Götzise esimene päev

Lõpuks on võistlused alanud! Naiste esimene ala ehk 100m tõkkeid on joostud! Tegin just Kendelliga plaksu. Ta võitis oma jooksu ajaga 12.84. Eelmises stardis jooksis Grit samuti väga ilusasti, aeg 13.30, lõpetas oma jooksu teisena.

Võite arvata, et ma liiga detailset ülevaadet siit ei tee. Praegu on meil suht mõnus vaatamise koht, aga üldiselt on siin rahvas tekkide ja toolidega kodust staadionile tulnud. Kohati on tunne nagu kõige palavamal päeval Pärnu rannas, kus jalaga astumise ruumi on keeruline leida.

Kohe-kohe alustavad oma startidega mehed. 36 meest on kuue jooksu peale ära jaotatud. Robi on viimases jooksus, kuuendal real. Ütles, et on oma isiklikuga selle jooksu nõrgim mees. "Nõrgaks ajaks on 10.50, mis on Eesti rekordigraafikus läbi aegade kaheksas aeg.

100 MEETRIT

Maicel ja Janek alustavad teises jooksus. Jooks joostud. Maicel ei säranud pärast jooksu, samuti Janek. Ootame aegu. Maicel 11.22 ja Janek 11.28. Esimene ala nende jaoks kotis! Edasi pauna täitma.

Rootslane Samuelsson jäi oma jooksus viimaseks ajaga 11.10, mis oli tema jaoks vist väga suur pettumus, sest ta jäi pikalt kükitama ja elu üle järele mõtlema. See on esimene kord, kui näeme võistlejaid ja nende emotsioone nii lähedalt. Väike kodune staadion üksnes suurendab õlg-õla tunnet. Te peate mind uskuma et staadioni kõrval sõid rohtu Milka-lehmad. Kordan ennast ja ütlen, et see on imeline paik, kuhu tulla mitmevõistlusele kaasa elama!

Viienda jooksu võitis Moloney, ajaga 10.41. Staadion rõkatas. Staadioni rekord on 10.15.

Süda kerkib, tunnen ja kuulen, kuidas ta taob. Robi on stardis. Täna kannab särki "Kuimetssa Kuld". Kõik kõvad reas, koolivend Devon, eelmise aasta võitja Warner jne... uhh. Valestart. Tunnen, kuidas seemine muutub kiireks.

Sündis uus rajarekord, tänasest Warneri nimel, aeg 10.12.
Robi aeg täna 10.71, Devon 10.81.

Valmistune järgmiseks alaks on alanud.

KAUGUSHÜPE

Robi ja Maicel hüppavad ühte ja Janek teise kasti või vastupidi. Ilm on hall, aga mulle tundub, et võistlemiseks siiski mõnus. Vaade on imeline. Tegin teile pildi ka, aga see ei anna kohapealset tegelikkust kuigivõrd edasi.

Maiceli esimene katse kirjas - tulemus 7.28, teise katse eel nõudis kõva plaksu. Pingutasime, mis suutsime, aga tulemuseks oli paku ületamine. Paku ületas ka kolmandal korral, aga seekord tulemusega. Kahjuks vähem kui esimesel, see eest täpselt sama palju kui Janek viimasel ehk 7.26.

Fännilaud

Janeki esimese katse pikkuseks mõõdeti 7.06. Janek hüppekord oli kohe Maiceli teise katse järel, mis tähendab, et plaksutasime sama soojaga edasi. Vedas enam, sai 10 sentimeetrit lisaks. Teine katse 7.16. Karjume Janekile ja karjusime veel 10 senti juurde. Edasi läheb 7.26-ga.

Robi alustas 7.34-ga, teise katse eel karjusime, mis jaksasime. 2 senti karjusime juurde - 7.36 nüüd. Edasi läheb kolmanda katse 7.37-ga.

Warneril tuleb samuti silma peal hoida, tulemus esimesel katsel 7.47., teine katse läks metsa.

