Raha ja suhted

Robi ja Morgan vallutavad uusi kõrgusi

“Kuidas Robil seal Ameerikas ka läheb? Kas vigastustest on üle ja trenni ikka teeb?”, küsitakse. 

Ikka teeb, vigastustest hetkel õnneks juttu ei ole, aegajalt kuuleme hoopis uutest eneseületustest ja lootustandvatest isiklike rekordite parandustest, mis sünnivad praegu kangiga kükkides või selle rinnale võtus jne.

Aju saab puhkust hobiga tegeledes, vanadele mootorratastele uut elu andes. Hetkel on käsil sellised asjad:

Kui kooliga ja trenniga läheb seal pool ookeani suhteliselt stressivabalt, siis pingete, segaduse ja teadmatuse eest hoolitsetakse kodumaal. Teemaks spordistipendiumid, nende määramine ja suurus. Millest või kellest need sõltuvad. Küsimusi võiks panna ritta hulgi, kui saaks mõnele selge vastuse ka, oleks tore.

Umbes aasta tagasi vaatasin ja kuulasin ammulisui Pealtnägijast Risto Mätast, kes tõi oma nime ja näoga päevavalgele segadused selles vallas. Kuna Robi polnud selleks ajaks Eesti spordisüsteemidelt teeninud sentigi toetusraha, vaatamata sellele, et oli Eestit esindanud erinevates vanuseklassides erinevatel rahvusvahelistel võistlustel, siis ei osanud väga kaasa rääkida. Mõelda küll. Selgeks sai, et selgust ei ole, vaatamata sellele, et pärast Mätase avaldust hakkas tulema selgitavaid ja kiitvaid pressiteateid nagu värsket lund, mis pidanuks katma väljaimbunud jama. Aga jama jäi. Tuli välja, et on neid, kes on rahale lähemal ja neid, kes vaatamata saavutustele ei oma kas häid ja õigeid suhteid või midagi muud, mis võib osutuda määravaks rahalaevade liigutamisel.

Nüüd tunneme või täpsemalt tunneb Robi seda kõike omal nahal ja mitte selge värske puhta lumena vaid ikka jamana, mis selle lume alt välja kipub sulama.

Jah, pärast aprillis täidetud olümpianormi hakkas ta esimest korda oma sportlaskarjääri jooksul saama toetust, mis oli normitäitjale ette nähtud: maist – augustini 600 euri. Pärast olümpiat pidi toetused ümber vaadatama. Vaadatagi, aga mille alusel, selle kohta selgitusi ei antud. Igatahes hakkas Robi saama toetust vähem kui normitäitjast sõber ja sama palju, kui need, kel normini veel tee minna.

Selles tabelis peaks peegelduma EOK toetuste saajad ja summad kergejõustiklastele pärast Olümpiat. Nagu näha on tipud tabelist sootuks väljas (Kanter, Kupper, Mägi ja Balta) ja saajate hulgas needki, kes seekordse olümpiani oma tulemustega veel ei küündinud. EOK tahtvat neid toetada, kuna on Olümpialootused 2020. Sel juhul tahaks küsida, et kas meil peale kahe nimetatud mitmevõistleja rohkem lootusi polegi? Või mille alusel just neid hetkel eelistatakse?
 

Iseenesest pole sel ju tähtsust palju keegi saab, aga kui erinevused ilmsiks tulevad ja küsimusele, miks just nii?, vastuseid pole või küsimusi lihtsalt eiratakse või hakatakse keerutama, et otsustajad on mujal ja need, kes on nö mujal põrgatavad palli jälle esimeste väravasse tagasi, kinnitades, et sööt või ettepanekud tulevad ikka neilt, siis ma küsin, mehed, kas te ise saate aru, kuidas otsused sünnivad või kes neid sünnitavad?

 

Kas aeg ei oleks juba teha või paika panna reeglid, mis on kättesaadavad ja arusaadavad kõigile ühte moodi – oleks vähem küsimusi ja vähem neist küsimustest möödavaatamise vajadust.

Kuulsin sahinaid, et Eesti juhtiv 10-võistleja, meie selle ala olümpiavõitja üheks ettepanekuks on Saluri toetuse saajate realt üldse kõrvale lükata, kuna Ameerika imetulemustesse ta ei usu ja tulevikku sel sportlasel ei näe.

Minu jaoks on see läbielatud teema, see tuleviku mittenägemine. Mäletan, et kui kunagi pandi sponsorite toel kokku ühe kogukonna noortest lootustest tiimi „Rio 2016“, siis võeti Robi kampa pealekauba, et ahh, olgu siis pealegi. Ega ta peale ei panustatud ega ka kulutatud, kuigi kogu sellest tiimist oli tema lõpuks ainus, kes endale seatud eesmärgi täitis ja olümpiale jõudis.

Loomulikult polnud tulemus esimesel olümpial keksimist väärt, aga see, et tulemusele seekord minna ei saa, sai selgeks juba enne olümpiat. Seega tuli täita esimene eesmärk – osaleda! Selle eesmärgi täitis Robi väärikalt ja lõpuni välja, seda vaatamata vigastusest veel täielikult taastumata jalale, rääkimata uue vormi kogumise võimalusest. Iga ala sai läbitud, olümpiatunnetus kogetud.

 

Toetuste jagamise aluseks olev norm, kui see ikka on millegi aluseks, on täidetud. Isegi kui aprillikuist punktisummat 8108 võib pidada oma ala asjatundja poolt „Ameerika imetulemuseks“, siis kuidas hinnata järgmisel, Ameerika üliõpilaste spordisüsteemi tähtsaimal võistlusel NCAA kogutud 7934 punktisummat. Ise kratsin siiani kukalt, ega suuda aru saada, kuidas oli see võimalik, kui tead, et kuus ala neist tuli läbida pindluu murruga. Kui keegi on valmis värske vigastusega koguma sellise punktisumma ja arvama, et sellesse tüüpi pole mõtet panustada, siis kellesse ta panustaks? Ainult Maicel ja Robi ise on suutnud sel hooajal koguda nimet punktisummast enamat.

Praegu aga tundub, et toetust jagatakse just selle alusel, kellesse ma usun või kellesse ma ei usu. Kes mulle rohkem meeldib või keda keegi isiklikult paremini tunneb. Kui nii on, siis öelge seegi avalikult välja.

Pinged ja arusaamatused tekivad ju ikka siis kui sul on põhjendatud ootus, mille peale otsustajad tõstavad keskmise sõrme, andes märku, et arene veel. Kui kaua? Mida veel peab näitama, et tekiks usaldus ja õigustatud ootus?

Seni kuni pole vastuseid, ega läbipaistvat rahastust, seni need, kes jaksavad, kellel on tagataskus tugev isiklik motivatsioon, lähedaste toetus ja usk, jätkavad. Need, kellel seda pole, kukuvad kõrvale. Olen näinud mitmeid ärakukkumisi Robist palju andekamate ja lootustandvamate noorte puhul, kellel pole jagunud piisavalt tahet või närvi, et mitte hoolida neist, kes sinusse ei usu.

Praegu makstav 250 euri kuus on ju lõpuks parem mitte millestki, mis oli varem. Häda korral on olemas ema ja on vanem vend ja on Ameerika spordisüsteem, mis on abiks ja kõrval isegi vigastuste korral. 

Robilt ootan uut hooaega ja oskust vigastuste osakaalu miinumini viia. Küll me siis veel näeme!