Lõpp hea, kõik hea!

Siin on kaks pilti, neist esimene on tehtud aastal 1994, pakun, et sügusel ja teine, korduspilt ema palvel, tehti 2010 detsembris. Nende kahe pilditegemise vahele jäänud aeg on kui ainus silmapilk..




See, milline on meid ümbritsev tegelikkus, oleneb sellest, kust poolt vaadata. Sedapuhku tahaks küll jääda selle juurde, mis kinnitaks pealkirjas öeldut - lõpp hea, kõik hea!

Robi poolt vaadatuna see ju nii oligi. Vähemalt täna pole ta veel isegi ühtegi korda kurtnud, et kuskilt valutaks. Otse vastupidi, peame hoopis rehkendama, kuidas ta saaks 2. jaanuaril Lasnamäe halli, et joosta oma uue aasta esimene distants - 150 meetrit. Muidugi mitte niisama, sest niisama jookseb ta nagu nii neil radadel, mis ema on ümber maja lahti kaevanud. Tallinna tahab ta ikka aja peale jooksma minna. Kodus piitsutab ka aeg tagant, aga siis pigem pimedusega võidu jooks, sest üks teeots on vaja enne pimedat tal lahti joosta. Minu jõud sest üle ei käi :(.

Aga kui nüüd aastale ausalt tagasi vaadata, siis ennast kõrvale jättes võiks öelda, et polnud ju viga - Robi saavutas peaaegu kõik püstitatud eesmärgid (tean, et tahtmised olid kohati veel suuremad, aga seekord piisas ka vähemast). Martal keeras samuti aasta teine pool tõusule ja nüüd võib öelda, et uuele aastale võib ka tema vastu minna hoopis värskemate lootustega.
Kata sammub visalt valitud rajal - ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi. Ja Siim, ta on hetkel hoopis teine ooper - uskumatult tubli. Ma isegi ei kahtle enam, et ta mitme vankri vedamisega hakkama ei saa - saab! ja ju areneb nii töös kui ka koolis. Huvitav, kas ema eeskujul on oma mõju olnud või pole sel uue põlvkonna jaoks enam mingit tähtsust. Peaks küsima :). Praegu seda teha ei saa, sest hetkel on ta teel Narva, kus töö vahepeal saab ehk mahti ka uue aastaga kohtuda.

Kui aegade algusesse tagasi vaadata, siis seda blogi hakkasin ma siiski pidama Robi sporditulemuste jäädvustamiseks ja hetkel olen neist viimase oma blogile võlgu. Nimelt toimusid Audenteses 21. detsembril miskid jõuluvõistlused, kus Robi jooksis 60 m ajaga 7.23. Rohkem polnud võiduks vaja, ühtlasi oli see tema sama distantsi isikliku tippmargi kordamine.
Natuke nalja saime ka, kui ostsime eile poest ajakirja "Jooksja" ja leidsime sealt Robi pildi, mille allkirjas viidati aga kellelegi Karl-Peetrile, kes pingutab selle nimel, et suvisel juuniorite EM-il mehetegusid teha. Mis sa teed! Vaatame, kummal paremini läheb, kas Karl Robertil või ikkagi Karl-Peetril? :)

Kaunist aastavahetust!

Pojad on mul õige naksid

Kuigi alustasin seda blogi mõttega panna siia kirja kõik Robi tegemised, siis ei saa hetkel kuidagi mööda minna Siimust, Robi suurest vennast. Reede oli Siimu tähetund, kes pälvis ERRi tunnustuse aasta jooksul silma paistnud töö eest. Armas oli tunnustuse tekst, kes iganes selle autor oli, toon selle siinkohal ära:

Siim oli see tegelane legendaarses mängufilmis "Viimne reliikvia", ke sellel ajal kui Gabriel niisama ringi kepsles, tuvisid sihtis ja poolt põtra sõi - kõik asjad korda ajas. Siim hoidis poolt ordut kinni - sillast käsitsi välja kistud vaiaga. Siim tuli tohutu väesalgaga ja vallutas tegelikult kloostri, kuigi au langes millegi pärast teistele.

Nimemaagia toimib Siimu puhul täiesti. Lavastusosakonna noore juhina on ta mitu sõda ja lahingut võitnud, saanud hakkama keeruliste ja veel keerulisemate isiksustega ning mis peamine, tundub, et seda tehes läheb kõik kogu aeg paremaks.

Siimulikult ei reeda seda naeratus, vaid see, et igal küsijal on võimalus saada nii vastus kui lahendus.

