10 paari spordijalatseid Kose kergejõustikuklubile

 

Enne kui Ameerikasse hakkasime lendama, palus Robi, et võtaksime võimalusel kaasa maksimaalse suurusega pagasid, sest tal oleks üht-teist koju saata. Tänu sõbranna Janikale saime kaasa võtta kaks suurt reisikohvrit, mis olid täis minnes ja samamoodi tulles.

 

Robi poolt jõudis kotti  mitu paari naelikuid ja heitesusse sooviga, et toimetaksime need Kosele, tema esimesse spordikooli. "Mina neid enam ei kasuta, vahest kuluvad ära Kosel mõnele praegusele õpilasele," lootis Robi.

 

Ema süda sulas, sest meelde tulid ajad, kui pidasime dialooge teemal, kas kuuli tõukavad sussid või mehed.  Nende dialoogide taga ei olnud ema mõistmatus, vaid teadmine - meil ei jätku raha, kas söök või sussid?

 

Kuidagi me ikka kombineerisime või siis aitas kombineerida klubi. Igatahes mäletan hästi neid nn kasvurõõme ja tõelist rõõmu esimeste kaugushüppe naelikute või heitesusside üle.

 

See tundus uskumatu, kui palju erinevaid spetsiaalseid jalanõusid oli vaja kümne ala tegemiseks. On nüüd rohkemgi, aga enam ei oma mina sellest ülevaadet. Robi omab ja leiab, et osa on üle.  

 

Reedel, 6. mail lähen Kosele heitjate päevale, otsin üles Robi kunagise trennikaaslase ja praegu samas koolis noori juhendava Sander Pritsu ning tema esimese hooandja, mitmevõistluse teele suunaja, kergejõustikuklubi Kose 2000 treeneri Ando Algre, et anda neile üle nende koolist tuule tiibadesse saanud 10-võistlejalt 10 paari jalanõusid, millest keegi võiks uut rõõmu tunda, millega keegi saab heita või tõugata, joosta, hüpata, oda visata,  ja edasi areneda. Kulumisaste jalanõudel on erinev, aga kulutamisruumi on nende kõigi puhul veel küllaga.

 

See, kellele on vähe antud,

kannab seda oma südame kohal,

See, kellele on palju antud,

pillab kõik käest maha..

                           (K. Ristikivi)



Kuidas me Kataga Ameerikat avastasime..

.. ehk sellest, mis toimus meiega Ameerikas enne ja pärast võistlusi.

Georgia kõrgeim mägi MT Yonah vallutatud

Võtsin kaua hoogu, et teha kokkuvõte kogu meie reisist Ameerikasse, mis hakkas enne ja lõppes pärast võistlust, kuni jõudsin ära oodata Kata Maria kokkuvõtte tema Facebooki lehel. Teadsin ta kommet selliseid kokkuvõtteid oma reisidest teha ja neid sõpradega jagada. Sain nüüd loa, et võin jagada ja täiendada tema sõnu ka siin, blogis. Et oleks talletatud ja taasloetav ka hiljem ja ka neile, kel FB lehele asja pole.

Kata Maria: Veetsime USAs kaks esimest aprilli nädalat. Reisil oli ainult üks eesmärk - näha kuidas väike vend oma elu elab, kuna viimasest kohtumisest oli möödumas juba pea 2 aastat. Kõik muud vaatamised ja tegevused olid lihtsalt boonuseks.

Reisikaaslaseks oli ema, reisivahendiks üle ookeani lennuk, USAs laenutasime auto. Lennukiga sõitsime Virginiasse (Washington DC) ja sealt autoga läbinelja osariigi Georgiasse (Athens). Lennupiletid saime üsna soodsalt, autorent kaheks nädalaks oli 300 dollarit. Ameerikasse ei saa, kui pole viisat või ESTA taotlust täidetud. Midagi rasket sellega seoses polnud, pead saatkonna kodulehel kinnitama, et pole terrorist ja maksma paarteist dollarit, et nad sellega nõus oleks.

Esimesed päevad olime Washingtonis, peatusime ema tuttava juures kes tutvustas meile Washingtoni peamisi vaatamisväärsusi. Esimesena käisime kuulsas kirsiaias, nimelt kinkis Jaapan 1912. aastal USAle kirsipuid ja nüüd on neid seal juba üle 3000. Täiesti juhuslikult sattusime linna ajal, kui kirsid olid õites ja saime tunnikese jalutada Potomaci jõe äärde ehitatud järve ümber. Otse seal kõrval on ka kõik ülejäänud vaatamisväärsused - Washingtoni monument, Valge Maja ja minu lemmik - National Mall. Ei olegi lõpuni kindel, miks seda Lincolni memoriaali ja Kapitooliumit ühendavat parki nii nimetatakse, aga üliäge on see igatahes. Kahe hoone vahemaaks on pea 3 kilomeetrit ning mõlemal pool teed on selle kolme kilomeetri sees kõige imelisemad muuseumid, avatud täiesti tasuta kõikidele külastajatele. Ilmselgelt oleks vaja kõikide nende muuseumite läbi vaatamiseks kauem aega kui meil oli. Jõudsime põgusalt tutvuda ainult kahega - Loodusloo muuseumi ja Ameerika indiaanlaste muuseumiga. Olen kahe käega selle poolt, et kunst ja kultuur kuulub rahvale ning muuseumites olevad rikkalikud varad võiksid olla kättesaadavad kõigile. Seega rohkem tasuta muuseumeid!

