2016 läinud koos rõõmude ja muredega

Sel sügis-talvel olen palunud Robilt mitu korda, et ta teeks mõne pildi oma trennist, et näidata fännidele - kõik on korras pärast olümpiat, seis on hea, on mille pealt minna vastu uuele aastale.

Vastuseks saan, et kord pole head kaamerat ja veel rohkem pole aega trennis pilditegemisele mõelda. Pilte tuleb ainult motikatest. Ausalt öeldes on mul ammu järg käest, palju neid on, kui suur hulk on üles putitatud ja kui palju veel ootel.



 



Nii nagu lastel on igas joonistuses päike, on Robil igal teisel pildil kindlasti koer, Morgani isa "väike" kutsikas, kelleta elu poleks vist enam elamist väärt. Seega pilte on kõigest muust peale selle, kuidas tal läheb treeningsaalis. Samas tundes oma last, julgen arvata, et meil on mida uuelt aastalt oodata.

Lõppeva aasta võib minu meelest samuti arvata heade kilda. Mäletan tema aastate tagust tänukõnet kohaliku valla aastapäeva peolt, kus ta pälvis oma valla parima sportlase või aasta tegija preemia. Siis ta lubas näidata, et ka sellisest väikesest ja sportimisvõimaluste mõttes pea olematust kohast on võimalik jõuda olümpiale. See on nüüd tehtud!

Olen palunud Robil 2016 aasta, oma esimese olümpia aasta ise kokku võtta, just nii nagu tema seda näeb - mis õnnestus, kus olid tagasilöögid, mida sellest kõigest õppida jne. Pool lubadust, ehk "vaatab" on antud. Tuleb oodata.

Juba kolmas jõul möödus perel Eestis ilma Robi kohalolekuta, mille kohta andis ta ise kommentaari kooli kergejõustikulehel avaldatud artiklile. Esimese eemaloleku jõulupildi olen kunagi jäädvustanud ka blogilehel. See oli siis, kui Maicel joonistas kuuse, mille alla asetati kodust saadetud või kohapealt ostetud kraam.

3-aasta tagune jõulupuu

Elu on edasi läinud. Selle aasta jõulupuu Morgani ema juures nägi välja taas uhke ja tundub, et suure hulga kinkidega on Robi juba harjuda jõudnud.

Esimesed võistlused ootavad ees juba üsna aasta alguses, aga sisehooaja mitmevõistlust on esimest korda põhjust oodata 28. ja 29. jaanuaril. Piirkondlik mõõduvõtmine 24. ja 25. veebruaril, sisehooaja tähtsaim jõuproov NCAA jääb märtsisse 10. ja 11. kuupäevale.

Maicelit Robi kõrval enam võistlemas ei näe, ta on alustamas oma teed, mille tõeline start toimub veebruari alguses ja siin pole tegu enam võistlusega või siiski - võime arvata Maiceli võitjate hulka, kuna tal õnnestus võita Shaunee süda? Igatahes on ees nende pulmad. Robi läheb annab sõbra tema tüdrukule üle. Maiceli üle võib õnnelik olla ja ju me kuuleme veel ka tema sportlikest saavutustest.

Võistlustel võime Robi kõrval ikkagi näha teist eestlast ka - sõber Markusel on kätte jõudnud aeg näidata, kuidas tema oma jamadest on üle saanud ja mis mehe sees tegelikult peidus on. Robi on andnud vihjeid, et üht-teist on ;). Ootan väga!

 

Minu jaoks oli 2016 tore aasta - jõudsin esimest korda Ameerikasse ja sain osa Robi jaoks murrangulisest võistlustest, millega ta tõestas, et vaatamata üsna pikaks kujunenud pausile, tuleb temaga ikkagi arvestada. Teiste laste elu on samuti kulgenud ühtlases tõusvas joones, kuni selleni välja, et neist vanim andis mulle uueks aastaks uue rolli, milleks pean loetud kuudel valmistuma - minust saab vanaema!

 

Selle teadmisega tõmban aastale joone alla. Vahvat vahetust ja uusi eneseületusi uueks aastaks!

Muutused rahaasjades ja muus

Ma ei tea, kas miski hakkas liikuma mõnest siinsest postitusest või oleks hakanud liikumised toimuma nii ehk nii, kuna aeg liikumisteks oli küps, kuid need, kes on vähegi viitsinud meediat jälgida, on saanud osa korralikest meedialahingutest teemal kergejõustiku alaliit versus EOK, raha ja juhtimine või siis vähemalt  sõnasõda kahe inimese vahel.

