Rõõm, stabiilsus ja uued väljakutsed - Robi aasta 2017

Lõppeva aasta viimane osa jäi blogis postituste kohapealt hõredaks. Ühelt poolt nagu midagi erilist ei sündinud ka (kool, vigadest taastumine) ja teiselt poolt kirjutasin oma eelmises postituses. Blogi ja Robi fännide lohutuseks saatsin aga Robile aasta viimasel kuul mõned küsimused, mis aitaks meil kõigil paremini aru saada, kuidas ta ise oma aastale tagasi vaatab, mida sellest aastast esile tooks, millised hetked võiks lugeda õppetundideks, mis rõõmustas ja mis viib edasi. Kes teada tahab, see loeb! 

 

London 2017 - tehtud! Foto: Ilmar Saabas, Delfi

Mis esimesena meenub kui oma spordiaastale 2017 tagasi mõtled?

Kui spordiaastale tagasi mõelda, siis kindlasti meenub NCAA sise meistrivõistlused, kus suutsin koguda elus esimest korda üle 6000 punkti (6051, märts 17) ja teisel päeval kahel viimasel alal kõva lõppsõna öelda (isiklike parandused teibas ja 1000m).

Kindlasti ei lähe meelest Londoni MM debüüt, kus suutsin lõpuks alistada 5m teibas ja läbi valude teist korda oma elus üle 8000p teha (8025). Halva poole pealt on siiani veel peas see valutav põlv, mis segas mind Juunist alates ja tegelikult senini vahel tunda annab. See oli üks ebameeldivamaid vigastusi, kuna sain teha peaaegu kõike aga ühel alal oli lihtsalt nii suur probleem, et oli aegu, kus lihtsalt ei julgenud üle tõkke minna, sest kunagi ei teadnud, mis mind ületamise järel ees ootab.

Pärast tõkkeid Londonis. Delfi foto, autor Ilmar Saabas

Millised kordaminekud sulle suurimat heameelt valmistasid ja miks?

Heameelt valmistas kindlasti ühel aastal nii 6000 ja 8000 punkti alistamine ja mingisuguse stabiilsuse leidmine. Kindlasti ka hea edasiminek kaugushüppes, mis peakski mu üks trumpaladest olema. Emotsionaalselt pakkus heameelt teivashüpe, kus ma nii sees kui väljas suutsin parandada rekordit ja alistada 5 meetrit. Veel 3-4 aastat tagasi arvasin, et 5 meetri ületamine oleks suur kordaminek. Nüüd näen, et 5 meetrit ei ole veel lagi.

 

 

Millised hetked ja kogemused sa sellest aastast endaga kaasa võtad kui õppetunnid?

Iga õnnestumine on hetk, mida endaga kaasa võtta. See lihtsalt tagab rahulolu, mis aitab rasketest päevadest üle olla. Iga vigastus ja tagasilöök tegelikult aitab sind tulevikus asju teistmoodi näha ja teha. Näiteks kui mul oli põlvevigastus ja tõkkeid joosta ei saanud, mõtlesin iga päev hetkest kui ma jälle valuvabalt joosta saan. Teadsin, et kui terveks saan, siis on suurt arengut oodata just tõkkejooksus, kuna valutav põlv pani mind rohkem mõtlema ja näitas, et isegi „pooliku põlvega“ suudan rekordilähedasi aegu näidata, mida ma siis terve põlvega suudaks!! Õnneks trenn on seni näidanud, et vähemalt ühel alal võib arengut oodata küll.

Milline on olnud rõõmu, õigluse, ebaõigluse, armastuse ja rahuolu osa sinu elus?

Küsimus, mida “sportlane” igapäev ei näe... Minu jaoks on elus siiski number 1 rõõm. Kui ma teeks miskit, millest ma rõõmu ei tunne, siis miks ma seda üldse teeks? Kui see ei paku rahulolu, siis ei tule sellest ka midagi välja. Kui minult küsitakse, miks ma küpsetan, või miks ma mootorrattaid parandan, siis vastus on alati üks: see pakub mulle rõõmu ja tekitab heaolutunde. Mul on olemas hobid, millega tegelemine aitab mõtteid muust elust mujale juhtida ja mis ENAMASTI rahulolu tekitavad.  

 

Milline on olnud perekonna, maa ja ülejäänud maailma roll sinu elus?

Ma ei näe elu ilma perekonnata. Olen alati püüdnud teha asju, mis pakub rõõmu ja uhkusetunnet ka perele. On raske olla kurb ja masenduses kui sul on pere, kes naudib koos sinuga neid asju millega sa tegeled. Rõõm on 100 korda suurem, kui saad seda jagada sulle kõige olulisemate inimestega. Mul on hea meel, et mul on sellised inimesed olemas oma maal ja et olen leidnud teise toetava pere uuel maal.