Washingtonist Robi juurde sõitsime 2 päeva, tagasitulekule kulutasime ühe.
Nagu Robi korduvalt ütles: “Best car in the world - rental car”. Maakeeli siis parim auto maailmas - rendiauto. Peamiselt on selle väite taga muretus, mis Robi puhul tähendas, et kui rooli sai, siis sõitis üsna hooletult. Ja kui kedagi väga huvitab, mis auto saab Washingtonist kaheks nädalaks 300 dollariga, siis meil oli see Nissan Altima.

Bensiin on odavam kui kodus, müüakse aga gallonite mitte liitritega. Seega siis 1 gallon on 3.78 liitrit ja ühe galloni hind kõikus olenevalt osariigist 2 dollari ümber. Kõige pikem ots, mis päevaga tegime oli 600 miili ehk 965 kilomeetrit. Kestis see täpselt 10 tundi koos 3 vahepeatusega.

Liiklemine ise on tegelikult väga lihtne, sildid on arusaadavad, kiirteed mugavad, kaasliiklejad üsna okeid. Mugav oli ka väljapääsude süsteem, enne igat kiirteelt mahasõitu on sildid, mis ütlevad, mis toidukohad, ööbimiskohad ja bensiinijaamad mahasõidul on. Nii et kui kõht on veidi tühi, vaatad lihtsalt millises exitis kõige msobivamad asjad on. Ja sealt tagasi kiirteele saada on ka väga lihtne. Seega kindlasti soovitan autot sõiduvahendiks.

Paljud on kindlasti kuulnud, et USAs pole ühtegi kõnniteed ja autoga käiakse isegi kodulähedases toidupoes. Esimene osa ei ole tõsi, teine osa võib-olla on, sest kodulähedus on seal veidi erinev mõiste ja toidupoes asjad nii suured, et käe otsas on neid keeruline pikalt talutada.

Ülikoolilinn Athens, kus Robi elab, on aga väga mõnusalt täis kohvikuid ja jala käivaid inimesi. Mõne vaatamisväärsuse leidsime ka, näiteks puu, mis kuulus iseendale (st eelmine omanik pärandas puud ümbritseva maa puule). Või siis kahe toruga kahur, mis kõrvalseisva teatetahvli kohaselt ikkagi väga ei töötanud. Või kogu ülikooli linnak täis erinevaid ajaloolisi infotahvleid. Näiteks oli Georgia ülikool esimene ülikool Ameerikas, kuhu lubati valgete inimeste kõrval 1961 aastal õppima esimesed kaks mustanahalist.

Robi viis meid ka Georgia osariigi suurimasse linna, 1996. aasta olümpialinna Atlantasse, kus elab üle 5 miljoni inimese. Liiga kaua me seal ei hullanud, vaatasime üle linnast pärit Martin Luther Kingi memoriaali, käisime Olümpiapargis, Coca Cola tehase pargis ja veidi niisama linnaõhku nuusutamas. Lähedal oleva Stone Mountaini vaatasime ka üle, mis iseenesest polegi mägi, pigem hiiglaslik kivitükk. Kõrgus üle 250 meetri ja pikkus üle 500 meetri. Selle kivi sisse on graveeritud kolm tähtsat kodusõjaaegset konföderatsiooni pealikku ning ilmselgelt on see seotud ka Ku Klux Klani toreda tegevusega.

Kuna Robi ja Morgani üheks ühiseks lemmiktegevuseks on matkamine, siis võtsid nad pärast võistlusi meid kaasa üht mäge vallutama - Mt Yonah on nüüd me jalge all olnud! Yonah tähendab muide tšerokii keeles karu, seega peaaegu nagu Otepää (karu pea), aga veidi siiski kõrgem kui Otepääl asuv Munamägi.

 Enne minekut teadsime toidu kohta oodata, et kõik, mis on tervisele halb, on odav, aga mis on tervislik, on kallis. Kohale jõudes selgus, et see “kallis” tähendab siis umbes sama hinda nagu Eestis ja see “odav” tähendab siis ka umbes sama hinda nagu Eestis.. Ei kõla nagu liiga loogiliselt, aga nii oli..
Osade asjade puhul on hinda tegelikult keeruline arvestada, sest Eesti poodides on pakendid ikka tunduvalt väiksemad. Meil on keeruline leida poest kanafileepakki, kus oleks sees rohkem kui kaks fileetükki. Seal on raske leida väiksemat kui viie fileega pakki. Liitristes pakkides piima või mahla praktiliselt ei müüda. Ja kui tahad kaasa osta paki butter nutteri küpsiseid (Kata tahtis), pead ostma 18-pakiga paki.. Ei kõla loogiliselt, aga üldjoontes, mida rohkem seda uhkem.

Tegelikult on kogu USA meie jaoks kujuteldamatult suur. Osariik, kus Robi elab on näiteks juba üksi oma pindalalt kolm korda suurem kui Eesti (Georgia 153000 km2 ja Eesti 45000km2) ning ka rahvaarvult 10 korda suurem.

