemad piigad pakkusid suve jooksul mõnusaid üllatusi, aga minu eelistus kuulub seekord Eleriinile.
 Eleriin Haas

U23 meeste seas, tundub, pole samuti kahtlust või siis oleksin üsna üllatunud, kui seda preemiat ei viiks koju Rasmus Mägi, sest kes siis veel? Kui Rasmust ei oleks olnud, siis oleks rebimine läinud tihedaks – Kaur Kivistik, Igor Syunin või Richard Pulst – raske valik. 

Rasmus Mägi
 Delfi foto

Ilma vanuseta naiste osas jäin taas pikalt mõtlema – kes see võiks olla. Ootan põnevusega homset, omalt poolt pakun ikkagi Anna Iljuštšenkot. 

Anna Iljuštšenko
Foto: Põhjarannik

Päris meeste hulgas vajub kaalukauss Olümpialt võidetud pronksmedali raskuse all kindlalt Gerdi kasuks. Medali raskus on nii suur, et teistel meestel tuleb uuel aastal uuesti hakata rekordeid uuendama. 

Gerd Kanter
Foto: R.Pajula/SCANPIX

Juba reede õhtuks on selge, kes tegelikult valgusvihku asetatakse.


Sunday, November 25, 2012

Veel veidi Ameerikast ja kodustest asjadest ka

Sedavõrd suur huvi eelmise postituse vastu oli mulle esialgu üllatuslik, aga tegelikkuses tuleb selle eest tänada Delfit, kes siinolevast materjalist uudise tegi ja nii see läks.

Samas on selge, et uudise saab teha ikka uudisväärsest asjast, aga noorte sportlaste Ameerikasse õppima minek pole ju iseenesest uudis. Uudne oli vast see, et nii põhjalikku uurimust, kuidas läinutel ka läheb, polnud  keegi varem teinud. Ja miks peakski! Kui su oma lähedaste hulgas minejaid pole, siis on see ju võõras mure.
Head meelt tunnen nädal hiljem selle üle, et mure pole enam võõras. Suur rõõm oli näha Marko Alkesejeviga tehtud intervjuud esmaspäeval, 19. novembril ERRi spordiuudistes, kus ta muuhulgas lubas, et püüab kaardistada viimase kaheksa aasta jooksul sporditegemise juurest eemaldunud andekad noorsportlased ja uurida, mis neist saanud või miks nad sporditee kõrvale jätsid. Vahest ei sõnastanud ma tema lubadust päris täpselt, aga nii võiks see olla, sest ainult nii saab tekkida tõene arusaam sellest, kuhu need lootustandvad noored kaovad.

Need noored, kes on teinud valiku Ameerika kasuks, pole õnneks kadunud. Otse vastupidi, nad on valinud Ameerika ju selleks, et oma sportlaskarjääriga edasi minna ja see on tore! Minul isiklikult on kahju ainult sellest, et teatud perioodi jooksul ei näe neid enam kuigi sageli siin Eestimaal jooksmas ja hüppamas. Aga ju elame sellegi üle.
Ma ei tea täna, mis saab sest blogist aasta pärast, aga arvata võib, et Ameerika uudiseid hakkab siis jõudma siia veergudele oluliselt enam kui praegu. Seda muidugi eeldusel, et Robi minekule ei tule ootamatuid takistusi. Või mis oleksid alternatiivid?

Ise on ta veendunud, et hetkel neid ei olegi. Nii nagu Maicel tõdes oma tagasisides, vastas ka Robi minu provokatsioonile, et kui ta jääks õppima kuskile Tallinna, siis kus, kuidas ja millal ta trenni teeks? Ta tahaks kindlasti jätkata treeningutega kaks korda päevas, sest 10-võistleja tema sõnul vähemaga välja ei vea. "Kuidas ma liiguks," küsis ta ja vastas, et kindlasti peaks omama siis isegi Tallinna piires oma sõiduvahendit ja meie kliimaoludes jääks jalgrattast väheks. Kus ta magaks, kus või mis ta sööks?

Oleks meil kodu pealinnas, oleks muresid vähem, aga elu on ju näidanud, et spordis jõuavad tippu enamasti just maakohtades kasvanud lapsed. Miks see nii kipub olema, on juba hoopis teine teema. Millised aga võiks olla kõige käepärasemad ja kiiremini tehtavad asjad siin ja praegu?

Fantaseerin julgelt. Kui noor kergejõustiklane valib edasiõppimiseks mõne pealinnas asuva kooli, siis võiks tema käsutusse jääda näiteks Audentese spordikooli juures asuvad rajatised. Ka toitlustamine võiks jätkuda Audentese sööklas ja jätkajate söögi, spordisaalide, meditsiiniteenuste eest võiks jätkuvalt maksta EOK. Omaette kitsaskoht on muidugi treenerite valik, aga seda teemat ma ei puutu, sest tegelikult olen ju ainult asjaarmastajast võhik ja mitmed muud küsimusedki jäävad vastuseta. 

