Esimene Audentese kogemus

Seekord on ülestähendused seotud ennekõike minu enesega, kuigi tegelikult on kõik seotud üsna tihedalt ikkagi ka Robiga. Me liigume koos, sünkroonis või vähemalt suurepärasel teadmisel sellest, mis kummalgi kavas, sest kaks maakat ühe liikumisvahendiga pealinna vahel seigelda teisiti lihtsalt ei saa. 

Robi päevad on kulgenud viimase kuu jooksul trenni tehes. Mitte lihtsalt, et hüppab kuskilt läbi. Saan aru, et käsil on korralik põhjaladumine algavaks sisehoojaks, millega ta loodab alustada jaanuarist sealpool ookeani. Trenni teeb koos Nazarovi pundiga. Ma ei tea, kui suur see punt on, aga töö pidi olema tõsine. Jalg või jalad peavad kuidagi vastu, uut või siis kordus-uuringut pole saanud veel teha, aga on plaanis. Kodus on igatahes pidevalt käigus külmad ja kuumad jalavannid ja muud looduslähedased ja vahest ka loodusest kaugemale jäävad protseduurid. Kõige tähtsam - tundub olevat rõõmus ning pole kaotanud usku endasse ja oma unistustesse.

Mina ka mitte. Olen samuti rõõmus ja pidanud seni üsna hästi kinni Robi poolt alustatud ja heade inimeste abiga ning omaenese tarkusega täiendatud treeningkavast. Kevadel, suvel oli trenni tegemine üks suur rõõm. Nüüd, kus ilmad tatised ja lajatavad pimedusega juba lõunast alates, on vähe keerulisem õues trenni teha. Seepärast otsustasin ühel õhtul ühendada meeldiva kasulikuga ja Robi ootamise asemel ka ise Audentesesse trenni minna. Ma ei olnud Audes kunagi varem käinud, aga olin käinud Tallinna spordihallis, mis oli jätnud sümpaatse mulje, eriti hinna osas ja eriti võrreldes Audentese hindadega. Kui Tallinna Spordihallis maksab üks trenn 3,8 euri, siis Audesse minekuks peab rahakotis olema vähemalt 7 euri. Muide sama palju küsiti ka Stockholmis, rootslaste suurimas treeningkeskuses ja selle raha eest avanes sisenejale nii palju võimalusi, et ma neid kõiki siin ettegi lugeda ei jaksaks.  Ilma personaaltreenerita poleks muidugi osanud enamikku võimalustest kasutadagi, aga kõik oli hinnas :).

Headest kogemustest tiivustatuna sisenesin esimest korda Audentese hästi turvatud kompleksi ja küsisin igaks juhuks, kas neil tutvumishinda ka on. Selgus, et on jah - 5 euri ja olge lahke. Enne kontrolliti ID kaardi abil, ega ma ei vassi. Ei vassinud, täpsustasin igaks juhuks, et soovin kindlasti joosta ja siis selgus, et tutvumishind annab pääsu fitnessi poolele ja ujulasse. Ujumisega polnud arvestanud, fitnessist ei teadnud ma lihtsalt midagi, aga kuna piiga selgitas, et seal on jooksmislindid ka ja et selle piletiga halli ei pääse, siis otsustasin proovida. 