Kui veel toidul peatada, siis väljas söömas käisime samuti, enamjaolt sõime salateid, korra proovisime hamburgerit, oli täitsa okei. Ühe korra ka võileiba, mis tegelt on nagu hamburger, aga kuna veise-sea asemel oli vahel kana, nimetati seda võileivaks. Mulle sobis. Georgia ehk siis lõunaosariikide toit on üsna tugevate Mehhiko mõjudega. Ema sai seda tunda oma hamburgerivaliku peal.

Ise süüa tehes, mõtlesime rohkem sellele, mida Robi ja Maicel trenni ja võistluste jaoks vajavad. Saime aru, et poiste menüü koosnebki banaanidest, bataadist, kanast, kalast ja eri sorti salatitest. Mis seal ikka, õppisime bataati küpsetama ja peab tunnistama, et oli väga maitsev. Eestist võtsime poistele šokolaade (ainult piimašokolaad või piimašokolaad pähklitega), kohukesi, kohupiima ja Muhu leiba. Kui kõik muu neid rõõmustas, siis leib ei tekitanud mingeid emotsioone. Sõime ise ära ja kiitsime valjul häälel, et nad vähemalt aru saaksid, millest loobuvad.

 

 

Teadu poolest ei ole Robi USAs ainult friikartulite pärast, see on hoopis koht, kus ta saab kõige vabamalt tegeleda sellega, mida üle kõige armastab. Seega kümnevõistlus ja sport on see, mis ka meie päevakavast välja ei jäänud. Kui plaanisime emaga reisi, siis oli kindel mõte minna ajal, kuhu jääks ka mõni võistlus. Sobis ka kohalik, oma kooli võistlus. Nüüd on muidugi selge, et paremat aega ei oleks me valida saanudki, nägime ühe reisi ajal ära nii Robi kui ka tema tüdruksõbra Morgani (kes tegeleb sportvõimlemisega) võistlused. Kui Eestis on populaarsem iluvõimlemine, siis USAs just sportvõimlemine. Väga lühidalt koosneb see neljast osast - poom, rööbaspuud, kits ja vabaharjutus põrandal. Koordinatsioon, tasakaal ja tugevus, mis siin vaja lähevad, on võhikule uskumatud.

Robi elab Ameerikas üliõpilaste spordistipendiumiga, mille sisse mahub korter tudengitele mõeldud ridamajade rajoonis, kus nad koos Maiceliga elavad. Kummalgi on oma magamistuba koos tualeti ja vannitoaga, köök ja elutuba on ühine. Georgias veedetud ajal kasutasime meie Robi tuba ehk elasime Robi ja Maiceli kodus. Aitüma võõrustamast!

Üliõpilastele on tegelikult ses linnas palju erinevat sorti maju, esialgu elas Robi täitsa tavalises ühikas, nüüd elab veidi uhkemas rajoonis, kuhu pääseb ainult kiibiga. Sellele territooriumile mahub mõnus puhkeala koos basseini ja võrkkiikedega, tennise- ja võrkpalliväljak, autopesu võimalus, grilliplats roheluses ja muud toredused.

Elamiskulud on Athensis tunduvalt kallimad kui meil. Raha eest, mis seal läheb ülikooli linnas korteri üüriks, saaks Tallinna kesklinnas väga korraliku korteri üürida. Õppemaks on ka suur (eriti Eestiga võrreldes) - Georgia osariigist pärit õpilastel 11000 dollarit aastas ja väljast tuljatel 29000 dollarit (pluss elamine, toit ja õpikud). Aga nagu öeldud, Maiceli ja Robi kulud katab Ameerika ülikoolide spordistipendium.

Robi ise elas meie sealoleku ajal Morgani üliõpilas-majas, mis näeb välja nagu ilus väike omaette maja, kus elavad koos kolm kuni neli tudengit, igal ühel oma tuba koos olmeruumidega. Selliseid maju oli seal terve rida. Lisaks, nagu me aru saime, on nad mõlemad alati oodatud külalised nii Morgani isa kui ka ema juures. Meiegi käisime mõlemal külas, imetoredad inimesed.

Iiris Saluri: Kui Robi kaks aastat tagasi Georgia ülikooli kohale jõudis, siis esimese asjana andis ta teada, et tal on otsekohe vaja osta mopeedi, kuna vahemaad ülikooli hoonete, staadioni ja kodu vahel on tema sõnul nii suured, et ilma ratastel abivahendita ei suuda ta õigeks ajaks kuskile kohale jõuda. See soov tundus jabur ja täidetamatu, kuna olin kõik oma olematud säästud mängu pannud ja sõpradelt lisa laenanud, et teda üldse oleks võimalik Ameerikasse saata ja maksta ära kooliskäimise algusega seotud kulud. Nüüd ise kohapeal olles, oma silmaga vaadates ja oma jalaga vahemaid üle mõõtes, sain toonasest kärsitust tekitavast soovist aru küll.

