2016 läinud koos rõõmude ja muredega

Sel sügis-talvel olen palunud Robilt mitu korda, et ta teeks mõne pildi oma trennist, et näidata fännidele - kõik on korras pärast olümpiat, seis on hea, on mille pealt minna vastu uuele aastale.

Vastuseks saan, et kord pole head kaamerat ja veel rohkem pole aega trennis pilditegemisele mõelda. Pilte tuleb ainult motikatest. Ausalt öeldes on mul ammu järg käest, palju neid on, kui suur hulk on üles putitatud ja kui palju veel ootel.



 



Nii nagu lastel on igas joonistuses päike, on Robil igal teisel pildil kindlasti koer, Morgani isa "väike" kutsikas, kelleta elu poleks vist enam elamist väärt. Seega pilte on kõigest muust peale selle, kuidas tal läheb treeningsaalis. Samas tundes oma last, julgen arvata, et meil on mida uuelt aastalt oodata.

Lõppeva aasta võib minu meelest samuti arvata heade kilda. Mäletan tema aastate tagust tänukõnet kohaliku valla aastapäeva peolt, kus ta pälvis oma valla parima sportlase või aasta tegija preemia. Siis ta lubas näidata, et ka sellisest väikesest ja sportimisvõimaluste mõttes pea olematust kohast on võimalik jõuda olümpiale. See on nüüd tehtud!

Olen palunud Robil 2016 aasta, oma esimese olümpia aasta ise kokku võtta, just nii nagu tema seda näeb - mis õnnestus, kus olid tagasilöögid, mida sellest kõigest õppida jne. Pool lubadust, ehk "vaatab" on antud. Tuleb oodata.

Juba kolmas jõul möödus perel Eestis ilma Robi kohalolekuta, mille kohta andis ta ise kommentaari kooli kergejõustikulehel avaldatud artiklile. Esimese eemaloleku jõulupildi olen kunagi jäädvustanud ka blogilehel. See oli siis, kui Maicel joonistas kuuse, mille alla asetati kodust saadetud või kohapealt ostetud kraam.

3-aasta tagune jõulupuu

Elu on edasi läinud. Selle aasta jõulupuu Morgani ema juures nägi välja taas uhke ja tundub, et suure hulga kinkidega on Robi juba harjuda jõudnud.

Esimesed võistlused ootavad ees juba üsna aasta alguses, aga sisehooaja mitmevõistlust on esimest korda põhjust oodata 28. ja 29. jaanuaril. Piirkondlik mõõduvõtmine 24. ja 25. veebruaril, sisehooaja tähtsaim jõuproov NCAA jääb märtsisse 10. ja 11. kuupäevale.

Maicelit Robi kõrval enam võistlemas ei näe, ta on alustamas oma teed, mille tõeline start toimub veebruari alguses ja siin pole tegu enam võistlusega või siiski - võime arvata Maiceli võitjate hulka, kuna tal õnnestus võita Shaunee süda? Igatahes on ees nende pulmad. Robi läheb annab sõbra tema tüdrukule üle. Maiceli üle võib õnnelik olla ja ju me kuuleme veel ka tema sportlikest saavutustest.

Võistlustel võime Robi kõrval ikkagi näha teist eestlast ka - sõber Markusel on kätte jõudnud aeg näidata, kuidas tema oma jamadest on üle saanud ja mis mehe sees tegelikult peidus on. Robi on andnud vihjeid, et üht-teist on ;). Ootan väga!

 

Minu jaoks oli 2016 tore aasta - jõudsin esimest korda Ameerikasse ja sain osa Robi jaoks murrangulisest võistlustest, millega ta tõestas, et vaatamata üsna pikaks kujunenud pausile, tuleb temaga ikkagi arvestada. Teiste laste elu on samuti kulgenud ühtlases tõusvas joones, kuni selleni välja, et neist vanim andis mulle uueks aastaks uue rolli, milleks pean loetud kuudel valmistuma - minust saab vanaema!

 

Selle teadmisega tõmban aastale joone alla. Vahvat vahetust ja uusi eneseületusi uueks aastaks!