Mis on Ameerikas olnud seni kõige üllatavam, kõige keerulisem ja kõige meeldivam, millega oled kokku puutunud?

Ameerikas seni kõige üllatavam ja ka meeldivam on kindlasti olnud inimeste  rõõmsameelsus ja sallivus. Inimesed on rõõmsad ja naudivad elu rohkem kui näiteks Eestis. Sporti võetakse selles riigis kui meelelahtust, mis minu arvates ongi parim viis selle jälgimiseks.

Keeruline on olnud vahel ilma perekonnata olla, kuna mõnikord on olukordi, kus tahaks silmast silma rääkida asjadest, mis muret teevad, aga selleks pole alati võimalust. Enamasti ma õnneks väga palju keerulisi aegu ei kohta ja õnneks olen leidnud siin uue perekonna ja kihlatu, kelle õlale saan toetuda raskemate aegadel.

Robi ja Morgan, 30. September 2017

Meeldivad on kindlasti kõik need võimalused, mida Ameerika pakub. Uued tutvused, LEAD academysse saamine, mis aitab luua rohkem kontakte ja tõesti uskumatult lahe perekond. Tore on, et saan jagada siinseid võimalusi oma Eesti perega, kutsudes neid Ameerikasse külla ja tutvustades elu teiselpool ookeani. Usun, et keegi neist reisist Ameerikasse ara ei ütleks.

 

Mille järele sa kõige suuremat igatsust tunned Eestist ära olles?

Kindlasti perekond, eriti veel nüüd kui olen onu. On raske olla eemal venna pojast, kes kasvab nagu soe sai ahjus. Eesti toit on kindlasti üks suuremaid asju mida igapaevaselt igatsen. Kohukesi tahaks süüa ka Ameerikas.

7-kuune Ruben

Robi pere 2017

Kuhu ja kuidas edasi, mida ootad uuelt aastalt?

Uuelt aastalt ootan kindlasti võistlusi, mis pakuvad palju rõõmu ja vähe valusid. Loodan ja usun, et eelmise aasta kindluse saavutamise pealt on hea jätkata ja võib lõpuks oodata isegi uut edasiminekut. Viimane aasta kooli eest võisteldes annan endast parima, et tuua tiitel nii individuaalselt kui ka tiimi siseselt. See oleks saavutus, mille nimel tööd teha ja teen. Suvisel hooajal loodan Eestit esindada Euroopa meistrivõistlustel ja sealgi üks lahe võistlus kokku panna koos teiste kamraadidega.

Kolm vuntsi: Janek, Robi, Maicel. Foto: Tairo Lutter

Spordi tegemine, kooli lõpetamine ja plaanitav abielu – milline oleks sinu jaoks järjekord olulisuse mõttes?

Kõik need on minu jaoks olulised, aga kindlasti kõige tähtsam on abielu. See on neist kolmest ainuke asi, mis mõjutab kogu mu edasist elu. Õnneks on meil pulmade korraldamisel palju abilisi, ise püüan igal hetkel jääda endaks ja aidata seal kus vaja, nii kuidas suudan.

 

Robi ja Morgan Eestis, dets 2017

Kooli lõpp on juba käega katsuda, siit edasi minna on juba suhteliselt kergem tee, mis võib aidata mul ka spordis paremaid tulemusi saavutada. Olen pikalt oodanud aega, mil saaks pühenduda ainult spordile. Hetkel küll tundub, et päris sellist aega mul elus kunagi ei tulegi, aga midagi lahedat loodan kindlasti varsti tunda. Vähem stressi ja rohkem puhkust peaks kehale hästi mõjuma. Eks näis, ees on huvitav aasta.

Sportlase ema pikaajalise vaikimise põhjused

Blogi, kuhu kuude kaupa ühtegi postitust ei lisata on mõttetu blogi. Miks ei ole lisatud, kas Robi on sporditegemisele joone alla tõmmanud ja sõudnud lõplikult naisteranda? Kas on ehk midagi uuemat hullemat põlve või puusa, küünarvarre või hüppeliigesega, tagareie või kubemelihasega?

Ei seda ega teist. Aga on midagi, mida veel aasta tagasi arvata poleks osanud – sportlase ema läks kooli. Idee sündis tegelikult möödunud talvel. Suvel sisseastumiste ajal kaalusin ja leidsin, et kui põhitöökohale on hobikorras võetud kohustus teha veidi ka teletööd, siis peaks ju jääma küll nii palju aega üle, et minna lisaks veel  ülikooli ja hea õnne või usina õppimise tulemusel omandada ehk lõpuks isegi magistrikraad, näiteks ANDRAGOOGIKAS.

Sügiseks rullisid vastuvõtjad mu ette punase vaiba sõnadega: hakka astuma. Seekord siis jälle ülikooli.