Arusaamise kinnituseks lubas Robi ühe juba otsapidi uuesti müüki pandud kaherattalise mootorsõidukiga mul oma võistluste eelõhtul isegi proovisõidu teha, mida ta tõenäoliselt pikka aega kahetses. Või.... on nüüdseks aru saanud, et vahest oli see hoopis järgneva kahe päeva edu saladus – juhtus nii, et enne kui keegi reageerida jõudis oli ema koos rattaga põrutanud äärekivi otsa ja maandunud asfaldisele kõnniteele. Viga sai nii ratas kui ka ema. Kumbki õnneks mitte hullult, aga kindlasti piisavalt, et mõtted võistluste eelõhtul mujale kui kohe algavale võistlusele suunata.

Õnneks jäi see ainsaks veriseks vahejuhtumiks Ameerikas. Ülejäänud päevad pakkusid veidi pinget ja palju rõõmu, häid emotsioone, uusi tuttavaid ja ääretult meeldivaid inimesi.

Olümpianorm esimest korda tehtud

Tänaseks päevaks on loodetavasti kõigile kohale jõudnud, ka Robile endale, et üks eesmärk on jälle täidetud. Meie jaoks ei olnud see ulme üllatus. See oli asjade loomupärane areng, nii oli mõeldud ja nii läks. 8108: 10.66/ 7.42/ 14.29/ 1.85/ 48.34/ 15.09/ 43.80/ 4.95/ 57.99/ 4.27,43).

Alustasin blogi pidamist aastal 2010, kui oli selgeks saanud, et see poiss teab, mida tahab, teab, mida teeb ning parem on juba varakult hakata tema tegemisi jäädvustama. Kolm asja on, mis pole blogipidamise algusest alates muutunud. Nendeks on kodukoht, igahommikune herkulo e kaerahelbepudru söömine ja soov saada Olümpiavõitjaks. Unistused peavad olema selged ja kõrged.

Robi kõige kallimatega

Leidsin üsna sarnasel teemal usutluse ka Dan O'Brieni elulooraamatust, kus teda pinnis Milt Campbell, esimene mustanahaline, kes võitis Olümpiamängudel kulla kümnevõistluses aastal 1956.

 

Campbell alustas: 

C: „Las ma küsin sinult midagi. Mida sa tahad?“
D: „Mida ma tahan?“
C: „Jah, mida sa tahad, mis on su eesmärgid? See on lihtne küsimus.“
D: „Ma tahan olla suurepärane sportlane,“ vastan enesekindlalt. See on tõesti lihtne küsimus.
C: „Ongi kõik? Lihtsalt suurepärane sportlane?“
D: „No jah, mis sellel siis viga on?“
C: „Midagi ei ole viga, aga kui kõik mis sa tahad, on olla hea sportlane, võiksid kohe koju minna.“
D: „Ma ei saa aru.“
C: „Mõtle selle peale, sa oled juba praegu suurepärane sportlane. Sa ei jõua kuhugi kui oled rahul sellega, mis sul juba on. Selle asemel et puhata saavutuste peal, mis juba olemas on, peaksime edasi liikuma eesmärkide poole, mis on veel täitmata. Ei saa määrata üldiseid eesmärke nagu rohkem raha või parem elu. Sama hästi võid taksos öelda, et tahad sõita kesklinna. Kuhu täpsemalt? Mis aadress? Kui sa ei tea, kuhu oled teel, on väga lihtne ära eksida. O’Brien, ütle mulle, mida sa elult tahad, kuhu sa teel oled?“
D: Sel hetkel tundsin, kuidas mu elu eesmärk oma koha leidis. „Ma tahan, et inimesed kutsuksid mind maailma parimaks sportlaseks.“
C: „Ja kuidas see juhtuma peaks?“
D: „Ma võidan olümpiamängudel kulla.“

Dan O'Brien kirjutas eesmärgi paberile, pani selle oma rahakoti vahele ja hakkas tööle. Kulla sai kaela 1996. aastal Atlantas toimunud Olümpiamängudel.

Atlanta Olümpiaväravad

Dan O'Brieni nimi Atlanta Olümpial võitnute seas

Võistlus Athensis tundus kõrvalt vaadates kui lapse mäng. Maicel ja Robi olid mõlemad rõõmsas ja ülemeelikus tujus. Mitte ainult õhtul või hommikul, vaid kogu võistluse aja. Poisid teadsid täpselt, mida tegema minnakse, millised on sihid ja kuidas nendeni jõuda. Seekord oli plaan vajadusel kasutada õlekõrt e sõbra abi. Plaan realiseerus ja abist oli kasu. Kõik oli eelnevalt välja arvutatud, Maicel teadis, mida ta tegema peab. Enne teist päeva tunnistas ta, et ühest küljest tahaks, et läheks nii, et tema abi pole vaja. Selleks oleks Robil tulnud teha ette nii kõvad punktid, et oleks võinud jooksu lõdvalt võtta. Teisest küljest, ütles Maicel, tahan, et ta pingutaks sama palju nagu mina oma esimest 8000+ tulemust tehes ja olen valmis teda selle nimel vedama. Käiku läks teisest küljest.

