Robi magistrikraadi saamisest kujunes perele jõulureis

Robil sai ülikool läbi! Olen olnud kõikide laste kõikide koolilõppude tunnistajaks, välja arvatud Robi bakakraad, mis jäi kohalolekuta kinnitamata. Ei muretsenud tookord väga, sest oli selge, et ta liigub kohe edasi. Nii läks ja nüüd siis sai Georgia Ülikooliga e UGA-ga päriselt ühele poole.

Lendasime selle hetke tunnistamiseks kohe parvega peale. Ainult Kata jäi Kaspariga koju meid igatsema. Teised pakkisid kohvrid. Marta tuli Inglismaalt, Siim koos Janne ja armsate lastega Eestist ja mina ka. Samuti Eestist, aga eraldi lennuga, sest tegin oma reisiplaanid varakult. Kohale jõudsin teistest hiljem. Ma pelgasin algusest saadik seda üksi üle ookeani lendu. Võib-olla just pelgamise pärast hakkas üks lend venima, mis tähendas lõpuks seda, et pidin öö konutama lennujaama pingil enne kui teistega kokku sain. Alguses valasin paar meeleheite pisarat, siis otsisin ühe vähem krigiseva pingi ja olin tänulik, et lennust mahajäämine juhtus Miamis, kus vähemalt oli sooja.

Hommikul olin peaaegu et esimesena lennukis, mis mind edasi Atlantasse kandis. Siim ja Janne said koos lastega teha minu pärast ühe plaanivälise sõidu, aga hommikukohvi nautisime juba kõik koos ja sealt edasi oli vaid üks kiire kulgemine paigast teise.

Üsna esimese asjana kasutasin võimalust koos Robiga trenni minna. Olin selle nimel ju 90 päeva tööd teinud. UGA kergejõustik ei harjuta talviti enam õues nagu see oli Maiceli ja Robi ülikooli saabumise alguse aastatel. Nüüd jagavad nad halli ameerika jalgpalluritega. Mulle see pehmet muru meenutav kate päris meeldis. Kergejõustiklastele on oma liivakastid ja kõrgus- või teivashüppe rajad ja muu ka saali servas olemas. Seega imeline.

Enne pidulikku lõpuaktust jõudsime käia Atlantas Coca-Colat testimas ja vaalaskalu imetlemas ja seejärel teha väikese mägede tripi. No olid need vast teed, mis me mägedesse jõudmiseks läbisime. Kujutan ette, et Siimul tõmbub selg veel tagantjärelegi märjaks, kui neile kurvidele ja neis manööverdamisele mõtleb. Üks oli Eestiga võrreldes kadestamisväärne – teed, olgugi käänulised, olid väga heas korras. Mulle see sõit meeldis.

Teel mägionni ja tagasi läbisime toredaid linnu ja söögikohti. Olen endale märkinud ära Clarkesville, mille järel tuli üks huvitav saksapärane maiustuste linn Helen. Soovitan üles otsida kui Georgias ümber juhtute hulkuma.

See mägionn, kuhu päikeseloojanguks kohale jõudsime, asus Townsendis Tennessees. Imeline vaade, kuigi enamuse ajast olime pimedas. Robi tegi meile õhtusöögiks pirakaid hamburgereid, ise grillis kotletid ja puha. Väike Ruben oli vaimustuses väliterrassi mullivannist, kus sai isa ja onuga pikalt mulistada. Tõesti oli tore, veendusin hommikul. 

Tagasiteel läbisime jälle muuseumilaadseid linnu. Ühes tegime vähe pikema peatuse, selle nimi oli Gatlinburg, kus algselt plaanisime isegi päris muuseumikülastuse, aga kuna linn ise oligi nagu üks suur vabaõhumuuseum, siis piisas ka tänavamelu nautimisest koos kiirete sissepõigetega poodidesse, mis olid täis mittevajalikku nänni ja maiustusi. Ohtralt maiustusi.

Sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Põhja Carolinas Waynesville asulas. Võib-olla oleks õigem öelda linn, aga mis vahet sel. Oluline on, et Marta leidis meile sealt ühe väga ägeda söögikoha, tõeline metsik lääs imehea köögiga. Kõik oli stiilne.  

Magama minekuks olime tagasi Athensis. Magada oli vaja, sest hommikul tuli püksid viikida ja kleidid triikida, et minna ja olla hetke juures, kui ühe nimi hõigatakse lavalt magistrina maha.

Nüüd on see tehtud. Pärast aktust maandusime taaskord sööma. Seekord läksime Alleni soovitusel ja kutsel kohta, mille nimi on Cracker Barrel. Jälle vaimustusin. Vintage kohad mulle istuvad.  