 

Minu jaoks on see olnud äärmiselt huvitav, aga ei mingit selgust veel, mehed. Paluks edasi!
 

Üks asi on siiski vahepeal selgeks saanud, nimelt see, et Robi stipendiumi tõsteti. Ma ei tea, kas ta konkreetset rahaliikumist veel näinud on, aga lubadused on antud ühelt ja teiselt poolt.

Kes ikkagi asju otsustab ja vahepealsete segaduste eest vastutab, see jääb siiski hämaraks. Seekord on nii. Robi peaks hakkama saama toetust Maiceliga võrdselt e siis 400 ja vahepealne vähem lubati tasandada tagantjärele. Kui paljud veel sest otsusest mõjutatud on, ei oska öelda. Loodan, et vähemalt mitte halvemuse suunas, et Robile lisatud stipendiumi osa ei tulnud kellegi arvelt. Et need, kellel veel oli õigustatud ootus midagi saada, need ka ikka oma osa kätte saavad. Loodan.

 

Rahaasjadest vahest huvitavam on tõsiasi, et Johannes Erm otsustas oma õpinguid ja sportlaskarjääri jätkata Georgia Ülikoolis. Minu meelest hea valik. Koolile kohe kindlasti, loodan, et ka Johannes näeb sellest vaid kindlust tulevikule.

 

Mul on vihjeid ja seda on kinnitanud ka treener Petros Kypriano sotsiaalmeedias, et Johannes ei pruugi jääda ainsaks eestlaseks, kes nende tiimiga liitub, aga ju elu näitab.

 

Robi jaoks algab sisehooaeg Jaanuaris, esimene mitmevõistlus jääb Jaanuari lõppu. Ju siis paistab, kas väikesed lahingud kodukamaral on end ära tasunud. Kas mees on osanud oma tervist hoida ja seejuures edasi areneda. Igatahes on ema süda hetkel rahul.

 

 

Ajakirjanik Roosna selgitab rahastamise tagamaid

Tänases Eesti Päevalehes ilmus artikkel, mille eest tuleb teha kummardus Märt Roosnale, kes võib-olla blogi eelmisest postitusest või millestki must ajendatuna on võtnud emotsioonideta vahendada olukorda, mille sissejuhatuses on öeldud, et EOK jättis 6 Rio olümpial käinud kergejõustiklast toetuseta, kuna ei usu nende võimetesse.
Kuna EPL ei pruugi igal blogilugejal kodus käia ja veebi versioon on tasuline, siis ajaloo huvides võtan endale õiguse ja kopeerin ajalehes ilmunud teksti sellele lehele.

Kuidas kergejõustiklaste stipendiumid 400 ja 250 eurole kärbusid

 (18)

11. november 2016 00:05

27

Märt Roosna, mart.roosna@epl.ee

Eesti Päevaleht

Kümnevõistleja Maicel Uibo (vasakul) hoiab maailma edetabelis 8315 punktiga 13. kohta, Karl Robert Saluri on 8108 punktiga 27. Olümpia luhtus mõlemal ning sügisest saab esimene 400 ja teine 250 euro suurust stipendiumi.
Foto: Hendrik Osula
 

EOK jättis kuus Rio de Janeiro olümpial käinud kergeatleeti toetuseta, sest ei usu nende võimetesse.

Elu on läinud kallimaks, normid tugevamaks, stipendiumid väiksemaks. Seitse aastat tagasi, keerulisel masuajal, vähendas kergejõustikuliit (EKJL) MM-i A-normi täitnud sportlaste stipendiumi 9000 (575 eurot) kroonilt kuus 6000-le (383). Hoop oli valus, kuid loodeti helgemale tulevikule, pingutati püksirihma ning joosti ja hüpati edasi. Hiljem tõusis stipendium 540 eurole (pluss aastane treeningutoetus 2500 eurot), sügisest peab aga mõni normitäitja hakkama saama 250 euroga, õnnelikumad 400-ga. Treeningutoetuste kohta otsuseid tehtud ei ole.

Paksu verd tekitab kriteeriumite puudumine. Varem olid aluseks normid, nüüd lähtus EKJL stipendiume määrates EOK toetusesaajate nimekirjast ja oma saavutusspordi komisjoni otsusest, mis võttis arvesse olümpial esinemist. Teeme puust ja punaseks, kui hästi või halvasti kergejõustiklased elavad.