 

Robi ise võttis viimase võistluse kaks päeva alade kaupa kokku nii: 

100m – aeg 10.66 – Viimastel trennidel andis tunda tagareies närvivalu. Tegelikult ootasin veidi paremat aega. Kuu aja tagust teravust enam jalgades ei olnud.
Kaugus – 7.42 – oli normaalne, kuigi ühtegi ideaalset hüpet tegelikult ei olnud, olid kaks hüpet siiski üle senise rekordi.
Kuul – 14.29 - Kuul oli ootustepärane, et mitte öelda väga hea. Väljas olin varem tõuganud 13 ja poole meetri kanti. Seekord jäin ise küll rahule.
Kõrgus – 1.85 – polnud rahul, tehnika oli jama, kõik hüpped olid erinevad. Edaspidiseks on esmalt oluline põlv terveks ravida, sest enne seda ei saa keskenduda ka korralikule harjutamisele.
400m – 48.34 - läksin jooksma aega alla 48 ja poole, ses mõttes oli jooks igati ootuspärane.
110m tõkkeid – 15.09 – Aeg oli normaalne, aga jooks ise ei läinud hästi, tehnika läks käest. Hea, et kaheksanda tõkke peal ei kukkunud, praktiliselt istusin ühe tõkke peale.
Ketas – 43.80 – Ketas oli ilus, kõigi 10 ala kohta suurim üllatus ise endale.
Teivas – 4.95 – Teivas oli taas ootuspärane. Tuul oli segav, vahepeal viskas tugevat külgtuult, mis alguses takistas õige rütmi leidmist, aga kokkuvõttes võib öelda, et tegin oma ära.
Oda - 57.99 – oli suurim pettumus. Teadmine, et põlv on valus, segas normaalset heitmist, kartsin vale liigutust teha ja sinna need meetrid jäid.
1500m – 4.27,43 – oli raske jooks neis tingimustes, kus tugev tuul keerutas siia ja sinna. Maicelist oli palju abi. Meil oli kokku lepitud, et jälgib aega ja jookseb 800 meetrit mulle ette. Sain hakkama!

"Lõppkokkuvõttes kõik õnnestus, plaan realiseerus ja see lubab nüüd rohkem keskenduda pisivigade parandamisele. Ootan huviga, et Eestis keegi minu tulemuse üle teeks, et meil oleks võimalik Olümpiale saata kolm mitmevõistlejat ja et need oleksid tõesti hetke parimad. Ise saan oma tulemust parandada juunis toimuval Üliõpilaste Meistrivõistlustel NCAA. Enne seda kümnevõistlusele siin rohkem ei panusta".

 

Kui Robi väiksem oli ja esimesed võidud hakkasid tulema, siis küsiti sageli pärast võistlust: mis ta auhinnaks sai? Reeglina polnud sellele küsimusele midagi vastata, tavaliselt anti diplom, paremal juhul riputati kaela medal. Eile tuli seik meelde ja küsisin Robi käest nüüd ise provotseerivalt, mis sa auhinnaks said, ikkagi võit ju? Robi vastus: "Mis auhind?!, parimat auhinda kui Olümpianormi täitmine ei suuda keegi välja mõelda!"

Nii on nende auhindadega, et parim auhind on eneseületus! Neid võiks tulla veel palju.
 

Parim auhind on hästi sooritatud eneseületus

 

Uus päev Athensis Georgia Ülikooli mitmevõistlustel

Esimene päev oli imeline, kas polnud.

Devon Williams ja kohtunik Maicel Uibo

Robi esimese päeva tulemused, millega läheb vastu uuele päevale, said sellised: 100m - 10.66, kaugus - 7.42, kuul - 14.29, kõrgus - 1.85, 400M - 48.34 - punkte kokku 4162.

 Dan O'Brien kirjutas oma raamatus kümnevõistlejate kahe päevase võistluse ja võistlejate kohta nii:„Üldiselt usutakse, et kümnevõistluse esimene päev on heale sportlasele, teine päev on kümnevõistlejale. Teisisõnu, esimese päeva alad nõuavad toorest kiirust ja plahvatuslikku hüppejõudu, aga teine päev on üles ehitatud tehnikale ja oskustele, mis arenevad alles aastate pikkuse tööga. On lihtne tõde, et võid olla ükskõik kui hea sportlane, aga sa lihtsalt ei suuda võtta suvalisel hetkel kätte teivast ja ületada sellega 5 meetrit või haarata oda ja heita see 60 meetri kaugusele ilma tõsise tööta.“

 

Eesti aja järgi kell 20.30 hakkab pidu jälle pihta ja me saame näha, kas on tegu kümnevõistlejaga või lihtsalt hea sportlasega, kes vajab veel veidi aega.

Maicel Uibo teeb kaasa kolmel alal, nendeks on tõkked, ketas ja teivashüpe.

6. ala - 110m TÕKKEID
Robi ja Maicel jooksevad koos teises jooksus kõrvuti radadel. Tuul on puhanguline, vahepeal puhub nii, et asjad kipuvad lendama ja teise vahepeal ainult paitab. Päike on kuum. Meie oleme stardiks valmis!
Devon Williams jooksis esimeses jooksus hea aja ette - 13.94! Tuul oli tema jooksus normis.
Robi ja Maiceli jooks, adrenaliin kasvab, näpud on korraga nagu süldid - et jooks õnnestuks nüüd ja tuul püsiks!