Devon Williams esimesel tulemust ei saanud, teisel vaid 7.10.

T. Duckworth tegi tuleemuse ette kolmandal katsel, kui hüppas 7.72. Praeguse seisuga päeva hüpe.

Mul paluti Robi käest küsida, kui palju nad seal Ameerikas täishool kaugust trennis hyppavad? See on testküsimuseks, et teada saada,  kui palju seal üldse sellisele tehnilisele alale nagu kaugushüpe keskendutakse. Kui Robi vastab, siis panen kirja.

KUULITÕUGE

Proovikatsete ajal sõime Austria friikaid ja snitslit ja vorsti. Fännide sõnul lendasid Õiglase proovikatsete kuulid kaugele. Kohe väga kaugele!

Meie omadest tõukas Maicel esimesena, tulemus kirjas, 14.26. Teine katse, pigistan pöialt peos, fänniarmee karjub hääli kähedaks ja asja eest, kuul lendas 14.74.
Kõva katse kolmandal - 14.95. Kõlab nagu päris. Peaaegu isikliku kordamine :)

Warneri esimene kuulikatse oli 14.50. Teist katset ei märganudki. Rahvast on palju nagu laulupeol.

Janeki esimene  katse... Kuul lendas. Sama palju kui Warneri esimene katse e 14.50. Janeki teine katse, kas tuleb 15 ära. Ootasime seekord vaikuses. Sai lisa - 14.81. Sama rida jätkata ehk kolmandal veel juurde paugutada. Ja ta tegi seda - 15.06 oli katse, mida talt vähemalt oodati. Ei petnud lootusi ega ootusi. Tubli poiss!

Devon Wiliamsi, Robi ja Maiceli koolivend alustas 13.16-ga. Teine katse ei läinud mitte.

Robi haaras kuuli. Kui ilusad mäed siin on (vahepeal on raske staadionile vaadata). Kuul lendas ilusti, avakatselt 14.33.
Teise katse eel tekkis arusaamatus. Kohtunik ei tahtnud teda ringi lasta, kuna tal polnud seljapeal nime. Jõudis viimasel hetkel ilma seljanimeta ringi, lasi kuuli lendu viimasel sekundil ja astus üle. Huvitav, kuhu see võistleja nimi küll jäi? Kas võlub viimaseks katseks kuskilt välja?
Jah, viimaseks katseks ilmus nimi seljale tagasi, aga katse läks siiski metsa.  Ilus on olla ikka.

Lindon Victor lennutas kuuli vahepeal üle 16 meetri, kas pole vahva.

Kolme alaga kogus Robi 2578 punkti ja oli 9. kohal. Teiste kohti ja punkte ma ei näinud ja see on aus tõdemus.

KÕRGUSHÜPE

Hmmm, mehed juba proovivad, aga Robist ega Maicelist pole veel staadionil lõhnagi. Lõpuks jõudis, mõõtis ruttu oma sammud ära ja võistlus algas. Ei jõudnud proovida ega midagi. Enne avakatset jooksis kähku meie juurde, et öelda, nii kõrgelt (1.79) pole ta varem alustanud, arvestades veel, et sooja ka ei teinud. Ju me näeme, mis mõju sel on.

S..ttt. Proovis, mis ta proovis, ega üle kolme korra proovida ei antud ja kui kõrgus nende kordadega ei alistu, siis oled suurest mängust väljas. Seekord nii.

Huvitav, et sellised asjad mind enam rivist ei löö. Robi ennast vist ka mitte nii väga. Ütles, et kõik kohad on valusad, ega polekski teadnud kuidas tõketes oleks hakkama saanud, aga see pole veel kõik. Soovitasin tal kindlasti jätkata. Jaapanlane sai kauguses nulli, aga naudib edasi. Robi lubas, et pigem tõesti jätkab ise ka. Isegi homse tõkkejooksu lubab kaasa teha.
Mulle annab see võimaluse nüüdsest hetkest lihtsalt nautida. Kaasa elada kõigile ja sajaga. Siia, st Götzisesse tasub kohale tulla, sõbrad. 100% kindel.

