Või ikkagi Pariisi Disneylandi ahviks?
Sellised tööpakkumised on tulnud Robile töötukassa kaudu, kus ta end lõpuks arvele võttis, et taastada oma ravikindlustus ja pääseda jalaga järeluuringule. Novembri alguses ehk saabki.
Teda kõrvalt vaadates ja kuulates, olen aru saanud, et trennitegemist jalg otseselt ei sega või siis on mees segamisest lihtsalt üle, sest mõnel hommikul on jalg hüppeliigese kohalt ikkagi kergelt paistes olnud.
Sügises on olnud asju. Alates ühest ehmatusest, mis järgnes teatele, et mees väänas metsas jooksu tehes uuesti varem viga saanud jalga. Õnneks kergelt, nädalaga sai enam-vähem korda. Leevendust tõid peamiselt külma- ja soolaravi. Nädalasele jalaturgutuskuurile järgnes laager koos teiste mitmevõistlejatega, mis toimus oktoobri alguses Jõulumäel ja pärast seda tuli otsa veel üks hea uudis! U23 omadele võimaldatakse kasutada Audentese spordisaali nüüdsest TASUTA ja süüa lubatakse ka koos õppursportlastega. See on uskumatult oluline vastutulek, sest enam ei pea poiss mööda linna taga ajama kohti, kust saaks ampsu soodsamalt või lootma soojadele ilmadele, mis meie laiuskraadil praegusel ajal iga päevaga defitsiitsemaks muutuvad, et joosta kallite hallide asemel mööda metsaaluseid.
Metsaalused ja maanteeservad on minu rajad. Läbi aasta.
Robi ise loodab jätkuvalt võimalusele hiljemalt jaanuaris Eestimaa tolm mõneks ajaks jalgelt pühkida ja minna, minna, minna... Kuhu täpselt ja millal täpselt, see on hetkel veel viimsitlemise küsimus. Ei sega ega sekku. Ootan nüüd juba isegi, kuhu siis ikkagi pean ostma järgmised piletid, aga tunnistan kohe, et ülemäära ei pabista, sest tegelikult on sügis koos oma noorima lapsega olnud kaunis.
Lapsed ON lahedad ja neid ei ole kunagi liiiiiga palju, võin öelda täie veendumusega kõigile, kes alles teevad oma eluks plaane. Saagu neid palju!
No comments:
Post a Comment