Jooks oli norm, tõkete aegu näitab valesti hetkel, väike segadus. Tõenäoline aeg Robile on 15.09, mitte 14.61 nagu on ekraanil. Igatahes oli aeg oluliselt parem kui seni parimas 10-võistluses. Ootame korrektuure ja kinnitust.
15.09 Robile jääb ja see on uus isiklik sel alal, Maiceli aeg 14.61.
Robil punkte 6 ala järel 5001, Devon läks tänu väga heale jooksule liidriks 5069 punktiga.
Isikliku rekordigraafikut, 7497 punkti, mis on mitte määrustepärase kaugusega tehtud, edestab praegu 359 punktiga.

Iga ala vahele jääb siin ümberlülitumiseks täpselt pool tundi, mille sisse mahuvad mõned soojendused ja sisselamine uuele alale. Robi ütles, et talle kiire rütm sobib, meile sobib eriti hästi ja kindlasti ka neile, kes võistlusi Eestist jälgivad.

7.ala - KETAS
Ketast tuleb heita täna vastu tuult. Robi ja Maicel arvasid, et see on hea. Mina ei oska midagi arvata, sest pole kunagi ketast heitnud. Proovi katsel igatahes lendas ketas hästi.
Robi esimene katse oli kindlasti rohkem kui 41 meetrit, kui palju täpselt siin jooksvalt ei näidata, aga Robi märkide järgi oli selge, et ta on rahul.
Maiceli esimene katse oli mitu meetrit pikem kui Robil :)
Teised katsed poistel enam vähem samad või siis veidi lühemad.
Aga kolmas katse Robil oli võimas, tasub oodata tulemust. Ta ise oli väga rahul! Sellest sündis küll korralik isiklik ja tõsine eesmärkide ületus antud alal ehk siis pikkade sammudega liikumine päris eesmärkide poole.
Robi näitas näppudel viimase katse pikkuseks 43.83. See tulemus kestab seni, kuni saabub ka ametlik kinnitus. Kui nii jääb, siis tuli rekordi graafikule rohkem kui 100 punkti lisaks. Teine grupp alustas nüüd kettaheitmist, seega läheb ametlike tulemusteni veel veidi aega.

43.80 jääb kolmanda katse pikkuseks, esimene katse oli 41.63 ja teine 41 meetrit.
Punkte koos  7 ala järel 5743, isiklikku rekordit, mida enam aluseks võtta ei tahakski, edestab 477 punktiga.
Protokollist näen, et Maicel sai kirja ainult viimase katse, mille pikkuseks oli 45.53

8.ala - TEIVASHÜPE
Robi alustab kõrgusel 4.45. Esimesel katsel lendas kõrgele, aga maandus koos latiga. Teine üle.
Uued katsed Robil kõrgusel 4.65. Devon sai jagu 4.55-st, Maicel alustab kõrgusel 4.75.
4.65 Robi esimesel katsel maha, teisel lendas kõrgelt üle! Devon sai samuti sest kõrgusest jagu.
4.75 - Robi üle esimesel katsel, Maicel võttis oma algkõrguse kolmandal, aga siis ka kaunil hüppel.
Devoni jaoks jäi see kõrgus kättesaamatuks. Tuul keerutab päris tublisti.
4.85 - Maicel ja Robi ajasid esimesed katsed maha, Maicel lendas teisel üle, Robi samuti. Ilusad katsed olid :)

4.95 ületus oli huvitav. Maicel lendas ilusasti üle, Robi oma teisel katsel samuti üle, aga järsku lendas latt järele, kohtunik tõstis ikkagi valge lipu, sest latti ei liigutanud enam miski muu kui tugev tuuleiil. Tuul on siin puhanguti ikka üsna tugev, vahepeal tundus, et viib isegi ühe suure telgi lendu, aga jäi pidama. 4.95 praegu mõlemal poisil kirjas. Robi jaoks tähendab see ilusat uur isiklikku!
Maicel sai jagu ka 5.05-st, Robi jaoks polnud see enam eesmärk, hakkas hoopis oda poole liikuma.
Maicelil 5.15 ka käes ja isegi 5.25! Tubli poiss!

9. ala - ODAVISE
Läheb püüdma 60 meetri joont, aga hetkel veel sellele pihta pole saanud. Teine katse oli meeter või poolteist vähem. Täpselt ei oska hinnata. Kolmas katse oli silma järgi kõige parem, aga 60 meetri joon jäi täna tabamata. Mis tahes on täpne tulemus, on selge, et jalgadele tuleb nüüd valu anda. Maicel lubas hakata jäneseks :).

Robi ütles, et tema meelest oli parim katse 57.99. Ametlikke tulemusi annab oodata. Robi öeldud oda tulemuse põhjal on punkte enne viimast ala 7346.
Olümpia normi jaoks läheb püüdma aega 4.28. Praegu läks väiksele unele. Ta teeb selle ära, olen päris kindel!
Seni kuni tema magab ja teine grupp oma odasid lennutab, söödame meie sõpradele ja fännidele kooki.