Uhh! Esmalt hämmastas mind, et kõik inimesed (naised), kes liikusid minu ees, jäid trepile suletud uste taha seisma. Seisidki niimoodi järjekorras nagu ootaks järjekordse H&M-i avamist. Ma tahtsin joosta või vähemalt tempos edasi liikuda. Selgus, et seisjad ootavad uue rühmatreeningu algust, aga kui rühmas treenida ei taha, siis on targem edasi liikuda, öeldi mulle. Pool korrust kõrgemal ust avades põrkasin vastu lämmatavat higihaisu, mis oli sama läbipaistmatu nagu aur türgi saunas. Hinge kinni hoides edasi liikudes leidsin meeste ja masinate vahelt üles rattad ja lindid. Kuna jooksulindid olid kõik hõivatud, valisin alustuseks ratta. Mind hämmastas, et need kümned ja kümned inimesed, kes olid pimeduse eest sesse kinnisesse ruumi põgenenud, kandsid kõik kõrvaklappe, aga mitte keegi polnud end varustanud gaasimaskiga. Alustasin rattal väntamist. Igav. Õnneks üks lint vabanes, aga õnnetuseks polnud mul aimugi, kuidas need töötavad. Vajutasin järjest kõiki nuppe, tundus, et sain lindi jooksma endale sobivas tempos, olin juba valmis välja lülitama ümbritsevat keskkonda ja keskenduma sörkimisele kui lint seisma jäi. Proovisin uuesti. Ikka jäi seisma. Kõrval rajal tammuja märkas mu abitust, soovitas proovida veel ühte nuppu, aga isegi sellest polnud abi. Sain aru, et kui pea ei jaga, siis saad loota ainult jalgadele ja tulin tulema. Kahe-eurone münt peos läksin tüdrukute juurde, kellel oli voli avada väravaid ja palusin lisaraha eest end ikkagi kergejõustiku halli lasta. Selgus, et nii lihtsalt asjad ei käi. Kuigi on üks maja, on riietusruumid erinevad ja ma pean sel juhul ka kõik oma kodinad ümber kantima, kuigi ütleja arvates poleks saali vahetamine hea mõte, sest riieteruumis, kuhu ma olin oma asjad jätnud, pidi olema palju parem pesemisvõimalus. Tuletasin meelde, et ma tulin trenni tegema ja hea tahtmise korral võin end isegi kodus pesta, aga... Haarasin siiski oma kompsud kaenlasse ja alles siis pääsesin halli, kus oli ruumi, oli õhku, olid paigalseisvad rajad ja võimalused liigutada end kas jõumasinate või omaenese keharaskuse abil. Lõpuks olin rahul, aga mis seal salata, ikkagi ka hämmingus. Kõige rohkem hindadest ja piiratud võimalustest, mis selle eest avanevad. Aga tundub, et inimestel raha on ja küllap ka rahulolekut. 

Ise ootan kevadet, võtan praegust aega trenni mõttes lihtsalt veidi kergemalt. Lõpuks mahun ma end liigutama ka kodus ja loodetavasti Robi ikkagi liigub hiljemalt paari kuu pärast kaugemale, mis tähendaks jälle rohkem omas rütmis kulgemist, kuigi koos on ka tore. Täna näiteks tegi Robi minu juures aega parajaks, surfas netis ja leidis huvitava lehekülje, kus on kirjas, et ta on maailmas läbi aegade kuni 19-aastaste hulgas oma 10-võistluse 7453 punktise tulemusega praegu 24-ndal kohal. Pascal Behrenbruch tegi selles vanuses kolm punkti enam ja on ses edetabelis 22.

Eestis on tegelikult peale tulemas poisse, kes selle tulemuse tõenäoliselt varsti üle teevad ja ma väga loodan, et neis jätkub indu lüüa edaspidi kaasa ka meeste klassis.  

Nõudepesijaks või supijagajaks?

Või ikkagi Pariisi Disneylandi ahviks?

Sellised tööpakkumised on tulnud Robile töötukassa kaudu, kus ta end lõpuks arvele võttis, et taastada oma ravikindlustus ja pääseda jalaga järeluuringule. Novembri alguses ehk saabki.

Teda kõrvalt vaadates ja kuulates, olen aru saanud, et trennitegemist jalg otseselt ei sega või siis on mees segamisest lihtsalt üle, sest mõnel hommikul on jalg hüppeliigese kohalt ikkagi kergelt paistes olnud. 

Sügises on olnud asju. Alates ühest ehmatusest, mis järgnes teatele, et mees väänas metsas jooksu tehes uuesti varem viga saanud jalga. Õnneks kergelt, nädalaga sai enam-vähem korda. Leevendust tõid peamiselt külma- ja soolaravi. Nädalasele jalaturgutuskuurile järgnes laager koos teiste mitmevõistlejatega, mis toimus oktoobri alguses Jõulumäel ja pärast seda tuli otsa veel üks hea uudis! U23 omadele võimaldatakse kasutada Audentese spordisaali nüüdsest TASUTA ja süüa lubatakse ka koos õppursportlastega. See on uskumatult oluline vastutulek, sest enam ei pea poiss mööda linna taga ajama kohti, kust saaks ampsu soodsamalt või lootma soojadele ilmadele, mis meie laiuskraadil praegusel ajal iga päevaga defitsiitsemaks muutuvad, et joosta kallite hallide asemel mööda metsaaluseid. 

Metsaalused ja maanteeservad on minu rajad. Läbi aasta. 