Siim ja Janne sõitsid pärast lõunasööki lastega lõunasse, et enne Eestisse tagasi lendu veidi lõunamaa sooja ka nahavahele saada. Meie Martaga naudime mõned päevad veel Robi seltskonda. Laupäeval näiteks paastume vähe ja läheme kolmekesi trenni.  Edasi tuleb see, mis tuleb edasi. 

Terve sügis on möödunud blogisse jälgi jätmata. Teinekord läheb nii. Kui püüda olla aus enda ja võimalike lugejate vastu, siis on põhjuseks olnud segased ajad. Hea on jagada edu ja õnnestumisi, aga kui need pole su igapäevased saatjad, kui pole muud peale vajaduse päev päeva järel hakkama saada, teha väikeseid tegusi, lootuses, et need ühel päeval suurema rõõmu õuele toovad, siis nii teedki. Lihtsalt teed ja kõneled vähem.

Mina elasin terve sügise oma elu kodus Eestis, Robi Ameerikas. Et meie väikestes eludes veidi enam värvi oleks, esitas Robi mulle septembri alguses väljakutse, mille ma rõõmuga vastu võtsin. See tähendas, et 90 päeva tegime muudele tegemistele lisaks komplekti harjutusi kõhule, seljale, jalgadele kätele. Väljakutse tuli mu jaoks väga viimasel hetkel, sest olin üsna laisaks muutunud vahepeal. Jooksmas küll käisin aegajalt, aga lihased hakkasid vaikselt kaduma ühtlase pehme kihi alla.

Alustasin 20 kõhulihase harjutuse, 10 kätekõverduse, seljalihaste harjutuse ja kükkidega. Igal nädalal tuli harjutuste korduste arvu tõsta 5 võrra. Lihtne!. Tegin endale kalendrisse kava. Esialgu tundus ehmatav küll, kui viimase nädala peale tuli kirjutada harjutuste kordustearvuks numbrid 85-75-75-75, aga lubasin endale olla paindlik. See tähendas ennetavat mööndust, et kui tundub ikka ülemõistuse raske, siis võin mõnel nädalal korduste arvu tõstmata jätta. Tegelikkuses liikusin ikkagi edasi lubatud sammuga, mis tähendab, et lõpetasin nii nagu pidi, ainult et lõpu osas tegin harjutusi hingetõmbe pausidega e seeriatena, mis andsid summana soovitud korduste arvu. Kogu 90-päevane  väljakutse osutus toredaks ja jõukohaseks igapäevaseks tegevuseks.

Robi saatis aeg-ajalt kontrollküsimusi, et kas ikka jätkan, kinnitades ise, et püüab ka järge hoida, kuigi trennihooaeg tuli vahepeal peale ja kerge pole. Trenni on Robi saanud uue hooaja ettevalmistuse eel kaunis kenasti  teha, tundub. Suurtest hädadest pole vähemalt juttu olnud. Välja näeb ka üsna mehine juba.

Oma elamist Athensis jagab ja treenib Robi sügisest alates koos Garrett Scantlingiga, kes vahepeal proovis mitmevõistluse asemel Ameerika jalgpalli, aga siis otsustas mitmevõistluse kasuks ja püüab sel hooajal pääseda hoopis olümpiale Ameerika koondise ridades. Garrett on muhe tüüp, õppis ja võistles õpingute ajal koos Maiceliga NCAA sarjas.

Sügisesse on jäänud Robi poolt mõned üsna radikaalsed otsused, mis omakorda on mindki mõtlikumaks sundinud. Mõtlikumaks ses mõttes, et pole kiirustanud midagi väga jagama. Ei ette ega taha. Tegutsema küll, aga omal moel. Möödunud hooaeg ei kujunenud just meelakkumiseks. Mõned sellest tingitud segased olukorrad alles ootavad lahendamist ja mõnikord ärkad ise ka tegudele või hakkad otsima uusi teid siis, kui vanad enam edasi ei vii. Seega on olnud kogu sügis nagu juba öeldud üks vaikne pusimine koos järjepideva harjutamisega, lootuses kasvada tugevamaks ja paremaks.

Ah-jaa, kassi võttis ta ju ka, aga sellest olen ma isegi kirjutanud. Kass on hea kaaslane, kelle eest hoolitseda ja kes stressi maandab. Stressi jagub alati. Iseäranis sel ajal, kui sa oma tiheda treeningkava kõrvalt püüad ühele poole saada kooliga. Nüüdseks on selge, et seegi väljakutse sai täidetud. Edasi peaks järgnema tööinimese elu, mis praeguste plaanide kohaselt algab Ameerikas.