Jooksu alguseks julgen pakkuda Eesti aja järgi 2.30, mitte varem. Tulemused, mis täna õhtul joostakse, kehtivad ka hommikul ja isegi järgmisel õhtul. Meie oleme rivis nii enda kui ka kõigi teiste tõsiste pöidlahoidjate eest.
Seis enne viimast ala, enne 1500 m jooksu on selline:

 

Ziemeki isiklik 1500 meetris ei ole kuigi tugev (4.56,66) Robiga (4.26,69) võrreldes, aga usun, et kõik sõltub täna sellest, kui näljane keegi millegi järele on - kes ihkab võitu, kes tulemust.

10.ala - 1500M
Mehed kogunevad stardijoonele. Maicel teiste seas, kes lubas aidata Robile head aega joosta. Värisen üle keha ja see ei tule külmast.
Läksid, Maicel veab Robit, jälgib aeg-ajalt kella. Esimene ring joostud, Maicel veab, Robi tema järel. Kahe ringi aeg 2.19 või 2.20. Maicel astus nüüd kõrvale, Kolmas ring ajaga 3.32.
Jaaaaa!, ta tegi selle ära!!! Aeg 4.27, 43 , punkte kokku 8108

Kogu võistluse lõppjärjestus sai selline:
1. Karl Robert Saluri 8108 punkti
2. Zach Ziemek - 8047
3. Devon Williams - 7928
4. Atsu Nyamadi - 7800
5. Gonzalo Barroihlet - 7711

Kõik kümnevõistlejad esimese viie parima punktide taustal

Robi väga kiire kommentaar: "Läheb vist paar päeva aega, enne kui aru saan, et Olümpia norm on tehtud. Eelmisel aastal samal ajal lootsin ainult, et aasta pärast joosta saan, nüüd olen siin. Täiesti uskumatu."
Küsimusele, mis ala kõige raskem oli, vastas Robi nii: "Kindlasti 1500 meetrit. See oli mu elu pikim 1500 meetrit, mille ajal jõudsin mõelda kõigest, kõige rohkem sellest, et kui ma ei suuda joosta nii kiiresti kui vaja, siis olen elu lõpuni enda peale vihane. Aga ma sain sellega hakkama, nüüd tuleb lihtsalt aru saada täpselt, millega. Mõtlen sellele homme."

Kolm Eesti kangelast, kahel neist on Olümpiapilet taskus

Kallistused kõige kallimalt

Õnnelikud eestlased ja üks väike Robi :)

 

Georgia Ülikooli mitmevõistluseks valmis - esimene päev

 Keskendunud tankimisele

Poisid, kas olete valmis??? Täna pole enam küsimust - peab olema. Loodetavasti eile õhtul laetud kütus aitab sellele kaasa.

ESIMESE PÄEVA TULEMUSED: 100m - 10.66, kaugus - 7.42, kuul - 14.29, kõrgus - 1.85, 400M - 48.34 - punkte kokku 4162.

Kõik see sündis nii:

 

Ilm tundub tulevat normaalne. Mitte nii päikseline nagu eile, aga see eest temperatuuriga 20 piirimail, ilma vihma ja tugeva tuuleta. Vähemalt esialgu paistab nii.

 

10-võistejaid on ülesantu põhjal stardis 19, 7-võistlejaid 10. Huvitav on näha võistlemas Kendell Williamsit, kuigi elu on näidanud, et blogi kirjutades kahel võistlusel korraga silma peal hoida ei ole lihtne, seega põhitähelepanu on täna ikkagi meestel.

Usun,et tuleb huvitav võistlus. Poisid ise arutasid, et sisehooaja viimane võistlus oli justkui alles eile, et ei tea, kas ja kui palju selleks korraks särtsu jätkub. Varsti näeme.

Kui sissejuhatuseks veel kirjeldada teile seda, mida oma silm on kohapeal näinud, siis üks suur erinevus näiteks Ameerika jalgpalli, pesapalli, pallimängude või võimlejate pealtvaatajatele mõeldud tribüünide vahel võrreldes kergejõustiku staadioni tribüüniga seisneb selles, et kergejõustikku juba eos siin kedagi vaatama ei oodata. See tribüün on nagu kärbse must kogu staadioni suurusega võrreldes.

Kergejõustiku areen

Ameerika jalgpalli staadion

Pealtvaatajate kohtade vahet ilmestab hästi tsitaat mu viimatisest lemmikraamatust, milleks oli Ameerika ühe kuulsaima 10-võistleja Dan O'Brieni elulugu. Tema arvas 10-võistluse kohta nii:

"Mulle tundub, et kedagi ei huvita kümnevõistlus. Keegi ei võta järjekorda, et näha pikka, aeglast kümmet ala, nii nagu nad võtavad järjekorda, et näha kuidas joostakse 100 meetri sprinte. "

Pealtvaatajad

Tundub, et tänu meie kohalolekule on tänane esimene rekord sündinud, see on publikurekord!

Tulemusi jälgime kohapeal ja läbi neti sellelt lehelt. Robi stardib teises jooksus, Maicel esimeses. Markus Leemet filmib sündmusi otse staadionil, Kata püüab poisse pildile tribüünilt.