Ja Siimul on salakirg ka, mis muudab ta vahel terminaatoriks või robotmeheks ning sunnib pidama vastu steadicam kaamera pirtsakale iseloomule.

Ise lisan, et Siimu salakirg tuleb tõenäoliselt tema teisest nimest, milleks on Kaarel (Kaamera) ;).

Raplamaa parim noorsportlane

Eile õhtul käisime Robiga Raplamaa Spordiliidu 20 aasta tähistamisel, kus muuhulgas kuulutati välja ka Raplamaa 2010 aasta tublimad spordi rindel. Olin esimest korda Märjamaa rahvamajas pärast renoveerimist ja tuleb tunnistada, et maja oli tõesti ilus. Üritus oli ka kena ja Robi sai sealt ka oma järjekordse tubli-olemise kinnituse, ehk RAPLAMAA PARIMA NOORSPORTLASE tiitli. Seekord tuleb küll lisada, et esmakordselt anti tiitliga koos ka väike rahaline preemia, sedapuhku kinkekaardi kujul, mida ta kavatseb juba laupäeval realiseerima minna. Kuidas ja kas õnnestub, seda saavad huvilised näha aasta viimastel võistlustel, mis toimuvad Audenteses 21. detsembril. Kaugust tõenäoliselt ei hüppa, aga 60m on sihikul, kui ma õigesti aru sain.
Eilsest pidulikust üritusest mul kahjuks pilte ei ole, kuna meie fotokas streigib, aga ehk ilmuvad mõned pildid välja Nädalise galerii lehele ja siis ehk saan laenuks mõne ka siia laadida.

Üldiselt kulgeb elu praegu rahuliselt. Siimul ja Katal on sessiaeg, Siim rügab lisaks ka kõvasti tööd teha ja Robi eilse tunnustamise peale soovitas meil täna osaleda ERRi aastalõpu peol, kus ka tema oma töö eest esimese suurema tunnustuse ära teenib. Kahjuks ei saa me keegi seda hetke tunnistama minna, aga rõõmsad oleme ikka. Siis veel Marta, kes viimasel ajal on teenimatult varju jäänud. Väiksena oli just tema see, kes alati kõikide imetluse pälvis oma julge oleku ja särava naeratusega. Nüüd on eneseleidmise raske tee sundinud teda tagaplaanile, kuigi Robi jaoks on ta alati oluline, sest kellel on kõige tugevamad käed ja kõige enam kannatust kangete lihaste pehmeks tagumisel??? Ikka Martal :). Tore, et te kõik olete olemas!

Robi jaoks on aasta lõpus kindlasti oluline klubivahetuse asjade kordaajamine. Kose 2000 on kavas vahetada spordiklubi Järvala vastu. Põhimõtteliselt kokkulepped olemas, meilitsi avaldused saadetud, usutavasti laabub kõik ilusasti ja järgmisel aastal siis ehk ka suurem kindlus reaalsetele toetustele isegi juhul, kui sponsor-ema suutlikkusest üksi väheks jääb.

Kõige olulisem on muidugi, et löökravi tulemuse annab ja Robi põlv korda saab, mis lubaks tal meile kõigile pakkuda vahvaid elamusi uuel spordiaastal. Eile hakkas juba poole suuga poetama oma sihte ja eesmärke, aga esialgu neid siin veel ei ava. Vaatame, mis jaanuaris algav sisehooaeg toob.

Üks siht ja eesmärk on aga kindlasti suvine Juunioride EM Kadriorus. Eesti Päevalehe vahel ilmus selle kohta hea erileht 9. detsembril, aga kahjuks pole see elektrooniliselt kättesaadav :(.

Koondise laager ja teised rõõmud

Siin nad on: Eesti juunioride koondis 2011, terve rida lootusi, kellega võiksime kohtuda Juunioride Euroopa Meistrivõistlustel Kadriorus 21.- 24. juulil.
Laager ise toimus novembri lõpus ja oli tihedalt tegemist täis. Keda huvitab, see saab osalejatega, programmiga ja katse tulemustega tutvuda Kergejõustikuliidu veebilehel.

