Robi ja Morgan vallutavad uusi kõrgusi |
“Kuidas Robil seal Ameerikas ka
läheb? Kas vigastustest on üle ja trenni ikka teeb?”, küsitakse.
Ikka teeb, vigastustest hetkel
õnneks juttu ei ole, aegajalt kuuleme hoopis uutest eneseületustest ja
lootustandvatest isiklike rekordite parandustest, mis sünnivad praegu kangiga kükkides
või selle rinnale võtus jne.
Aju saab puhkust hobiga
tegeledes, vanadele mootorratastele uut elu andes. Hetkel on käsil sellised asjad:
Kui kooliga ja trenniga läheb
seal pool ookeani suhteliselt stressivabalt, siis pingete, segaduse ja
teadmatuse eest hoolitsetakse kodumaal. Teemaks spordistipendiumid, nende
määramine ja suurus. Millest või kellest need sõltuvad. Küsimusi võiks panna
ritta hulgi, kui saaks mõnele selge vastuse ka, oleks tore.
Umbes aasta tagasi vaatasin ja
kuulasin ammulisui Pealtnägijast Risto Mätast, kes tõi oma nime ja näoga
päevavalgele segadused selles vallas. Kuna Robi polnud selleks ajaks Eesti
spordisüsteemidelt teeninud sentigi toetusraha, vaatamata sellele, et oli Eestit
esindanud erinevates vanuseklassides erinevatel rahvusvahelistel võistlustel,
siis ei osanud väga kaasa rääkida. Mõelda küll. Selgeks sai, et selgust ei ole,
vaatamata sellele, et pärast Mätase avaldust hakkas tulema selgitavaid ja
kiitvaid pressiteateid nagu värsket lund, mis pidanuks katma väljaimbunud jama.
Aga jama jäi. Tuli välja, et on neid, kes on rahale lähemal ja neid, kes
vaatamata saavutustele ei oma kas häid ja õigeid suhteid või midagi muud, mis võib
osutuda määravaks rahalaevade liigutamisel.
Nüüd tunneme või täpsemalt tunneb
Robi seda kõike omal nahal ja mitte selge värske puhta lumena vaid ikka jamana,
mis selle lume alt välja kipub sulama.
Jah, pärast aprillis täidetud
olümpianormi hakkas ta esimest korda oma sportlaskarjääri jooksul saama
toetust, mis oli normitäitjale ette nähtud: maist – augustini 600 euri. Pärast
olümpiat pidi toetused ümber vaadatama. Vaadatagi, aga mille alusel, selle
kohta selgitusi ei antud. Igatahes hakkas Robi saama toetust vähem kui
normitäitjast sõber ja sama palju, kui need, kel normini veel tee minna.
Selles tabelis peaks peegelduma EOK toetuste saajad ja summad kergejõustiklastele pärast Olümpiat. Nagu näha on tipud tabelist sootuks väljas (Kanter, Kupper, Mägi ja Balta) ja saajate hulgas needki, kes seekordse olümpiani oma tulemustega veel ei küündinud. EOK tahtvat neid toetada, kuna on Olümpialootused 2020. Sel juhul tahaks küsida, et kas meil peale kahe nimetatud mitmevõistleja rohkem lootusi polegi? Või mille alusel just neid hetkel eelistatakse?
Selles tabelis peaks peegelduma EOK toetuste saajad ja summad kergejõustiklastele pärast Olümpiat. Nagu näha on tipud tabelist sootuks väljas (Kanter, Kupper, Mägi ja Balta) ja saajate hulgas needki, kes seekordse olümpiani oma tulemustega veel ei küündinud. EOK tahtvat neid toetada, kuna on Olümpialootused 2020. Sel juhul tahaks küsida, et kas meil peale kahe nimetatud mitmevõistleja rohkem lootusi polegi? Või mille alusel just neid hetkel eelistatakse?
