Istun täna kodus, kuigi Lasnamäe hallis algavad tunni pärast talvised noorsoo- ja juunioride meistrivõistlused. Robi on kirjas kolmel alal - täna tõukab kuuli, homme 300m ja teivas.
Vaadata ja kaasaelada on palju ja paljudele. Homme teen seda. Täna lihtsalt mõtlen. Mõtlen neile mõtetele, mis ikka ja jälle üles kerkivad ja pidevat rahu ei taga.
Esimesel kohal on Robiga seotud mõtetest kahtlemata tema tagareie seis ja üldine tervislik seisund. Sellest on raske kõrvalt seisjal aru saada. Tervis üldiselt on hea, aga selle tagareie pärast ei riski ta näiteks kaugust hüpata veel. Ütles, et on perioode, kus unustab peaaegu ära, et miski viga küljes ja siis tuleb päev, kus ei saa õieti käiagi. Võta nüüd kinni, on see probleem tõesti peas või ikkagi jalas. Loodan, et võistlustel läheb hästi.
Möödunud reedeks oli ta saanud kutse Järvamaa tublimate kultuuri- ja sporditegelaste autasustamisele Albu rahvamajja. Tahtis nii väga minna, sest lootis, et on midagi olulist saada ehk. Mulle tundus asi kahtlane - klubi on küll Järvala ja ema poolt poolest saadik järvakas, aga see on ka kõik. Tegelikult ikka sünnijärgne Raplamaa poiss. Kimasime Tallinnast arvatavalt otsemaid teid Albu poole, aga õnnestus siiski üks teeots varem ära keerata pimedas Eestimaal käsi kaudu ringi kobades ja kõige otsemast sai kaunike ring, mis tähendas viivukest hilinemist. Olulisimaks hetkeks olime siiski kohal - treener Leonard Soomile anti üle Järvamaa kultuuripärli tiitel! See oli tõesti kaunis. Soom lubas spordi juures ja sportlaste kõrval olla veel vähemalt seni, kuni tema tublimad õpilased Grete Šadeiko ja Joosep Lohur sporti edasi teevad, paremal juhul kuni Rio olümpiani ja seda polegi nii vähe!
Grete ja Joosep valiti ühtlasi ka Järvamaa tublimateks noorsportlasteks, mis tähendas, et Robi oma nominendi kohast kaugemale ei jõudnud. Oleks vale öelda, et ta polnud pettunud. Korraga sai talle selgeks, et see oli mõttetu kohale kihutamine, sest polnud ta ju enne seda süüa jõudnud: tormas trennist massaaži, sealt ema autosse, et kihutada Albu ja kohapeal selgus, et suuresti vaid sõidulõbuks see jäigi. Kõht hakkas seepeale aktiivsemalt selja peale nihkuma, laual näha olnud suupisted ei suutnud korinaid vaigistada ja nii me uuesti autosse kargasime, et jõuda linna veel enne viimaste söögikohtade sulgemist. Koju ta tulla ei saanud, sest nädalavahetusel ootas ees heitjate laager ja Lasnamäel olid A-klassi meistrivõistlused, millele tahtis ka kohapeal kaasa elada. Õnneks jõudsime hästi, ema andis lapsele söögiraha kaasa ja läinud ta oligi.
Vahel on kohe vaja neid maapeale toovaid seiku. Muidugi on JÄRVAMAA parim Joosep ja Robi Raplamaa. Õiglus jäi püsima. Sel aastal on mõlemad poisid juuniorite klassis ja saavad võistlusrajal juba võrdsetena rinda pista. Tõestagu nüüd, kumb on oma klubi parim. Joosep on Robist aasta noorem, seda ei maksa unustada. Tal on aastane varu kõik kaotuskibedused tasa teha, muidugi kui üldse mingit kibedust tuleb. Mees mehe ja hammas hamba vastu.
Juba homme lähen seda heitlust ise pealt vaatama ja teen seda kindlasti koos arvutiga, mis tähendab blogilugejate jaoks otsereportaaži võhiku poolt :), aga see võhik elab kaasa kõikidele iga rakuga, sest homme on tules nii Maicel, kui Meelis, Joosep muidugi, Markus, Grete ja paljud teised. Täpse nimekirja leiate huvi korral siit. Võistluste ajakava on kirjas siin.
