Ikka ja jälle ja siin ja seal kohtun küsimustega, mis ootavad vastust selle kohta, kuidas Robil ka läheb.Lihtne vastus on, et hästi. Kasvatab Ameerikas kassi ja püüab ühele vanale autorondile elu sisse puhuda.
Kõige tähtsamana paistab hetkel siiski kassipojast inimese kasvatamine, sest neid pilte ja videosid saabub sealt poolt üle päeva.
Kui kass kasvab isegi ilma kasvatamata, siis auto ilma putitamata eluvaimu sisse ei võta. Tundub, et tehnika kallal nokitsemine on heaks vahelduseks raskele trennile. Saab pea tühjaks ja kui hästi läheb, siis ühel päeval ehk isegi rattad alla, aga see pole ju ometi see, mida küsijad teada tahavad, kui uurivad, et kuidas seal kaugel ka läheb.
Ilusasti läheb. Robi sõnul ta trenniga end hetkel ülemäära ei vaeva. Kohe kui sai 100% selgeks, et Doha jääb ära, tekkis võimalus teha tõsisem paus ja keskenduda puhkusele, millest peaks sündima hea hoovõtt järgmiseks hooajaks. Sihikul on esmalt talvine sisehooaeg. Mai lõpus tahab Robi ja mina muidugi ka Götzises kohal olla. Ja nii nagu kõik meie teised tublid mitmevõistlejad, hoiab temagi sihikul erinevaid tiitlivõistlusi, olgu selleks EM Pariisis, Tokio Olümpia või sügisene Talence.
Mis täpselt ja millal, selgub jooksvalt. Ajast ette ei rutta, aga üks mis kindel, ketse on veel vara varna riputada.
Eesolevad päevad sunnivad autoremondis väikese pausi tegema, sest meie omadele Dohas tuleb ometi kaasa elada. 2. ja 3. oktoober on Janeki ja Maiceli tähetund. Pöidlad pihku!
Ise jätkan esitatud väljakutset, kus olen jõudnud 25 kätekõverduseni. Sama palju tuleb teha ka kükke ja seljalihase harjutusi, kõhulihaseid 10 võrra enam. Ma saan hakkama. Robi ütles, et tema saab ka, ainult et harjutuste arv on saja võrra suurem. Paneme edasi!
No comments:
Post a Comment