Iseenesest pole sel ju tähtsust
palju keegi saab, aga kui erinevused ilmsiks tulevad ja küsimusele, miks just nii?, vastuseid pole või
küsimusi lihtsalt eiratakse või hakatakse keerutama, et otsustajad on mujal ja
need, kes on nö mujal põrgatavad palli jälle esimeste väravasse tagasi,
kinnitades, et sööt või ettepanekud tulevad ikka neilt, siis ma küsin, mehed,
kas te ise saate aru, kuidas otsused sünnivad või kes neid sünnitavad?
Kas aeg ei oleks juba teha või
paika panna reeglid, mis on kättesaadavad ja arusaadavad kõigile ühte moodi – oleks vähem küsimusi
ja vähem neist küsimustest möödavaatamise vajadust.
Kuulsin sahinaid, et Eesti juhtiv
10-võistleja, meie selle ala olümpiavõitja üheks ettepanekuks on Saluri toetuse
saajate realt üldse kõrvale lükata, kuna Ameerika imetulemustesse ta ei usu ja
tulevikku sel sportlasel ei näe.
Minu jaoks on see läbielatud
teema, see tuleviku mittenägemine. Mäletan, et kui kunagi pandi sponsorite toel
kokku ühe kogukonna noortest lootustest tiimi „Rio 2016“, siis võeti Robi kampa
pealekauba, et ahh, olgu siis pealegi. Ega ta peale ei panustatud ega ka
kulutatud, kuigi kogu sellest tiimist oli tema lõpuks ainus, kes endale seatud
eesmärgi täitis ja olümpiale jõudis.
Loomulikult polnud tulemus
esimesel olümpial keksimist väärt, aga see, et tulemusele seekord minna ei saa, sai selgeks juba enne olümpiat. Seega tuli täita esimene eesmärk – osaleda! Selle eesmärgi täitis Robi
väärikalt ja lõpuni välja, seda vaatamata vigastusest veel täielikult
taastumata jalale, rääkimata uue vormi kogumise võimalusest. Iga ala sai läbitud, olümpiatunnetus kogetud.
Toetuste jagamise aluseks olev
norm, kui see ikka on millegi aluseks, on täidetud. Isegi kui aprillikuist
punktisummat 8108 võib pidada oma ala asjatundja poolt „Ameerika imetulemuseks“,
siis kuidas hinnata järgmisel, Ameerika üliõpilaste spordisüsteemi tähtsaimal
võistlusel NCAA kogutud 7934 punktisummat. Ise kratsin siiani kukalt, ega
suuda aru saada, kuidas oli see võimalik, kui tead, et kuus ala neist tuli
läbida pindluu murruga. Kui keegi on valmis värske vigastusega koguma sellise
punktisumma ja arvama, et sellesse tüüpi pole mõtet panustada, siis kellesse ta
panustaks? Ainult Maicel ja Robi ise on suutnud sel hooajal koguda nimet
punktisummast enamat.
Praegu aga tundub, et toetust
jagatakse just selle alusel, kellesse ma usun või kellesse ma ei usu. Kes mulle
rohkem meeldib või keda keegi isiklikult paremini tunneb. Kui nii on, siis
öelge seegi avalikult välja.
Pinged ja arusaamatused tekivad
ju ikka siis kui sul on põhjendatud ootus, mille peale otsustajad tõstavad
keskmise sõrme, andes märku, et arene veel. Kui kaua? Mida veel peab näitama,
et tekiks usaldus ja õigustatud ootus?
Seni kuni pole vastuseid, ega
läbipaistvat rahastust, seni need, kes jaksavad, kellel on tagataskus tugev
isiklik motivatsioon, lähedaste toetus ja usk, jätkavad. Need, kellel seda
pole, kukuvad kõrvale. Olen näinud mitmeid ärakukkumisi Robist palju andekamate
ja lootustandvamate noorte puhul, kellel pole jagunud piisavalt tahet või
närvi, et mitte hoolida neist, kes sinusse ei usu.
Praegu makstav 250 euri kuus on
ju lõpuks parem mitte millestki, mis oli varem. Häda korral on olemas ema ja on
vanem vend ja on Ameerika spordisüsteem, mis on abiks ja kõrval isegi vigastuste korral.
Robilt ootan uut hooaega ja
oskust vigastuste osakaalu miinumini viia. Küll me siis veel näeme!