Ühte lõppu ja teist algust e elu pöördelisi hetki  tahad ometi ju lähedalt näha. Oma laste puhul kindlasti, vähemalt nii palju kui see on võimalik. Kui väga tahta, on kõik võimalik, on Robi ise meile korduvalt tõestanud. Nüüd on meie kord. Otsustasime perega Ameerikasse kohale sõita ning rõõmust osa saada ja seda kohalolekuga vahest isegi suurendada. Uued väljakutsed, siin me oleme!

Braavo, Maicel! Braavo!!

Nüüd, kus mõni päev on olnud settimise aega, tunnen, et jätta kergejõustiku elu raputanud sündmus blogis kajastamata, muudaks kogu töö neil lehtedel üsna mõttetuks.
Meie 10-võistlus jõudis maailmas pjedestaalile ja seda tänu Maicelile. See on nii vägev tunne, et iga kord, kui end sesse hetkesse tagasi mõtlen, muutub pilk häguseks ja nina vesiseks. Huvitav miks? :)

Maicel võitis Doha MMil hõbeda ja seda Eesti mitmevõistluse kõigi aegade teise tulemuse 8604 punktiga. Tema üksikalad ses seerias olid esimesel päeval: 100 m - 11.10, kaugus - 7.46, kuul - 15.12, kõrgus - 2.17!!, 400m - 50.44/ punktid 4317 ja teisel päeval - 110 tõkked - 14.43, ketas - 46.64, teivas - 5.40, oda - 63.83 ja 1500 m - 4.31,51 - punktisumma 8604!!

Janek tegi samuti hea võistluse, mitme isikliku rekordiga selle sees, mis tõi kokkuvõttes 6. koha punktisummaga 8297, aga Maicel võttis kogu tähelepanu endale. Janek elab selle üle, tema tähetunde tuleb veel.

Aga Maicel-poiss!! Kuna nende elud Robiga olid vahepeal nii läbipõimunud, siis on ta olnud mu jaoks Audest alates natuke enam kui lihtsalt Uibo.

Kui Robi nö tõus algas A-vanuseklassist, polnud Maicelit kusagil. Tegelikult ta muidugi oli, aga miski seljaprobleem ei lubanud tal täiega võistelda, kuid trennimist see ei seganud. Jah, nad olid nagu paarisrakend, alati teineteist toetavad. Igal hetkel. Vahest just see poistevaheline suur sõprus muutis mind tundlikumaks mõlema otsingute ja katsetuste suhtes.

Maiceli visadus ja usk iseendasse on olnud hämmastav. Londoni MMi ajal oleks tahtnud karjuda valust ja ülekohtusest suhtumisest, mis Maicelile osaks sai, kui selgus, et ta teibast edasi ei tee - vigastus ei luba. Parastajate ühendkoorid kaevasid tema sportlasekarjäärile auku ja mõni kraapis juba muldagi peale, aga Maicel teadis, mis tema sees on, mida ta paremal päeval suudab.

Berliini EMi järel, kus Maicel lahkus areenilt järjekordselt vigasena ja Robi lõpetas kettas nulli saamisega, hoidis tuju üleval jalga järel vedav Maicel. "Mis sul viga," ütles ta naerdes Robile, "sa võid homme päev teha uue võistluse e vigade paranduse, mul kulub mitu kuud, et jälle liikuma saada." Me näeme, et ta on saanud ja kuidas veel!

Seekord panid sa suud lukku kõigil neil, kes on varem isiklikul pinnal ilkuda võtnud. See pole olnud kerge. Võid püüda kõigest mööda vaadata küll, aga riivab ikka. Sa oled mitmekordselt ümber lükanud põhjapaneva statistika, mille kohaselt Ameerikasse õppima suundunud noored tiitlivõistlustel läbi ei löö. Löövad ja kuidas veel. On löönud Erm, on löönud Maicel ja löövad veel teisedki. Sa oled kõva vend!

10-võistlus lõppeb pärast viimast ala. Enne seda võib 10 ja enam korda midagi juhtuda, õnnestuda ja ebaõnnestuda, aga võib juhtuda ka nii, et midagi hullu ei juhtu. Seekord ei juhtunud. Vähemalt meie omadel mitte või siis vähemalt mitte olulisel määral.

Robi ütles juba teiba eel, et Maic võtab kulla. Mulle tundus seda esimesel hetkel liiga palju, aga korraga sain aru, et ongi võimalik! No ma pole kõige suurem asjatundja, naudin protsessi samm-sammult ja seekord oli kogu sündmus nautimist väärt! Aitäh teile, poisid! Aitäh Maicel, et sa kogu sest jamast oled läbi tulnud nina vee peal hoides! Vahva, et seekord saite edu nautida Shaunega koos. Meie koos teiega. See oli ilus.