1. EOK palgal
Olümpia esikümnekohaga EOK uues toetussüsteemis B-taseme saavutanud Gerd Kanter, Martin Kupper, Ksenija Balta ja Rasmus Mägi sente lugema ei pea. Nende palgafond on 1600 eurot kuus ja igakuine ettevalmistustoetus 1400 eurot.

 

Maa ja taeva vahel on Tanel Laanmäe. Mullune võit universiaadil pidi tagama kaheks aastaks vana süsteemi C-kategooria toetuse. Vahepeal süsteemi muudeti ja universiaadikulda enam ei arvestata. Siiski jõudsid EOK ja EKJL Laanmäe puhul kompromissini: 535 euro suurune kuupalk pluss laagritoetus 400 eurot.

2. 400 eurot
EKJL-i suuremat stipendiumi saavad Roman Fosti, Tiidrek Nurme, Lily Luik, Maicel Uibo, Liina Laasma, Magnus Kirt, Risto Mätas, Kaur Kivistik ja Jaak-Heinrich Jagor.

3. 250 eurot
Liina ja Leila Luik, Grit Šadeiko, Karl Robert Saluri, Janek Õiglane ja Kristjan Rosenberg.
Miks stipid langesid? Alaliidu presidendi Erich Teigamäe sõnul on peapõhjus selles, et EOK-st laekuv sportlaste ettevalmistusraha vähenes. EOK uue süsteemi C-taseme sportlaste 500-eurosed toetused pandi EKJL-i ühisesse katlasse ja kuna alaliit soovib stipendiume määrata laiemale ringile, ongi summad väiksemad. Teine põhjus on sportlaste mullu meedias tekitatud surve maksta kogu EOK-st laekuv toetus kohe välja. Nõnda ongi alaliit talitanud ega ole enam reservi kogunud.

EOK ekspertide valik
 

Pärast olümpiat tabas kergejõustiklasi halb üllatus. 47-st Rios käinud sportlasest ei mahtunud sügisest EOK toetusesaajate hulka kaheksa: karjääri lõpetanud sulgpallur Kati Tolmoff, noor ujuja Maria Romanjuk ja kuus kergejõustiklast (Liina, Lily ja Leila Luik, Tiidrek Nurme, Kaur Kivistik, Grit Šadeiko). „Olümpiasportlasi on koheldud ebavõrdselt,” arvab Teigamägi, kes peab sel teemal EOK-ga endiselt läbirääkimisi.
Kui A- ja B-kategooria sportlaste määramiseks on EOK-l konkreetsed kriteeriumid ja Teigamäe hinnangul mõistlikult määratud rahasummad, siis C-kategooria on subjektiivsem, D kaotati üldse ära. C-taseme sportlaste kohta tegi otsuse tippspordikomisjon, mille esimees on Tõnu Tõniste. Kergejõustikuinimestest kuuluvad sinna Erki Nool ja Jaanus Kriisk.

„C-kategooriasse kvalifitseerusid sportlased, kel on eeldus tõusta B- või A-kategooriasse,” selgitab EOK peasekretär Siim Sukles. Seega ei näinud komisjon Luikedel, Nurmel, Šadeikol ja Kivistikul väljavaateid tulla olümpial esikümnesse, MM-il esikaheksasse või EM-il poodiumile. Küll aga loodetakse mainitud kohti ülejäänud olümpiakoondislastelt.
C-tasemele paigutati ka mitu Riosse mitte jõudnud noorsportlast, kergejõustiklastest kümnevõistlejad Õiglane ja Rosenberg. Kevadel USA-s 8108 punkti kogunud Saluri, kelle olümpiadebüüt läks vigastuse nahka, asetati EOK tabelis ühele reale Taavi Tšernjavskiga, nii et kahe mehe peale laekub EKJL-ilt 500 eurot. Tšernjavski jäi EKJL-i stipisaajate ringist siiski välja, sest eelistas 250 eurole tasuta kohta Audenteses ehk ühiselamukohta, toitlustust ja hallipääset.

Aga sponsorid?

