Robi magistrikraadi saamisest kujunes perele jõulureis

Robil sai ülikool läbi! Olen olnud kõikide laste kõikide koolilõppude tunnistajaks, välja arvatud Robi bakakraad, mis jäi kohalolekuta kinnitamata. Ei muretsenud tookord väga, sest oli selge, et ta liigub kohe edasi. Nii läks ja nüüd siis sai Georgia Ülikooliga e UGA-ga päriselt ühele poole.

Lendasime selle hetke tunnistamiseks kohe parvega peale. Ainult Kata jäi Kaspariga koju meid igatsema. Teised pakkisid kohvrid. Marta tuli Inglismaalt, Siim koos Janne ja armsate lastega Eestist ja mina ka. Samuti Eestist, aga eraldi lennuga, sest tegin oma reisiplaanid varakult. Kohale jõudsin teistest hiljem. Ma pelgasin algusest saadik seda üksi üle ookeani lendu. Võib-olla just pelgamise pärast hakkas üks lend venima, mis tähendas lõpuks seda, et pidin öö konutama lennujaama pingil enne kui teistega kokku sain. Alguses valasin paar meeleheite pisarat, siis otsisin ühe vähem krigiseva pingi ja olin tänulik, et lennust mahajäämine juhtus Miamis, kus vähemalt oli sooja.

Hommikul olin peaaegu et esimesena lennukis, mis mind edasi Atlantasse kandis. Siim ja Janne said koos lastega teha minu pärast ühe plaanivälise sõidu, aga hommikukohvi nautisime juba kõik koos ja sealt edasi oli vaid üks kiire kulgemine paigast teise.

Üsna esimese asjana kasutasin võimalust koos Robiga trenni minna. Olin selle nimel ju 90 päeva tööd teinud. UGA kergejõustik ei harjuta talviti enam õues nagu see oli Maiceli ja Robi ülikooli saabumise alguse aastatel. Nüüd jagavad nad halli ameerika jalgpalluritega. Mulle see pehmet muru meenutav kate päris meeldis. Kergejõustiklastele on oma liivakastid ja kõrgus- või teivashüppe rajad ja muu ka saali servas olemas. Seega imeline.

Enne pidulikku lõpuaktust jõudsime käia Atlantas Coca-Colat testimas ja vaalaskalu imetlemas ja seejärel teha väikese mägede tripi. No olid need vast teed, mis me mägedesse jõudmiseks läbisime. Kujutan ette, et Siimul tõmbub selg veel tagantjärelegi märjaks, kui neile kurvidele ja neis manööverdamisele mõtleb. Üks oli Eestiga võrreldes kadestamisväärne – teed, olgugi käänulised, olid väga heas korras. Mulle see sõit meeldis.

Teel mägionni ja tagasi läbisime toredaid linnu ja söögikohti. Olen endale märkinud ära Clarkesville, mille järel tuli üks huvitav saksapärane maiustuste linn Helen. Soovitan üles otsida kui Georgias ümber juhtute hulkuma.

See mägionn, kuhu päikeseloojanguks kohale jõudsime, asus Townsendis Tennessees. Imeline vaade, kuigi enamuse ajast olime pimedas. Robi tegi meile õhtusöögiks pirakaid hamburgereid, ise grillis kotletid ja puha. Väike Ruben oli vaimustuses väliterrassi mullivannist, kus sai isa ja onuga pikalt mulistada. Tõesti oli tore, veendusin hommikul. 

Tagasiteel läbisime jälle muuseumilaadseid linnu. Ühes tegime vähe pikema peatuse, selle nimi oli Gatlinburg, kus algselt plaanisime isegi päris muuseumikülastuse, aga kuna linn ise oligi nagu üks suur vabaõhumuuseum, siis piisas ka tänavamelu nautimisest koos kiirete sissepõigetega poodidesse, mis olid täis mittevajalikku nänni ja maiustusi. Ohtralt maiustusi.

Sõitsime edasi. Järgmine peatus oli Põhja Carolinas Waynesville asulas. Võib-olla oleks õigem öelda linn, aga mis vahet sel. Oluline on, et Marta leidis meile sealt ühe väga ägeda söögikoha, tõeline metsik lääs imehea köögiga. Kõik oli stiilne.  

Magama minekuks olime tagasi Athensis. Magada oli vaja, sest hommikul tuli püksid viikida ja kleidid triikida, et minna ja olla hetke juures, kui ühe nimi hõigatakse lavalt magistrina maha.

Nüüd on see tehtud. Pärast aktust maandusime taaskord sööma. Seekord läksime Alleni soovitusel ja kutsel kohta, mille nimi on Cracker Barrel. Jälle vaimustusin. Vintage kohad mulle istuvad.  

Siim ja Janne sõitsid pärast lõunasööki lastega lõunasse, et enne Eestisse tagasi lendu veidi lõunamaa sooja ka nahavahele saada. Meie Martaga naudime mõned päevad veel Robi seltskonda. Laupäeval näiteks paastume vähe ja läheme kolmekesi trenni.  Edasi tuleb see, mis tuleb edasi.