Janek alustas kõrgusel 1.91, mille lendas elagantselt üle. järgmise kõrguse jättis vahele. 1.97 enam nii elegantne ei olnud. Üldse mitte. See kõrgus jäigi alistamatuks täna. Aga korra nägime juba parimate päevade Janekit, emotsiooni mõttes. Lasku nüüd oma karud välja ja nautigu lõpuni.

Maiceli avakõrguseks oli täna 1.94. Üle. järgmine vahele, 2.00 üle. Ja siis algas eestlaste pidu, mille lõi Maicel oma järjestikuste kõrguste ületamisega. Kõige viimased katsed kerkisid täna 2.18 peale, kuigi see enam ei alistunud. Karjusime hääled kähedaks ja süda rõkkas rõõmust tema 2.15 kindla ületamise pärast. Alavõit Eestisse.
Maicel päeva lõpuks enne 400 meetrit 7. kohal. Punkte ei märganud.

400 MEETRIT

Maicel ja Janek jooksevad ühes jooksus, kui ma õigesti vaatasin, siis liigutati Maic esimesest stardist teise.
Robi on eelviimases e 6. jooksus. Ja siia ma tardusin. Kõik jooksid, kõik said ajad, aga millised??? Jään praegu vastuse võlgu.

Tean, et Robi lubas täna kaasa teha vähemalt kettas. Ise loodan, et pingutab kusagil veel. Jätkame pöidlahoidmist Janekile ja Maicelile ja kõikidele teistele, kes rivis. See on tõeliselt nauditava õhustikuga mitmevõistlejate kohtumispaik. Kõik on peopesal, kõik on lähedal, tõeline ühe pere tunne.

Jah, mul on veidi kahju, et Robil läks nagu läks, aga olen juba õppinud mitte liiga kaua põdema. Armastan oma pesamuna kõigele vaatamata ja toetan teda seni kuni elan :).

Esimesed vaimustavad tunnid Götzises

See Austria väikelinn võitis mu südame vist juba enne kohalejõudmist. Kohati on tunne justkui oleksin ka mina unistanud Götzisest lapsest saadik nagu tunnistas Robi. Tegelikult see pole nii, aga olen väga rõõmus, et Robil selline unistus oli ja et tema unistuste tuules oleme peaaegu kogu perega taas kohal rõõmustamas.

Kui kaunis, õhkan salamisi. Või mis siin õigupoolest nii kaunist on, püüan aru saada. Kas põhjus on mu enese sees olevas ülevoolavas rõõmus. Kas seda rõõmu toidab imeline linnamaastik ja hurmav häärber, kuhu Marta meile elamise leidis. Suure rõduterrassiga maja, kus ühest aknast avaneb vaade mägedele ja teise akna all näksivad muru kitsed, keda valvab kohalik karjus. Keset linna, mõistate! Uhh, olen joovastuses ja valmis järgmisel hetkel joodeldama koos kõigi nende kitsede ja karjustega.

Või hoiaks end ja oma energiat ikkagi mitmevõistlejatele.

Esmakohtumine Maiceliga tänaval

Kohaliku aja järgi antakse laupäeval esmalt start naistele, kell 11.05. Eestis tuleks sellele ajale vist tund juurde liita. Mehed alustavad siin 11.45.

Nii suurt hulka mitmevõistlejaid pole ma küll varem korraga platsil näinud. Tänane avatseremoonia oli ülev. Jooksin kõhtupidi kokku oma läbiaegade lemmik mitmevõistleja Roman Šebrlega. Esimese hooga lihtsalt tardusin, teise hooga tunnistasin, kuidas ma teda imetlen. Imetlejatest oli mõistagi järjekord, aga kõrvalt oli imetlusväärne suure sportlase, tõelise atleedi kannatlikkus kõikide fännidega suhtlemisel. Eriti lastega ja tegelikult ikkagi eriti kõigiga – soe, siiras, toetav, naeratav – imeliselt hurmav inimene. Minu jaoks 10-võistlejate tippude tipp.