Miks pole EKJL leidnud erasektorist rohkem toetust ja sõltub üksnes EOK-st? „Läbirääkimised uute toetajate kaasamiseks käivad praktiliselt aasta läbi,” kinnitab Teigamägi, nentides, et tippspordis on raha vähe. „Suurte eratoetajate kaasamine ei ole lihtne, peamiselt toetavad Eestis sporti kodumaise omanikuringiga ettevõtted, mõned valdkonnad on eratoetuse koha pealt rohkem, mõned vähem atraktiivsed.”
Tema sõnul korraldavad EKJL ja ERR suuresti just erasponsorite abiga sarja TV 10 Olümpiastarti ning eri vanuseklasside meistrivõistlustele on lisandunud auhinnatoetajaid.

EOK peasekretär Siim Sukles soovitab vaadata suurt pilti, mitte keskenduda ühele alaliidule.

 

„Tegime olemasoleva raha juures sisulised muudatused. Kõik alaliidud, kelle sportlane osales olümpial, said aastaks kaks C-kategooria kohta,” selgitab Sukles. „Lõpetasime süsteemi, kus pärast olümpiat kukkus toetuse koefitsient mitu korda, ehk tagasime stabiilsema rahastuse. Samuti ei toetata enam ühe alaliidu peatreenerit, vaid sportlaste isiklikke treenereid, kergejõustikus on neid nimekirjas viis.”

Taivo Mägi, Andrei Nazarovi ja Aleksander Tammerti toetus on 1200 eurot. Kuus on ette nähtud ka 600 eurot ühele odaviske ja mitmevõistluse treenerile.

Kümnevõistleja Karl Robert Saluri ema Iiris kirjutas blogis Kuimetsa Kuld, et segane süsteem tekitab pettumusi.

 

„Tundub, et toetust jagatakse selle alusel, kellesse usun või kellesse ei usu. Kes mulle rohkem meeldib või keda keegi isiklikult paremini tunneb,” kirjutas Iiris Saluri. Pinged tekkivat siis, kui sportlasel on raha saamiseks põhjendatud ootus.

23-aastane Saluri sai pärast olümpianormi täitmist maist augustini elus esimest korda stipendiumi – 600 eurot. Sügisest vähenes see 250-le. „Kuni pole vastuseid ega läbipaistvat rahastust, seni need, kel on tagataskus tugev isiklik motivatsioon, lähedaste toetus ja usk, jätkavad. Kel seda pole, kukuvad kõrvale,” hoiatas Saluri ja lõpetas postituse siiski positiivselt. „250 eurot kuus on parem mitte millestki, mis oli varem. Häda korral on olemas ema, vanem vend ja Ameerika spordisüsteem, mis abiks isegi vigastuste korral.”

Raha ja suhted

Robi ja Morgan vallutavad uusi kõrgusi

“Kuidas Robil seal Ameerikas ka läheb? Kas vigastustest on üle ja trenni ikka teeb?”, küsitakse. 

Ikka teeb, vigastustest hetkel õnneks juttu ei ole, aegajalt kuuleme hoopis uutest eneseületustest ja lootustandvatest isiklike rekordite parandustest, mis sünnivad praegu kangiga kükkides või selle rinnale võtus jne.

Aju saab puhkust hobiga tegeledes, vanadele mootorratastele uut elu andes. Hetkel on käsil sellised asjad:

Kui kooliga ja trenniga läheb seal pool ookeani suhteliselt stressivabalt, siis pingete, segaduse ja teadmatuse eest hoolitsetakse kodumaal. Teemaks spordistipendiumid, nende määramine ja suurus. Millest või kellest need sõltuvad. Küsimusi võiks panna ritta hulgi, kui saaks mõnele selge vastuse ka, oleks tore.

Umbes aasta tagasi vaatasin ja kuulasin ammulisui Pealtnägijast Risto Mätast, kes tõi oma nime ja näoga päevavalgele segadused selles vallas. Kuna Robi polnud selleks ajaks Eesti spordisüsteemidelt teeninud sentigi toetusraha, vaatamata sellele, et oli Eestit esindanud erinevates vanuseklassides erinevatel rahvusvahelistel võistlustel, siis ei osanud väga kaasa rääkida. Mõelda küll. Selgeks sai, et selgust ei ole, vaatamata sellele, et pärast Mätase avaldust hakkas tulema selgitavaid ja kiitvaid pressiteateid nagu värsket lund, mis pidanuks katma väljaimbunud jama. Aga jama jäi. Tuli välja, et on neid, kes on rahale lähemal ja neid, kes vaatamata saavutustele ei oma kas häid ja õigeid suhteid või midagi muud, mis võib osutuda määravaks rahalaevade liigutamisel.