Olete suured inspireerijad! Tean ühte tüüpi, kes end teie, eriti Maiceli tuules lubab uuesti kokku võtta, teha edaspidi targemaid otsuseid ja näidata, mis tema sees veel varuks on. Jään ootama uut põnevat kergejõustiku hooaega.

Sihid ja suunad uueks hooajaks

Ikka ja jälle ja siin ja seal kohtun küsimustega, mis ootavad vastust selle kohta, kuidas Robil ka läheb.
Lihtne vastus on, et hästi. Kasvatab Ameerikas kassi ja püüab ühele vanale autorondile elu sisse puhuda.
Kõige tähtsamana paistab hetkel siiski kassipojast inimese kasvatamine, sest neid pilte ja videosid saabub sealt poolt üle päeva.

Kui kass kasvab isegi ilma kasvatamata, siis auto ilma putitamata eluvaimu sisse ei võta. Tundub, et tehnika kallal nokitsemine on heaks vahelduseks raskele trennile. Saab pea tühjaks ja kui hästi läheb, siis ühel päeval ehk isegi rattad alla, aga see pole ju ometi see, mida küsijad teada tahavad, kui uurivad, et kuidas seal kaugel ka läheb.

Ilusasti läheb. Robi sõnul ta trenniga end hetkel ülemäära ei vaeva. Kohe kui sai 100% selgeks, et Doha jääb ära, tekkis võimalus teha tõsisem paus ja keskenduda puhkusele, millest peaks sündima hea hoovõtt järgmiseks hooajaks. Sihikul on esmalt talvine sisehooaeg. Mai lõpus tahab Robi ja mina muidugi ka Götzises kohal olla. Ja nii nagu kõik meie teised tublid mitmevõistlejad, hoiab temagi sihikul erinevaid tiitlivõistlusi, olgu selleks EM Pariisis, Tokio Olümpia või sügisene Talence.

Mis täpselt ja millal, selgub jooksvalt. Ajast ette ei rutta, aga üks mis kindel, ketse on veel vara varna riputada.

Eesolevad päevad sunnivad autoremondis väikese pausi tegema, sest meie omadele Dohas tuleb ometi kaasa elada. 2. ja 3. oktoober on Janeki ja Maiceli tähetund. Pöidlad pihku!

Ise jätkan esitatud väljakutset, kus olen jõudnud 25 kätekõverduseni. Sama palju tuleb teha ka kükke ja seljalihase harjutusi, kõhulihaseid 10 võrra enam. Ma saan hakkama. Robi ütles, et tema saab ka, ainult et harjutuste arv on saja võrra suurem. Paneme edasi!

Robi esitas väljakutse

Sain eile, 5. septembril Robilt kõne. Aeg-ajalt ikka saan, aga seekord sain pakkumisega võtta vastu väljakutse. Kõlab uhkelt, aga milline!?

"Väga lihtne," vastas poeg Ameerikast! Ta ütles, et esitas 90-päevase väljakutse esmalt endale, mis seisneb selles, et iga hommikut alustab kõhulihaste ja seljalihaste harjutustega. Lisaks kükid ja kätekõverdused. Sama seeria kordub õhtul. Mingid tühised 100 kõhulihast, 30 korda seljalihaste harjutusi, sama palju kükke ja kätekõverdusi.  Kõhulihaste harjutuste arvu ei muuda, aga ülejäänud harjutustele lisab igal nädalal 5 kordust juurde.

Hoolimata sellest, et sellelt tasemelt harjutuste arvuga alustamine on mu jaoks liig, mis liig, palusin neid siiski täpsustada. Kätekõverdustega on selge, kükkide all, sain teada, peab ta silmas täiskükke e madalale välja, kannad maas, seljalihaste harjutused on tavalised rindkere tõsted ja kõhulihaste harjutuste osas võib varieeruda.

Hästi, mõtlesin, ma võtan väljakutse vastu, aga omadel tingimustel. Proovisin kohe samal õhtul ära harjutuste korduste arvu, mis võiks olla ühele 50-aastasele alustamiseks jõukohane ja leppisime kokku, et mina alustan oma väljakutset 20-10-10-10 ehk 20 kõhulihaste harjutust, seljalihaseid, kükke ja kätekõverdusi 10. Iga nädal lisan 5 kordust, mis tähendab, et viimaseks väljakutse nädalaks peaks seeria olema 80-70-70-70. Kätekõverdusi ka??!!!!!

