Rahu, sõbrad, rahu! :)
Robi ema on alles ja aega blogi täitmiseks leiaks alati, aga alati pole midagi olulist kirjutada. Eriti veel siis, kui samal ajal leiad end vaimustusega lugemast hoopis üht teist, konkureerivat blogi. Tervistused siitpoolt blogile "Rannamõisa hõbe".
Terve august möödus koduste toimetamiste tähe all, silmanurgast jälgisime unversiaadi ja MM-i ka muidugi. Teleka või neti jälgimise vahepeal said kuivad puud kuurist keldrisse ja uue aasta puud kuuri kõrvalt kuuri. Kelder on juba täitunud erinevat värvi ja erinevate sisudega purkidega, mida võib uhkusega talvel lastele kuhu tahes kaasa panna. Need on muidugi peamiselt minu tegemised, aga kuna Robi suurema osa augustist kodus oli, siis ei jäänud temagi neist puutumata.
Muidugi üks väike paus tuli sisse, millal meie väike poja pidi koguni viis päeva täitsa üksi kodus olema, sest ema käis laste tädi ja onu perega Soomes, Kata oli samal ajal Sitsiilias suveülikoolis, Siim ja Marta rabelesid uue lastelavastuse "Nöbinina" järjekordsete osade filmimisel. Robikene sai hakkama! Oli toitunud sel ajal peamiselt pudrust, kurgi-tomati salatist ja arbuusist. Vahepeal käis vanaema juures ka kiibitsemas, et midagi toekamat hambaalla saaks. Ellu jäi. Isegi trenni oli teinud. Trenni on ta teinud küll iga jumala päev. Selle kinnituseks on kas või auke täis muru maja ees. Käisin neid auke pärast Soomet murelikult uurimas, sest muttide mullahunnikud ja mügride käigurajad tunnen juba eemalt ära, need jäljed olid eemalt vaadates tundmatud. Mõtlesin, et olen enda aeda saanud mõne uue soovimatu külalise, aga võta näpust - oma poeg, kes on loopinud peasuuruseid kivimürakaid ja helesinist oda.
Pärast esimest korraliku trenni linnas treeneri juhendamisel oli Robi pehmelt öeldes väheke pettunud. Talle oli jäänud tunne, et treener suhtus temasse kui suvitajasse, kes on minetanud vahepeal igasuguse vormi, kuna pole lillegi liigutanud. Robi ütles, et selline suhtumine on tema arvates kõikidel treeneritel. Ütles, et treenerid ei usu, et mõni võib ka ilma nende valvsa silmata end liigutada. Sain aru, et selline suhtumine oli talle solvav. Trenni lõpuks oli suutnud siiski treenerit veenda, et pole ta mingi lödipüks :).
Möödunud kolmapäeval proovis 3 euro võistlustel, kuidas lendab kuul ja kuhu maandub ketas. Kuulis sai kirja ainsa tulemuse ja see oli 13.40, ketta suutis lennutada 37.20 kaugusele. Lubab järgmisel nädalal korralikku tulemuse teha. Mine või vaatama. Piletiraha õnneks ei küsita, maksavad ainult need, kes tahavad esineda.
Ja viimaseks ei saa jätta mainimata, et unistuste olümpiarõngad tulid paari päeva eest Robi jaoks lähemale kui kunagi varem. Isegi nii lähedale, et enamat unistada on peaaegu võimatu. Ju te talvel näete isegi kui mitte varem, sest võib-olla näitab ta ise või koguni mina neid varem ka. Jälgige blogi, mis muud!
Meelisele saadan eraldi sõbra-lehvituse :)!
Robi ema on alles ja aega blogi täitmiseks leiaks alati, aga alati pole midagi olulist kirjutada. Eriti veel siis, kui samal ajal leiad end vaimustusega lugemast hoopis üht teist, konkureerivat blogi. Tervistused siitpoolt blogile "Rannamõisa hõbe".
Terve august möödus koduste toimetamiste tähe all, silmanurgast jälgisime unversiaadi ja MM-i ka muidugi. Teleka või neti jälgimise vahepeal said kuivad puud kuurist keldrisse ja uue aasta puud kuuri kõrvalt kuuri. Kelder on juba täitunud erinevat värvi ja erinevate sisudega purkidega, mida võib uhkusega talvel lastele kuhu tahes kaasa panna. Need on muidugi peamiselt minu tegemised, aga kuna Robi suurema osa augustist kodus oli, siis ei jäänud temagi neist puutumata.
Muidugi üks väike paus tuli sisse, millal meie väike poja pidi koguni viis päeva täitsa üksi kodus olema, sest ema käis laste tädi ja onu perega Soomes, Kata oli samal ajal Sitsiilias suveülikoolis, Siim ja Marta rabelesid uue lastelavastuse "Nöbinina" järjekordsete osade filmimisel. Robikene sai hakkama! Oli toitunud sel ajal peamiselt pudrust, kurgi-tomati salatist ja arbuusist. Vahepeal käis vanaema juures ka kiibitsemas, et midagi toekamat hambaalla saaks. Ellu jäi. Isegi trenni oli teinud. Trenni on ta teinud küll iga jumala päev. Selle kinnituseks on kas või auke täis muru maja ees. Käisin neid auke pärast Soomet murelikult uurimas, sest muttide mullahunnikud ja mügride käigurajad tunnen juba eemalt ära, need jäljed olid eemalt vaadates tundmatud. Mõtlesin, et olen enda aeda saanud mõne uue soovimatu külalise, aga võta näpust - oma poeg, kes on loopinud peasuuruseid kivimürakaid ja helesinist oda.
Pärast esimest korraliku trenni linnas treeneri juhendamisel oli Robi pehmelt öeldes väheke pettunud. Talle oli jäänud tunne, et treener suhtus temasse kui suvitajasse, kes on minetanud vahepeal igasuguse vormi, kuna pole lillegi liigutanud. Robi ütles, et selline suhtumine on tema arvates kõikidel treeneritel. Ütles, et treenerid ei usu, et mõni võib ka ilma nende valvsa silmata end liigutada. Sain aru, et selline suhtumine oli talle solvav. Trenni lõpuks oli suutnud siiski treenerit veenda, et pole ta mingi lödipüks :).
Möödunud kolmapäeval proovis 3 euro võistlustel, kuidas lendab kuul ja kuhu maandub ketas. Kuulis sai kirja ainsa tulemuse ja see oli 13.40, ketta suutis lennutada 37.20 kaugusele. Lubab järgmisel nädalal korralikku tulemuse teha. Mine või vaatama. Piletiraha õnneks ei küsita, maksavad ainult need, kes tahavad esineda.
Ja viimaseks ei saa jätta mainimata, et unistuste olümpiarõngad tulid paari päeva eest Robi jaoks lähemale kui kunagi varem. Isegi nii lähedale, et enamat unistada on peaaegu võimatu. Ju te talvel näete isegi kui mitte varem, sest võib-olla näitab ta ise või koguni mina neid varem ka. Jälgige blogi, mis muud!
Meelisele saadan eraldi sõbra-lehvituse :)!
No comments:
Post a Comment