Viisin täna hommikul Robi haiglasse. Loodan, et pole midagi hullu, aga ilma haiglata keset streiki praegu kedagi ei uurita ja tuleb tunnistada, et inimese anatoomia, tema sügavam sisemus on ühele tavalisele emale sama tundmatu nagu kosmos. Seega ise ei diagnoosi, las õppind mehed vaatavad ja arvavad.
Tahan öelda hoopis seda, et hommikune haiglakogemus oli üle ootuste meeldiv. Kohe tõsiselt. Enamasti olen ikka kogenud seda, et nemad on omas ja sina teises maailmas ja sellesse nende omasse sisse minna püüdes oled kui vaenlane. Tänane vastuvõtt oli inimlik, asjalik, toetav ja abistav. Mõtlesin, et kas tõesti tuli see sellest, et praegu ilma asjata haigla uksest sisse ei astuta või ongi selles suures haiglas nii. Täiesti igapäevaselt.
Igatahes oli see tore ja jätsin oma hädasolija täies rahus toetavate tervishoiutöötajate hoole alla. Saagu nad juurde palka ja aega ja mida kõike veel.
Haiglale eelnes treeninglaager Jõulumäel, kus ta lõpuni vastu ei pidanud, sest terviseprobleemid ilmutasid end tegelikult juba enne laagrit. Aga no proovis ja lootis, et ehk lähevad tont-teab-kust tulnud vaevused sama teed tagasi. Seekord mitte.
Usutavasti teda kaua kinni ei hoita ja pikalt kehalisest vabastust ei kirjutata :).
No comments:
Post a Comment