Emotsioonidest laetud

Mitmevõistlejad Talancè'is. Foto Decathlon 2000 FB lehelt

Eilne mitmevõistluse lõpetamine oli nii vägev, et otsustasin pühendada sellele eraldi postituse.

Vaatasin ülekannet ja silmad läksid märjaks, tegelikult enamgi veel ja see ei olnud sibulate süü, sest pajas podises samal ajal õunamoos. Asja muutis kindlasti huvitavamaks  see, et minuga kõneles ainult visuaalne pool, sõnadest ma ju aru ei saanud ja kui visuaal üksi vee silma toob, siis ehk mõistate ilma ümberjutustuseta, et see pidi olema võimas.
Uhke oli kogu võistlus ja väga kaunis sportlaste tänamine, kes kaks rasket päeva olid pakkunud toredaid elamusi erakordselt toetavale publikule,  keda oli kohapeal ikka kohe hulga ja seda igas pildis. Milline pidu!

 

Muidugi lisas minu jaoks omakorda emotisoone juurde Maiceli rõõmus olek. Eks nad kõik olid rõõmsad. Jah, see polnud kerge võistlus, pikk hooaeg ikkagi selja taga ja märgid sellest paistsid välja iga sportlase puhul välja arvatud kanadalane LePage, kelle jaoks viimased 1500 meetrit on vist ainsaks komistuskiviks. Aga see kõik oli äärmiselt tore!

 

Maicel on hetkel Eesti parim kümnevõistleja. Kui olümpia ebaõnnestumine välja arvata, siis võib tema peale vaat et kihla vedada, et 8000 punkti venitab ikka välja. Jah, meil on olnud paremaid aegu ja usutavasti ei vea järelkasv alt, aga hetkel on panused Maicelil!

 

Kui korraks veel järelkasvu peale mõelda, siis üllataja Johannes Erm, kes kõlas olümpia ajal olümpia stuudios nagu üks poiss mu oma perest, kui ta rääkis oma unistustest ja eesmärkidest, see Johannes-poiss tundub olevat peaga poiss. Loodan väga, et ta suudab oma unistused realiseerida ega jää kuulama ainult treener Peeli, kes on kahtlemata tubli mees, aga kui tahad lennata, siis ära karda. Ära karda vastu võtta väljakutseid mujal Eestis, olgu see kas või Ameerikas. Mine, käi, vaata ja otsusta, kus oleks sinu jaoks päriselt parim koht edasiseks arenguks. Ainult Eestis olles ei suuda sa ettegi kujutada, mis tingimusi pakutakse sporditegemiseks mujal.

 

Miks ma sellest kirjutan? Sest ühel päeval tahan ise ka kohal olla Talance's, et karjuda koos prantslastega hääled kähedaks, plaksutada käed tuliseks, nutta ja naerda, tantsida ja karata ja olla õnnelik. Koos kõigi mitmevõistlejate ja nende fännidega, lootuses, et rivis seisab ikka ka mõni Eesti sportlane.  

 

Aitäh, Maicel, et sa seekord osalesid ja Talance'i koos sellega kellegi jaoks üheks unistuste sihtmärgiks muutsid! Mingu sul ikka hästi!