Kui armsad unistused!, pidin tõdema tänast vallalehte lugedes. Oli äratundmist ja oli ka üllatusi. Ilusad mõtted igatahes.Lisan siia Robi loal ja teadmisel ka veidi pikema versiooni leheloost, kus sees neidki mõtteid, mis esikaanele ei mahtunud:
Kuimetsast pärit kümnevõistleja Karl Robert Saluri on endale seadnud kõrged eesmärgid ja rühib nende poole südika kindlameelsusega.
Tema noore elu saavutuste ja tunnustuste hulka lisandus hiljuti Raplamaa 2011. aasta parima noorsportlase aunimetus.
„Minu eesmärk number üks on tulla olümpiavõitjaks,“ kinnitab Karl Robert meelekindla uljusega. Tema elu eesmärgiks on aga oma pere – naine ja mitu last. „Kõige meeldivam oleks, kui mu enda laps näeks mind olümpial medalit kaela saamas,“ oskab noormees kadestamisväärselt suurelt unistada. Sealjuures on aga kõige lummavam see, et ta ei serveeri oma mõtted kui vaid lihtsalt unistusi, vaid kui midagi, mida ta on juba ette ära otsustatud ja millel pole vähimatki võimalust noore kümnevõistleja eest plehku pista. „Eesmärgid peavad olema igal sportlasel, selles olen kindel. Ei saa tippsporti teha, kui ei ole mingeid sihte.“
Tulevase olümpiavõitja suureks eeskujuks on Roman Sebrle. Lance Armstrongi elulugu peab ta aga sündmusterohkemaks ja noormees tunnistab, et video sellest, kuidas Armstrong haigustega võitles, võttis tal silma märjaks küll.
Sporti on Karl Robert teinud juba lapsepõlvest alates. Kuimetsa algkoolis käies tegeles ta palju jooksmisega. Teiste poistega koos osaleti Mahtra jooksu etappidel, kus spordipoiss pidi sageli leppima teise kohaga.
„See ei meeldinud mulle üldse ja juba siis ütlesin endale, et pole hullu. Kunagi olen ma teistest parem!“ räägib noor sportlane. Ta mäletab ka seda, kuidas ta lõpuks ühe etapi võitis ja poiss, kes teda seni koguaeg võitnud oli, pärast jooksu nutma hakkas, sest ta polnud iial varem kaotanud. Esimesest meeldejäävast võidust innustatuna hakkas Karl Robertile jooksmine veelgi rohkem meeldima kui enne.
Pärast viienda klassi lõpetamist tundis ta, et oleks vaja hakata ka tõsisemalt treenima. Vend õppis Kosel ja seal olid kergejõustiku trennid. See sai määravaks ja Karl Roberti tee viis teda Kosele.
„Esimene plaan oli, et hakkan jooksjaks, aga treener Ando Algre küsis esmalt, kui suur on mu palliviske rekord. Vastasin, et 42 meetrit. Pärast seda ei tekkinud enam kordagi varianti, et ma peaks keskmaa jooksjaks hakkama,“ mäletab noor kümnevõistleja hästi oma esimest trenni.
Koselt viis tee Karl Roberti Audentese spordigümnaasiumisse treener Tõnu Kaukise käe alla. Praegu õpib ta seal XII klassis ja ütleb, et sport on tema jaoks kogu elu – töö, hobi, kirg ja ka elustiil. Muust mõelda tal praegu mahti ei ole.
Ja kuidas saakski olla, kui noormees tegeleb spordiga kakskümmend neli tundi ööpäevas ja selle aja sisse mahub ainult kolm sportlse jaoks olulist tegevust – õppimine, trenn ja magamine.
„Mul on ka sissekujunenud see teadmine, et mida rõõmsam ma ise olen, seda rõõmsamad on ka mu lihased ehk seda tervem ma olen,“ ütleb Karl Robert.
Rõõmsate lihastega sportlane võib unistada isegi olümpiavõidust. Ja mitte grammigi väiksema eesmärgi on endale püstitanud ka Kaiu valla noor võimekas sportlane.
Karl Roberti selle aasta peamine eesmärk on tuua koju medal juulikuus Barcelonas peetavatelt juunioride maailmameistrivõistlustelt. Taas kõrge eesmärk noormehelt, kes jus äsja Eesti juunioride MV mitmevõistlusel Eesti rekordit rünnates oma tagareie nii tõsiselt ära tõmbas, et sisehooaeg on selleks korraks läbi.
„Õnneks olen ma veel selles vanuses, kus suvi on tunduvalt tähtsam, nii et hullu pole,“ säilitab Karl Robert oma enesekindla rõõmsameelsuse. „Sportlase jaoks ei ole midagi paremat kui näha edasiminekut. See ongi parim innustus.“
Ta võtab vigastust äärmiselt rahulikult, kuigi just vigastused on see, mida ta ainsana elus kardab. „Vigastustest ei tohi aga liiga palju mõelda, muidu need tulevad veelgi lihtsamalt ja tihedamini,“ ütleb noormees.
Ta tunnistab, et loomulikult on vahel ka raske. Aga et ta võiks jõuda sellisesse punkti, kus on tunne, et enam ei taha, seda ei kujuta ta küll ette. Kui midagi sellist peaks aga juhtuma, laguneks noore sportlase maailm koost.
Karl Robert usub, et kõik siin ilmas on tahtmises kinni.
„Sa võid olla spordis ükskõik kui suur talent, aga kui sa seda teha ei taha, siis sa sportlaseks ei saa!“ sõnab noormees suurelt ja märgib, et kuigi ta on pärit väikesest külast ja mitte just suure sissetulekuga perest, on ta jõudnud juba päris kaugele. See innustab teda ennast ja innustab tõenäoliselt ka teisi noori sportlasi.
Katrin Helend-Aaviku
No comments:
Post a Comment