Robi oli möödunud nädalavahetusel taas kodus. Tuju polnud just suurem asi, sest võttis endaga kaasa üsna mitu mure. Enamasti kõik sportimisega seotud, mis seal salata. Probleem number üks tundub olevat põlv, mis valu teeb ega lase hüpetele keskenduda. Lubas täna arsti juurde minna jälle, loodetavasti saab abi. 21. detsembril on Audenteses nii öelda hooaja avavõistlused, kus Robil oli juba aegu tagasi plaanis kaugust hüpata, et saaks hooaja A-klassi tulemuse oma nimele, aga see üritus jääb vist sedakorda vahele. Rääkis koguni, et kaalub tõsiselt jaanuari alguse Baltikatest loobumist. Kahju on, eriti nüüd, kus võistlused kodus ja saaks minna kaasa elama, aga kui nii olema peab, siis koondagem read! Tervis ennekõike! Kaasa elada saab ju teistelegi.

Teravalt on päevakorda tõusnud klubivahetuse teema. Keeruline olukord noormehe jaoks. Kõne tuleb teha ja asi korda ajada. Ega praegusel klubil ju iseenesest viga ei ole, aga tuge pakuks uus valitud klubi tõenäoliselt enam ja uuel aastal oleks seda praeguse seisuga hädasti vaja või siis vähemalt garantiid lähitulevikus hakkamasaamiseks. Saab näha, kuidas asjad kulgevad, hoogu kulgemiseks peab ise andma, loodan senise klubi mõistvale suhtumisele.

Äsja vaatasin Raplamaa spordiliidu veebilehte ja märkasin, et esmakordselt on Robi ka kutsutud Raplamaa koolisportlaste vastuvõtule. Senini oli küsimuseks, et kas ta ikka on Raplamaa sportlane. Kas selleks, et olla Raplamaa koolisportlaste nimekirjas piisab sellest, et ta selles maanurgas elab. Kool on ju Tallinnas. Paistab, et seekord piisas. Samas on info väga lünklik, nimetatud on toimumise kuupäev ja kellaaeg, aga kohta pole. Võibolla Raplas elavad noored sportlased tõmbavad ninaga õhku ja teavad, kus suunas joosta. Raplamaa äärealal elavate inimesteni see luhvt ei jõua. Aga ju antakse teada, kui tõsi taga :).

* koondise pilt on laenatud Delfi pildipangast

Kergejõustikuaasta pidulik lõpetamine, Robi on A klassi parim

Kaks tubli meest: Robi ja tema treener Tõnu Kaukis

Kohal!

Jõudsime õigeks ajaks, isegi veidi varem, nii et sai veel kohti valida. Sissesaamisega ei olnud probleeme, pean silmas ennast, sest Robi sai ju kutse ühele. Nüüd selgub, et tema pressiesindaja sai täiesti privaatse laua, mis loob eeldused rahulikuks sündmuse kajastamiseks. Kaamerad on kohal ja ajalehtede fotoreporterid. Tegin neist ühega praegu diili, palusin Õhtulehe fotograafil Robi tipphetk pildile jäädvustada ja need surematud hetked kõva raha eest meie perekonna arhiivile kinkida. Saab näha, kas arvega või ilma ;).

Ansambel "Noorkuu" alustas, et läbi laulu meelde tuletada, kuidas aeg ei peatu. Nii ta on, kuigi vahel on hetki, mil tundub, et ta peatub siiski.
Ametlik osa algas leinaseisakuga, et mäletada neid, kes sel aastal meie seast lahkusid. Taavi Peetre jõudis pakkuda toredaid sportlikke elamusi...
"Noorkuu" laulab taas! Vahepeal jõuan kirja panna, et kuigi mu laud on mõnusalt privaatne, ei ole siit ülevaade just kõige parem, aga teile ülevaate tegemisel püüan sellele vaatamata anda endast parima.

Ma ei oska praegu öelda, kelle lauda Robi maandus, aga mulle tundub, et need olid Türi inimesed, ehk siis Šadeikod äkki... hiljem kontrollin üle. Tema kõrval lauas on igatahes treener Kaukis omadega. Kose rahvast silmasin ka. Muidugi on siis üsna sama seltskond, keda võib näha kergejõustikuvõistlustel, kus me viimasel aastal usinalt käinud oleme. Enamike puhul Grete Šadeiko, Martin Lehemets ja Karl Robert Saluri

on näod minu jaoks tuttavamad kui nimed. Üks on aga selge, et siin kõrvallauas istub Kanteri tiim, silmaulatuses on ka Nazarov ja Balta, siis Mikk Pahapill oma seltskonnaga, Uudmäede pere, Virge Naeris tuli äsja ja ühesõnaga - kõik on koos!