Olen ema ja just emana püüan kõvasti pingutada, et toetada omi lapsi seni, kuni neil omal tiivad kandma hakkavad. See, et ma kirjutan siin peamiselt noorimast lapsest ei tähenda, et ülejäänud kolme tegemised mulle korda ei lähe. Muidugi lähevad! Nende vahel end jagades olen õppinud tõelist kompromisside kunsti, aga Robi puhul oli erandlik see, et ta nii varakult sõnastas täpselt oma eesmärgi ja asus selle nimel tegutsema. Ümberringi vaadates sain aru, et temasuguseid on veel, aga sellest jäi teatud küsimuste või olukordade lahendamisel väheks, sest andekate ja sihikindlate laste vanemate liitu meil ju pole. Iga vahva võsukese taga olev(ad) lapsevanem(ad) nokitsevad oma tarkusele vastavalt. Seda tarkust oleks teinekord hädasti vaja jagada. Omapoolseks jagamise viisiks valisin blogipidamise. Saadud tagasiside on kinnitanud, et üksiolek ja abitus kerkib kõige eredamalt esile just probleemide korral. On hästi oluline, kui saad kellegi käest küsida nõu või vähemalt kuulda ja teada, kuidas teised on sarnases olukorras toiminud. Veel toredam on koos jagada rõõme ja tajuda, kuidas sarnane mõistab sarnast! :)

Seniks aga uute kõrguste poole!



Saturday, November 17, 2012

Ameerikasse ära - kes, kuhu ja miks?

NB! Lisatud 18.11 saabunud Kaarel Mangussoni vastused.

Pärast 2011. aasta Euroopa juuniorite kergejõustiku meistrivõistlusi hakkas Robi saama kutseid erinevatelt Ameerika kõrgkoolidelt ettepanekutega mõelda tulevikuplaane tehes õppimis- ja sportimisvõimalustele just nende juures. 

Juba enne seda viisid mõned tuttavad jututeema  teinekord Ameerikale, sealsetele võimalustele nii spordiga jätkamise kui ka õppimise osas, vihjates tuttavatele, kel on juba Ameerika kogemus olemas ja kes võiks nüüd ehk aidata teistel sillutada teed imedemaale.
Veel aasta tagasi tundus see kõik liiga kauge, et asja üle tõsiselt mõelda. Sport ja elu spordis on habras, täis üllatusi ja ootamatuid pöördeid, mõtlesin siis, ja pidasin targemaks lasta asjadel kulgeda oma loomulikku rada.

Nüüd on aga hakanud selgeks saama, et loomulik rada kipub kulgema ikkagi Ameerika suunas ja seda  mitte ainult Robil. Möödunud aastal läksid Audentese Spordikooli lõpetanutest üle lombi õnne proovima neli noort inimest, pidama jäid kolm:  mitmevõistleja Maicel Uibo, võrkpallipiiga Maret Randpõld  ja tennisemänguga tegelev Kadi Ilves.

Lisaks nimetatutele võtsid  sel sügisel tee seitsme mäe ja mere taha ette ka  kaugushüppaja Meelis Siimson ja mitmevõistleja Grete Šadeiko.  Aasta varem läksid sinna sprinter Rasmus Rooks ning mitmevõistleja Kaarel Mangusson. Veel varasemast ajast uuendab Eesti rekordeid Ameerikas Marek Niit. Eestisse pääseb mees harva  ja kui pääseb, siis on enamasti siin vaid oma Ameerika tulemuste hale vari. Ometi paistab ta olevat rõõmus. Vahest on see noore mehe loomuses, aga võib-olla ta siiski naudib päriselt  nii oma praegust elu kui ka saavutusi. Ja need on ju tõesti vägevad, ei saa salata.

Kas Ameerikasse minek on rohkem nagu trenni minek või ikkagi ka õppimine, tahan teada, kui on selgeks saanud, et ainult vääramatu jõud hoiab Robi tagasi sellelt teelt. Kuidas kooli valimine ikkagi käib, mis on vaja eelnevalt teha, on neil seal kõik hästi või nutavad õhtul patja ja teevad siia poole ainult head nägu?

Otsustasin enese ja ka kõikide teiste perede jaoks veidikene uurida, mismoodi minek toimub ja mis äraläinuid ees on oodanud. Saatsin välja hulga küsimusi praegu Ameerikas õppivatele noortele ega teinud saladust, et soovin jagada nende antud vastuseid ka blogilugejatega.  

Küsimused said järgmised:

1. Kus sa õpid ja treenid?
2. Miks otsustasid just selle kooli kasuks? (Kas kool valis sinu või sina valisid kooli, kuidas see minek ülepea käib?)
3. Millised on treenimistingimused, kes on sinu treener?
4. Mis on olulisemad erinevused võrreldes Eesti trennidega?
5. Millised on olnud sinu isiklikud arengud?
6. Milline koht on treenimiste kõrval õppimisel?
7. Millega on olnud kõige keerulisem kohaneda Ameerikas?
8. Kuidas majanduslikult hakkama saad, kas kõht on täis?
9. Kas oled oma Ameerikasse mineku otsust kahetsenud?
10. Mida soovitaksid teistele noortele, kes alles kaaluvad mineku või jäämise küsimust?
11. Millal võiks sind Eestis võistlemas näha?