1. ala 100M

Maicel alustas hästi, aeg 11.09

Robi aeg 10,66. Isiklik on parem, aga alguseks igati tore, ütleb ema.

Robi valmistub stardiks

Nende kooli kolmas poiss, Devon Williams, jooksis aja 10.84. Staadionilt anti teada, et teise jooksu tuul oli normis +1,3. Ilm on selline tavaline Eesti suvepäev, tuul pole teab mis hull, aga kipub keerutama.

Nüüd, kus kolmas jooks ka läbi, võib öelda, et alavõidu võttis Robi. Iga ala vahel on siin täpselt pool tundi. Kaugus poole tunni pärast.

Robil esimese ala eest punkte 938, Maicelil 841.

2. ala - KAUGUS

Robi esimene katse oli 7,32. Veel olulisem, et tuul püsis jälle normis hüppe ajal, ütles Robi ise.

Pikima katsena läheb kirja 7.42, mis on ühtlasi uus isiklik.. Varasem kauguse parim pärines aastast 2012 ja oli siis 7.39. Teise katse pikkuseks mõõdeti 7.41, aga Robi enda kommentaar sellele katsele oli kerge nukrusega öeldud: "Tundus, et astusin üle, ei lõpetanud hüpet korralikult, maandusin lohakalt".

Maicel kaugust ei tee. Täna plaanib veel kuuli ja 400m.
Punkte peaks olema Robil kahe alaga 1853, mis tähendab +79 senisele isikliku graafikule. Püsib kahe ala järel liidrina, aga neljas on ainult 13 punkti kaugusel.

3. ala - KUULITÕUGE
Ilm on vahepeal veidi päikselisemaks ja soojemaks läinud. Georgia omad tõukavad kuuli kõik ühel platsil, hea vaadata. Nii ligidal sportlastele polegi ma varem istunud kui siin kuulitõukes - Kõik on käeulatuses ja seda sõna otseses mõttes.

Proovikatsed tehtud, las nüüd vahepeal teised jooksevad 

Robi esimene katse 14.14, teine 13.88, kolmas katse tegi koolikaaslased rõõmsaks - pikkus 14.24, täpsustatud tulemustel isegi 14.29. Uus isiklik väljas tõugatud.

Maicel esimene 13.98. Teine katse oli nii tugeva hooga tõugatud, et jalg kippus kuulile järele. Ilus katse oli, kindlasti 15 meetrit, aga vajutas kohe jala äärele, sest arvas, et pold suurem asi. Viimaseks katseks mõõdeti talle 14.22.

Punkte on Robil nüüd kolme alaga olema koos 2599 ja see tähendab senise isikliku graafikuga võrreldes plusse 159. Koolivennal Devon Williamsil on kolme alaga kogutud 2527 punkti.

4.ala - KÕRGUSHÜPE
1.79 oli täna algkõrguseks, millest Robi lendas üle võimsa kaarega.

Järgmine kõrgus 1.82 alistus samuti esimesel katsel, kuigi latt veidi võbises.
1.85 alistus ilusa hüppega teisel katsel. Garrett, kes ise enam ei võistle nende kooli eest, sest kool on tema jaoks läbi, kommenteeris seda katset kõrvalt nii "Hea hüpe, sa ületasid selle nagu 2.20, nii kõrgelt lendasid üle" :)
Sellega tänane kõrgushüpe kahjuks ka piirdus. Robi ütles, et põlv ei lase praegu kõrgust korralikult hüpata. Samas on see tulemus parem kui senise isikliku rekordi sees hüpatud, punkte nelja alaga koos 3269, +193 isiklikule rekordile.
Pärast kõrgust langes ta järjestuses kolmandaks, esimene mees Zach Ziemek on 20 punkti kaugusel. Oma koolipoiss Devon on aga 19 punktiga Robi taga neljas.

5.ala - 400M
Robi jookseb kohe esimeses, Maicel teises jooksus. Olen elevil. Lõdisen veidi. Ilm, mis vahepeal oli juba üsna soe, hakkab nüüd tuule toel jahedamaks muutuma. Võib-olla on tegemist siiski erutuse värinatega, sest ammu pole enam 400 meetri jooksu näha saanud. Viimati oli see vist aastal 2012, kui ma ei eksi ja vaevalt ma neis asjus nii väga eksin.
Joostud!!!
48.34 - tähendab taas võimast isikliku parandust. Oli ilus jooks! Väga ilus jooks! Kui lõpuni aus olla, siis jooksu lõpp kiskus kangeks, aga kui kanguse pealt joostakse välja selline aeg, siis on kokkuvõttes ikkagi - ILUS JOOKS!

Punkte Robil päeva lõpuks koos 4162, +292 senise isiklikuga võrreldes. Aga muidugi on see alles pool võistlust.
Oma kõva jooksuga kerkis ta taas liidriks Zach Ziemeki ees, kes kogus 4096 punkti, jooksu aeg 50.17.
Oma kooli poiss Devon Williams jooksis 49.52 ja on praegu 4087 punktiga 4. kohal.
Maicel läbis oma tänase kolmanda ala ajaga 51.37.

Järgmisel päeval jätkame sealt, kus täna pooleli jäime. Suur tänu kõigile pöidlahoidjatele, sellest oli abi! :)