Robi joostud 15.20 oli tiba parem aeg isegi kui isikliku rekordi seerias joostud 15.25, mis tähendab, et liikus edasi üsna ilusas graafikus. Punkte kogunes kuue alaga 5038.
Tilga oleks võinud kiiremini liduda (15.27), aga Maiceli 14.57 oli jälle üsna OK.
Olen kohapeal kirjutanud, et kõik stardid hakkasid valelähtega ja meie lehvisime oma lipuga taas telekas, nii et olemine oli sel hetkel veel pidulik ja ülev.
Ketta eel vahetasime istekohti, et omadele ikka paremini kaasa elada.
Tabeliseis pärast 110 meetri tõkkeid oli selline:
Meie meeste tõus pidi algama kettaheite järel.
Algus polnud paha! Maicel lennutas ketast kohe avakatsel 45.33, mis oli kokkuvõttes päeva kolmas tulemus. Temast kaugemale suutsid ketta saata vaid venelane Shkurenyov (45.53) ja sakslaste oma mees Abele (45.42).
Robi ja Tilga heitsid ketast teises grupis. Robi isiklik on 43.80. Oma parimas 10-võistluse seerias heitis ta ketast 42.95. Seega polnud ka siin põhjust liiga palju lühemat heidet oodata.
Esimene katse läks metsa. Tilgal korralik 43.42, aga ta on suuteline headel päevadel enamaks.
Robi teine katse... jälle metsa e võrku. Mis see tähendab, mõtlesin kohapeal, aga üks katse on ju veel, ei lasknud end liiga palju segada. Kuigi, kas sellest nüüd enam liiga suurt tulemust on oodata?? Eks me näe, mõtlesin staadionil.
Tilgal samuti teine katse võsas, aga tulemus see eest all.
Kolmas katse: PÜHA PEETRUS!!! Mis see oli??? Jälle võrk!!!!
Võistlus lõppes selle kohapealt ära. Minu jaoks. Kui tahate teada, mis tunne on või oli, siis Robi eest ma öelda ei oska, aga enda eest küll - tunne oli täiesti tühi. Või siis oli selline nagu oleks kedagi reetnud või alt vedanud.
Oleksin tahtnud kellegagi esile kerkinud tundeid jagada, aga see oli keeruline. Iga üks tegeles sel hetkel enda sees oleva segadusega. Sõnad, vähemalt need, mis oleks tulnud kuuldavale tuua, tundusid õõnsad.
Kui saaks ühe katse veel, sest ta ju suudab, oleksin sel hetkel palunud kuldkalalt, aga õhk oli kuum ja kuiv ja ühtegi kala kuskilt ei paistnud.
"Vastik, vastik, vastik! Väga vastik tunne on. Kurb on ja tühi ja mõttetu! Need teibad sai nüüd küll üsna asjata kaasa veetud," olid mõtted ja emotsioonid, mis esimesena läbi käisid. "Rõõmu ei leia, naeratada oleks praegu väga raske. Kahju, väga kahju!," olid järgmised reaktsioonid. Seejärel tekkis soov ja tahtmine lohutada või vähemalt kõvasti karjuda: Palun ühte võimaluse poegagi veel, ainult ühte!! Aga seda ei antud, mäng oli läbi.
Alles nüüd tundsin iga rakuga prantslaste eelmise hommiku kaotust - kõik kolm meest pidi taluma kaugushüppe ebaõnnestumist.
Kas Mayer on nüüd kehv mitmevõistleja, küsisin endalt? Vastasin kindlalt - kindlasti mitte. Ta oli ebaõnnestuja sel võistlusel.
Kas Robi on kehv? Ei, ta samuti üksnes ebaõnnestus sel võistlusel. Kahjuks ei anna see ebaõnnestumine meile võimalust teada saada, kui head nad oleks võinud olla.
Aga kõikide nende emotsioonide pealt oli hea see, et vähemalt meie kaks meest said täisaladega jätkata. Edasi oli võimalik veel tugevamalt pöialt hoida Maicelile ja Karelile. Nüüd oli kogu raskus nende, eriti Maiceli peal.
TEIVAS
Karel ja Maicel olid seatud erinevatesse gruppidesse. 28-st alusatanud sportlasest oli hüppama jäänud 21 meest, kusjuures kahel prantslasel olid juba kauguses nullid all.
Maicel alustas hüppamist kõrguselt 5 meetrit. Sinnani tuli kaua oodata, sest tema grupi esimesed alustasid 4.50 pealt. selle kõrguse ületas ilusat võistlust teinud rootslane Fredrik Samuelsson. Mulle meeldis teda jälgida. Järgmise kõrguse jättis Samuelsson vahele, hispaanlane Urena valis selle algkõrguseks, aga kõrgus ei alistunud, mis tähendas veel ühe "nulli" mehe lisandumist. Veel üks ahastus ja miinus mitmevõistlejate rivis.
Mis nüüd! Samal ajal kui esimene grupp juba võistles, kukkus Karel Tilga soojendust tehes auku. Käed libisesid teibal ja kukkumine oli õnnetu! Mees ei tõuse, arstid jooksevad ligi. Neid läheb juurde, nad askeldavad ja me ei näe, mis toimub. Täielik segadus ja peataolek. Peaaegu paanika: kas püsti saab või vajab kanderaami. Hullud hetked. Uhh, sai püsti, küünarnukk paksus sidemes juhatakse teine meie mees staadionilt ära. Tahaks kirjutada või öelda rumalaid sõnu!
Maicel õnneks on jätkamas. Alustas nagu öeldud 5 meetri pealt. Esimene katse ebaõnnestus. Seda saab võtta kui soojendust, pidi ju oma järge nii pikalt ootama.
Teine katse - jälle tuleb koos latiga alla. No pole võimalik!
Ei olnud võimalik jah, kolmas katse ilusa kaarega üle ja meie mehel 5 meetrit kirjas.
5.10 - alistub ilusal esimesel katsel. Braavo! Nüüd läheb võistluseks, nüüd algab Maiceli tähelend, nüüd toob Maicu kastanid tulest, kirjutasin staadionil.
5.20 - alustab kindlalt, aga poole hoojooksu pealt vajub kokku, liipab longates matile, kuhu vajub valukägarasse! Läbi!
Kogu 10-võistlus sai sellega meie jaoks läbi. Maiceli jaoks veeretatakse kohale ratastool ja läinud on temagi.
Mis mõtet on enam kirjutada, et pooleli jäänud teivashüppe järel oli Maicel 5. kohal oma 6682 punktiga. Edasi ju sealt enam ei saanud. Kas ta on kehv mitmevõistleja? Kindlasti mitte, on oma hooaja parima tulemuse 8514 punktiga jätkuvalt Euroopa hooaja edetabeli liider, aga see võistlus läks vigastuse nahka.
Me vaatasime loomulikult võistluse lõpuni, elasime kaasa neile, kes rajale olid jäänud. Valisime uued "ohvrid" erinevatelt aladelt, kellele hoidsime pöialt ja hüüdsime: elagu!
28-st 10-võistlusega alustanust jõudsid 1500 starti 18 meest, neist 15 said punkte igalt alalt. Kadu oli seekord päris suur. Seda suurem au neile, kes suutsid lõpuni vastu pidada.
Tabel sai selline:
Nende täispunktidega meeste nimede vahel oleks olnud ilus näha ka meie omasid, aga seekord läks nii. Jääme unistuste ja uute võistluste ootele. Ravige vigastusi ja vaimu, võtke ennast kokku, mehed ja tõestage, et te suudate! Mina usun teisse. Uskujaid on veel!
No comments:
Post a Comment