Vastused küsimustele vastajate kaupa sain sellised:

 RASMUS ROOKS, s 22.02.1992. 
Isiklikud: 100m – 10.68, 200m - 22.02, kaugus 7.46

1. Kennesaw State University, Atlanta, Georgia
2. Mina valisin kooli ja nemad v6tsid mu vastu ja siis hakkas yks paberimajandus peale, keskkooli hinnetelehtede tõlkimine ja kinnitamine, hinnete ümberkonverteerimine, NCAA-sse registreerimine, kooli sisseastumine ja muidugi keeletestid.
3. Kasutame eelmisel aastal valminud staadionit ja k6ik trenniks vajalik on käe-jala juures. Treeneriks on AndrewEggerth, üks abitreeneritest on tema abikaasa Agne Eggerth, kes on Leedu lipu all osalenud paljudel tiitliv6istlustel sprindis, kaasaarvatud Sydney ja Ateena olümpial.
4. Maht on suurem ja treeningud toimuvad 10 korda nädalas. Suurim erinevus on spordimeditsiin, kus alati on fysioterapeudid saadaval.
5. Eelmine august kooli tulles olin just üle elanud reie tagalihase trauma ja suurem osa aastast kulus selle ravimisele. Isiklikke rekordeid oma aladel ei püstitanud, aga kaugele ka ei jäänud. See aasta on tunne tugevam ja tervis korras.
6. Me oleme Student-Athlete'tid, kus student on esikohal. Õppimine on alati esikohal. Kui tunnis esireas ei istu ja treenerid kontrolli teevad, on suur võimalus et sind võistlusele kaasa ei võeta. Kui nädalast study-halli tundide arvu täis ei saa, v6istlusele kaasa ei võeta.
7. Kooli campus oli esialgu väga suur ja segane ja raske oli orienteeruda. Muidu inimesed on väga abivalmid ja rahulikud, mis teeb kohanemise kergeks.
8. Stipendium annab igale sportlasele teatud arvu söögikordi poole aasta peale. Kui need korrad enne semestri lõppu otsa saavad, siis peab ise endale kokkama hakkama. Siiamaani pole nälga jäänud.
9. Ei, ei oleks näinud paremat võimalust sobitamaks tipptasemel haridust ja sporti.
10. Kui on võimalus USA-sse õppima ja treenima tulla siis soovitan seda tõsiselt kaaluda, kahetsemiseks ei ole põhjust kui haridus ja kõik vajalik spordiks antakse lihtsalt kätte.
11. Usun, et Eesti U23 meistrivõistlustel.



KAAREL MANGUSSON 22.01.1990
mitmevõistlus, isiklik 6820 punkti


1. Õpin ja treenin Kennesaw State University’s, Atlanta, Georgia.
2. Mina valisin kooli. Aga leidsin kooli tänu Hendrik Themasele. Kooli astumine on iseenesest lihtne, kuid peab ise peale käima ja tegema kõik asjad ära. Paberimajandust on palju, kuid saab hakkama.
3. Uuel staadionil on väga head treeningtingimused ja kõik vajaminevad vahendid on olemas. Minu treenerid on Adrew Eggerth ja tema abikaasa Agne Eggerth.
4. Eestiga võrreldes on treeningkoormus suurem. Jõusaali tehakse hommikul, mitte nagu Eestis kas siis õhtul või päevasel ajal.
5. Kahjuks eelmisel aastal jäid võistlused tegemata teatud põhjustel, kuid koormustaluvus on palju parem. Jõudu on kindlasti juurde tulnud. Tehnilistel aladel on tehnika paranenud ja sooritusi jõuab rohkem teha.
6. Me oleme siin siiski õpilassportlased. Treening on küll tähtis, aga treenerite eesmärgiks on meist teha ühiskonnale kasulikke kodanikke. Peame tegema iga nädal oma õpingutunnid ära ja meie hinnetel hoitakse ikka väga lähedalt silma peal. Kui kuskilt puudud või kehva hinde saad, siis võetakse kohe sinuga ühendust ja uuritakse, mis põhjusel nii juhtus. Proovitakse ka aidata, et võib-olla saab kuidagi selle ära parandada või on vaja tuge õppimisel.
7. Minu jaoks ei olnud nagu väga midagi keerulist millega kohaneda, kuid võib-olla on kõige raskem toituda hästi. Siin on nii palju ebatervislikku toitu ja selle ahvatlusega on raske toime tulla. Muidu peale selle midagi väga hullu ei ole. Eks igal ühel on erinevad asjad, millega neil on keeruline toime tulla.
8. Täisstipendiumiga probleeme ei tule. Kui on nii nagu meil, et pole lõpmatu arv toidukordi, siis on võimalus see raha endale küsida ja selle eest ise süüa osta ja teha. Nii saad süüa ka tervislikult ja muidugi õpid selle käigus süüa tegema, kui enne ei osanud. Ja majandama, sest kui ostad mõistlikult süüa, siis ei kulu see raha kõik söögi peale ja jääb natuke ka taskuraha.
9. Siia tulekut ma ei ole isegi sekundit kahetsenud. Olen väga õnnelik, kogemuste võrra targem ja olen näinud mis maailmas toimub.
10. Ma soovitaksin kindlasti tulla, eriti kui sa tahad reisida, haridust omandada ja suhtud sportimisse väga kirglikult. Juba haridus siin on nii hea, sulle pakutakse erinevaid õppimis-suundasid ja et seda hiljem praktiseerida siis pakutakse väga palju erinevaid praktikaid, väga suurte nimedega firmade, spordiorganisatsioonide juures.
11. Kahjuks pean kurvastusega ütlema, et kõige varem võib mind Eestis võistlemas või üldse Eestis näha alles arvatavasti 2014 suvel.

