Kokkuvõtte tegemise ja ettevaatamise aeg

Jõulud on sama hästi kui läbi, aastast rääkimata. Enne kui soovida kõigile head, mõtlesin punuda väikese kokkuvõtte olnust.

2012 oli Robi jaoks pinev ja keeruline aasta, mis algas mäletavasti esimese tõsise vigastusega talvistel mitmevõistluste eestikatel. Tagareis, mis oli ta enese sõnul kahtlases seisus juba aasta alguses, andis lõplikult järele 12. veebruaril juuniorite seitsmevõistluse teisel päeva tõkkeid joostes. Aasta esimene eesmärk - teha üle Sven Reintaki juuniorite 7-võistluse tulemus lendas koos sellega vastu taevast.

Edasi oli oluline saada terveks, uuendada 10-võistluse tulemust ja pääseda sellega Barcelonasse MMile. Tänaseks on teada, et see eesmärk täitus, kuigi oluliselt korrigeeritud tulemusega kui oli esialgne eesmärk, aga mis peamine - tervelt välja tulles kõigest.

Aastasse mahtus 8 üksikala rekordiparandust, lisaks 10-võistluse tulemuse viimine 7583 punktini, mis tagas suvisel MMil 5. koha, neljas koht jäi vaid ühe punkti kaugusele. Neil võistlustel kogutud punktisumma jääb läbi aegade Eesti juuniorite 10-võistluse tulemustest alla vaid Valter Külveti omaaegsetele saavutustele.

2012. aasta juuniorite maailma edetabelis oli Robi oma MMi tulemusega 7. kohal, Euroopa edetabelis jäi kolmandaks. 

Kõige selle eest suruti aasta lõpus käppa ja kuulutati parimaks kergejõustiklaseks juuniorite vanuseklassis, Eestis mõistagi.

Esimene toetaja

Me, pean silmas ennast ja oma lapsi, oleme olnud üsna kehvad toetuse väljaajajad. Ikka püüad ise hakkama saada ja kui ei saa, siis vajadusi kärpida. Täna just arutlesime, et kust maalt peaks hakkama inimese huvitegevust või harrastust toetama laiemalt. Tundub, et see aeg on Robi puhul käes. Aeg saabub siis, kui oled tõestanud, et suudad pakkuda midagi ka teistele, midagi oma tegevusega tagasi anda, olgu see siis või positiivne emotsioon või ennekõike just positiivse emotsiooni eest, sest see kipub olema üheks suuremaks defitsiidiks tänases elus.

Olin väga ja äärmiselt üllatunud, kui meie õue sõitis ühel kaunil pärastlõunal Tiit naaberkülast, et anda teada mehest, kes oleks valmis Robi tegemisi miskitpidi toetama. Selleks toetajaks on olnud sel aastal Elmar Meikup, kelle kanda on olnud kõik Robi massööri kulud. Minu jaoks tähendas see säästu kuni 100 euri kuus, Robi jaoks kindlust, et saab vähemalt kord nädalas ilma rahale mõtlemata massaažis käia. Tuhat tänu ja rohkemgi veel.

Suvised söögimured Tallinnas trennis käies aitas lahendada Magistrali Bistroo. Nemad leidsime tänu Kairele, kes saatis laiali kirjad erinevatele pealinna söögikohtadele. Magitral oli ainus, kes reageeris.

Kui nüüd sõber Lauri poolt Robi arvele masktud preemiad maha arvata, siis sellega ongi asi piirdunud. Loomulikult on suurem osa kulusid katnud spordikool ja teise suure osa ka klubi, aga alati tuleb valmis olla kiirete kulutuste katteks perel.

Oleks ma teadnud, et lisalaager Portugalis nii raskelt sünnib, kas  ma oleks siis sellega nõustunud. Ei tea. Eelmisel talvel jäi soojamaa laager kasutamata. Vahest oleks just see aidanud talvist vigastust vältida? Jälle ei tea.

Igatahes on nüüd piletid ostetud, mis tähendas väljaminekuna 342 euri, lisaks majutus kaheks nädalaks, mille suuruseks kujunes 400 euri. Sellele lisandub kohapealne söögiraha, ja isegi kui arvestada, et pudru hommikuks teevad ise, siis ikka vähemalt 15 euri päeva kohta, ehk kuskil 200 euri. Ongi kokku 900 euri. 

Õnneks nad lähevad Portugali koos Kristella Jurkatammega, mis tähendab, et ehk saavad toidupealt kahekesi elades ja toimetades veidi kokku hoida, aga lennukipiletite ja öömaja pealt enam kokku ei hoia. 

Enese jaoks on see olnud tõeline keemia, sest Robi pole ju ainuke laps. Martal avanes samal ajal võimalus teha oma kooli praktika (õpib puitmööbli restaureerimist) Tansaanias. Tema piletid edasi-tagasi läksid maksma üle 600 euri. Millal ma neist väljaminekutest ükskord taastun, on praegu keeruline hinnata.  

Igatahes kohviku tegemine Pärnus tasus end igati ära, sest kookide müük läks hästi. Aga meil Elekaga olid ka "issand-kui-head-koogid"! 

Kulud sain tasa ja 100 euri söögiraha ka Robi jaoks kõrvale pandud. 

Pärast eelmist blogipostitust on olnud suureks toeks teadmine, et nii mõnigi hakkas neil päevil vähemalt mõtlema sellele, et võiks samuti Robi ponnistustele õla alla panna. 

Suur vend Siim astus reaalse sammu. See samm oli tegelikult kohe väga suur ja tähendab minu jaoks justkui ühe maailma lõppu ja teise algust - ta asutas MTÜ KRS Sport.  MTÜ olemasolu võimaldab tal ta enese sõnul leida lihtsamalt sponsoreid või siis vähemalt ise toetada oma väikevenda ilma täiendavate maksude lisandumiseta.
Kui aega üle jääb, siis küsin endalt vaikselt - kas me (ma) saame selle kõigega hakkama? Õnneks palju aega üle ei jää ja elu on näidanud, et tahe võib olla paljudel, aga tegusid tuleb ikka ise teha.

 Siin kohtusid andmisrõõm ja saamisrõõm

Äsja teatas Robi, et sai esimese toetuse oma Portugali laagri kulude katteks, mis ei tulnud emalt ega vennalt. Juhhei! Kui saan loa, siis avaldan lahke toetaja nime. Seniks aga kaunist olemist ja homseusku kõigile siin ringikondajaile!

Soovin uude aastasse palju kauneid hetki, mille peale vajuks suu sama pärani nagu Martal