Sporditraumad

Maiceli viimatine üllatusvõit andis kodumaistele ajakirjanikele palju tööd. Oli põhjust ka - ei väsi kordamast ega imetlemast. Rahvas on võitjate poolel ja tore, et seekord oli võitjaks Maicel.

Portree- ja ülistuslugude kõrval hakkasid silma ja jäid pähe tiksuma kaks Uibo edust mõtteainest saanud kirjutist, üks Peep Pahvi sulest Postimehe veergudel ja teine Deivil Tserp Õhtulehe spordiblogis. Need lood raputasid soola vanadele haavadele ega anna rahu enne, kui saan ka omalt poolt jälle midagi ära arvata. 

Vanad teemad – vigastused ja lüngad süsteemis, mis muudavad ülemineku juunioride klassist noorsoo omasse keeruliseks, ehk siis noorte sportlaste tulevik pärast gümnaasiumi. Tugevamad jäävad ellu.

Kaukise soovitus Maicelile, et ta endale sealsete koormustega liiga ei laseks teha ja mõtlemiseks oma pead kasutaks, kulub tegelikult veel rohkem ära siin Eestis ja kaugelt enne noorsooklassi jõudmist. Selle tõestuseks otsisin üles rohkem kui aasta tagasi saadud kirja ühelt emalt, kes soovis minu blogi mõtetele lisada omapoolseid, et teada anda, probleem on laiem. Toon selle kirja ära osaliselt ja ilma nimedeta. Need pole olulised, oluline on vaid, et ta kirjutas andekatest ja lootustandvatest poistest, kes noorsooklassini ei jõudnudki. 

„Mõtlen seda aega kui käisime ise küll spordiarsti, küll terapeudi juures.  Korduvalt istusid spordipoisid ka Audentese spordiarsti juures vastuvõtul, aga kokkuvõtteks tahan ikkagi öelda, et need noored sporti teha tahtvad poisid olid suuresti oma tarkusest, vanemate nõuandel, kaugjuhtimisel telefoni teel tegelikult üksi oma tervisehädadega. Koolisüsteemis puudub sellisel tasemel sporti tegevate poiste jaoks tugiisik, kes oleks kohapeal kui SUUR EMA/ISA, kes aitaks nii vaimselt kui ka meditsiiniliselt olla koos noorsportlastega. Treener saab teha hästi oma tööd,  kui ta ei pea jääma ainukesena kasvatajaks. Lootustandvatele noortele peaks just nooruki eas andma esmast abi, et füüsis ja vaim tugev oleks.
Kindlasti oleks … sporti edasi teinud, kui oleks olnud spetsialiste, kelle poole pöörduda. Paraku olid tema vigastused juba väga noores eas tekkinud ning kes siis neid uuris või põhjalikult ravis.“ 

Üks hea sõber tundis mulle hiljuti kaasa seepärast, et mu poja valikuks on tippsport. Me mõlemad saime aru, et see kaasatundmine on sama mõttetu, kui öelda klaver näppude küljes sündinule, et viska oma pill põõsasse. Igal ühel on oma tee! Hea, kui sul on juba väga noorena oskus kasutada oma aju, aga veel parem on, kui selle noore andeka inimese kõrval oleks neid, kes oskaks märgata, suunata ja vajadusel aidata. Kes oskaks eristada viilimise valu päris valust, kes suudaks sisendada usku tagasilöökide hetkedel, kes oleks olemas omakasupüüdmatult ja keda saaks usaldada. 

Enne kevadisi laagreid olin sunnitud Robi paaril korral sõidutama Ortoosikeskuse ukse taha, sest valutav pöid vajas abi ja tuge. Oma üllatuseks leidsin sealt veel mitmevõistlejaid ja selgus, et kogu see invaliidide kamp sõitis kokku laagrisse ja kõik nad loodavad suveks jõuda parimasse vormi. Ma ei saa öelda, et poisse ei aidata – teenuste eest ei küsitud ju sentigi raha, keegi nad sinna suunab ja keegi selle eest ka maksab. Aga seal samas kuulsin ka äärmiselt toredalt tohtrilt, et ega abivahenditega tekkinud vigu olematuks ei tee, vaja on leida vea tekkimise põhjus, haige koht välja ravida ja siis edasi jätkata. Meil pigem jätkatakse kuni annab ja kui enam ei anna, siis loodetakse uutele tulijatele. Kogu aeg on mingi meeletu tamp taga, hooaega vahele jättes oled otsekui reetur. Ka spordipubliku jaoks.

Noorte eneste kärsitusel on samuti suur osa – punnitamine läbi valu, et sünniks ime tegelikult imet ei sünnita. Reedel ootasin südamevärinal taas uudiseid Ameerikast, elasin mõtetes kaasa Meelis Siimsonile, kes hüppas sel päeval kaugust. 7.28 ei ole halb, aga polnud see tulemus, millega noormees ise oleks võinud rahule jääda. Üheks põhjuseks pikka aega probleeme valmistav põlv, väiksematest jamadest rääkimata. Või tegelikult nagu ta ise ütles minu lohutamise püüu peale, et ma lihtsalt ei mõista. Meest, kelle nimel on Eesti juuniorite kaugushüppe rekord 7.62 aastast 2011, ei ole võimalik niisama lohutada. Ta pani mind kärmelt paika.

Pärast seda sain aru, et füüsiliste traumade kõrval on sama olulised vaimsed traumad. Ka nendega tuleb tegeleda ja aidata raskustest üle saada. Elu ei lähe alati ainult ülesmäge. Kahjuks. Aga tal on kombeks ka pöörduda. Õnneks.

Robi on kolmat nädalat Hispaanias Albiris. Koos Markusega, Kaukisest rääkimata. Kogu olemine on seekord keskendunud trennile, saan aru. Väga sagedasi ühendusevõtmisi muu maailmaga ei ole olnud ja pole vajagi. Las ajavad oma asju, peaasi, et tervetena tagasi tulevad. 

Treener Tõnu Kaukis, õpilased Markus Leemet ja Karl Robert Saluri  Hispaanias - 2013

Suurem osa meie mitmevõistlejatest kogub laengut praegu Portugalis. Ise kavatsen sellel suvel võtta võistlustest maksimumi, olla kohal, kus annab ja kaasa elada, kellele annab. Moskvasse sõitma ei hakka, aga Tampere - see on ju kiviviske kaugusel.