 MEELIS SIIMSON 29.11.1992
Kaugushüpe – 7.62, Eesti juuniorite rekord

1. University of Central Missouri, http://www.ucmo.edu/future.cfm
2. Sest läks kooli valikuga vähe kiireks teatud põhjustel.
3. Treeningtingimused on väga head, treener Kip Janvrin ja Kurtis Brondyke (viimane põhiliselt).
4. Jõudu teeme praegu kindlasti rohkem ja jookseme ka palju rohkem.
5. Tunnen, et tugevamaks olen saanud ja vastupidavust on ka  üksjagu juurde tulnud.
6. Suht tühine mu jaoks, sest kool on üpris kerge ja enamus aega saab trennile pühenduda
7. Kõige raskem on olnud harjuda toiduga ilmselt, kuna toit on palju rasvasem ja seda tuleb tarbida kindlasti palju väiksemates kogustes, et kaalu liiga palju juurde ei tuleks.
8. Kõht on täis. Majanduslikult on seis väga hea, kuna olen täisstipil ja toit ja kõik muu selline on tasuta.
9. No vahepeal tuleb koduigatsus peale ja vahest mõtleb ikka, et mis siis oleks saanud, kui koju oleks jäänud jne. Midagi väga kahetsusväärset siiski ei ole.
10. Arvan, et siia tulek on igaühe enda otsus, sport ei ole peamine, kogemus tervikuna tuleb kindlasti kasuks.
11. Ilmselt väga heal juhul suvel.

Lisaks tunnistas Meelis, et on tegelikult viimased nädalad tegelenud oma vigastuse raviga. „Ahilka ütles veits üles ja nüüd ravib seda, 5 nädalat  ainult basseinis olnud,“ ütles Meelis ja lisas et peab suureks plussiks suurte ülikoolide ees seda, et lastakse kõik vigastused korralikult välja ravida. 


GRETE ŠADEIKO s 29.05.1993
7-võistlus 5705 punkti

1. Elan Floridas Tallahassees ja koolis käin Florida State University's
2. Kool valis minu ja kutsus mind. Sain palju pakkumisi erinevatest koolidest, aga kuna selle kooli maine ja saavutused olid märkimisväärsed, siis otsustasin siia tulla.
3. Treenimistingimused on uskumatud, midagi sellist Eestist ei leia, kõik mida vähegi vaja on olemas. Alustades treeningutest ja lõpetades ravide ja taastumisega. Minu treener on Dennis Nobles.
4. Trennid on KÕVASTI raskemad ja teistmoodi üles ehitatud. Iga nädal kui hooajaks valmistume teeme põhimõtteliselt samu asju aga iga nädal teeme järjest rohkem ja lisandub harjutusi.
5. Hetkel on veel raske mu arengutest räàkida, kuna olen siin kõigest 2 kuud olnud, aga tunnen, et olen tugevamaks saanud.
6. Meie kool tähtsustab väga õppimist, nii et koolil on suur koht treeningute kõrval, aga mitte nii, et treeninguid segaks. Hommikuti ja õhtuti on trenn ja koolitunnid sätime ise selle järgi.
7. Hmm raske küsimus. Kõik on siiani väga ladusalt läinud. Võib-olla rasked treeningud, kuna Eestis ei teinud ma midagi selle lähedastki, aga sellega olen nüüd juba ilusasti ära harjunud.
8. Jah, olen täisstipendiumi peal ja saan kenasti hakkama :)
9. Absoluutselt mitte! Iga päev olen tänulik, et otsustasin siia tulla!
10. Kindlasti kui kutsutakse, siis kõige pealt minna kooli vaatama nagu mina tegin , sest see näitab täpselt ära, mis seal on jne ja siis on otsust palju kergem teha. Aga mina ütlen, et siin hoolitsetakse sinu eest ikka väga hästi. Kui oled täisstipendiumi peal, siis on põhimõtteliselt kõik sulle tasuta ja tingimused on super!
11. Eestis võistlen kindlasti 2013 suvel.
 MAICEL UIBO s 27.12.1992 
mitmevõistlus, isiklik 7548 punkti, juuniorina 7408 