Loodetavasti leiab ekjl.ee lehelt ka jooksvad tulemused. Tuleb huvitav nädalavahetus.
Vaadata ja kaasaelada on palju ja paljudele. Homme teen seda. Täna lihtsalt mõtlen. Mõtlen neile mõtetele, mis ikka ja jälle üles kerkivad ja pidevat rahu ei taga.
Esimesel kohal on Robiga seotud mõtetest kahtlemata tema tagareie seis ja üldine tervislik seisund. Sellest on raske kõrvalt seisjal aru saada. Tervis üldiselt on hea, aga selle tagareie pärast ei riski ta näiteks kaugust hüpata veel. Ütles, et on perioode, kus unustab peaaegu ära, et miski viga küljes ja siis tuleb päev, kus ei saa õieti käiagi. Võta nüüd kinni, on see probleem tõesti peas või ikkagi jalas. Loodan, et võistlustel läheb hästi.
Möödunud reedeks oli ta saanud kutse Järvamaa tublimate kultuuri- ja sporditegelaste autasustamisele Albu rahvamajja. Tahtis nii väga minna, sest lootis, et on midagi olulist saada ehk. Mulle tundus asi kahtlane - klubi on küll Järvala ja ema poolt poolest saadik järvakas, aga see on ka kõik. Tegelikult ikka sünnijärgne Raplamaa poiss. Kimasime Tallinnast arvatavalt otsemaid teid Albu poole, aga õnnestus siiski üks teeots varem ära keerata pimedas Eestimaal käsi kaudu ringi kobades ja kõige otsemast sai kaunike ring, mis tähendas viivukest hilinemist. Olulisimaks hetkeks olime siiski kohal - treener Leonard Soomile anti üle Järvamaa kultuuripärli tiitel! See oli tõesti kaunis. Soom lubas spordi juures ja sportlaste kõrval olla veel vähemalt seni, kuni tema tublimad õpilased Grete Šadeiko ja Joosep Lohur sporti edasi teevad, paremal juhul kuni Rio olümpiani ja seda polegi nii vähe!
Grete ja Joosep valiti ühtlasi ka Järvamaa tublimateks noorsportlasteks, mis tähendas, et Robi oma nominendi kohast kaugemale ei jõudnud. Oleks vale öelda, et ta polnud pettunud. Korraga sai talle selgeks, et see oli mõttetu kohale kihutamine, sest polnud ta ju enne seda süüa jõudnud: tormas trennist massaaži, sealt ema autosse, et kihutada Albu ja kohapeal selgus, et suuresti vaid sõidulõbuks see jäigi. Kõht hakkas seepeale aktiivsemalt selja peale nihkuma, laual näha olnud suupisted ei suutnud korinaid vaigistada ja nii me uuesti autosse kargasime, et jõuda linna veel enne viimaste söögikohtade sulgemist. Koju ta tulla ei saanud, sest nädalavahetusel ootas ees heitjate laager ja Lasnamäel olid A-klassi meistrivõistlused, millele tahtis ka kohapeal kaasa elada. Õnneks jõudsime hästi, ema andis lapsele söögiraha kaasa ja läinud ta oligi.
Vahel on kohe vaja neid maapeale toovaid seiku. Muidugi on JÄRVAMAA parim Joosep ja Robi Raplamaa. Õiglus jäi püsima. Sel aastal on mõlemad poisid juuniorite klassis ja saavad võistlusrajal juba võrdsetena rinda pista. Tõestagu nüüd, kumb on oma klubi parim. Joosep on Robist aasta noorem, seda ei maksa unustada. Tal on aastane varu kõik kaotuskibedused tasa teha, muidugi kui üldse mingit kibedust tuleb. Mees mehe ja hammas hamba vastu.
Juba homme lähen seda heitlust ise pealt vaatama ja teen seda kindlasti koos arvutiga, mis tähendab blogilugejate jaoks otsereportaaži võhiku poolt :), aga see võhik elab kaasa kõikidele iga rakuga, sest homme on tules nii Maicel, kui Meelis, Joosep muidugi, Markus, Grete ja paljud teised. Täpse nimekirja leiate huvi korral siit. Võistluste ajakava on kirjas siin.
Loodetavasti leiab ekjl.ee lehelt ka jooksvad tulemused. Tuleb huvitav nädalavahetus.
No comments:
Post a Comment