Alati, kui tuleb öelda millegi kohta "esimene" meenuvad mulle kohe read ühest Karl Ristikivi luuletusest, mis meelevaldselt muudetuna kõlaksid seekord nii: "/.../ei olnud see esimene, ta viimaseks ka ei jäänud, kui tüürita triiviv vene teen vooluga kaasa kõik käänud/.../".Seekordse "esimese" ehk korraliku lihasrebendi kohta tahaks muidugi uskuda, et jääb ehk viimaseks. Vaatasin üle, et 5. jaanuarist on käinud siin blogiveergudel üks hala ühe mehe tagareie pärast, mis andis kord tunda ja siis andis järele, aga pigem ikka andis pidevalt tunda. Täna näitasid targad aparaadid, et probleem ei ole ajus, probleem on ikkagi tagareies, mis on korralikult rebenenud ja vajab nüüd korralikku ravi.
Pean siinkohal meelde tuletama austet blogilugejatele, et siin kõneleja ei pea end asjatundjaks ei ravi ega treeningu küsimustes, esinen vaid kui ema. Sportlase ema rollis olen, tõsi, esimest korda ja kuigi esialgu võib tunduda, et mis eriline roll see siis nüüd on, olen aru saanud, et on küll täiesti eriline.
Ühele emale on mõistagi kõik tema lapsed väga erilised ja pole vahet, kas saab neist allveesõitja või õhuruumi avaruste võitja.... Võiksin pidada kokku nelja erinevat blogi nelja lapse unistuste reaaliseerumise ja eneseotsingute kohta, aga see pole olnud kunagi eesmärgiks.
Sportlaseks pürgiva Robi teed hakkasin jäädvustama kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et selle valdkonnaga kokku puutudes on mul emana tekkinud pidevalt küsimusi rohkem kui on olnud vastuseid ja teiseks sellepärast, et vahendada emotsioone noorte sportlaste mõõduvõtmistelt neile lähedastele, kes samuti kaasa tahaks elada, aga kes alati ise kohapeal olla ei saa.
Hiljuti sain mõtlemapanevat tagasisidet oma blogi kohta, kus avaldati arvamust, et teen sellega Robile pigem kahju. Olen ootused liiga kõrgele kruvinud, mis võib tekitada talle lisapingeid võistlustel.
See võib nii olla, aga võib ka mitte. Kui mõelda noortespordile ja noortele spordis laiemalt, siis on ju ühiskonnas sagedasti arutletud teemal, kuhu kaovad meie noored anded pärast kooli. Viimase aja särav täht mitmevõistluses oli Taavi Sarapuu. Tema tulemust A-klassi seitsmevõistluses ei tehta tõenäoliselt nii pea ümber. Veel juuniorina olid tema peal suured lootused, aga noorsooklassis teda enam pole. Taavi Saart samuti mitte. Ma ei tea, millist potentsiaali nägid neis meestes nende treenerid, aga kui noortel endil eesmärke ei ole, ei ole motivatsiooni ega tahtmist ennast ületada, siis tõesti - miks üldse sporti teha. Kui kellelgi see eesmärk on, kas siis peab seda vaka all hoidma. Loosungina kõlab küll kaunilt, et sportlane peab minema igale võistlusele võitma, aga kui ta ise selle välja ütleb, kas see on siis suurustamine?
Kuna sport tipptasemel on siiski etendus publikule, siis ei viitsi keegi minna tribüünile aega surnuks lööma, kui pole millele või kellele kaasa elada. Parimatest parimad saavad neist, kes otsustaval hetkel publiku välja suudavad lülitada ja keskenduda sooritusele.
Kas Robi jalavigastus oli tegelikult tagareies või ajus. Viimastel nädalatel olen pidanud liiga palju kuulma, et kõik sportlase probleemid on tema ajus. Ülekantud tähenduses see kindlasti nii ongi, sest kui mingi koht kehas annab signaali valu või mõne muu ebamugavust põhjustava aistingu näol, siis töötleb selle ümber aju. Kui mu keha annab mulle signaali probleemi kohta, siis kas ma pean ajule ütlema, et ära kuula, pressi edasi. Või mis tähendab, et probleem on ajus? Et mõtleb valu välja? Isegi kui mõtleb valu välja, siis tuleks sellega edasi tegeleda, miks? Miks hakkab keegi järsku endale valu välja mõtlema?
Neile ja veel paljudele küsimustele olen nüüd pikalt mõelnud, kuni selleni välja, et kui ma ise ka kuulsin nädalast nädalasse Robi tagareie valu kohta, ja arvasin end seda valu ka uskuvat, siis miks ma ise ei võinud otsida arsti. Robi ütles, et nende arst oli ära. Ma ei saanud sellest aru, mis tähendab ära? Alles nüüd hakkan taipama, mis see tähendab, aga oleks hakanud varem detailsemalt uurima, oleks ju teisi teid pidi ka saanud teda uuringutele saata, oleks ehk varem saanud alustada raviga jne.
Need oleksid panin siia praegu kirja ainult selleks, et kui teinekord taas taolise olukorraga silmitsi seisan, siis ei jää käed rippus vahtima ja lootma, et kui sinu laps viibib terve nädala keskkonnas, kus ta ümber on justkui oma ala parimad asjatundjad, siis lahenevadki kõik mured iseenesest. Ei lahene. Ja sinu keha toimimine on ainult sinu probleem või ka su kõige lähedasemate oma. Ülejäänutele oled vajalik senikaua, kui sinu kehast või ajust või millestki muust neile miskit tulu tõuseb.