2. Mind ükski kool otseselt taga ei ajanud USA-st. Seega hakkasin ise kõikidega ühendust võtma. Võtsin ette google mapsi, jagasin USA kaheks: Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika ning hakkasin järjest ülikoolidele lõunapool e-maile saatma. Põhjus, miks just lõunapoole, oli see, et kliima oleks võimalikult soe. Minu kaks esimest kooli valikut, kuhu ma oleksin tahtnud minna, minuga ühendust ei võtnud. Ühel ei olnud pakkuda täis-stippi, teine ei võtnud üldse ühendust. Georgiaga läksid jutud libedalt.
3. Treener Petros Kyprianou, kes on pärit Küproselt. Treeningtingimustega olen väga rahul. Staadion korralik. Inventari rohkem kui vaja. Jõusaalis leidub kõike. Sisehalli küll ei ole, kuid on olemas teivashüppe paik sisetingimustes. Samuti peaks tehtama võimalikuks ka kuulitõuge (pole päris kindel, ei tea ka kuhu :)). Aga üldjoontes peaks talv olema piisavalt soe, et ka väljas on okei teha.
4
. Väiksemad korduste arvud, intensiivsem, suurema maksimumi lähedase pingutuse juures. Varem hakatakse tegema naeltes ja teravamaid asju.
5.
Seda näeme jaanuaris ;)
6.
Pead säilitama kindlat keskmist hinnet, et võistluskõlbulik püsida. Üldiselt kulub koolile ikka rohkem aega kui keskkoolis.
7.
Kui üldse midagi, siis keel ehk. Alguses arvasin, et 5.30 trennid hommikul on ka olevustele teistelt planeetidelt, aga vastaval ajal magama minnes pole hullu midagi.
8.
Kõht on täis, söökla toidab. KORRALIKULT!
9
. Kahetsenud ei ole.
10
. Ilmselt soovitaksin USA-sse tulla. Teine ühiskond, palju uusi tutvusi, suurepärane kogemus.
11
. Hetkel ei oska päris täpselt öelda, aga ülikooli ajal mõnel suvel võib ikka juhtuda ehk.

Lugenud saadetud vastused üle, sain aru, et ma ei küsinud kõige olulisemat küsimust - miks ikkagi just Ameerika?
Et päästa, mis päästa annab, saatsin Maicelile lisaküsimuse ja tema vastus vastas tõenäoliselt kõigi eest:
"Sest mul on tasuta rootsilaud 7st 9ni. Tasuta varustus. Tasuta treenimine. Tasuta elamine. Tasuta transport(buss). Tasuta õppimine. Palju parem kliima. Tasuta massaaž.
Eestis võib-olla tasuta haridus, kindlasti mitte tasuta elamine. Ei ole tasuta transporti (Tallinnas oleks seda veel rohkem vaja kui siin). Peaksin halli pääsu eest maksma, treenerile maksma. Massaaži eest maksma. Peaks t-särgi praegusel ajal jope vastu vahetama. Lisaks hakkas varustus ka mul seljast ära kuluma :Dja põhi mure Eestis, kust ma süüa saaks?

Selles vastuses on kirjas põhjus, miks me ei näe paljusid tublisid noori sportlasi ühel hetkel enam Eestis võistlemas. Selles vastuses on kirjas põhjus, miks meil pole õigust teha etteheiteid, kui nende parimad tulemused, teinekord isegi Eesti rekordid sünnivad võõral mandril, mitte siin. Aga selles vastuses on peidus ka see tõsiasi, et siin jätkajad on kas tõelised õnneseened, kel on õnnestunud leida endale toetajaid, mis võimaldab edukalt edasi nii treenida kui ka õppida. Või siis hoopis see, et siin jätkajad on lihtsalt topeltkangelased. Süsteemi, mis toetaks noortel sportimise ja õppimisega jätkamist tipptasemel ka pärast gümnaasiumi tegelikult ei ole. 

Tuesday, November 6, 2012

Valikute aeg

Ameerika valib neil tundidel endale järgnevaks neljaks aastaks kas päris uue või siis uue vana presidendi. Eesti Olümpiakomitee valib samuti sel nädalal endale presidenti. Kindlasti uue. 
Kõigi spordisõprade jaoks on aga saabunud aeg hakata valima aasta tegijaid. Tõenäoliselt uusi, aga mine tea.
See on siiski teada, et asjatundjad teevad oma paremusjärjestuse aasta tublimate seast viidatud nimekirja hulgast.Klubid, spordiajakirjanikud, treenerid ja EKJLi juhatus annavad tõenäoliselt juba tuld.

Fännide jaoks pannakse nimed üles Facebooki ja alates 12. novembrist on võimalus igal pöidlahoidjal avaldada toetust oma lemmikule.
Pean sellele nimekirjale tõsiselt otsa vaatama, et siis avaldada oma arvamust selle kohta, kes võiks lüüa keda. Võitnud on nad ju kõik, see paistis juba esimesel silmapilgul kätte ära. Kui mitte kõiki konkurente, siis iseendeid vähemalt.