Nüüd tunneme või täpsemalt tunneb Robi seda kõike omal nahal ja mitte selge värske puhta lumena vaid ikka jamana, mis selle lume alt välja kipub sulama.

Jah, pärast aprillis täidetud olümpianormi hakkas ta esimest korda oma sportlaskarjääri jooksul saama toetust, mis oli normitäitjale ette nähtud: maist – augustini 600 euri. Pärast olümpiat pidi toetused ümber vaadatama. Vaadatagi, aga mille alusel, selle kohta selgitusi ei antud. Igatahes hakkas Robi saama toetust vähem kui normitäitjast sõber ja sama palju, kui need, kel normini veel tee minna.

Selles tabelis peaks peegelduma EOK toetuste saajad ja summad kergejõustiklastele pärast Olümpiat. Nagu näha on tipud tabelist sootuks väljas (Kanter, Kupper, Mägi ja Balta) ja saajate hulgas needki, kes seekordse olümpiani oma tulemustega veel ei küündinud. EOK tahtvat neid toetada, kuna on Olümpialootused 2020. Sel juhul tahaks küsida, et kas meil peale kahe nimetatud mitmevõistleja rohkem lootusi polegi? Või mille alusel just neid hetkel eelistatakse?
 

Iseenesest pole sel ju tähtsust palju keegi saab, aga kui erinevused ilmsiks tulevad ja küsimusele, miks just nii?, vastuseid pole või küsimusi lihtsalt eiratakse või hakatakse keerutama, et otsustajad on mujal ja need, kes on nö mujal põrgatavad palli jälle esimeste väravasse tagasi, kinnitades, et sööt või ettepanekud tulevad ikka neilt, siis ma küsin, mehed, kas te ise saate aru, kuidas otsused sünnivad või kes neid sünnitavad?

 

Kas aeg ei oleks juba teha või paika panna reeglid, mis on kättesaadavad ja arusaadavad kõigile ühte moodi – oleks vähem küsimusi ja vähem neist küsimustest möödavaatamise vajadust.

Kuulsin sahinaid, et Eesti juhtiv 10-võistleja, meie selle ala olümpiavõitja üheks ettepanekuks on Saluri toetuse saajate realt üldse kõrvale lükata, kuna Ameerika imetulemustesse ta ei usu ja tulevikku sel sportlasel ei näe.

Minu jaoks on see läbielatud teema, see tuleviku mittenägemine. Mäletan, et kui kunagi pandi sponsorite toel kokku ühe kogukonna noortest lootustest tiimi „Rio 2016“, siis võeti Robi kampa pealekauba, et ahh, olgu siis pealegi. Ega ta peale ei panustatud ega ka kulutatud, kuigi kogu sellest tiimist oli tema lõpuks ainus, kes endale seatud eesmärgi täitis ja olümpiale jõudis.

Loomulikult polnud tulemus esimesel olümpial keksimist väärt, aga see, et tulemusele seekord minna ei saa, sai selgeks juba enne olümpiat. Seega tuli täita esimene eesmärk – osaleda! Selle eesmärgi täitis Robi väärikalt ja lõpuni välja, seda vaatamata vigastusest veel täielikult taastumata jalale, rääkimata uue vormi kogumise võimalusest. Iga ala sai läbitud, olümpiatunnetus kogetud.

 

Toetuste jagamise aluseks olev norm, kui see ikka on millegi aluseks, on täidetud. Isegi kui aprillikuist punktisummat 8108 võib pidada oma ala asjatundja poolt „Ameerika imetulemuseks“, siis kuidas hinnata järgmisel, Ameerika üliõpilaste spordisüsteemi tähtsaimal võistlusel NCAA kogutud 7934 punktisummat. Ise kratsin siiani kukalt, ega suuda aru saada, kuidas oli see võimalik, kui tead, et kuus ala neist tuli läbida pindluu murruga. Kui keegi on valmis värske vigastusega koguma sellise punktisumma ja arvama, et sellesse tüüpi pole mõtet panustada, siis kellesse ta panustaks? Ainult Maicel ja Robi ise on suutnud sel hooajal koguda nimet punktisummast enamat.

Praegu aga tundub, et toetust jagatakse just selle alusel, kellesse ma usun või kellesse ma ei usu. Kes mulle rohkem meeldib või keda keegi isiklikult paremini tunneb. Kui nii on, siis öelge seegi avalikult välja.

