Laupäeval, siinse aja järgi keskpäeval kell 13 ja veidi peale sain lõpuks kallistada oma meheks kasvanud pesamuna! Aasta ja kaheksa kuud oli möödas viimasest kallist.
Tabasime ta loomulikult trennist, otse jõusaalist, kus pärast emotsionaalset taaskohtumise vahepala tuli lõpetada kükid kangiga - veel 10 kükki.
Robi ja tegelikult ka Maiceli juurde jõudmiseks sõitsime kuskil 600 miili läbi Ameerika. Rentisime auto ja hakkasime veerema Washingtonist Athensi poole. Washingtonis oli meil nn kohanemisaeg, mille eest suur aitäh Triinule ja tema perele. Linn oli väga ilus, mida võimendas kindlasti tohutu kirsiõite vaht ja kõik teised meeletud õitsejad.
Aga kui uuesti autosõidu juurde tulla, siis autosõit Ameerikas on tõesti turvaline. Eriti, kui sul on usaldusväärne kaardilugeja ja sa märkad lugeda ka tee äärde paigutatud juhiseid. Meie teekond kulges läbi fantastiliste maastike ja külade Virginias, pisikese unepeatusega Danvilles, sealt edasi piki kiirteed algul läbi North Carolina, siis jupike South Carolinat kuni lõpuks jõudsime Georgiani välja.
Poja kallistamisele, järgnes võimas sportvõimlejate maratonesinemine, mille nimeks oli tegelikult võistlus ja kus teiste seas osales ka Robi tüdruk Morgan.
Huvitav oli see, et pärast võistlust läksid ühe kooli toetajad, pered ja fanned ühiselt õhtust sööma. Ma ei tea, kas see oli juhus või ongi niimoodi tavaks, et kõik lähevad ühte kohta ja jagavad edasi võistlustelt saadud emotsioone. Oli, mis oli, aga see, mis oli, oli muljet avaldav. Meilt uuriti esimesi muljeid Ameerika kohta? Kardan, et see muutub juba trahvaretseks, aga need on inimesed. Nende soojus, sõbralikkus, vahetus - see mõjub liigutavalt. Eestlased end iga võõraga sedasi ei jaga, kuigi naeratus ei maksa ju tuhkagi. Heal sõnal mu meelest pole samuti hinda. Enamikega neist inimestest ma tõenäoliselt rohkem ei kohtu, ma ei tea kui raske või kerge on kellegi elu, tean vaid seda, et need põgusad tunnid, mis me jagasime, jäävad meelde fantastilistena.
Õhtu eel saabus lõpuks hetk ka fantastiliste omade jaoks. Maicel tunnistas, et keel kipub eesti keelt rääkides juba kergelt sõlme minema, aga pärast soojaks rääkimist oleks võinud jutustama jäädagi.
Väga paljud asjad said siia jõudes kiiresti oma õige vormi ja kuju. Alati on ju nii, et üks asi on asjadest rääkida, aga hoopis teine asi, on need asjad oma silmaga üle vaadata. Üht-teist oleme nüüd näinud, rohkem nägemist seisab kindlasti alles ees, neist kõige olulisem on kolmapäeval, 6. aprillil toimuv välis- ehk suvehooaja esimene 10-võistlus. Aga sellest lähemalt järgmises postituses. Praegu on hea lõpetada teadmisega, et olen tõesti õnnelik. Juba jälle!
No comments:
Post a Comment