Viimaseid numbreid vaadates ja oma tänast seisu arvestades hakkab kõhe, aga mis seal ikka. Väljakutse on vastu võetud.

Robi lisas omapoolsesse väljakutsesse veel ühe lubaduse. Ta lubas teha endast iga päev pildi ja monteerida see kokku videoks, et saaks näha, kuidas keha pärast sellist väljakutset muutub.

Kas selliste kehade puhul on veel võimalik midagi muuta või timmida?

Petrose jüngrid e Georgia mitmevõistlejate taimelava

Oluliselt põnevam oleks näha, kas või kuidas minu keha muutub, aga kahjuks puudub mul pildi tegemise oskus. Igatahes - kui ma vahepeal ei murdu, siis peaksin jõuludeks olema oluliselt paremas vormis. Tunnen juba praegu, et muskel hakkas kasvama. Kas keegi julgeb liituda?

Kui siia blogilugejatele midagi veel lisaks kirjutada sportlase hetke olulisematest tegemistest, siis üheks on kindlasti lemmikloom, kassipoeg Lolo?, kelle ta kodustas paar nädalat tagasi.

Tervis on hea, saab teha väljakutsele lisaks juba mõnda aega ka päris trenni. Kõiki alasid ja ilma valudeta, mis on eriti oluline. Ei ole püssi põõsasse visanud. Kui saab kutse Dohasse, mille õhkõrn võimalus täna õhus on, siis lubab ka selle väljakutse vastu võtta. Kui ei saa, siis teeb tööd järgmiste väljakutsete nimel.

Lõpetab, ei lõpeta... Lõpetab? Ei lõpeta!

Tänases päevalehes on lugu, mida ma lugeda ei näe, aga piisas vahepealkirjast või pildiallkirjast, kus seisis: "Kui Karl Robert Saluri puusavigastus augusti lõpuks enam-vähem ei taandu, teeb ta tippspordiga ilmselt lõpparve."

Ma tunnen end veidi.... segaduses olevat. Asi ei ole ju ainult puusas ja lihtsalt lõpetamises. Tegelikult on sellise väljaütlemise taga palju stressi, mis lisaks vigastusele on seotud segaste suhetega alaliiduga. Kui EOK määrab stipendiumi ja määrab selle tähtajaliselt, siis tekivad otse loomulikult  õigustatud ootused. Ootus, et lubatud summa laekub su pangakontole lubatud perioodi jooksul, vaatamata sellele, kas vahepeal tuleb mõni tõrge vigastuse näol või ei tule mitte. 

Robi puhul see voog peatati ja nagu ikka, ilma eelnevate selgitusteta. Selgeid vastuseid ei kiputa andma isegi tagantjärele mitte. Palutakse oodata ja vaadata, tekitatakse tunne, et sportlane ise on hoopis alaliidule võlgu või siis vajab liit oma majandusaasta tulemuste sirgeks ajamiseks sportlaste tuge. Ausalt? See ei ole esimene kord ja vaevalt ta viimaseks jääb. 

Sel poleks tähtsust, kui sa sest toetusest nii sõltuv poleks, aga kui oled ja jääd ootamatult ilma, siis otsi endale uus elu. 

Uue elu on mõned sõbrad juba valinud. See pole olnud lihtne, sest hing ihkaks jätkata armsaks saanud rutiiniga - minna halli ja treenida, pingutada, treenida ja uuesti pingutada. See muutub omamoodi narkootikumiks, tekib sõltuvus, millest loobumisega kaasnevad tõsised võõrutusnähud. Aga nad on saanud hakkama ja ju saab ka Robi. Tippspordist loobumine ei tähenda ju veel loobumist spordist. Robi ise ütles, et kui seni on olnud esikohal sporditegemine ja seejärel tuleb kõik muu, siis hakkamasaamise nimel tuleb ümber orienteeruda ja esikohale seada töine tegevus, mille kõrvale jääb kindlasti ka sport.

Enne Robi lõplikku taandumist tippspordist soovin siiski näha veel vähemalt ühte võistlust, olla kohal ja elada kaasa olukorras, kus näed, et sportlane naudib iga järgnevat väljakutset ja sa saad seda teha koos temaga. Pole vahet, mis võistlus, olgu või Rakvere EM, oluline on rõõm, millega areenile astutakse ja naeratus, mille saatel sealt lahkutakse. Kui see tehtud, siis on kõik tehtud! 

Tühja need saamata jäänud lubatud toetused. Sa tead, et üks toetus on sul alati olemas! Suure venna sünnipäevaks võid ju anda ühe positiivse lubaduse ka! Rõõmuga!