Eelmise eduka suve järel kirjutasin, et Robi pole pidanud ühtegi võistlust katkestama. Nüüd on neid katkestamisi tulnud ridamisi. Loodetavasti suudab ta säilitada rahu, kindlust ja rõõmu ning keskenduda enese ravimisele, nii et ajusse sellest haigest kohast märkigi ei jääks. Emana hoian talle jätkuvalt pöialt ja loodan väga, et ta saab õige pea oma suurtele unistustele taas lähemale liikuda.
Pean siinkohal meelde tuletama austet blogilugejatele, et siin kõneleja ei pea end asjatundjaks ei ravi ega treeningu küsimustes, esinen vaid kui ema. Sportlase ema rollis olen, tõsi, esimest korda ja kuigi esialgu võib tunduda, et mis eriline roll see siis nüüd on, olen aru saanud, et on küll täiesti eriline.
Ühele emale on mõistagi kõik tema lapsed väga erilised ja pole vahet, kas saab neist allveesõitja või õhuruumi avaruste võitja.... Võiksin pidada kokku nelja erinevat blogi nelja lapse unistuste reaaliseerumise ja eneseotsingute kohta, aga see pole olnud kunagi eesmärgiks.
Sportlaseks pürgiva Robi teed hakkasin jäädvustama kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et selle valdkonnaga kokku puutudes on mul emana tekkinud pidevalt küsimusi rohkem kui on olnud vastuseid ja teiseks sellepärast, et vahendada emotsioone noorte sportlaste mõõduvõtmistelt neile lähedastele, kes samuti kaasa tahaks elada, aga kes alati ise kohapeal olla ei saa.
Hiljuti sain mõtlemapanevat tagasisidet oma blogi kohta, kus avaldati arvamust, et teen sellega Robile pigem kahju. Olen ootused liiga kõrgele kruvinud, mis võib tekitada talle lisapingeid võistlustel.
See võib nii olla, aga võib ka mitte. Kui mõelda noortespordile ja noortele spordis laiemalt, siis on ju ühiskonnas sagedasti arutletud teemal, kuhu kaovad meie noored anded pärast kooli. Viimase aja särav täht mitmevõistluses oli Taavi Sarapuu. Tema tulemust A-klassi seitsmevõistluses ei tehta tõenäoliselt nii pea ümber. Veel juuniorina olid tema peal suured lootused, aga noorsooklassis teda enam pole. Taavi Saart samuti mitte. Ma ei tea, millist potentsiaali nägid neis meestes nende treenerid, aga kui noortel endil eesmärke ei ole, ei ole motivatsiooni ega tahtmist ennast ületada, siis tõesti - miks üldse sporti teha. Kui kellelgi see eesmärk on, kas siis peab seda vaka all hoidma. Loosungina kõlab küll kaunilt, et sportlane peab minema igale võistlusele võitma, aga kui ta ise selle välja ütleb, kas see on siis suurustamine?
Kuna sport tipptasemel on siiski etendus publikule, siis ei viitsi keegi minna tribüünile aega surnuks lööma, kui pole millele või kellele kaasa elada. Parimatest parimad saavad neist, kes otsustaval hetkel publiku välja suudavad lülitada ja keskenduda sooritusele.
Kas Robi jalavigastus oli tegelikult tagareies või ajus. Viimastel nädalatel olen pidanud liiga palju kuulma, et kõik sportlase probleemid on tema ajus. Ülekantud tähenduses see kindlasti nii ongi, sest kui mingi koht kehas annab signaali valu või mõne muu ebamugavust põhjustava aistingu näol, siis töötleb selle ümber aju. Kui mu keha annab mulle signaali probleemi kohta, siis kas ma pean ajule ütlema, et ära kuula, pressi edasi. Või mis tähendab, et probleem on ajus? Et mõtleb valu välja? Isegi kui mõtleb valu välja, siis tuleks sellega edasi tegeleda, miks? Miks hakkab keegi järsku endale valu välja mõtlema?
Neile ja veel paljudele küsimustele olen nüüd pikalt mõelnud, kuni selleni välja, et kui ma ise ka kuulsin nädalast nädalasse Robi tagareie valu kohta, ja arvasin end seda valu ka uskuvat, siis miks ma ise ei võinud otsida arsti. Robi ütles, et nende arst oli ära. Ma ei saanud sellest aru, mis tähendab ära? Alles nüüd hakkan taipama, mis see tähendab, aga oleks hakanud varem detailsemalt uurima, oleks ju teisi teid pidi ka saanud teda uuringutele saata, oleks ehk varem saanud alustada raviga jne.
Need oleksid panin siia praegu kirja ainult selleks, et kui teinekord taas taolise olukorraga silmitsi seisan, siis ei jää käed rippus vahtima ja lootma, et kui sinu laps viibib terve nädala keskkonnas, kus ta ümber on justkui oma ala parimad asjatundjad, siis lahenevadki kõik mured iseenesest. Ei lahene. Ja sinu keha toimimine on ainult sinu probleem või ka su kõige lähedasemate oma. Ülejäänutele oled vajalik senikaua, kui sinu kehast või ajust või millestki muust neile miskit tulu tõuseb.
Eelmise eduka suve järel kirjutasin, et Robi pole pidanud ühtegi võistlust katkestama. Nüüd on neid katkestamisi tulnud ridamisi. Loodetavasti suudab ta säilitada rahu, kindlust ja rõõmu ning keskenduda enese ravimisele, nii et ajusse sellest haigest kohast märkigi ei jääks. Emana hoian talle jätkuvalt pöialt ja loodan väga, et ta saab õige pea oma suurtele unistustele taas lähemale liikuda.
No comments:
Post a Comment