Robi ise loodab jätkuvalt võimalusele hiljemalt jaanuaris Eestimaa tolm mõneks ajaks jalgelt pühkida ja minna, minna, minna... Kuhu täpselt ja millal täpselt, see on hetkel veel viimsitlemise küsimus. Ei sega ega sekku. Ootan nüüd juba isegi, kuhu siis ikkagi pean ostma järgmised piletid, aga tunnistan kohe, et ülemäära ei pabista, sest tegelikult on sügis koos oma noorima lapsega olnud kaunis. 

Lapsed ON lahedad ja neid ei ole kunagi liiiiiga palju, võin öelda täie veendumusega kõigile, kes alles teevad oma eluks plaane. Saagu neid palju!

Edasi, ilma uuringuta

Karm tegelikkus avaldub moel ja teisel - pole enam ette- ega ka tahahooldust, on lihtsalt elu. 

Robil oli arstiga kokkulepitud järeluuring, et saada aimu, mis seisus jalg on ja millise hooga võiks alustada treeningutega, aga uuring jäi ära. Nimelt selgus arsti juures, et ravikindlus enam ei kehti ja ilma selleta, kui raha ka pole, uuringut ei tehta. 

Kui nii olema peab, siis koondagem read!, kõlab deviis, mille järgi vapraimad joonduvad ja edasi lähevad. Kõige kindlaim indikaator jala osas on jalg ise. Esmaspäevast alustas poiss, vabandust, mees, täiskoormuses treeningutega Ameerikast saadetud plaani järgi. Saan aru, et armu endale ei anta, õhtuks on enesetunne hea, aga jalg teeb veidi valu. "Valu on tegelikult rohkem soojenduse ajal, kui soojaks saab, siis annab valu järele," ütles Robi ise oma jalgu järjekordses soolalahuses leotades. Saab näha, mis nägu on nädalalõpuks. 

Haigekassale liikus siiski lähemale, st võttis end eile töötukassas, või kuidas iganes selle asutuse nimi on, arvele ja sealt olla lubatud, et novembriks saab ravikindlustuse ka. Muu kindlustuse eest on ema seekord hoolitsenud, nii et.... Siin kohal ma rohkem edasi ei lobise. Elu on tegelikult ilus ja ilmad püsivad mõistlikud, nii et kannatab isegi väljas trenni teha. Mul eneselgi.

Päeva lõpuks selgus, et Robi oli ise oma tegemistest rääkinud täna Raadio spordiuudiste noorele toimetajale, 10-võistleja Juhan Kilumetsale, kes esmalt usutles Kaarel Jõevälja ja siis Saluri-poissi, kelle vigastus osutus loodetust hullemaks ;( . Aus jutt!

Rutiin jätkub, muutusteta

Rutiinne rõõm, võiks olla alapealkirjaks.

Robi käib ikka veel aeg-ajalt tööl, kuigi nüüd juba rohkem ka trennis. Nädala alguses käis Audes ja sain aru, et sinna rohkem asja ole, sest rahakott ei pea vastu - trennikord 13 EURi!!??

No jah, mina pole audes trennis käinud ega tea seepärast öelda, võib-olla on iga sekund seal oma hinda väärt, aga Robi vahetas treeningkoha odavama vastu, käib nüüd Nõmmel. 

Möödunud nädalavahetuse võistlusest Türil ei tulnud midagi välja, oli kettas teinud proovikatse, mis jalale sedavõrd valu tegi, et pärast oli isegi sörkimine raskeks osutunud. Pühapäeval peaks minema jalaga jälle aparaadi alla, kus selgub ehk täpsem seis ja vahest ka juhtnöörid, mida selle aeg-ajalt valu tegeva koivaga ikkagi ette võtta. Muidu ei kurda - elu on rõõm!

Lähimate unistuste hulka kuulub mõni laager ja loomulikult AMEERIKA! Saab näha! Igatahes on selge, et kui kõik samamoodi jätkub, siis on mu talvevarud veel enne talve algust otsas. Vahel ei saa arugi, et kas ta sööb hommikul putru moosiga või moosi pudruga. Tegelikult on ikka natuke tore ka teada, et kellelegi huvi pakub, mis sealt keldrist leida võib ja ju ma juba hoolitsen selle eest, et sealt midagi ikka leida oleks.

