Kergejõustiku aastal 2012 on joon alla tõmmatud. Parimad pärjatud, teistel tublimatel hammas verele aetud ja loodetavasti rühivad nad nüüd trennisaalides veel suurema hooga, et uuel aastal tõestada, kes tegelikult Liivimaa parim ratsutaja.
Minupoolne ennustus pidas paika päris meeste ja naiste, U23 ja U20 mehe osas. Ülejäänuga panin puusse. Teinekord tean, et parima valimisel on vaid üks kriteerium ja see on koht rahvusvahelistel- või tiitlivõistlustel. Robi tuletas meelde oma kunagi öeldud seisukoha, mille olen isegi korra siia kirja pannud. Kordan üle - tähtis on koht, mitte tulemus. Sinu rekord võidakse üle teha, aga saadud tiitlit või kohta tiitlivõistlustel ei võta keegi. Vaielda ju võib, aga võitjate üle kohut ei mõisteta.
Parim U20 naine oli Grete Šadeiko, kelle puhul sai määravaks 9. koht suviselt juuniorite MMilt. Hurraa!
Grete Šadeiko
Parim U18 noormehe tiitliga mõnuleb nüüd kodus Ats Kiisa, kelle kuul lendas tublilt Balti maavõistlustel. Hurraa!
Kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe, Ats ja Ants Kiisa, Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi
Parim U18 neiu oli Reena Koll, kes juuniorite MMil oli teivashüppe 10. koha omanik. Hurraa!
Preemia Reenale
Meeskonda ma oma eelmises postituses isegi ei pakkunud, aga kui oleks, siis oleks valinud jumal ise teab kelle. Parimaks osutus Euroopa KV heitealade meeskond koosseisus Risto Mätas, Genro Paas, Martin Kupper ja Kristo Galeta. Hurraa neilegi!
Parima meeskonna pärjamine
Kui nüüd keegi küsiks, et kuidas oli, siis vastaksin, et oli kah. Kurb oli see, et suurem osa mälestus-, toetus- ja tänumeeneid jäid üleandmata, sest põhjusel või teisel ei olnud tänatavaid kohale tulnud.
Üleliia suuri üllatajaid samuti lõppenud aasta ei pakkunud või isegi kui pakkus, siis ei leidnud see märkimist, sest tulemused jäid kohtade varju. Kui ikka tuleb valida maailmarekordi või maailmameistri vahel, siis kumma te valiksite? Sellega ei taha ma sugugi öelda, et premeeritud omi preemiaid ei vääri. Muidugi Väärivad! Hurraaa! Aga tahaks teistele ka pai teha, sest nemadki on väärt, eriti kui kotipõhjas on rekordite parandusi ja suuri eneseületusi.
Pidulikkust lisasid üritusele noored Arsise kellade ansamblist. Mulle isiklikult meeldib kellamängu kuulata ja meeldis ka seekord. Aitäh! Oligi kõik. Veidikene veel veini, suupisteid, kohvi, konjakit ja minek.
Noore sportlase kõht korises, mis tähendas telefonikõne suurele vennale, kes pani kiiresti ühes toredas söögikohas kinni laua ja läinud me olimegi.
Robi lemmiktoit oli lemmikkoha menüüst küll kustutatud, aga sobitas endale pärast pisikest mõttetööd mõned rohelised lehed kanavigurite kõrvale, mis tähendas, et koju jõudes võisime ikkagi otse voodisse maanduda.
Täna on hingetõmbepaus, millel ei ole antud kaua kesta, sest juba homme hommikul kihutavad mitmevõistlejad Võrumaale laagerdama. Edu neile! Sisehooaeg ei ole enam mägede taga.
Ja veel. Olin siiani arvamusel, et mu alatasa ebaõnnestuvate piltide põhjuseks on kehv fotokas. Pärast seekordset pingutust sain aru, et fotokal minu käes pole vahet - ma lihtsalt ei oska pildistada. Aga kannatage ära, näod on ikka ehk tuntavad :)
Klubi Järvala treener Leonhard Soom, tubli Robi ja veel tubli treener Tõnu Kaukis
No comments:
Post a Comment