Pinged ja arusaamatused tekivad ju ikka siis kui sul on põhjendatud ootus, mille peale otsustajad tõstavad keskmise sõrme, andes märku, et arene veel. Kui kaua? Mida veel peab näitama, et tekiks usaldus ja õigustatud ootus?

Seni kuni pole vastuseid, ega läbipaistvat rahastust, seni need, kes jaksavad, kellel on tagataskus tugev isiklik motivatsioon, lähedaste toetus ja usk, jätkavad. Need, kellel seda pole, kukuvad kõrvale. Olen näinud mitmeid ärakukkumisi Robist palju andekamate ja lootustandvamate noorte puhul, kellel pole jagunud piisavalt tahet või närvi, et mitte hoolida neist, kes sinusse ei usu.

Praegu makstav 250 euri kuus on ju lõpuks parem mitte millestki, mis oli varem. Häda korral on olemas ema ja on vanem vend ja on Ameerika spordisüsteem, mis on abiks ja kõrval isegi vigastuste korral. 

Robilt ootan uut hooaega ja oskust vigastuste osakaalu miinumini viia. Küll me siis veel näeme!

 

Emotsioonidest laetud

Mitmevõistlejad Talancè'is. Foto Decathlon 2000 FB lehelt

Eilne mitmevõistluse lõpetamine oli nii vägev, et otsustasin pühendada sellele eraldi postituse.

Vaatasin ülekannet ja silmad läksid märjaks, tegelikult enamgi veel ja see ei olnud sibulate süü, sest pajas podises samal ajal õunamoos. Asja muutis kindlasti huvitavamaks  see, et minuga kõneles ainult visuaalne pool, sõnadest ma ju aru ei saanud ja kui visuaal üksi vee silma toob, siis ehk mõistate ilma ümberjutustuseta, et see pidi olema võimas.
Uhke oli kogu võistlus ja väga kaunis sportlaste tänamine, kes kaks rasket päeva olid pakkunud toredaid elamusi erakordselt toetavale publikule,  keda oli kohapeal ikka kohe hulga ja seda igas pildis. Milline pidu!

 

Muidugi lisas minu jaoks omakorda emotisoone juurde Maiceli rõõmus olek. Eks nad kõik olid rõõmsad. Jah, see polnud kerge võistlus, pikk hooaeg ikkagi selja taga ja märgid sellest paistsid välja iga sportlase puhul välja arvatud kanadalane LePage, kelle jaoks viimased 1500 meetrit on vist ainsaks komistuskiviks. Aga see kõik oli äärmiselt tore!

 

Maicel on hetkel Eesti parim kümnevõistleja. Kui olümpia ebaõnnestumine välja arvata, siis võib tema peale vaat et kihla vedada, et 8000 punkti venitab ikka välja. Jah, meil on olnud paremaid aegu ja usutavasti ei vea järelkasv alt, aga hetkel on panused Maicelil!

 

Kui korraks veel järelkasvu peale mõelda, siis üllataja Johannes Erm, kes kõlas olümpia ajal olümpia stuudios nagu üks poiss mu oma perest, kui ta rääkis oma unistustest ja eesmärkidest, see Johannes-poiss tundub olevat peaga poiss. Loodan väga, et ta suudab oma unistused realiseerida ega jää kuulama ainult treener Peeli, kes on kahtlemata tubli mees, aga kui tahad lennata, siis ära karda. Ära karda vastu võtta väljakutseid mujal Eestis, olgu see kas või Ameerikas. Mine, käi, vaata ja otsusta, kus oleks sinu jaoks päriselt parim koht edasiseks arenguks. Ainult Eestis olles ei suuda sa ettegi kujutada, mis tingimusi pakutakse sporditegemiseks mujal.

 

Miks ma sellest kirjutan? Sest ühel päeval tahan ise ka kohal olla Talance's, et karjuda koos prantslastega hääled kähedaks, plaksutada käed tuliseks, nutta ja naerda, tantsida ja karata ja olla õnnelik. Koos kõigi mitmevõistlejate ja nende fännidega, lootuses, et rivis seisab ikka ka mõni Eesti sportlane.  

 

Aitäh, Maicel, et sa seekord osalesid ja Talance'i koos sellega kellegi jaoks üheks unistuste sihtmärgiks muutsid! Mingu sul ikka hästi!