Sunday, October 14, 2012

Üürike haiglakogemus sai läbi

Laps-noormees on jälle kodus. Haiglakogemus piirdus ühe ööga ja positiivse teadasaamisega, et mingeid olulisi kõrvalekaldeid peale tõenäoliselt ravile hästialluva põletikuga sedapuhku ei olnud. 
Noored inimesed endale enamasti ohte ei teadvusta, eriti neid ohte, mis võivad kaasneda tühipalja külmetamisega. Ühe noormehe puhul on nüüd teisiti ja loodetavasti ei tee ta enam isegi lühiajaliselt venitusharjutusi külmal maapinnal. Kui vaja õues võimelda, siis leiab ehk midagi sooja kannide alla :). 
Väike tabletikuur ja umbes nädalane tagasitõmbumine "täiega trennist" peaks taastama endise seisu ja hea enesetunde. 
Veelkord suur tänu Põhja-Eesti Reginaalhaigla uroloogiaosakonna arstidele, eesotsas Dr Zireliga, kes leidsid võimaluse ühe hädalise hädade väljaselgitamiseks suure streigi ajal. Edu neile kõiges! Hea, et meil ikka veel häid omamaiseid tohtreid võtta on. Soovin, et see nii ikka kaua kestaks.

Friday, October 12, 2012

Väike vahepeatus suures haiglas

Viisin täna hommikul Robi haiglasse. Loodan, et pole midagi hullu, aga ilma haiglata keset streiki praegu kedagi ei uurita ja tuleb tunnistada, et inimese anatoomia, tema sügavam sisemus on ühele tavalisele emale sama tundmatu nagu kosmos. Seega ise ei diagnoosi, las õppind mehed vaatavad ja arvavad. 

Tahan öelda hoopis seda, et hommikune haiglakogemus oli üle ootuste meeldiv. Kohe tõsiselt. Enamasti olen ikka kogenud seda, et nemad on omas ja sina teises maailmas ja sellesse nende omasse sisse minna püüdes oled kui vaenlane. Tänane vastuvõtt oli inimlik, asjalik, toetav ja abistav. Mõtlesin, et kas tõesti tuli see sellest, et praegu ilma asjata haigla uksest sisse ei astuta või ongi selles suures haiglas nii. Täiesti igapäevaselt.
Igatahes oli see tore ja jätsin oma hädasolija täies rahus toetavate tervishoiutöötajate hoole alla. Saagu nad juurde palka ja aega ja mida kõike veel.

Haiglale eelnes treeninglaager Jõulumäel, kus ta lõpuni vastu ei pidanud, sest terviseprobleemid ilmutasid end tegelikult juba enne laagrit. Aga no proovis ja lootis, et ehk lähevad tont-teab-kust tulnud vaevused sama teed tagasi. Seekord mitte. 

Usutavasti teda kaua kinni ei hoita ja pikalt kehalisest vabastust ei kirjutata :).

Saturday, September 29, 2012

Eesti Päevalehes mitmevõistluse tulevikust

Toon siinkohal ära Eesti Päevalehe artikli, milles autor mõtiskleb mitmevõistluse tulevikust. Lootust veel ju on :)
Noored mitmevõistlejad peavad eliitala uuesti tippu viima

Pärt Talimaa

Tänavune kümnevõistluse­aasta ei andnud põhjust rõõmu tunda. Hooaja parimaks tulemuseks jäi Hendrik Lepiku 7662 punkti.
Viimati võideti aasta edetabel sellise summaga 1991. aastal. Viimaste aastate kaks liidrit Mikk Pahapill ja Andres Raja on hädas vigastustega ning esimest korda taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal jäi kümnevõistlus olümpial Eesti esindajata.
Ometi ei tasu vaadata olukorda vaid mustades toonides. Karl-Robert Saluri sai juunioride MM-il viienda koha, täiskasvanute edetabeli kolmas mees Maicel Uibo jätkab õpinguid USA-s Georgia ülikoolis. Allpool vaatamegi, kes on need, kellele võiksime lähiaastatel loota.

Maicel Uibo kolis Ameerikasse
Eesti tänavuse edetabeli kolmas mees, 19-aastane Maicel Uibo viis isikliku rekordi 7548 punktini ning otsustas jätkata õpinguid ja treeninguid USA-s Georgia ülikoolis.
Septembri alguses, kui Uibo uude kooli sisse sulas, kirjutas Georgia ülikooli kergejõustikuvõistkonna peatreener Wayne Norton ülikooli veebilehel: „Maicel on hea noorsportlane, kes ulatab meile algaval hooajal kümnevõistluses abikäe, eriti nüüd, kui Cory Holman ja Michael Ayers on kooli lõpetanud.”
Eesti treeneri Tõnu Kaukisega suhtleb Uibo Facebooki kaudu. „Treeningud on tõsised, millegi üle Maicel ei kurda, kuigi metoodikas on vahe sees. Kui meie siin sügisel jookseme metsas ja teeme aeroobseid trenne, siis seal käib juba hooajaks halastamatu ettevalmistus,” rääkis Kaukis. Samuti tuleb korralikult koolis käia. Esimesel aastal võtab Uibo üldaineid ja siis mõtleb, millele spetsialiseeruda.
Kavatsus ookeani taha õppima minna tekkis Uibol juba aasta tagasi. „Mina teadsin seda aasta aega, kui soovitasin tal Audentese viimane klass kahe aastaga teha. Maicel oli aga otsustanud minna ning seetõttu ka kooli siin kiiresti lõpetada,” sõnas Kaukis.