Iiris ja Šebrle

Roman Šebrle väikese fänniga

Tänased tipud olid avadefileel, kus meie omadest säras kõrgel troonil kitsehabemega Maicel. See habe on tal vist Austria kitsede pärast selline või vahet pole. Tore oli teda näha ja tema poolehoidjaid samuti.

Maicel eelmise aasta II koha omanikuna laval

Maicel fännide haardes

 Kas ma Robi ka nägin, tekib küsimus? Muidugi nägin ja isegi Janekil saime käppa suruda. Poisid olid reipad ja etenduseks valmis. Robile andsime üle teema võistlussärgid. Paistis, et jäi rahule. Ise jätsime nad igatahes kuni võistlusteni rahule.

Eestlastest fänne meie omadele kaasa elamas ja spordipidu nautimas on siin ohtralt. Harva on võõrsil ette tulnud nii kirglikku vennastumist kaasmaalastega, aga Götzis liidab. Meie avapidu sai vägev. Aitäh! Rokime edasi!

Olen kahevahel võistluste eel. Kahevahel oleks kükitab mu enese sees, kus üks mina tahaks kogu melu lihtsalt nautida ja teine mina tunneb kohustust jäädvustamist väärivaid hetki siinsamas ka jäädvustada. Võtan oma läpaka staadionile kaasa ja sündigu edasine kohapeal. Kohalikus kirikus lugesime eestpalve ära ja suurendasime oma fänniarmeed. Siin, Götzises, on kõik kõigi fännid. Kuidas on võimalik, et ma alles esimest korda sest melust siin osa saan. Loodan väga, et neid kordi tuleb veel ja veel ja veel.

Meie oleme võistlusteks "kütet" tankinud. Kuidas teiega? Kui veab, saate võistlusi kaugel kodudes jälgida selle LINGI vahendusel.

Päevaks valmistumine

Götzis - me oleme varsti kohal

Robi õhkutõus Götzise staadionil

Jalad jälle õhus!

Erakordselt vahva on planeerida oma aasta reisisihte Robi võistluskalendri järgi. Sedapuhku peaksime maanduma Götzises. Valetaksin, kui kirjutaksin, et lendan külma kõhuga. Tegelikult on ootusärevus hinges ja seda mitte niipalju võistlusest tingitud ärevuse pärast, vaid just koha mõttes. Lendame läbi Müncheni, võtame sealt auto ja sõidame edasi mööda maad. Hoian silmad lahti nii palju kui võimalik.

Reisiseltskond on sama, peale mu enese ikka õde Kata koos kalli abikaasa Kaspariga, õde Marta liitub Münchenis ja sõber Meelis, kes sedapuhku kannab ka treeneri ränkrasket koormat.

Kirev reisiseltskond koos Kata ja Kaspariga

                                                 

treener Meelis

Hetkeks heljus õhus võimalus, et esimest korda liitub meiega ka vend Siim Kaarel, aga ta piirdus seekord veel soojade tervituste saatmisega ja me mõistame! 

Siim tervitab

Tal tuleb koos poeg Rubeniga toetada oma kallist naist, kelle kõhus on valmimisjärku jõudnud uus inimene. Meie read täienevad iga aastaga. 

Rubenist saab varsti suur vend

Sissejuhatus sai vägev, kas pole! 

Robi elust ka vahelduseks. Pärast oma nädalast lugu on elu hooga edasi läinud. Magistriaasta lõpuks näitas tulemust 3,65, mis sealse nelja-pallise skaala kohta pidi olema korralik. Enne Götzist rändas ta Athensist nädalaks Maiceli juurde, tegid viimase trenni Ameerikas koos ja koos lendasid ka Euroopasse. Tore, et saavad jälle koos võistelda. Loodan väga, et kõik on oma traumadest taastunud just nii palju kui see mitmevõistlejate puhul võimalik on. Pean silmas ka Janekit. Kolm musketäri lähevad lahingusse, sedapuhku loodetavasti võiduka lõpuni välja. 