Suvi Eestis möödub vennale terrassi ehitades

Robi on varsti juba kuu aega Eestis olnud. Eestisse tulles oli veel lootus, et läheb ehk Euroopa võistkondlikele Ukrainasse Eestile punkte koguma, aga viimastel aegadel piinanud probleem osutus tõsisemaks, mis tähendab, et võistlemise asemel laseb hoopis välja uurida, mis täpsemalt häda teeb ja mis aitaks sest hädast üle saada. Enne Eestist äralendu peaks pilt selgeks saama.

Tavalist elu-olu häda õnneks ei sega, mis tähendab, et tugev trenn on asendatud seekord mehiste ehitustöödega venna uue maja juures ja abitööjõuna vahel ehk ka vennalaste kantseldamisel. See viimane paistab talle eriti meelt mööda ülesanne olevat. Vahetult enne Robi Eestisse jõudmist tervitas oma kisaga seda maailma uus tulevane fänn, väike Saskia! Sugulased ja sõbrad siit ja sealt poolt merd on üle vaadatud, aega on jagunud kõigile ja kõigele.

Väike mure on ka hingel, sest alaliiduga suhtlemisel jälle segased lood. Segadused algavad pea alati otsustest, mida ei selgitata enne nende tegemist ega ka tagantjärele. Teemaks pea alati raha ja selle läbipaistev jagamine. Tead, et arvele peaks midagi laekuma, aga ei laeku. Ootad päeva, teise, kolmandagi - pole lubatud toetust ega selgitust. Ikka veeretab vastutuse üks ühe ja teine teise kaela. Seda kassi-hiire mängu kõrvalt vaadata ei ole tore. Head maitset sest suhu ega kuhugi mujale kah ei jää.
Kui sa oled terve ja kõik läheb hästi, siis on kõik sinuga, aga kui tuleb tagasilöök ja sa päriselt tuge vajad, on kõigil korraga kiire. Tõsiselt tugevad selguvad just neil hetkedel, sest reeglina jääd siis üsna üksi. Edasi minnakse võitjatega. Inimlikult hästi mõistetav. Mõõnad tuleb üle elada. Robi on lubanud vähemalt aasta veel kaasa teha. Teeb kauem, kui tervis lubab, olen kindel.

Täna on pidupäev! Suurem osa Eestist elab laulu-ja tantsupeo rütmis. Väiksem osa hoiab silma peal sellel, mis juhtub Ukrainas Lutskis. Ma teen mõlemat.

Johannes Erm võttis NCAA-lt, mis võtta andis

8352 punkti - elu esimene Olümpia võib tulla

Ilus oli täna ärgata ja kogu eilse halva ilma kiuste märgata - ta tegi ära!  Johannes kogus keerulistes või isegi väga keerulistes ilmastikuoludes 10-võistluse üksikalade tulemusega kokku nii vägeva punktisumma, et kohe oh-oh-ohhooo!

NCAA champion, MMi norm ja Tokio Olümpianorm tuli kokku tänu kõigele, eriti aga aladele esimesel päeval tulemustega 100 meetris 10.88, kaugushüppes 7.72, kuulitõukes 14.69, kõrgushüppes1.95 ja 400 meetris 47.40.
Teisel päeval jooksis 110 m tõkkeid ajaga 14.32, heitis ketast 44.42, teivashüppes ületas 5.01, lennutas oda 56.27 ja jooksis 1500 m ajaga 4.33,38. 

Nagu näha, oli selleks vaja teha neli isiklikku rekordit ja teised alad omal tasemel, et koguda kokku uut isiklikku rekordit tähistav punktisumma 8352. Tundub, et 1500 meetri jooks oli tubli täpsusjooks, sest vajalik olümpianorm sai ületatud täpselt kahe silmaga! Igatahes on see nüüd tehtud.

Kujutan ette seda õnne ja rõõmu segu, mis Jussi kodus nüüd valitseb. Uhke tunne ja palju õnne kõigile, kel täna tähtpäev. Kooliaastale on pandud korralik punkt ja võib koju lennata.

Robi, kes oli ka NCAA-l aga nüüd juba taustajõuna, jõuab koju 12. juunil. Tal on võimalus järgmised 10 ala läbi teha Ukrainas Euroopa mitmevõistluse meeskondlikul võistlusel Eestit esindades. Lubas, et end tagasi ei hoia. Ma vist hoian ja seekord jätan Ukraina vahele või... mine tea, aega ju veel on. Maicel ja Janek Õiglane on ka seal väljas, tundub huvitav. Eks näis.

