Viimast pauku oodates

Üle tõkete

                           
Olen seda postitust mõttes kordi kirjutanud ja mitte ridagi kirja pannud. Segadus, nukrus, uhkus, ootus, põnevus, rõõm ja hirm valdavad mind Robi viimase võistlemise ees, mida kõik huvilised saavad soovi korral oma silmaga näha 26. ja 27. juunil Kadrioru staadionil. Jah, need on Eesti meistrivõistlused mitmevõistluses, kuhu Robi on ajastanud oma elu tippvormi ja ihaleb teha karjääri parimat võistlust, et seejärel areenilt lahkuda. 

Ma ei ole enam nagu hagijas järel käinud tema üksikutel võistlustel, ega andnud teada poja igapäeva elust. Olen lihtalt elanud koos ja kõrval nagu teevad enamik sportlaste lähedasi. Aitan seal, kus saan ja toetan seal, kus tuge vaja. Nagu teistegi laste puhul. 

Tunnistan, et kõikide nende aastate jooksul olen kirjutanud siia õhinapõhiselt, kümnevõistlusest endast sisuliselt midagi teadmata. Alles hilju läksid jutuajamises odad ja teibad segi ja mis vahet sel ühes tavalises jutuajamises, kus kontekst loob arusaamise nii kui nii. Elu ei tule liiga tõsiselt võtta, vähemalt seni mitte, kuni tema üle saab veel nalja heita. 

Kui mõtlen lähenevatele võistlustele, mis tunduvad Robi jaoks elu olulisemad, siis proovin vähemalt oma ootusi vaos hoida. Robi enese eest ei oska enam ammu seista. Ise mõtlen, kas pole oht, et põled läbi, kui nii palju tahad? Kas suudad säilitada rõõmu ja mängulisust, seda välist kergust, mida nägime ja kogesime Athensis, siis kui tegid ära oma esimese ihaldatud olümpianormi? Mis saab siis, kui midagi läheb viltu - 10 ala, kümme starti eeldavad kümmet edukat lõpetamist. Ja siis veel see kõrgus ja ketas. Isegi üksi mõeldes kõigele tunnen, kuidas ärevus tõuseb ja ma ei saa teda kaitsta. See on tema tee, tema valikud. Lihtsalt minu poeg, üks teiste hulgas, kes on teiste arvates saanud emalt enam kui nemad.

Tegelikult koondame hetkega read ju kõik, kui kadunud poeg kuskil hätta jääb. Tema viimane reis üle ookeani koos kassiga oli selle suurepäraseks tõestuseks. Ta ei jäänud koos oma kassiga Rootsi, ei pidanud tagasi lendama, sest loetud tundidega tuli ühelt idee, teiselt teostus ja siin nad olid. Neid hetki, kus oleme ühiselt keskendud tegutsemisele lahenduse leidmise nimel, on olnud palju. Me oleme perega pingutanud Robi nimel ja vahest ka loobunud või omi tegemisi tahaplaanile jätnud, aga saanud tänu talle vastu ka ja mitte vähe. 

Selles mõttes ei erine eesolev, võistluste nädalavahetus teistest, mil pisikesel Emilil tuleb oma esimese sünnipäeva tähistamine ohverdada onu Robi võistlustele.  Loodame, et "ohverdus" on ohverdamist väärt ja Emmi sünnipäev hiljem saab veel uhkemalt ära peetud. 

Emili koos on onu Robiga suurt pauku ootamas

Igal juhul on Robi juba pea aasta kütnud meie kõigi ootusi just nende võistluste suhtes väga kõrgele. Ta on suutnud keskenduda ühele asjale, ühele eesmärgile sellise intensiivsusega, et pole olnud mahti isegi uurida, mis edasi. Mis saab su elust edasi? Sädeleva kaelapaelaga kass jääb minuga, aga Robi ise? Kas pakib oma riidehunnikud varsti jälle kohvrisse, et tagasi lennata või ostame suurema kapi? 

Kõik vanad otsad on lahti, uued uksed alles avanemise ootel. Üks päev korraga.