Õiglane, Saluri, Uibo

Londonis võisteldes olid meestel vuntsid, Berliinis saunamütsid, mis nüüd? Üks kõigi, kõik ühe eest. 

Robi palvel lasin talle Eestis teha oma võistlus-särgid. Pagan, ma oleks pidanud enda pildi ka sinna laskma panna, kui “suursponsor”. Tuleb vist juurde joonistada.

Varsti jalad jälle õhus. Järgmine postitus tuleb juba Austriast. Pöidlad pihku!

Pühapäev - puhkepäev - Nädal Ameerikas

Pühapäev algas minu kohta hilja, sest eelmisel õhtul jõudsin voodisse ka hiljem. Kui lõpuks ärkasin, oli kell juba 10 saanud. Ajasin ennast vaikselt üles ja siis tegin oma tavapärase pudru.

Mõned päevad varem lubasin ühele sõbrale, et täna teen talle grilli ja muud head. Põhjuseks kooli lõpp, nädala pärast läheb ta juba Kanadasse tagasi. Arvasin, et leppisime kokku kell 4, aga selgus, et grill pidi algama hoopis kell 2. Kui seda taipasin, hakkas kiire. Läksime Meelisega kähku poodi, et steaki ja muid vajalikke asju osta.

Kellatorniga väljak Athensis

Kell 1:15 olime kodus tagasi ja hakkasin kohe müttama. Panin sweet potato fries ja asparaguse ahju ja võtsin liha ette. Kui söök valmis sai, haarasin asjad kaasa ja kõmpisin sõbra juurde, kes elab 2 minutilise jalutuskäigu kaugusel (mu eelmise kodukoha naaber). Sõime ja lobisesime elust ja inimestest. 

Kell 3:30 olin taas vaba, et järelejäänud päevale otsa vaadata. Mida teha? Rannavolle tundus ahvatlev või ikkagi disc golf. Otsustasin lõpuks ikkagi võrgu kasuks ja nüüd tean, et see oli seekord õige otsus, kuna mängisime lõpuks kolm tundi ja see oli päris lahe. Lihtsalt hea punt oli koos, kes jagas matsu ja oskasid mängida ka. 

Kella 7ks olid mängud mängitud. Läksin koduteel jälle poest läbi ja ostsin külmutatud marju, et üks hea smuuti kodus kokku keerata.

Väga hea smuuti

Smuuti valmis ja sees hakkasin kooliasju vaatama. Kooli lõpp on lähedal ja paar asja veel teha, mis vajab extra pingutamist. Kooliasjad tehtud, veetsin niisama veidi aega ja oligi aeg magama minna.  

Selline sai mu nädal, kus kool on kergem, kuna enamus asjad tehtud ja tööl ka juba vaiksem. Trennis oleks tahtnud nädala jooksul rohkem ära teha, aga kuna jalg vaja korda saada, pidin ennast tagasi hoidma.

Enam vähem samataoline ongi elu hetkel siin Ameerikas. Ei midagi ekstra põnevat, aga nii ta läheb päev päeva ja nädal nädala järel. Varsti saab semester läbi ja siis saan juba rohkem spordile keskenduda ja vahest ka puhata.

Karl Robert Saluri

Laupäev, võistlused - Nädal Ameerikas

Ärkasin kell 8:30, pikutasin veidi voodis ja siis hakkasin putru tegema. Hommik möödus lihtsalt aega viites, et võistlus kiiremini kätte jõuaks.