Igatahes algas hommik ilusate uudistega ja seda vaatamata Austini koledale ilmale (torm ja äike), milles see ilus punktisumma tuli vormistada. Tubli töö!

45. mitmevõistlus Götzises sai ajalooks

Õnnelikud. Pildi tegi Jan Õiglane

Ikka veel, ikka veel on võimalik, et sa suudad vaimustuda elust määral, mis sind ennastki jahmatab.

Olen lummatud, võlutud ja lõpmata tänulik Robile, kelle tuules me sel aastal esimest korda Götzises maandusime. Nüüd ma tean ega kahtle selles, et just siin, pisikeses Austria linnakeses asub mitmevõistluse päris kodu. Linnakeses, kus majade vahel  karjatatakse kitsi, kus staadioni kõrval on ruumi lehmakarjale, kus istekohtade arvu vähesus tribüünil pole probleemiks, sest inimesed olid tulnud siia mägede vahele nagu nii oma istetete, tekkide, ketside ja botastega, et elada kaks päeva kaasa atleetidele ja seda nõnda lähedalt, otsekui toimuks kogu võistlus su oma peopesal.

Lapitekkide näitus

Robi alustas siinset võistlust täitsa normaalselt, kuigi nii kiirust, kaugust kui ka kuuli on ta parematel päevadel paremini teinud (10.71, 7.37 ja 14.33). Kõrguses ei jõudnud ta miskipärast soojenduse ajaks väljakule. Ühe katse sai teha ja siis algas võistlus. Valis enda kohta kõrge algkõrguse ega saanud sellele pihta, ei saanud midagi klappima ja kogu võistlus läkski lappama.

See oli vist esimene kord, kus ma ise pealtvaatajana ei olnud nii ärevil kui tavaliselt. Vahest just sealse õhkkonna ja müstilise miski pärast, mis mind enda lummusesse haaras. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui Robi oleks lõpuni vastu pidanud kõigi nende vägevatega koos, aga tore oli sedagi näha, et astudes ise kõrvale, jätkas ta teiste toetamist. Devon võib kindlasti mõne punkti Robi arvele kirjutada. Robi ise ütles, et tänu teiste toetusele, pidades silmas ennekõike õde ja venda Williamseid, oma koolikaaslasi, sai ta sellise emotsiooni nagu oleks ise võistelnud.

400 meetrit siiski jooksis veel, vedades enne jooksu Austraalia atleedi Dubleriga kihla, et kes kaotab, see teeb õhtusöögi teisele. Robi kaotas. Tema aeg 48.99. Oma lõpliku punktisummaga 8185 kaheksandale kohale jäänud Cedrik Dubleri 400 meetri aeg oli 48.26.

400 finiš. Jani pilt

Plaksu ka!!!

Teisel päeval läks Robi küll ka tõkkejooksu starti, aga teadmisega, et tõketega riskima ei hakka, kuna reie lähendajalihas (mitte mingi kubeme lihase vigastus nagu tavatsetakse rääkida) vajas hoidmist paremate soorituste näitamiseks mõnel järgneval võistlusel. Neid kindlasti tuleb!

Tõketest mööda. Jani jäädvustus

Tõkete stardist oli vaja läbi joosta, et saaks kaasa teha kettaheites. Kettaheite pingutus lõppes tulemusega 41.53. Tehtud!

Õnneks pidasid Maicel ja Janek ilusti lõpuni vastu ja meil oli võimalus kõik oma kaasa võetud emotsioonid välja elada neid ergutades! Sest oli abi! Maicel läks koju pronksise tulemusega, kogudes pärast vigastust toimunud esimesel võistlusel 8353 punkti. Ilus number mu meelest.

Janeki punktisumma oli ka ilus - 8050, mis andis neil võistlustel 12. koha.

Ülejäänud võistlejate tulemusi e kokkuvõtet saab huvi korral vaadata näiteks SIIT.

10 parimat 10-võistlejat Götzises

Edasi kirjutan hoopis sellest, miks ma igatsen veel enne lahkumist siia tagasi tulemisest.

/.../ Mu jalad on alati
tuleku valmis,
juba enne kui lähen,
sean end tulekuks valmis /.../

Need read on mugandus ühest Alavainu luuletusest. Mõnikord on vaja lasta end voolul kanda, liituda heade inimestega, jagada oma rõõmu ja aru saada, kuidas koos kogetud ja tunnetatud ilusad hetked hakkavad paisuma nagu hea pärmitainas.

