10 korda olen mõtetes erinevaid postitusi kirjutanud. Kõige sisukamad sünnivad joostes, aga siis pole mahti kirjutamisega tegeleda. Mõnikord tahaks vinguda ja seda kogu südamest, teinekord on soov hõisata - ikka südamest. Mis ma siis nüüd valin?
Kõigepealt valin hõiskamise, sest eelmisel nädalal vedasin end kahe kohukesega lennujaama, et öelda "tere tulemast!" sõber Maicelile. Ah, kui armas oli näha tema rõõmsat naeratust. Kalli, Maicel!
Ma ootan oma poega ka. Väga. Nädala pärast peaks temagi kodus olema. Koju tuleb veidikeseks, kui mõtleme seda kohta, kus ema elab. Enamuse ajast on Tallinnas, et teha trenni ja hullata sõpradega.
 |
| Tandem: Robi ja Markus Leemet |
Trenni teha ja sõpradega aega viita, asju ajada ja tuleviku plaane seada on tal Eestis aega põhimõtteliselt kaks nädalat. Siis tuleb Berliin ja siis tagasi Ameerikasse.
Järgmisest hooajast on elu ja olukord muutunud. Muutunud ses mõttes, et õpinguid jätkab ta küll Georgias, kus temast võiks eelduste ja lootuste kohaselt saada tuleviku tarbeks üks haritud põllumees, aga spordi mõttes on jälle ristteel. Kooli eest võistlemine ja kooli spordistipendiumil elamine on läbi. On aeg ise enda eest seisma hakata, aga see polegi nii lihtne. Eriti olukorras, kus sinusse uskujaid liiga palju pole jagunud. Uskujaid ja fänne väheke ikka on, aga neid, kellest võiks olla abi spordikarjääri kujundamisel, mitte liiga palju.
Nüüd ongi vingumise koht, kui soovite, sest olen enda peas ikka ja jälle vändanud tema sportlase saatust, mis enamasti on kulgenud punktist teise, üldse mitte liiga halvasti, aga seda mitte toetuste toel. Ei ole ta olnud tuleviku lootus, ei ole ta kuulunud tiimi ega teise, kellelt midagi oodatakse, aga siin ta on.
A-vanuseklassist alates esindanud Eestit erinevatel tiitlivõistlustel. Jah, medaleid pole kaasa toonud, aga on Eesti jaoks olemas olnud. Oma elu esimestel euroopakatel Tallinnas jäi 8. kohale, MMi lõpetas 5. kohal. Tamperes väga hästi alanud U23 EMi katkestas saatuslik vigastus, mis mõjutas elu päris pikalt. Oma esimese Olümpia-võimaluse võitles ausalt välja ja tegi selle ka läbi, kuid kahjuks vigasena. Oma esimesele täiskasvanute klassi MMile sai taas pileti, kuid jälle segas võistluste nautimist täiel määral kerge terviseprobleem. Pidas siiski lõpuni vastu, teenides ausalt välja 13. koha maailma parimate seas. Nüüd siis EMi kord.
Ma ei oska öelda, kui kindel ta ise eelmise aasta MMi järel oli selles, et ka Berliini EMi pileti kotti pistab, aga ütleme, et arvestas võimalusega ja töötas selle nimel. Jah, me kõik teame, kui palju andekaid noori mitmevõistlejaid on Eestis ja kui tihe rebimine on käinud kolme koha pärast. Ise panin tähele sedagi, et tiheda konkurentsi pärast osa arvajaid Robit nende sekka isegi ei arvanudki.
Küsisin Robilt, kui palju see teda ennast segab, et vaatamata kõigele temalt ikkagi eriti midagi ei oodata ega liiga palju arvata. Sain vastuse ka. Kirjalikult.
"Ma ei kuula mida
teised räägivad. Kunagi ei usutud sedagi, et ma ühel päeval 8000p teen, seega, las raagivad,
mis tahavad. Mina teen ikka oma asja, seda, mis mind ja mu pere õnnelikuks teeb."
Õnnelikuks on ta meid teinud jah ja kinkinud hulgaliselt võimalusi olla kohal erinevatel (tiitli)võistlustel. Ei ole kerge, kui asjad ei õnnestu. Eriti raske on kui areenile tuleb minna või tulla vigastusega, aga see on elu ja tippsordi hind, kuhu vahele mahub hulgaliselt rõõmu, mis edasi aitab. EDASIMINEKUKS ON VAJA TOETAJAID. PÄRISELT.
Meil on Berliini piletid taskus, et elada omadele kaasa 7. ja 8. augustil otse staadionilt. Me tahaks ühel päeval Robi sabas Götzisesse ka jõuda, aga selleks on vaja talle suuremat tuge. Milline firma või üksikisik oleks valmis õla alla panema mehele, kellesse uskujaid liiga palju pole olnud, aga kelle tahe, tohutu töö ja rutiini talumine on teda ometi kandnud võistlustelt teisele.
Berliini EMi eel on tänase seisuga Robiga kõik korras. Isegi lõõrid on laiendatud, et õhk paremini läbi käiks ja tulemused veel säravamad saaks.
Hetkel muide Eestis temast kiiremat meest 100m pole. Läbi aegade on neid olnud, aga mitte praegu. Kaugushüppes hoiab hooaja edetabeli põhjal 3. kohta sõprade Johannes Ermi ja Meelis Siimsoni järel.
400 meetris on ta samuti jooksnud välja Eesti selle hooaja teise aja. Kiiremini on suutnud distantsi läbida vaid Tony Nõu.
Teibas hetkel 8.-9. koht, kuulis tublide kuulitõukajate ja mitmevõistlejatest kuulitõukajate seas oma tulemusega hooaja 13-s, teibas pole ka paha, aga vaata see kõrgushüpe - see ei lähe mitte. Tema kõrguse ületaks enamik eestlastest kohapealt õhku hüpates, seega hale.
Meie armastame oma haledat, teeme talle sööki ja kooki ja ta ise loodetavasti jagab meiega ka oma uusimaid retsepte, kuid sellest on edasi pingutamiseks vähe.
Alustuseks vajaks ta Berliini eel kasvõi toitlustajat, lõunasöögi pakkujat nendel päevadel Tallinnas, mil siin tuleb trenni teha. Meil omal Tallinnas kööki pole, Kuimetsa sõita oleks jälle liiga pikk tee, et õhtu poole taas trennis kohal olla. Seega, kui teate kedagi, kes oleks nõus oma lõunat kümnevõistleja suure kõhuga jagama, siis andke märku.
Korteri leidsime. Raha eest, aga õnneks üsna soodsa, seega elame üle. Liikumisvahendiga läheb vist keerulisemalt, aga võib ju vahel hääletada. Äkki Maicel võtab peale. Või ema. Või saab Siim mõne romu graažist välja ajada. Eks näis.
Igatahes oleme me kadunud poja saabumiseks valmis - tänasest 7 ööd magada ja kohal ta ongi. vahepealse aja sisustame suure venna sünnipäeva tähe all. Palju õnne, Siim Kaarel!
Muide, Eestis oleku aja sisse jäävad Eesti Meistrivõistlused 28. ja 29. juulil Kadriorus, kus Robi teiste tublidega mõnel alal kindlasti rinnad kokku paneb. Seega, kui leiad toetaja, siis on sul "oma kukk" platsil nii Kadriorus kui ka Berliinis.
Kui oled valmis pikemalt õla alla panema, siis saame toredat võistlusmelu nautida kauemgi.
No comments:
Post a Comment