Arvasin teadvat, et kuul algab kell 12:15 (12 naised ja siis mehed kohe järel). Kell 11:20 staadionile jõudes avastasin, et naised olid juba ära tõuganud ja et kõik ainult minu järel ootasidki. Siis läks kiireks. Otsisin kähku kuuli, mis kaalumisele viia. Tegin 15 minutiga soojaks, tõukasin mõned soojenduskatsed ja hakkaski võistlus pihta. Kuna rohkem võistlejaid meeste kuulis polnud, siis pidin seekord üksi tõukama, mis polnud lihtne. Võistlusega ise jäin rahule, sest midagi erilist sellelt päevalt ei oodanud. Neljapäeval olin teinud raske ülakeha jõusaali trenni ja üksi tõugates pole liiga kerge ennast käima saada. Tõukasin neli korda 14.43m või rohkem (parim 14.60) ja selle seeriaga võib neis oludes rahule jääda küll.

Ketasse minek

Pärast kuulitõuget asjatasin veidi staadionil ringi ja siis liikusin edasi kettaheite ringi juurde. Kell 1:15 hakkasime seal soojenduskatseid tegema, mis järjekordselt tulid väga hästi välja. Endale tundus, et üks neist katsetest oli mu elu katse. Pikkus ei tea, aga tunne oli küll väga hea. See oli ka mu viimane proovikatse, millelt oli hea võistluskatsetele peale minna.

Juhtus nii, et võistluskatsetele minnes tahtsin automaatselt kohe panema hakata. Täpselt nagu paar nädalat tagasi mitmekat tehes. Pean õppima, kuidas võistluste hetkes sama lõdvalt ja kergelt heita nagu trennis või soojendusel, kuna mitmeka sees on ainult 3 katset ja ei ühtegi enam.

Siin oli kuus katset ja just neljandal katsel leidsin oma heite üles, kuigi see ei tulnud ideaalselt välja oli väljalennu nurk hea ja see tõi rekordi. 44.88 on nüüdsest mu kettaheite rekord. 

Denzel kaotas kihlveo, lõuna tema arvel

Parast kettaheidet jäime kõrgust vaatama ja siis läksime kogu pundiga edasi fried chickenit sööma. Meil oli Denzeliga diil vahel kettaheites. Ta pidi mind vähemalt 15 meetriga võitma, aga kuna vahe jäi seekord alla 13 meetri, siis pidi ta mulle lõuna välja tegema. Sama diili kaotas ta Jussile ka. Sõime suure pundiga koos, ajasime juttu. Lõpuks jäime sinna samasse veel Denzeli ja Keturah´ga juttu ajama. Istusime veel oma tunnikese ja siis liikusime koju ära. 

Juss sai ka kõhu täis

Koju jõudes avastasin, et Juss, Tilga ja Nina lähevad disci mängima. Küsisin Mellilt, et kas liitume? Ta oli nõus. Täna oli Meelise päev. Ta kordas discis oma rekordit ja võitis meid kõiki. Lubasin tal seekord võidust rõõmu tunda, aga enam seda ei juhtu, sest järgmine kord võtan tiitli tagasi :).

Pärast disci tulime koju, vahetasime tossud ja läksime jõusaali. Jõusaali kavas oli  rebimine, pukile astumine, sirgete jalgadega deadlift ja inclince bench + Nordic hamstring harjutus.

Harjutused tehtud läksime poest läbi, kust ostsin endale ühe veini. Veini oli vaja lihaste lõdvestamiseks ja muidugi sellepärast ka, et mind oli välja ka kutsutud. Mõtlesin, et miks ka mitte, korjasin Denzeli peale ja läksime koos ühele majapeole, kus olid kõik kergejõustiklased. Enamuse ajast istusime väljas rõdul Jussiga ja teiste sportlastega ning ajasime juttu. Sealt liikusin Denzeli ja mõne sõbraga edasi linnapeale mõneks tunniks ja siis tulin koju ära.

Kuna ma kirjutan oma kokkuvõtet hommikuti, siis veel ei tea, kuidas vein sellele jalale mõjus, mis mind seganud on. Loodan väga, et saan esmaspäeval lõpuks sprinditrenni ka teha, kuna vaikselt hakkab aeg otsa saama. Järgmine mitmevõistlus on 4 nädala pärast Götzises.