Ise jooksen aeg-ajalt mujal ka kui keldri vahet, kuigi, tuleb tunnistada, et sügise kiiresti pimenevad õhtud ei mõju minusugusele harrastajale eriti ergutavalt. Peab vist ikkagi ujulale üle minema, muidu peaksin järgmisel suvel rahvatriatlonil lootma vaid sellele, et vees lubataks edasi liikuda käed põhjas. 

Sügis Eestis - töö ja treeningvõimaluste otsimine

Robi on juba rohkem kui nädal ilmutanud rahulolematust minu vaikimise üle blogiveergudel. Lõppegu see nüüd ja ärgu kestku enam kunagi nii pikalt!

Mis on vahepeal toimunud? Kõike ja mitte midagi.

Sõbrad on ära lennanud, varem läinutele lisandus Markus Leemet, kes, nagu olen aru saanud, hakkab vaikselt uue elurütmi ja kohutava kuumusega Ameerika New Orleansi Ülikoolis ära harjuma.

Tundub, et ka Robi on kohanenud oma töömehe eluga. Trenniga on seni tagasi hoidnud, kui me seda meeletutes kogustes puudeloopimist, saagimist ja lõhkumist otse trenniks ei loe. Tegelikult võib seda vist isegi omal moel trenni hulka arvata, aga kui palju sest kasu on olnud, saab loodetavasti näha juba järgmisel nädalal 21.-22. septembril toimuvatel Järvamaa meistrivõistlustel , kuhu ta plaanib minna ketast heitma ja vist ka kuuli tõukama. 

Päris trenniga tahaks mees-poiss ka varsti pihta hakata, selleks ongi tegelikult vihtunud nüüd juba üle kuu aja tööd teha, et teenitud raha eest leida endale vähemalt kuuks ajaks korter, kus elada. Korteri otsimine seni vilja pole kandnud - kes ikka tahab kuuks ajaks midagi välja üürida, eriti poisile või poistele. Või mine tea, äkki ikka leiab või leiavad midagi kamba peale, kust oleks hea minna trenni, saaks vahepeal pesta ja ka süüa teha.

Novembris plaanib minna laagrisse, vist Portugali, ja siis Jaanuari alguses uuele Ameerika katsele.

Saab näha, mis neist plaanidest tegelikus elus välja tuleb, igatahes peab trenniga varsti jätkama, kui tahta juba Jaanuarist teisel pool ookeani võistluste keerisesse lülituda. 

Enne suurte plaanide realiseerumist nokitseb kodus. Täna näiteks otsustas, et aeg oleks oma ehk vanas Siimu toas väike remont teha. Eile käisime ehituspoes värve ja muid tarvilisi abivahendeid ostmas, maksis enese teenitud rahaga ja arvutas kohe, palju peab tööd tegema, et see raha tasku tagasi saaks. Esimest korda elus vist tajub, et millegi saamiseks peab midagi tegema. Mulle see suhtumise muutus meeldib. Nüüd loodan vaid, et hooga alustamine ei rauge enne lõppu. 

Treenerit tal enesel hetkel ei ole, uue treeningkava pidi saama juba Ameerikast. Minu jaoks on ta ise olnud väga hea treener. Selle tõestuseks on SEB sügisjooksul läbitud 10 kilomeetrit ajaga 57.58. Esimest korda elus jooksin järjest nii pikka maad. Treener või treenitus oleks ju võinud olla täpsemad, oleks võinud veel kiiremini joosta, aga kui arvestada, et alustasin trenniga selle aasta märtsikuu esimeses pooles mitte millegi pealt (kel huvi, võib mu märtsikuise postituse üles otsida, kus kirjas Robi esimene treeningkava emale), siis olen ise ja Robi oli ka minuga väga rahul! Üldjärjestuses olin omavanuste naiste hulgas 46., aga puhta aja järgi isegi 30 parema hulgas vist. Minuealisi oli jooksmas 230 naist, nii et pole paha või mis. Tegelikult oleks võinud ju kiireminigi joosta, aga ma ei teadnud, kuidas vastu pean ja millal see rada lõppeb. Alguses oli ikka väga raske üldse liikuma pääseda, sest osalejaid oli tõesti palju ja mitte kõik ei olnud jooksmise peal väljas. Stardinumbri järgi olin üsna kaugel tegelikust stardikohast, nii et trügimist jagus kõvasti, aga olen rahul, jooksin lihtsalt oma tavalist jooksu. Oli mõnus.