Kohe esimesel Götzisesse jõudmise õhtul põrkusime toreda seltskonnaga. Aitäh Rein ja Rein, Kaja, Virge, Tiia, Valev ja Toomas! Teiega kohtumine oli erakordselt lõbus, seda võiks kirjeldada kui armumist esimesest silmapilgust. Tänu teile ei olnud seekordne võistlus ainult spordivõistlus. Me vallutasime tantsuplatsi ja tuhandete pealtvaatajate südamed. Isegi kui ma liialdan, siis on see üks äge liialdus ja mu uued sõbrad annavad selle loodetavasti andeks. Olen iga kell valmis jälle koos teiega asfaldile tormama, et tantsida uuesti "kolmõkõsi kaaressa". Olen valmis koos teiega karjuma häält kähedaks, jahtima autogramme, imetlema mägesid, laulma ja lugema luuletusi loojuva päikese ja ritsikate ühendkoori taustal. Või lihtsalt olema. Need hetked seal mägede vahel jäävad, isegi kui peaks juhtuma, et me enam ei kohtu. Kuigi salajas loodan, et kui mitte enne, siis järgmisel aastal Götzises jätkame sealt, kus seekord pooleli jäime ;).

Robi vahetute muljete piiramisrõngas

Autogramm austajatele

Maiceli tervitamine

Suur tänu kõikidele teistele fännidele ka, keda siin ja seal olin silmanurgast jälginud, aga kellele seni lähemale polnud söandanud astuda. Teinekord ma enam nii väga ei pelga. Emotsioonid liidavad.

Fänniarmee :)

Olen samavõrra tänulik ka oma lastele, et nad tahavad ja jaksavad koos minuga rännata paigast teise. Hea võimalus oli jälle kohtuda! Robi lendas kohale Ameerikast, Marta Inglismaalt, Kata purjetas lennukile Tartust, abikaasa Kaspari tuules. Äärmiselt tore, et oleme oma punti saanud püsiliikme Meelise, kes neil võistlustel täitis ühtlasi ka Robi treeneri ametit. Sai hakkama küll!

Kaspar, Kata, Meelis ja Marta

Ainult teivashüppes on tal veel arenguruumi (nali ;) ), sest seda ala pidi ta platsi asemel jälgima koos meiega pealtvaatajate positsioonilt, et profid saaks oma tööd teha seal, kus on nende koht.
Tegelikult oli see puhas rõõm ja suurepärane võimalus, et treeneri kaelakaarte sai edasi anda, sest nii Janekil kui eriti Maicelil oli Rein Soku nõuannetest selle ala juures tublisti enam abi.

Sokk oli see, kes soovitas Maicelil koguni kaks kõrgust vahele jätta ja 5 meetri pealt kohe 5.30 püüdma minna, et säästa operatsioonist taastuvat jalga (ja publikut võistluste liigse venimise eest ;). Maicelil oli tarkust, seda soovitust järgida. Rein Sokk tunnistas hiljem, et ta ei mäleta varasemast nii julget otsust ja soovitust jätta vahele kaks kõrgust, aga Maicel tõestas, et tema puhul see pädes. 5.30 ülelend esimesel katsel oli võimas!
Sama võimas oli ka Maiceli 2.15 ületamine kõrguses või Janeki üle 15 meetrine kuulitõuge.

Need oli emotsioonid, mida pakkusid kutid, mis tõsteti publiku poolsete ergutushüüete saatel mägede tippudeni ja mis toidavad veel pikalt.

Rõõõõõõõm!!! Pildi tegi Jan

Robi lubas, et tahab ükskord teha sel staadionil ühe korraliku võistluse ka. Kui nii, siis tahan mina seda näha. Juhtugu see siis 46ndal, 47ndal või koguni 50ndal hypomeetingul. Götzis on linnake, kuhu tasub end kohale vedada. Eriti siis, kui mitmevõistlus või mõni mitmevõistleja sind vähekegi kõnetab.

Seekord lendasid Robi ja Maicel Austriast  tagasi Ameerikasse. Robi lubas tegeleda veidi enda probleemidega ja hiljemalt juuni keskel tulla Eestisse paremas seisus. Kosub ja timmib vormi, mis muud. Positiivse stsenaariumi korral on järgmine jõuproov Ukrainas. Pikemaid samme praegu ei astu. Heljun veel mõttes Austria mägede vahel.

Pildisoovijate järjekord Warneri ümber

Kaja püüdis Janeki kinni. Sai järjekordse pildi :)

Mõtled teha kolmekesi pildi? Ära mõtle!

Fantastiline kamp! Nende järel ja koos nendega alati!


Maicel väikeste fännide piiramisrõngas

Aitäh, Austria, ilusate elamuste eest!

Peatu hetk..