Põrgut, sumin on nii suur, et midagi ei kuule, mis laval räägitakse. Esimesed read juba plaksutasid, aga ei saa aru, mille peale. Tänama hakatakse, aga võta kinni, keda ja mille eest. See, keda tänati, pidas tervituskõne, aga sellest polnud samuti võimalik siit privaatlauast aru saada. Nüüd küll kuulsin, et järgmise tänu sai Tallinna Sadam, Tallinna Küte, reisikorraldaja oli vist Kaleva Travel, Tartu õllefirma ja teised toetajad saavad kõik ära märgitud, samuti meediaväljaannete esindajad jne, jne, jne.

Ja nüüd see algab!!! Mehed on reas, et hõigata välja aasta parimaid, alustavad parimast naissportlasest, selle tiitliga läheb sel aastal koju Ksenija Balta. Parimaks meheks sai Gerd Kanter!! Edasi kutsutakse välja U23 parimad, naistest Grit Šadeiko ja meestest Igor Sjunin, teate ju küll neid toredaid noori. Mina mäletan hästi Sjunini vägevaid kolmikuid. Edasi tuli juuniorite kord ja siin valiti parimaks naissportlaseks nooruke Grete Šadeiko, meestes oli parim Martin Lehemets. Ja alles siis saabus noorte, ehk järelaksvu tunnustamise kord. Esmalt hõigatakse taas välja naised ja jälle läheb see tiitel Grete Šadeikole!! Tubli tüdruk! Aasta A-klassi meessporlane on...., arvake nüüd, kes see on :):):)..... KARL ROBERT SALURI!!! Oooooo, mu palutud fotograaf võttis palvet tõsiselt. Ise ei saanud oma kiibaka kaameraga Robit ühegi nurga alt jäädvustada, aga sellist kaamerate sähvimist vaevalt ta varem kogenud on, mis teda hetk tagasi ümbritses. Muidugi teenis osa sellest treener Tõnu Kaukis. Tehtud! :)

Autasustamised jätkuvad, aga mõistetavatel põhjustel, ma neid enam nii tähelepanelikult ei jälginud. Selle fikseerisin küll ära, et 10-võistlejad said meeskondliku preemia.
Ah-jaaa, kui nüüd keegi küsib, et mis aasta sportlane ka sai, siis olgu see ka kohe ära mainitud, ega suurt muud peale sähvivate välklampide sära ei saanudki. Muidugi käis sellega kaasas ka sõbralik käepigistus koos lillekimbu ja mälestusmeenega ning unustamatu rõõm kaasaelajate silmades.

Ohooo, praegu panin tähele, et hakatakse andma preemiaid Eesti rekordite eest, mis varasema tunnustuseta jäänud. Ripakil oli üks 400 m rekord, naiste kõrgushüppe tulemus hüpati ümber.... ohhh, oleks mul praegu jänese kõrvad, siis püüaksin enamat kinni. Läbi selle sumina on raske midagi kuulda, aga Ksenja Balta kaugushüppe rekordist sain hetkel siiski aru. Järgmisest ei saanud aru, aga järele sellele rekordile või tipptulemusele läksid viis kena neiut.

Pavel Loskutov sai ka ette kutsutud, aga vahepeal tahan hoopis Katale anda teada, et mudakoogist võib nüüd teha täie uhkusega pidukoogi :D.

Väike vaherepliik - mu privaatlauale kuhjatakse tühje veiniklaase, neid on siin juba seitse tükki reas, ilma et ma ühestki osa oleks saanud. Viimane härra vähemalt märkas, et see mida teeb, on kentsakas.
Vahepeal tervitas vist sportlaste poolt kõik Pavel Loskutav, aga kui see päris nii ei olnud, siis kõik ainult sellepärast, et mul ei ole jänese kõrvu ja lõpuks, mis vahet sel...

Nüüd tahaks kuulata, Urmo Soonvald tegi teatavaks Delfi lugejate lemmiku ja see oli..... (siin on väike paus) ja siis ta ütleb, et see oli Ksenja Balta. Ja saigi pidulik osa läbi. Tehakse veel ühispilt ja siis pakutakse süüa, pärast mida algab tants ja trall.

Süüa tahab Robi kindlasti, aga tantsu ja tralli osas algavad meil läbirääkimised. Reportaaž on sellega lõppenud, mu armsad. Nüüd tuleb minna vastu uutele tegudele! Robilt ootame tegusid, ise pakume talle toetust ja kaasaelamist!
Palju ÕNNE, poja!

Aasta 2010 kergejõustiku tegijad

Õnnelik hetk