Saluri üllatas MM-i viienda kohaga
Sel suvel jäi kergejõustikusõpradele meelde Karl Robert Saluri nimi. Kuimetsast pärit mitmevõistleja võitis Barcelonas peetud juunioride MM-il 7583 punktiga viienda koha.
„Mul oli talle tehtud kahe aasta plaan, mida Karl väga hästi järgis, nii et minu jaoks MM-i nii kõrge koht üllatuseks ei olnud,” ütles mitmevõistleja treener Tõnu Kaukis. „Kuigi vahepeal oli tal ka reielihase tagakülje vigastus, suutis ta siiski oma vormi ajastada kõige tähtsamaks ajaks,” lisas Kaukis, kelle sõnul võttis Karl Robert viimase klassi lõpetamiseks kaks aastat, et tema koormus oleks väiksem ja jaguks ikkagi aega ka sporti teha. Järgmisel nädalal lähevad poisid Jõulumäele laagrisse, et esmalt talveks korralik ettevalmistus saada.
19-aastane Saluri on endale seadnud kõrged eesmärgid. Ta ütles juba enne seda hooaega, et tema eesmärk on olla MM-il parimas hoos. Tulevikueesmärk ei saa aga olla midagi väiksemat kui olümpiavõit, sest mis mõtet on sporti teha, kui endale selgeid eesmärke ei sea.

Eesti meister Lepik näeb arenguvaru
Lõppenud hooaja meister ja edetabelijuht Hendrik Lepik hakkas mitmevõistlusega tegelema juba B-vanuseklassis ja peab senise karjääri üheks olulisemaks triumfiks Rakveres võidetud Eesti meistri tiitlit. „Olin väga rahul. Anti võimalus ja suutsin ära realiseerida, kuigi kettaheide läks täiesti aia taha ja 1500 meetrit oli juba vormistamine, kus ma täiega ei jooksnud,” rääkis värske Eesti meister. Kettaheites jäi tema tulemuseks küll 35.70, ent kogusummaks tulnud 7662 märkis 22-aastasele noormehele enam kui 250-punktilist rekordiparandust.
Peale selle võitis ta lõppenud hooajal Eesti meistri tiitli teivashüppes. Just hüppealasid võibki pidada Lepiku trumpaladeks, suurimat järeleaitamist vajavad aga 400 meetri jooks ja odavise. „Need alad ei kannata kriitikat, 400 meetris võiks 1,5–2 sekundit maha võtta,” märkis Lepik. Algaval sisehooajal on mitmevõistleja eesmärk koguda korralik punktisumma, millega oleks lootust konkureerida Göteborgis toimuvale EM-ile. Samamoodi loodab Lepik uusi rekordsaavutusi välishooajalt.
Trennis utsitab Lepikut kõvasti tagant Kaarel Jõeväli, kellega koos nad Huko Linnase käe all Audentese spordiklubis harjutavad. „Trennis käib kõva andmine, ühel on ühel päeval raske ja teisel jällegi teisel, aga siis proovid iga hinnaga sabast kinni hoida. Meil on vedanud, et on selline hea ja stabiilne grupp,” lausus Lepik.

Vigastused vajutasid Jõevälja hooajale pitseri
Talvel uue isikliku seitsmevõistluse rekordiga, 5781 punktiga Eesti sisemeistriks tulnud Kaarel Jõevälja välishooaeg kulges üle kivide ja kändude. Oma osa nõudsid vigastused, millest alaselja trauma ei luba tal praegugi täie koormusega harjutada. Hoolimata sellest suutis 22-aastane noormees võita kaugushüppes Eesti meistri tiitli. „See oli väga oluline, kuna hooaeg oli nii kõikuv. Meistritiitel lisas eneseusku ja -kindlust, et spordiga on mõtet edasi tegeleda,” tunnistas Jõeväli. Peale kaugushüppe (7.61) parandas ta oma isiklikku marki ka 100 meetri sprindis, kus jooksis aja 10,82.
Nüüd ongi noormehe peamine eesmärk vigastus korralikult välja ravida ja minna siis juba vastu uuele hooajale, kus sihiks on püstitada nii väljas kui ka sees uus tipptulemus.
Seni on Jõevälja kümnevõistluse rekord 7342 punkti. „Eks alati tahaks paremini, aga kuna mul on mitmevõistluse staaži vähe ja olen alles roheline, siis tuleb aru saada, et tulemus tuleb aastatega,” nentis Jõeväli, kes on seni mitmevõistlusega tegelenud kõigest paar aastat.
Arenguruumi näeb nii Jõeväljal kui ka Lepikul treener Huko Linnaski, kelle kinnitusel võiksid mõlemad paari aasta pärast jõuda mitmevõistluse maagilisse klubisse ehk 8000 punkti ületajate sekka.

Friday, September 28, 2012

Ettevalmistus uueks aastaks

Hetkel käib uue hooaja põhja ladumine. Tervis hea, tunne hea. Uus pulsikell annab aina hoogu juurde.
Lähitulevikus tuleb ka väike ülevaade hetke trennides. Püsige lainel !