Nüüdseks on esimesed kuud õhinapõhist õppimist seljataga ja tuleb tunnistada, et olen rahul. Väljaarvatud see, et blogi jaoks tõesti ei ole aega jäänud, aga vahelduseks kulub ehk väike puhkus jälgijatelegi ära.

Õpihoos tudengid

„Mis see andragoogika on?“, on küsinud inimesed tänavalt? Ma ei tea või vähemalt enne õppima asumist väga hästi ei teadnud. Kohe kindlasti ei teadnud, mida sel erialal õpetatakse. Teadsin, et see tähendab täiskasvanu koolitust, aga keda sa siis koolitad, kui oled ennast ära koolitanud, küsisid võõrad ja tegelikult küsisin ise ka.

Kaalusin enne alustamist läbi kõik oma senised oskused, mis mind elus on aidanud: oskus kasvatada üksi inimeseks neli titte, oskus hakkama saada ajakirjanduse ja kommunikatsiooni vallas, mõned õnnestunud koogiteod, hakkamasaamine potipõllunduse, puude ladumise, moosikeetmise ja vahest veel nipet-näpetiga, aga kas see kõik on ikka piisav kellegi teise koolitamiseks? Võib-olla mitte, aga küllalt, et kooliuksest pea püsti sisse astuda.

Ja seda sammu ei ole ma seni veel kordagi kahetsenud. Isegi neil hetkil, kui tundsin, et tegelikult oleks viimane aeg blogisse talletada Robi kihlumine Ameerikas, või motikaga kukkumine ikka sel samal maal. Küll jõuab.

Robi ja Morgani kihlumine 30.09.2017

Hoopis olulisemad on olnud loengud ja koolitööd, mille pikkust võib ülikooli lõpus vist kilomeetritega mõõtma hakata. Miks ma sellest siia kirjutan? Aga sellepärast, et meil on olnud paar ainet, mille puhul olen mõelnud, et miks ma neid eraldi ainetena juba varem ei ole läbinud. Lihtsalt sellepärast, et need on nii huvitavad ja on aidanud mul aru saada, mis asi on üldse õppimine, mis on õpetamine ja mis on professionaalsus või kes on professionaal.

Nüüd tean, et neid huvitavaid aineid on võimalik võtta ka ühe kursuse või siis aine haaval. Soovitaksin sel juhul silmad kinni registreeruda ainele Täiskasvanute juhendamis ja nõustamisprotsessid. Silmad kinni sellepärast, et oleksin  hea meelega pannud ainele registreerumiseks ka viite, aga ma ei suutnud seda ülikooli lehelt üles leida. Mul on kahju. Info otsimist, vähemalt Tallinna Ülikooli lehelt ma kellelegi õpetama ei hakka.

Ema räägib

Muidu ma üldiselt ei põe enam sellepärast, mida ma üldse õpetama hakkaks või keda koolitama, sest olen  aru saanud, et täiskasvanu puhul polegi primaarne õpetamine, hoopis olulisem on õppimine. Järgneda sellele, mis huvi pakub, olla motiveeritud, tahta ja tuuseldada – kuniks elu!

Ma ei näe, et inimesed minu ümber õppida ei tahaks. Üsna paljud õpivad, aga üsna palju on ka neid, kes on väsinud, kes arvavad, et on vanad, kes ei usu enam, et ka nemad võiks, saaks ja suudaks kui vaid tahaks. Millise kivi alla on peidetud tahe, kuidas see üles leida ja koos tahtega edasi liikuda, just seda meile tutvustataksegi.

Kui teil on tööl personali- või koolitusosakonnas andragoogi ettevalmistusega töötaja (sinna nad reeglina satuvad), siis olete ehk osa saanud hästi korraldatud koolitustest, kogenud toetavat suhtumist ja sisukat motiveerimist. Kui mitte, siis võite oma juhtidele soovitada mõni selline palgata ja te näete, kuidas elu võib võtta isegi ühe asutuse sees hoopis teised tuurid.

Võib-olla on see mu soovunelm, aga olen kuulnud ja  lugenud, et selliseid inimesi mõnedes kollektiivides on ja selliste sarnaseks loodan isegi kasvada, aga enne vajan veel veidi aega uute teadmiste kogumiseks ning talletamiseks. Annan märku, kui olen uuteks väljakutseteks valmis ja pakkumistele avatud.

 

P.S. Küsisin teistelt tudengitelt nõu, kuidas leida õigeid aineid põnevateks õpiampsudeks ja sain veelkord kinnitust, et kaks pead on tulemuslikum. Otselink võimalikele ainetele on siin https://ois2.tlu.ee/tluois/uus_ois2.tud_leht  Andragoogika aineid leiad haridusteaduskonna alt.

Uurige-puurige ja tehke oma otsused. Kohtume Ülikoolis.