Taastumine

Kuldiga lõppes ja kohe lõppesid ka blogikanded nagu elu oleks seisma jäänud. Tegelikult ei ole, kõik läheb edasi ja asju juhtub. Juhtub selliseid asju, millest kirjutada ei taha ja siis teisi ka.

Robi teeb trenni ja jandab oma tagareiega. Möödunud nädalavahetusel ei olnud kodus enam ühtegi kurtmist. Üks kurtmine tegelikult ikkagi oli, aga selle põhjuseks oli kerge kõhuviirus, kerge palaviku ja kiirema seedimisega. Õnneks päris maha ei murdnud ja nädalavahetuse lõpuks oli asi unustatud.

Oma osa mängis kindlasti ka edukas jahilkäik. Andsin Robile ja Martale pühapäeva hommikul noad pihku, saatsin metsa ja ütlesin, et ilma saagita ärgu koju tulgu! Mõne tunni pärast tekkis hirm, et äkki ei näegi neid enam. Jooksin metsa äärde vaatama, lootes, et saan oma sõnade mõju kuidagi pehmendada, aga selleks polnud vajadust. Nägin juba eemalt, kuidas Robi ja Lauri suurt siga metsast välja lohistasid.

Marta näitas oma saagi ka ette - tema oli leidnud neli põrsast, püssiga mehe ja koera.

Mul ei jäänud muud üle, kui kähku koju tagasi joosta, pann tulele panna ja hakata värskeid lihajuppe säristama. Muidu oleks näljased jahimehed mind ennast nahka pistnud.

Nüüd on külmutuskapp kraami tihkelt täis, nii et saan ka omalt poolt anda tubli panuse hooaja edukale kulgemisele.
Järgmisi võistlusi, kus Robile enesele kaasa elada saab praegu välja pakkude ei julgegi. Sel nädalavahetusel lubas ta minna vaatama Eesti A- ja B- vanuseklassi meistrivõistlustele. Järgmisel nädalavahetusel, 28.-29. jaanuaril on Lasnamäel noorsoo ja juunioride meistrivõistlused. Vahest saab selleks ajaks enda tagareiega joonde ja osaleb? Siis läheks ehk isegi ühel päeval luurele.
Veebruari teemadest jaanuaris igaks juhuks kirjutama ei hakka. Aga järgmist jahinädalavahetust Robi selleks talveks enam lubada ei julgenud.