Olümpianorm esimest korda tehtud

Tänaseks päevaks on loodetavasti kõigile kohale jõudnud, ka Robile endale, et üks eesmärk on jälle täidetud. Meie jaoks ei olnud see ulme üllatus. See oli asjade loomupärane areng, nii oli mõeldud ja nii läks. 8108: 10.66/ 7.42/ 14.29/ 1.85/ 48.34/ 15.09/ 43.80/ 4.95/ 57.99/ 4.27,43).

Alustasin blogi pidamist aastal 2010, kui oli selgeks saanud, et see poiss teab, mida tahab, teab, mida teeb ning parem on juba varakult hakata tema tegemisi jäädvustama. Kolm asja on, mis pole blogipidamise algusest alates muutunud. Nendeks on kodukoht, igahommikune herkulo e kaerahelbepudru söömine ja soov saada Olümpiavõitjaks. Unistused peavad olema selged ja kõrged.

Robi kõige kallimatega

Leidsin üsna sarnasel teemal usutluse ka Dan O'Brieni elulooraamatust, kus teda pinnis Milt Campbell, esimene mustanahaline, kes võitis Olümpiamängudel kulla kümnevõistluses aastal 1956.

 

Campbell alustas: 

C: „Las ma küsin sinult midagi. Mida sa tahad?“
D: „Mida ma tahan?“
C: „Jah, mida sa tahad, mis on su eesmärgid? See on lihtne küsimus.“
D: „Ma tahan olla suurepärane sportlane,“ vastan enesekindlalt. See on tõesti lihtne küsimus.
C: „Ongi kõik? Lihtsalt suurepärane sportlane?“
D: „No jah, mis sellel siis viga on?“
C: „Midagi ei ole viga, aga kui kõik mis sa tahad, on olla hea sportlane, võiksid kohe koju minna.“
D: „Ma ei saa aru.“
C: „Mõtle selle peale, sa oled juba praegu suurepärane sportlane. Sa ei jõua kuhugi kui oled rahul sellega, mis sul juba on. Selle asemel et puhata saavutuste peal, mis juba olemas on, peaksime edasi liikuma eesmärkide poole, mis on veel täitmata. Ei saa määrata üldiseid eesmärke nagu rohkem raha või parem elu. Sama hästi võid taksos öelda, et tahad sõita kesklinna. Kuhu täpsemalt? Mis aadress? Kui sa ei tea, kuhu oled teel, on väga lihtne ära eksida. O’Brien, ütle mulle, mida sa elult tahad, kuhu sa teel oled?“
D: Sel hetkel tundsin, kuidas mu elu eesmärk oma koha leidis. „Ma tahan, et inimesed kutsuksid mind maailma parimaks sportlaseks.“
C: „Ja kuidas see juhtuma peaks?“
D: „Ma võidan olümpiamängudel kulla.“

Dan O'Brien kirjutas eesmärgi paberile, pani selle oma rahakoti vahele ja hakkas tööle. Kulla sai kaela 1996. aastal Atlantas toimunud Olümpiamängudel.

Atlanta Olümpiaväravad

Dan O'Brieni nimi Atlanta Olümpial võitnute seas

Võistlus Athensis tundus kõrvalt vaadates kui lapse mäng. Maicel ja Robi olid mõlemad rõõmsas ja ülemeelikus tujus. Mitte ainult õhtul või hommikul, vaid kogu võistluse aja. Poisid teadsid täpselt, mida tegema minnakse, millised on sihid ja kuidas nendeni jõuda. Seekord oli plaan vajadusel kasutada õlekõrt e sõbra abi. Plaan realiseerus ja abist oli kasu. Kõik oli eelnevalt välja arvutatud, Maicel teadis, mida ta tegema peab. Enne teist päeva tunnistas ta, et ühest küljest tahaks, et läheks nii, et tema abi pole vaja. Selleks oleks Robil tulnud teha ette nii kõvad punktid, et oleks võinud jooksu lõdvalt võtta. Teisest küljest, ütles Maicel, tahan, et ta pingutaks sama palju nagu mina oma esimest 8000+ tulemust tehes ja olen valmis teda selle nimel vedama. Käiku läks teisest küljest.

 

Robi ise võttis viimase võistluse kaks päeva alade kaupa kokku nii: 

100m – aeg 10.66 – Viimastel trennidel andis tunda tagareies närvivalu. Tegelikult ootasin veidi paremat aega. Kuu aja tagust teravust enam jalgades ei olnud.
Kaugus – 7.42 – oli normaalne, kuigi ühtegi ideaalset hüpet tegelikult ei olnud, olid kaks hüpet siiski üle senise rekordi.
Kuul – 14.29 - Kuul oli ootustepärane, et mitte öelda väga hea. Väljas olin varem tõuganud 13 ja poole meetri kanti. Seekord jäin ise küll rahule.
Kõrgus – 1.85 – polnud rahul, tehnika oli jama, kõik hüpped olid erinevad. Edaspidiseks on esmalt oluline põlv terveks ravida, sest enne seda ei saa keskenduda ka korralikule harjutamisele.
400m – 48.34 - läksin jooksma aega alla 48 ja poole, ses mõttes oli jooks igati ootuspärane.
110m tõkkeid – 15.09 – Aeg oli normaalne, aga jooks ise ei läinud hästi, tehnika läks käest. Hea, et kaheksanda tõkke peal ei kukkunud, praktiliselt istusin ühe tõkke peale.
Ketas – 43.80 – Ketas oli ilus, kõigi 10 ala kohta suurim üllatus ise endale.
Teivas – 4.95 – Teivas oli taas ootuspärane. Tuul oli segav, vahepeal viskas tugevat külgtuult, mis alguses takistas õige rütmi leidmist, aga kokkuvõttes võib öelda, et tegin oma ära.
Oda - 57.99 – oli suurim pettumus. Teadmine, et põlv on valus, segas normaalset heitmist, kartsin vale liigutust teha ja sinna need meetrid jäid.
1500m – 4.27,43 – oli raske jooks neis tingimustes, kus tugev tuul keerutas siia ja sinna. Maicelist oli palju abi. Meil oli kokku lepitud, et jälgib aega ja jookseb 800 meetrit mulle ette. Sain hakkama!

"Lõppkokkuvõttes kõik õnnestus, plaan realiseerus ja see lubab nüüd rohkem keskenduda pisivigade parandamisele. Ootan huviga, et Eestis keegi minu tulemuse üle teeks, et meil oleks võimalik Olümpiale saata kolm mitmevõistlejat ja et need oleksid tõesti hetke parimad. Ise saan oma tulemust parandada juunis toimuval Üliõpilaste Meistrivõistlustel NCAA. Enne seda kümnevõistlusele siin rohkem ei panusta".

 

Kui Robi väiksem oli ja esimesed võidud hakkasid tulema, siis küsiti sageli pärast võistlust: mis ta auhinnaks sai? Reeglina polnud sellele küsimusele midagi vastata, tavaliselt anti diplom, paremal juhul riputati kaela medal. Eile tuli seik meelde ja küsisin Robi käest nüüd ise provotseerivalt, mis sa auhinnaks said, ikkagi võit ju? Robi vastus: "Mis auhind?!, parimat auhinda kui Olümpianormi täitmine ei suuda keegi välja mõelda!"

Nii on nende auhindadega, et parim auhind on eneseületus! Neid võiks tulla veel palju.
 

Parim auhind on hästi sooritatud eneseületus