Terve sügis on möödunud blogisse jälgi jätmata. Teinekord läheb nii. Kui püüda olla aus enda ja võimalike lugejate vastu, siis on põhjuseks olnud segased ajad. Hea on jagada edu ja õnnestumisi, aga kui need pole su igapäevased saatjad, kui pole muud peale vajaduse päev päeva järel hakkama saada, teha väikeseid tegusi, lootuses, et need ühel päeval suurema rõõmu õuele toovad, siis nii teedki. Lihtsalt teed ja kõneled vähem.

Mina elasin terve sügise oma elu kodus Eestis, Robi Ameerikas. Et meie väikestes eludes veidi enam värvi oleks, esitas Robi mulle septembri alguses väljakutse, mille ma rõõmuga vastu võtsin. See tähendas, et 90 päeva tegime muudele tegemistele lisaks komplekti harjutusi kõhule, seljale, jalgadele kätele. Väljakutse tuli mu jaoks väga viimasel hetkel, sest olin üsna laisaks muutunud vahepeal. Jooksmas küll käisin aegajalt, aga lihased hakkasid vaikselt kaduma ühtlase pehme kihi alla.

Alustasin 20 kõhulihase harjutuse, 10 kätekõverduse, seljalihaste harjutuse ja kükkidega. Igal nädalal tuli harjutuste korduste arvu tõsta 5 võrra. Lihtne!. Tegin endale kalendrisse kava. Esialgu tundus ehmatav küll, kui viimase nädala peale tuli kirjutada harjutuste kordustearvuks numbrid 85-75-75-75, aga lubasin endale olla paindlik. See tähendas ennetavat mööndust, et kui tundub ikka ülemõistuse raske, siis võin mõnel nädalal korduste arvu tõstmata jätta. Tegelikkuses liikusin ikkagi edasi lubatud sammuga, mis tähendab, et lõpetasin nii nagu pidi, ainult et lõpu osas tegin harjutusi hingetõmbe pausidega e seeriatena, mis andsid summana soovitud korduste arvu. Kogu 90-päevane  väljakutse osutus toredaks ja jõukohaseks igapäevaseks tegevuseks.

Robi saatis aeg-ajalt kontrollküsimusi, et kas ikka jätkan, kinnitades ise, et püüab ka järge hoida, kuigi trennihooaeg tuli vahepeal peale ja kerge pole. Trenni on Robi saanud uue hooaja ettevalmistuse eel kaunis kenasti  teha, tundub. Suurtest hädadest pole vähemalt juttu olnud. Välja näeb ka üsna mehine juba.

Oma elamist Athensis jagab ja treenib Robi sügisest alates koos Garrett Scantlingiga, kes vahepeal proovis mitmevõistluse asemel Ameerika jalgpalli, aga siis otsustas mitmevõistluse kasuks ja püüab sel hooajal pääseda hoopis olümpiale Ameerika koondise ridades. Garrett on muhe tüüp, õppis ja võistles õpingute ajal koos Maiceliga NCAA sarjas.

Sügisesse on jäänud Robi poolt mõned üsna radikaalsed otsused, mis omakorda on mindki mõtlikumaks sundinud. Mõtlikumaks ses mõttes, et pole kiirustanud midagi väga jagama. Ei ette ega taha. Tegutsema küll, aga omal moel. Möödunud hooaeg ei kujunenud just meelakkumiseks. Mõned sellest tingitud segased olukorrad alles ootavad lahendamist ja mõnikord ärkad ise ka tegudele või hakkad otsima uusi teid siis, kui vanad enam edasi ei vii. Seega on olnud kogu sügis nagu juba öeldud üks vaikne pusimine koos järjepideva harjutamisega, lootuses kasvada tugevamaks ja paremaks.

Ah-jaa, kassi võttis ta ju ka, aga sellest olen ma isegi kirjutanud. Kass on hea kaaslane, kelle eest hoolitseda ja kes stressi maandab. Stressi jagub alati. Iseäranis sel ajal, kui sa oma tiheda treeningkava kõrvalt püüad ühele poole saada kooliga. Nüüdseks on selge, et seegi väljakutse sai täidetud. Edasi peaks järgnema tööinimese elu, mis praeguste plaanide kohaselt algab Ameerikas.

Ühte lõppu ja teist algust e elu pöördelisi hetki  tahad ometi ju lähedalt näha. Oma laste puhul kindlasti, vähemalt nii palju kui see on võimalik. Kui väga tahta, on kõik võimalik, on Robi ise meile korduvalt tõestanud. Nüüd on meie kord. Otsustasime perega Ameerikasse kohale sõita ning rõõmust osa saada ja seda kohalolekuga vahest isegi suurendada. Uued väljakutsed, siin me oleme!