Tuesday, September 11, 2012

Taavi Peetre mälestusvõistlustega ühel pool

14.14 oli hooaja viimase võistluse tulemuseks kuulitõukes, millega kaasnes nodi rohkem kui kõikide teiste suviste võistluste eest kokku. Juba eemalt oli näha, et noormees on rahul - esiteks polnud ju tulemusel viga ja teiseks sain otse kibuvitsa põõsa kõrval osa erinevate särkide esitlusest, mis tubli esinemisega kaasa anti. Lisaks veel raamat Kata riiulisse ja midagi isegi kodusesse külmkappi, millest Marta ja Siim kõige rohkem rõõmu oskavad tunda. 

Märgin selle ära mitte sellepärast, et alati midagi jagatama peaks, vaid seepärast, et tegelikult enamasti ainult võistlusrõõmu pärast väljas käiaksegi. Seekord oli tore erand ja mis seal salata, oli ju Taavi ise ka üks tore mees.

Kui nüüd ootamatuid suunamuutusi ei tule, siis on vist juuniorite vanuseklassi võistlused Robil nende võistlustega võisteldud. Uuel aastal tuleb hakata mehetegusid tegema meestevahenditega, vanuseklass on noorsoo ehk U23. Saab näha, kas jätkuvalt teibitult või siis juba ilma...

Monday, September 10, 2012

Noorte heitjate seeriavõistluselt 3 pannkooki

Tuleb välja, et kui enam muud lusti ei ole, siis tuleb lust ise välja mõelda. Kergejõustiku suvehooaeg hakkab lõpule lähenema, täna lõppes noorte heitjate seeriavõistlus, mille Robi ja Markus tegid eneste jaoks põnevamaks pannkookide vahelepanekuga. 

Üllatus see ei ole, sest kuhjad banaane, hunnikud kohukesi on varemgi rännanud siia või sinnapoole, aga täna siis pannkoogid.

Kuulis oli vahemaaks 1 meeter, mis tähendas, et rohkem kui meetrine kaotus teisele tuli korvata ühe koogiga. Robi tõukas kuuli 13.74, Markus täpselt meeter ja 1 cm vähem, ehk 12.73.
Ketta ühe koogiteenimise vahemaks oli 1.20. Robi heitis ketast 38.25, Markus 34.80 või sinna kanti, igatahes mahtus sinna vahele veel kaks pannkooki Robi kasuks. Suvejooksul kaotatud-võidetud koogid rehkendatakse sügisel tasa ja siis minnakse neid vastastikku ostma ja koos sööma linna parima pannkoogi pakkuja juurde. Huvitav, kus see küll olla võiks?? Tee või ise :).

Noorte heitjate seeriavõistlusel noorte eneste poolt vist erilisi üllatajaid ei olnud, sest isegi võistluste alade üldvõitjaid ei mainitud täna. Uudiskünnise ületas vaid Risto Mätase pikk odakaar, mis maandus kahel korral teispool 81 meetri joont. Kena seegi, ühel päeval tulevad kindlasti ka kõigi teiste tulemused ilmsiks, aga teisel päeval, ehk komme ja täpsemalt teisipäeval, on kõik noored heitjad koos Kohilas Taavi Peetre mälestusvõistlusel. Meie "heitja" ka.


Saturday, September 8, 2012

Juunioride ja noorte karikavõistlused Türil

Robi läks hommikul Türile. Ikka selleks, et ennast proovile panna. Kaugus peaks olema juba hüpatud ja kohe-kohe, vähemalt ajakava järgi,  peaks algama teivashüpe. Päeva teises pooles jooksevad ehk oma klubiga ka 4x100 meetrit.

Ise olen koduste tubaste toimetuste lainel ja isegi ei tunne huvi, kuidas on läinud või palju on tulnud. Ju ma seda õhtul kuulen, nii nagu kuulsin tagantjärele ka esmaspäeval toimunud noorte heitjate seeriavõistlustest, kus kuulitulemuseks mõõdeti talle 13.96 ja kettas 39.29. Tore oli näha, et Taavi Tsernjavski oli jälle võistlemas ja seejuures tundus olevat heas hoos - 5kg kuuli tõukas 15.83 ja 1,5 kg ketas lendas tema heitest 50.09. Ehk kasutab veel võimalust ja teeb isegi ühe mitmevõistluse sel aastal. 18.-19. septembril Rakvere lahtistel oleks ju võimalik, aga küllap aeg näitab, kuhu mees jõuab või mida tervis lubab.

Tänastest tulemustest saab siit lugeda mitte enne kella kuut õhtul.
Tulemustes midagi erutavat ei olnud. Kauguses anti karikas 6.79 eest. Teibas enamat neljast meetrist ei tulnud. 4x100 jäi ära, sest mehed lagunesid koost või siis ei kogunenudki kokku. Selline päev sai spordi mõttes.

Koju kogunesid samal ajal viimased kurgid, suvikõrvitsatest sai kollane moos ja ahjus küpsesid imehead köögiviljad mee-küüslaugu kastmes. Nende kõrvale muidugi paneeritud kanafilee, kartulipüree ja mõnusa salatiga, mille maitsestamine on tavaliselt Robi ülesanne. Jõudis koju just õigeks ajaks :).