2016 – minu jaoks huvitav aasta

Esimesel olümpial

Jah, 2016 oli minu jaoks kokkuvõttes huvitav aasta.  Üle pika aja sain jälle tõsiselt treenida ja võistelda. Läbisin 2016. aasta jooksul rohkem mitmevõistlusi kui eelneva 3 aastaga kokku.

Võistlushooaeg algas raskelt, kuna hooaja teisel võistlusel sain teiba ajal latiga vastu põlve, mille tagajärjel tekkis luusse turse, mis kuidagi taanduda ei tahtnud. Terve sisehooaja olin sunnitud hüppealasid läbi valude tegema. Ilma trennis kõrgust hüppamata ja valule vaatamata suutsin isegi veidi rekordit parandada.  Põlvevalust sain lahti alles mais ja seda vaid tänu teistele lisandunud probleemidele. Traumasid terve hooaja vältel kogunes sedavõrd palju, et kui neid kõiki ära nimetama hakata, muutuks hooaja kokkuvõte väga pikaks.  

Sisehooaja kindlasti kõige paremaks märgiks oli märgatav kiiruse paranemine (60m – 6.78), mida võib-olla välishooajal väga näha ei olnud, sest isikliku tippvormi ajal polnud ilmaolud kiire aja jooksmiseks kõige soodsamad (100m 10.52).  Lisaks tekitas head meelt pidevalt paranenud tõkkejooks, mis on olnud üheks mu kirstunaelaks terve senise karjääri jooksul. Suutsin igal võistlusel rekordit parandada ja lõpuks ka mõistliku aja välja joosta (60mtj – 8.30). 110m tõkkejooksus on veel palju tööd teha, et ka lõpuosa kestma hakkaks. Sisehooaja lõpuks parandasin 7-võistluse rekordit rohkem kui 250punktiga (5856), mis andis lootust ilusale välishooajale.

Ainult 3 nädalat pärast sisehooaja lõppu võistlesin oma esimesel kümnevoistlusel. Kui aus olla siis tunne polnud tookord üldse hea ja kerge väsimus oli sisehooajast alles sees. Energiat andis kindlasti juurde ema ja õe kohale tulek, sest polnud oma perest kedagi näinud rohkem kui 20 kuud. Võimsa teise paevaga (v.a odavise) suutsin kokku koguda piisava punktisumma, et pääseda osalema olümpiamängudele. Terve oma senise elu olin suu ammuli vaadanud olümpiat ja unistanud, et ehk ühel päeval võistlen ka ise seal maailma parimatega. 8108p andis selleks lootust.

Number, mis avas olümpiamängude ukse

Võistlusjärgsed päevad polnud just kõige meeldivamad, kuna teivashüppes viga saanud õlg ja odas viga saanud küünarnukk olid päris halvas seisus. Järgneva 2 kuu jooksul, mil valmistusin NCAA kümnevõistluseks, tegin ainult ühe teivashüppe trenni ja lühikese hoopealt odaviske trenni. Vaatamata probleemidele oli vorm juuniks kindlasti parem kui see oli enne hooaja esimest 10-võistlust. Seda kinnitasid ka esimese päeva tulemused, olin rekordigraafikust ees rohkem kui 50 punktiga.

Kahe päeva vahel tundsin, et jalg on kange. Hoidsin jääd jala peal, et tunne paremaks läheks. Ei läinud. Hommikul oli jalg päris kange, aga soojendust tehes läks veidi paremaks. Tõkkejooks tegi jala kõvasti hullemaks ja teiba ajaks pidin juba valuvaigisteid sisse võtma, et kuidagi lõpuni teha. 1500m oli mu senise karjääri kõige valusam jooks (aeg: 4.30,14). Tahtsin pooleli jätta, kuna valu läks hullemaks, aga ei saanud alla anda, kuna olin koolile toomas tähtsaid punkte. Pärast võistlust ei saanud ei käia ega normaalselt magada, sest jala liigutamine, kõndimisest rääkimata oli äärmiselt valus. 4 päeva hiljem tehtud röntgen näitas, et olin läbinud teise päeva luumurruga. Algul oli seda raske uskuda, aga tundes kui valus oli kõndida, ei olnud väga üllatunud. Järjekordne näide, et õnn ei ole alati olnud mu ustavaks saatjaks.

Kaks kuud enne olümpiat kuulda luumurrust polnud just kõige meeldivam tunne. Esimene mõte oli, et 3-4 nädala pärast olen juba staadionil tagasi hüppamas, aga erinevaid arste nähes ja kuuldes sain aru, et päris nii kergelt ma ei pääse. Lõpuks kulus 8 nädalat aega kui sain uuesti sprintida. See oli kaks nädalat enne olümpiat. Suur tänu siinkohal Kristi Singile ja Risto Jamnesele, kes töötasid igapäevaselt mu sidemete ja lihaste kallal, et oleks võimalik olümpial üldse võistelda. 2 nädalaga suutsid nad mu valutava jala saada seisu, kus tänu tugevale teipimisele oli võimalik teivast hüpata ja võistluse ajal midagigi kõrgushüppes ja kaugushüppes ära teha.

 

Kogu olümpia oli minu jaoks väga karm võistlus kuna ükski lihas polnud jõudnud koormusega harjuda ja kahe päeva vahel oli mahti magada ainult 4 tundi. Teise päeva alguseks oli isegi valus kõndida, mis tähendab, et ainsaks eesmärgiks oli jõuda üle 1500m joone. Õnnestus!

Pärast olümpiat võtsin kuuks ajaks aja maha ja ravisin terveks kõik kohad, mis varem seganud olid. Sügisene ettevalmistus on kulgenud päris hästi. Hooaja alguselt miskit suurt ei oota, kuna just sain jagu kergemast külmetushaigusest ja aasta lõpus pidin 5 päeva treeningutest eemal olema tarkushammaste operatsiooni tõttu. Uue sisehooaja tähtsaim võistlus on ees märtsis, nii et aega on ja annan endast parima, et ka suveks jätkuks rohkem purakat.  Loodetavasti ka MM-iks Londonis, mis on alanud aasta üheks peamiseks eesmärgiks.
 

Head uut aastat!

Karl Robert Saluri